La petite chambre

Mis ühendab John Cameron Mitchelli „Rabbit Hole`i“, Pernilla Augusti „Beyondi“ ja näiteks Spencer Susseri „Hesherit“? Need kõik on filmid üksindusest ja armastusest, mida leina kõikehõlmav mõju toob kas esile või surub alla. „Rabbit Hole“ on realistlik vaade lahku kasvava abielupaari ellu pärast lapse kaotust. „Beyond“ on lugu pereema lapsepõlvest täis üksindust, armastust ja leina ning sealt tulnud mõjudest, mis hoiavad teda oma haardes isegi täiskasvanueas. „Hesher“ on fantastilisi elemente reaalsusega segav metafoor ühe pere võimetusest ja arenevast võimekusest saamaks üle nende elusid ühe hetkega segi paisanud õnnetusest. Prantslaste „La petite chambre“ on aga üdini tõepärane ja seetõttu äärmiselt valus lugu lapse kaotanud Rose`ist ja Marc`ist ja kahetsust ning üksi jäämise hirmu täis Edmondist.

„The Little Room“ on kui tükike elust endast. Elus pole õnnelikke juhuseid ja jumalikku sekkumist, on vaid valikud ja tagajärjed. Kas nende valikutega kaasnevad tagajärjed on nüüd head või halvad, on juba iseasi, aga kindel on see, et vigadest õpitakse ja ühel või teisel viisil saavad inimesed niikuinii kokku. Probleem on aga rännakus, mida tuleb enne läbida ja selle selginemise jooksul omandatud muutused ongi võtmeks sellele, et kas tulemus lähtub headest või halbadest valikutega kaasnenud tagajärgedest, mistõttu inimesed saavad rännaku lõpus kokku hoopis teistsuguste, aga pigem paremate inimestena. Olgugi, et uus kokkusaamine võib olla üürikesem kui rännak selleni, kuid sageli ongi kõige olulisemad need kõige pisemad momendid, sest need jäävad veel kauaks ajaks asjaosaliste elusid mõjutama. Rose hoolitseb Edmondi eest, peites nii oma leina ja vastutust Marci ees. Kõike enda sisse mattes ja teise veel väetima eest hoolitsedes elab Rose välja seda, mida ta oma lapsele anda ei saanud – armastust ja hoolitsust. Nii ei saa aga jätkata, sest iga väiksemgi puudutus niigi õrnal teemal võib viia kohutavate tagajärgedeni nagu Coca-Cola, mida on raputatud ja raputatud, aga mida keegi plahvatuse tõttu avada ei julge.Edmond ei taha hoolitsust, ta tahab olla omas uhkes üksinduses, julgemata tunnistada, et vajab abi. Abi, et parandada vead, mille minevikus tekkinud juured on nüüd olevikus veelgi tugevamad ja eraldavad Edmondit sellest reaalsusest, mis temast hoolib, aga mida ta ise omas uhkes ja väärikas üksinduses tunnistada ei julge, kuni tekib olukord, kus talt röövitakse tema uhkus ja väärikus ning säilub üksindus ja kartus surra kahetsusest räsituna. Tuleb astuda esimene samm. Tuleb väljuda uhkust täis kestast või lasta teised sisse. Miks olla üksinda kui koos on kergem? Nii Rose kui ka Edmond avastavad oma probleeme mulla alla peites, et muld on tema enda nägu. Algul avanetakse võõrale ja siis lähedastele. Lein on alati tugevam sellega seotute keskel. Tekib kontrollimatu viha ja kurbus, aga lähedaseks saanud võõraste keskel on kergem südant puistata. Nagu oleks psühholoogi juures, ainult et Rose`i jaoks on Edmond psühholoog ja vastupidi. Esialgu teineteist eemale tõuganud jõud lahtub, tekib mõistmine ja siis soov aidata. Ei loe kas soov aidata on tekkinud süütundest, loeb vaid see, et olete koos. Nutate, naerate ja mälestate koos. Alati on kedagi vaja. Üksi ei saa. Saab, aga mitte kaua. 8/10