Tim Blake Nelson on kehastanud kõikvõimalikke tegelasi peaaegu et igas võimalikus žanris. Erinevaid rollisooritusi silmas pidades võib öelda, et tegemist märkimisväärselt hea karakternäitlejaga. Kas sama talent ilmutab ennast ka lavastajana? Raske öelda, sest 5-st täispikast filmist olen näinud käesolevat ning teiste kohta muljed puuduvad täielikult. Leaves of Grass püüab saavutada palju, kuid peale jäävad ainult mõned helgemad ideed, momendid ja näitlejad. Rääkides näitlejatest, siis kehastab igas rollis vaimustav Edward Norton identseid kaksikuid, kellest üks on kõrgelt haritud akadeemik, aga teine lõunas elav kanepikasvataja. Sama näitleja kasutamine kahe erineva karakteri loomiseks on kiiduväärt idee, sest nii saab proovile panna nii lavastajat kui ka näitlejat ennast. Norton saab topeltmänguga hiilgavalt hakkama ja olles Nortoni austaja, siis jäin näitlejatööga väga rahule, ei midagi enamat kui suurepärane. Film kaotab lõpu poole tempot ning viimased 30 minutit, mil otsi kokku tõmmati, jätab kahjuks mõru maigu. Edukalt alanud ja sujuvalt arendatud lugu kahe venna vahelistest suhetest ja kanepikasvataja tööga kaasnevatest sekeldustest jäi sisuliine kokku viies soiku ning kõik, mis enne oli originaalne ning heatasemeline kadus segaselt ja kiirustades lõpule viidud finaalis tegelaste elusaatuste selgitamise ja mõtte esiletoomise virvarri.
Idee seisneb selles, et kaks venda, kes pole omavahel head mitu aastat suhelnud, saavad lõpuks uuesti kokku, kuigi kokkusaamine on ajendatud traagilisest surmast, mis on tegelikult puru silma ajamine, et meelitada vend Bill Kincaid tagasi lõuna kolkakülla, kus ta veetis oma lapsepõlve. Lõunas üsna pea isaks saav kaksikvend Brady elatub vägagi edukast, suurejoonelisest ja viimase peal teholoogiaga loodud kanepi müümisest, millest on ta ka ise sõltuvuses. Probleemid tekivad siis, kui Brady otsustab naise raseduse tõttu kanepist loobuda, mis omakorda tähendab, et ta loobub ka kasvatamisest ja jätkab seadusliku tööga ning kanepi puhul piirdub ainult enda tarbeks kasvatamisega. Tulsa juut, kellelt Brady oma operatsiooni rajamiseks raha sai, arvab teistmoodi ning nüüd astub mängu Bill, kes on lugupeetud, kuid oma päritolu häbenev akadeemik ülikoolis. Norton vahetab rolle kui sokke ning mõlema venna ühes kaadris viibimine tõestab nii natside ideoloogia lembelist endist vangi, kui ka lõhestunud isiksusega ja kõikvõimalike kalduvustega tegelast kehastanud näitleja, et suudab ka sellise triki ära teha ilma, et astuks kordagi karakterist välja. Sama näitleja, kuid täiesti erinevad isiksused, suhtumised, kõnemaneerid, miimika ning kõik muu peale välimuse. Ülejäänud sissetoodud tegelased on huvitavad täpselt nii kaua, kuni neid hoitakse tegevuses. Paljud kõrvaltegelased, nagu Keri Russeli Janet ja Susan Sarandoni kaksikute ema Daisy said ebapiisavas koguses ekraaniaega, kuigi oli tunda, et neid peitus midagi palju enamat, kui ainult see näpuotsatäis, mida pakuti. Põhirõhk langes siiski vendade erinevustele ja sarnasustele ning nendevahelist koomikat oli Nortoni esituses lausa rõõm jälgida. Peale kahe põhitegelase leidus veel palju neid värvikaid kujusid, kes ei vajagi suuremat tagapõhja, et olla täpselt sellist masti tüübid, kes sobiksid ideaalselt lõunaosariikide idüllilistesse linnakestesse. 
Taustaks täpselt kohale ja kultuurile vastav muusika, satuvad päevakangelased ühest sekeldusest teise ning tulega mängimine maksab karmilt kätte. Osalt olid sisupöörded ehmatavalt ootamatud, aga tundus, et vaataja jaoks äkiliselt nurga tagant saabuvad ja jõuliselt endast märku andvad sisulahendused mõjusid lavastajale samamoodi, sest edasisega ei osanud ei näitlejad ega ka Tim Blake Nelson midagi asjalikku ette võtta ning hakati hoopis kiiruga lahtiseid otsi kokku sõlmima, mis tagas endise meeldiva rütmi kadumise ning rõhutatava mõtte olulisuse hägustumise. Filmi lõppedes saab iga lõunast pärit mats elu õppetundidest aru, aga emotsioonideta ja tegelasi korralikult lõpuni viimata on raske öelda, et kiire lõpplahendus oleks nii väga korda läinud. Kahjuks nii oli, kuigi ootasin meeliülendavalt hea esimese poole tõttu palju rohkemat. 6/10
Taustaks täpselt kohale ja kultuurile vastav muusika, satuvad päevakangelased ühest sekeldusest teise ning tulega mängimine maksab karmilt kätte. Osalt olid sisupöörded ehmatavalt ootamatud, aga tundus, et vaataja jaoks äkiliselt nurga tagant saabuvad ja jõuliselt endast märku andvad sisulahendused mõjusid lavastajale samamoodi, sest edasisega ei osanud ei näitlejad ega ka Tim Blake Nelson midagi asjalikku ette võtta ning hakati hoopis kiiruga lahtiseid otsi kokku sõlmima, mis tagas endise meeldiva rütmi kadumise ning rõhutatava mõtte olulisuse hägustumise. Filmi lõppedes saab iga lõunast pärit mats elu õppetundidest aru, aga emotsioonideta ja tegelasi korralikult lõpuni viimata on raske öelda, et kiire lõpplahendus oleks nii väga korda läinud. Kahjuks nii oli, kuigi ootasin meeliülendavalt hea esimese poole tõttu palju rohkemat. 6/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar