Noored kotkad

Esimene kokkupuude Theodor Lutsu eepilise ja küllaltki hurraapatriootilise Noorte kotkastega oli ETV vahendusel, kuigi tollal ei teadnud ma, kes oli Theodor Luts ja mida üldse vaatasin, sest olin nendest asjadest aru saamiseks lihtsalt liiga noor. Must-valge tummfilm aastast 1927 mõjus mulle veenva ja eheda sõjafilmina, sest Lutsu filmis leidus kõike -  eepilisi sõjastseene ja ülespuhutuid tundeid. Noore ja rumalana Noori kotkaid vaadates olin lummatud näitlejate elavast miimikast ning hoogsast ja seiklusliku maiguga tegevustikust. Nüüd vanemana leidsin end mõtlemast, et kas siis kui film linastus, suhtuti filmi samamoodi nagu mina kui nägin Noori kotkaid esmakordselt ETV-s ehk lummatud, kaasa haaratud ja hämmingus, et meil võib olla nii häid filme. Fakt, et tegu oli must-valge tummfilmiga mulle ei mõjunud, sest kohe esimesest kaadrist olin jäägitult filmi kütkes. Filmiteadlikumana õnnestus lapsepõlves nähtu uuesti vaadata, kuid mitte kogeda, enam pole minus seda süütut hinge, mis nägi kõike esmakordselt. Nüüd kipun nähtut võrdlema varasemate kino - ja filmikogemustega, kuid see polegi Noorte kotkaste puhul nii halb asi, sest kui vaadata varasemaid kodumaiseid filme ja neid, mis on tulnud välja hiljuti, siis on vaatamata suurele vanusevahele ikkagi selge, et vanemad Eesti filmid on uuematest hingelt palju veenvamad ja toredamad. Kui Theodor Luts oli armastatud Oskar Lutsu noorem vend, siis näiteks 2002. aasta värske sõjaeepos Nimed marmortahvlil oli kuulus oma Alber Kivikase algmaterjali poolest. Nimed marmortahvlil polnud pooltki nii elav ja kuidas nüüd öelda, rahvameelne, kui Lutsu Noored kotkad, mis ei püüdnud vähemalt minu arust pilku ainult sõjakoleduste ja lahingute pärast, vaid suurt osa mängisid peanäitlejad Arnold Vaino, Juhan Nõmmik, Ruut Tarmo ja Aksella Luts, kelle rollisooritused trumpasid üle igasugused lahingukaadrid ja sõjastseenid.

Noored kotkad mõjus mulle pigem kui ajastunäitajana, mida see tegelikult ongi. Kuna film linastus 1927 (kõigest 7 aastat pärast sõja lõppemist), siis on näha ja tunda, millised olid inimesed või õigemini siis sõdurid, kuigi neid kujutati patriootiliselt meelestatuna ja kuidagi liignaiivselt. Nimed marmortahvlil aga ei kanna edasi ei ajastu hõngu ega tolle aja inimtüüpe. Oma osa mängib siinkohal muidugi fakt, et üks ajastufilm võeti üles 1927 ja teine 2002. Vahe on tohutu, kuid see ei määra tegelikult, kas film meie ajaloost on veenev või tõsiseltvõetav. Määrav on minu arust hoopis see, kuidas hinnatakse minevikku ja kuidas seda tõlgendab enda jaoks režissöör, kes stsenaristiga koos loob oma versiooni algmaterjalist, mis võib siis olla kas lihtsalt möödunud ajaperiood või nagu Nimed marmortahvlil puhul, raamat möödunud aegadest. Nimed marmoltahvlil põhines 1936. aastal ilmunud romaanil, kuid film valmis alles 2002. Usun, et just nii suur ajavahe andiski põntsu, miks film polnud päris see, mida oli juba ammu Noored kotkad. 1927. aasta oli filmikunsti poolest rikas aasta, sest just selle aastanumbri ilmusid sellised filmid nagu Fritz Langi Metropolis ja Murnau Sunrise. Neid filme ei anna Noorte kotkastega võrreldagi, sest kui Noored kotkad oli Eestis üks suurimaid filmiprojekte, siis Metropolis ja Sunrise olid maailma või siis Euroopa mastaabis hunnitud ettevõtmised, mis näitasid, milleks on inimmõistus filminduse alal võimeline ja kuidas seda võimekust kaasaja praktiliste vahenditega esile tuua ja rahvale esitleda. Samas ei saaks öelda, et Noored kotkad oleks ainult Eesti mastaabis suur ettevõtmine. Tegemist oli siiski aukartustäratava ettevõtmisega, mis päädis kiitvate arvustuste ja rahva heakskiiduga ja mitte ainult. Praegu loeme Lutsu kätetööd meie klassikaks ja oleme uhked, et ka meil on selline film, millele saab siiani alt üles vaadata, sest Nimed marmortahvlil ega Detsembrikuumus ei küündinud kõrgustesse, kus oli juba käinud Luts ja põhimõtteliselt tema esimene film.

