Le Havre

Aki Kaurismäkile omane stiilipuhang on taas ekraanidele jõudnud ja seda siis taaskord Prantsusmaal kodu leidnud Le Havre näol. Film valiti ka Soomele Oscarit jahtima. Kui Woody Allen tegi kummarduse Pariisile, näidates vaatajale tuntuimaid kohti ja tekitades innukatele turistidele äratundmisrõõmu, siis Kaurismäki ei hooli Pariisi kõmust, vaid prantsuse keelest ja kultuurist ja seda ta omas mahlas serveeribki, viies vaataja häid inimesi täis sadamalinna. Erinevalt Alleni loodud intellektuaalsetest ja rõõmujoovastust täis tegelastest ei ole La Havre`i maailm rõõmsalt must ja valge ning sellega rahul. Kaurismäki on oma karakterid kirjutanud tingimusteta headeks inimesteks, kellel on küll omad poolused ja varjuküljed, kuid domineeriv on siiski neist õhkuv headus ja ligimesearmastus. Le Havre ei olekski nagu üks film. Siin on elemente film noiri stilistikast ja Soome kinopõllule omasest rahulikust, kuid siiski viimse detailini paika pandud tempo kaudu väljenduvast pingest. Kõigele paneb kirsi peale veel Kaurismäki nauditavalt teatraalne, valguse ja värviga mängiv ekspressionistlik filmimaailm, mis ei püsi paigal, vaid liigub ajas ja ruumis pidevalt ringi.

Le Havre sarnaneb tegelastega suhestamise poolest paljuski Almadovari The Skin I live In`iga. Mõlemad hoiavad tegelaste ja vaataja vahel üüratut distantsi, laskamata vaatajal kordagi laskuda tegelastega ühele tasandile ja nendega sümpatiseeruda. Le Havre`i peategelane Marcel Marx on küll armastusväärne ja soe, kuid iga tema tegu, kas siis teda uuriva inspektor Monet`iga suheldes või Inglismaale minna ihkavat pagulast Idrissat peites, on nii kaalutletud ja selge, et neis puudub igasugune ootusärevus tundmatu ees. Head inimesed lõpetavad ikka hästi ja neid ei taba traagika, mis neid sandistaks, vaid traagilisus taandub siiski õnnelikuks lahenduseks. Teadmine, et iga tegu lõppeb hästi, annab löögi tegelastele kaasa elamisele, mis ei täitu kordagi ääretut huvi ja pinevust täis emotsiooniga, vaid üksnes leige tundmusega, et midagi on toimumas. Oluline pole lõpp, vaid tee selleni. Väga õige, aga illusioon lihtsa ja selge struktuuri puudumisest töötab paremini kui teadmine turvalise süžee olemasolust. Vahe on selles, kas tead kohe, et kõik lõppeb hästi või avastad alles tagantjärele mõeldes, et kõik oleks niikuinii hästi lõppenud, aga loo arengut jälgides ei pommitanud sind teadmine ootuspärasusest.

La Havre`i visuaalne stiil on kui kunstiteos, mida võikski vaatama jääda. Iga kaader on täis pilku suunavat valgust ja meelierutavaid värve, mistõttu polegi võimatus end tegelaste headusega suhestada kõige suurem segaja, sest igasse kaadrisse on võimalik end väga lihtsalt ära kaotada. Kui filmi veel kuidagi iseloomustada, siis on selleks argisus ja rutiin. Kaurismäki tunneb end omas mullis täiesti kodus ja ei vaevugi sellest enam väljuma. Rahvale ta sellisena meeldib. Kaurismäki tagab endale kuulsuse, kus iga uue filmi kohta öeldakse lihtsalt, et "Kaurismäki on Kaurismäki". Kuidagi teistmoodi teda kirjeldada ei tahakski. 7/10