[Rec] 2

Kui [Rec] saabus, siis sai laiemalt tuntuks stiil, mida praegu harrastavad õnnestunult ja vähemõnnestunult mitmed ja veel tulevad õudusfilmid. Käsikaameraga üles võetud justkui reaalajas toimuv õudusfilm taotleb midagi enamat kui lihtsalt õudusmomendi tabamist. Pigem muudetakse kõik toimuv reaalsuse piire väga lähedalt kompavaks, aga selleks on vaja ka nutikust, stiilitunnetust ja head lavastajakätt. Mitmed filmid on selles vallas õnnestunud, kuid veelgi rohkem on ebaõnnestunud. Kui hispaanlased kortermajas lahti hargneva õõvafilmiga esmakordselt lagedale tulid, siis jäi see minu jaoks märkamatuks, kuid tänu häbematult palju uusversioone tootva USA filmitööstusele, sattus minu ette film, mille käigus hoidsin kramplikult toolist kinni ja üritasin kõigi uudsete nüanside kiuste tabada kõike, mida pakuti. Sageli on nii, et film võib olla küll uudne, aga käpardlik lavastajatöö ei lase filmi nautida, kuigi sisimas on teada, et teostuslike vigade varjus olev mõte on see, mis loeb, kuid iga kord pole võimalik sedagi enda jaoks eriliseks muuta. Hispaanlastega on teised lood. Minu jaoks oli [Rec] erakordne elamus, mis pakkus kõike, mida filmilt ootaks ja enamgi veel. Oli olemas õudusrikas atmosfäär, saladused, mis algavad ja lõppevad valitsuse tegevusega või siis kõrgete vaimulikega ning kõige tipuks töötas käsikaamerastiil õnnestunult pakkudes reaalsuse tunnetust, lähivaadet tegelastele ja nende üleelamisetele ning pidevalt liikvel olev kaamera, mis ilmestab tegelaste hirmu, situatsiooni ohtlikkust ja põgenemist vältimatu huku poole, annab maha pillamistega, varjatud ja ähmase pildiga edasi kujutluse reaalajas toimuvast.

Esimese osa lavastajad üritasid teisega luua uut sündmustiku, milles oleksid erinevad tegelased ning motiivid, kuid samasugune teostuslik külg ehk käsikaamerakasutus. Ainuke erinevus seisneb selles, et enam ei filmi ja jälgi kõike TV kaamera, vaid hoopis sõdurite kiivritele kinnitatud kaamerad. Keskpaigus lisandus tavaline videokaamera, mis kadus tegevustikust sama kiiresti kui saabus. Muidugi ei taheta lahti lasta ka TV kaamerast, mis saabub sündmustikku tagasi esmapilgul ebavajaliku sisupöördega, kuid esmamulje purustatakse kilduseks uue vindi peale keeramisega, mis lunastab sellele eelnenud halva maigu. Sisu kulgeb paaritunnise vahega edasi ja kui esimeses suundus kortermajja pahaaimamatu telereporter, siis nüüd sisenevad hoonesse täisrelvastuses meeskond, kellele kõigi ootuste kohaselt ei öelda täit tõde toimunu kohta, vaid see, millisesse põrgusse nad on saabunud, saab neile tükkhaaval selgeks majja sisenedes ja elu ja surma peale võideldes. Kui esimene osa taotleb esmapilgul üleloomulikkust, kuid pöörab end rohkem niivõrd kuivõrd tõepärasuse poole, siis teine osa jätkab sama rada, kuid ei jää enam tõepärasuse raamidesse, vaid väljub sealt ning suunab end osaliselt sujuvalt esimese osaga seostudes üleloomulikuks õudusthrilleriks. Algselt osavalt varjatud uus mõte paneb mõtlema, et on võimalik ka see, et esimene osa oligi loogilisi põhjendusi otsiv, kuid teise osaga leiutati uus tegelasi hirmutav ja sündmustikku kandev idee, mis üritati siduda hoolikalt algselt paika pandud sisuliinidega, kuid selle tagajärjel tekib nii mõnigi tühimik, mida saab küll täita, kuid täit kindlust sisuaukude suhtes minus ei ole. See, kas tühimikud on tingitud kahe erineva sisuga filmi kokku sõlmimisest või minu enda suutmatusest auke enda jaoks täita, jääbki varjatuks, kuid samas pole ma ka kindel algses plaanis, sest see võis algusest peale seisneda kirikuisade võitluses kurjuse vastu või nagu ma ennist pakkusin, on tegemist kahe erineva sisu sundusliku põimumisega.

Sõdurite kiivrite küljes olevad kaamerad pakuvad TV kaameraga võrreldes kiiremat, mängulikku pilti, sest kõik on nähtav nende perspektiivist ja omamoodi huvitav on ka sõduri saatmine ühte korterit uurima ja samal ajal jälgivad ülejäänud tema teekonda omakorda kaamerast, kus tuuakse ekraanile helisensor, mis olekski kui ideaalne viide mõnele mängule. Jalutuskäik kurjuse pesas on närviliste sõdurite kuuldavaks muudetud südemetuksete ja valjude hingetõmmete tõttu energiline ja pinget pidevalt õhus hoidev, kuni hetkeni, mil trepid valguvad verejanulisi inimvaresid täis ning igaüks jookseb enda eest. Kaamera rappub, pilt hägustub, hääled võitlusest valjenevad, mahakukkunud kaamera ei lase näha kogu pilti, kuid toimuv on niigi selge. Edasi võib igati pidi katsetada, kuid esimene osa on eksperimentaalsuse tõttu tunduvalt parem. Teine osa tundub selles vallas liiga ilmselge ning segadust tekitavad kaameranurgad jätavad pigem kaost rõhutava mulje kui loomuliku tunde inimkäitumise matkimisest. Endiselt on õudus, veri, soolikad ja pinge omal kohal. Õudust pakutakse portsjonite kaupa nii nagu esimeses, kuid nüüd tulevad mängu relvad, mis omakorda lisavad hoopis teise emotsiooni, kui see mis tekkis tsiviilisikute vastu, sest kogu aeg kiputakse tsiviile asendama hambuni relvastatud sõduritega. Nii oli The Hills Have Eyes II-ga ja nii juhtub võib olla ka Cloverfieldi jätkulooga. Sõdurid ei tekita seda "mis oleks kui" tunnet. Mis oleks, kui mina ise oleksin Lasnamäe kortermajas ja vallanduks taoline nakkus? Vaataja ei samasta end treenitud sõduriga. Algsed tegelased sobivad taolisesse tegevustikku paremini, kuid vaatamata taaskordsele sõdurite kasutamisele saab siiski osa võtta teistsugusest elamust, mille lahutamatuks kaaslaseks on first person shooteri stiilis ajujaht ning varieeruvad kaameravõtted.

Meelelahutust pakutakse küllaga ning ega korralikust õudusest ka puudust pole, kuid kuna korralik õudus on igaühe jaoks erineva tähendusega, siis on aus öelda, et minu jaoks piisas pakutavast õudusest täielikult. Elamust rikkus ebavajalike tegelaste ilmumine, keda ei arendatud edasi, neil oli üksnes saabumise ja kadumise eesmärk, kuid deemonliku olemuse tutvustamine sobis varasemalt üles ehitatud konteksti, kuigi järjepidevuse vead võivad hataka häirima. Mind aga mitte nii oluliselt. Filmi viimased kaadrid üritasid tabada sama, mida esimenegi, kuid mitte enam ootamatu ehmatuse, vaid üllatava pöördega. Küllalt pöördeline, piisavalt õudne, jätkuvalt pingeline eri elemente koos töötama panev järg mõnevõrra paremale algmaterjalile. 7/10