Miks pole uuema aja sõjafilmid enam sellised nagu vanasti? Progressiga tuleb kaasas käia ja uusi tehnikaid tuleb omandada, et püsida konkurentsis, kuid Eesti sõjaeeposed pole enam Eesti omad, vaid välismõjutuste küüsi langenud kopeeringud, mis pole küll halvad, aga ei peegelda ka õigeid tundeid ja inimtüüpe sellises valguses nagu kohane, vaid mängu tulevad üldlevinud stambid mujalt Euroopa ja eriti USA filmikunstist.  Eestlased teevad maailma mõõdus filmi, kuid mitte tehnilises ega vormilises võtmes, vaid mõttelises ja sisulises. Meie tehnika võimalused ja vormilised ideed on piisavalt head, aga filmid on ikka sellised nagu oleme harjunud neid mujal nägema. Ma ei ütleks, et Eesti film peaks olema midagi väga meiepärast ja seetõttu muu maailmaga võrreldes midagi hoopis teistsugust, aga USA või Euroopa kino stiilis filmide tegemine pole päris see, sest vaatajad ei taju nendes seda tunnet, mis oli Noortes kotkastes, mis oli küll väga täpne oma aja film ja omas kontekstis rikas käsitlus hiljutisest valusaid haavu tekitanud ebaõiglasest sõjast. Piisab kui igas filmis on midagi rahvale ja kultuurile omast, midagi ainulaadset, sõltumata žanrist. Isegi nüüd 2011. aastal vaadates on üsna selge, et Lutsu film oli omast ajast ees ja võimsate sõjakaadritega katsetav töötlus ajalooteemadel ei jää eriti just praegusel ajal kunagi vanaks. Kas või seepärast ongi Noortel kotkastel omamoodi hindamatu väärtus, sest peegeldades tolle aja väärtusi, inimesi ja elulaadi ongi see omandanud juba ajalookroonika mõõtmed. Mitte küll teab mis usaldusväärsed ja üheti mõistetavad mõõtmed, aga uuritavad ja mõtlemapanevad küll. Eks film ongi ajalookroonika, peegeldades kõike, mis toimus ja toimub ammuses ja praeguses ühiskonnas. Fritz Langi Metropolis peaks olema kõikide ulmefimide vanaisa, aga kas siis Noored kotkad on Eesti sõjafilmide esiisa?

Paistab küll nii, sest nii suurte mõõtmetega sõjaeepost polnud varem meie maal tehtud. Ja siis algas tootmine, mille tegemisel vaadati järele Noortele kotkastele, et sellest õppida, kas just tehnilist poolt või hoopis teostamist, produktsiooni ja Lutsu filmimistehnikat, aga kohe kindlasti on tegu omamoodi tähisega Eesti filmi künklikul arenguteel. Võtame näiteks üliõpilase stereotüübi Tammekännu, kes oli pealtnäha naiivne Eesti mees, kuid kui kohus kutsus, siis oli tema kohe platsis, et võidelda oma riigi vabaduse eest viimse veretilgani – väga hurraapatriootiline, paatoslik ja uhke stereotüüp, kes peaks süstima ka teistesse sarnast julgust ja pealehakkamist, mis viis ta kohe turvalisest kodust sõtta. Tammekännu tegelaskuju on kindlasti teadlikult kujundatud süüdimatu välimusega naiivne karakter. Tegu sinisilmse eestlasega, kes ei osanud midagi sellist nagu jube sõda lihtsalt oodata. Sellega on Luts hästi hakkama saanud, et kujutas Eesti inimest natuke ülepakutult võimsalt ja liiga patriootiliselt, kuid see oligi Noorte kotkaste puhul oluline, et ei kujutatud kaasaegseid mitte sellisena nagu nad välja paistsid, vaid millised olid nad isekeskis ja oma mõtteis. 8/10