Creation

Olles näinud lavastaja Jon Amieli paari filmi, ei saaks küll öelda, et oleksin Charles Darwini elupeatükke käsitlevat draamat väga oodanud, kuid pakkumine on ahvatlev, sest peaosas on Paul Bettany ja Jennifer Connelly. Bettany on hea karakternäitleja, kui ta ainult satuks õigetesse filmidesse. Tema mainet kipuvad alla tõmbama kesised filmid, mis ei pane Bettany`is peituvat andekust mitte kuidagi proovile, vaid mängivad sellega, pakkudes hetkelisi pärle muidu keskpärasuse piirimail triivivatele filmidele. Creation on igas mõttes mitmekülgne draama ning samas peituvad siin ka ühe kõige tuntuma nime varjus peituvad varjatud pooled, mida tõi kaasa dilemma, mis seisnes maailmamuutva teose avaldamises ja oma perele truuks jäämises. Kas ohverdada lohutus ja usk religiooni näol ja keskenduda üksnes teaduslikele faktidele või säilitada usk kui selline, mis põhineb valedel arusaamadel ja eksitab inimesi, pannes neid uskuma maailmavaadet, mis eirab loogikat ja loomulikke nähtusi? Taoline käsitlus on Darwini eluloofilmis mulle meeltmööda, sest peale teose avaldamise lahatakse ka sellele eelnenud isiklikke tragöödiaid, mis hävitasid temas usu millegisse ülevasse ning samuti heidetakse pilk Darwini siseheitlusse ja suhetesse tema sügavalt uskliku naisega. Creation ei püüa olla ainult puhtteadusliku tagapõhjaga biograafiline film, vaid tugineb ka emotsioonidel ja inimestel, kes avastuste taga seisid, pakkudes sügavamat mõtisklust haiguse ja leina poolt laastatud keha ja hingega Darwini ja temaga kannatanud lähedaste silme läbi. Bettany toob silmapaistva rollisooritusega oskuslikult välja ühe mehe siseheitluse ja luues inimliku pildi teaduse taha, saavutab film midagi natuke enamat kui kõigest järjekordse eluloofilmi staatuse.

Paul Bettany kehastab haigusest räsitud väljanägemisega ja seetõttu lubivalge naha ja haiglase kõnnakuga teadlast, keda surutakse tagant, et evolutsiooniteooria kogumik peagi avaldataks. Pereelu on pärast tütre surma mõranenud ning olukorda halvendab veelgi Darwini ja tema naise vahel olev terav vastuolu. Ühiskond ootab ärevuses, et Darwin evolutsiooniteooria avaldaks, kuid mehes endas hakkab kaduma kindlus, mis teda alles veel valdas. Kummitatuna dialoogidest varakult surnud tütrega üritab Darwin kõigi asjaolude kiuste teha seda, mis on õige, isegi siis, kui see lõhuks abielu ja hävitaks lootuse, et tütar on maailmas, mis on meie omast parem. Mitmetel teemadel, alustades tütre surmaga ja lõpetades eneses rahukeskme leidmisega, pakub sisu pidevat mõtlemisainet nii elu ja surma, kui ka usu ja kiriku kohta. Kui pidada silmas kirikut, siis see, mida nemad loevad usuks Piibli järgi oligi hävitamist väärt. Piibel ütleb, et Jumal lõi Maa ja kõik seal elava, aga see ei tähenda, et evolutsiooni pole olnud. Nii mõtlevad ainult pimedalt kõike uskuvad kirikuorjad, sest ega usk ei alga kirikust, vaid sinust enesest ja siis tuleb alles kõik ülejäänu. Darwini heitlus lõppeb sarnase arusaamaga, mida tõestab eriti ilmekalt lõpukaader, mis sobis muidu ootamatult haaravasse ja liigutavasse jutustusse ideaalselt, pakkudes nii lohutust, et miski pole lõppenud enne, kui oleme leidnud endas rahu.

Tegelased, nende motiivid ja sisu kulgemine on küllaltki üllatustevaba, aga filmi muudab mõjuvaks erinevate teemade käsitlemine, mis ei põhine ainult evolutsiooniteoorias, vaid inimeses, kes seisis teooria taga. Millised olid tema mured ja probleemid seoses teooria välja töötamisega? Milliseid eneseületusi pidi tegema bioloogia õpikute lehe servades esineva nime taga seisev ajalooline isik? Sisutihedus tagab viljaka pinnase kaasaelamiseks ning selle koha pealt õnnestus Jon Amiel iga kandi pealt. Trumbiks on muidugi ka perfektne näitlejaskond, kes kannab tõepäraselt välja kõik kogumiku avaldamisele eelnenud võitlused, pakkudes nii seltsi Darwini rolli pühendumusega esitanud Bettany`le, kellest on lausa kahju, et ta pole saanud suuremat sorti tunnustust, sest tema karakter ei ole ainult kujutlus endaga sõjajalal olnud mehest, vaid tihtipeale tundub, et Bettany kaob rolli ja muutubki selleks, keda kehastab. Närbunud olemisega teadlane tekitab kaastunnet, omapäraselt läbi viidud kõnelused minevikuvarjudega kõrgendavad huvi, temperament ja loogikat taga ajav mõistus suurendavad aga austust nii Darwini, kui ka Bettany vastu. Kuivõrd elulookirjeldus ka tõele vastab, ei oska ma öelda, aga lähtudes filmist endast, siis on tegemist üsnagi tõepärase materjaliga.

Loo südameks kujuneb suhe Charlesi ja tema tütre Annie vahel, mis tuuakse esile, kasutades seiku minevikust ning viirastuslikke/kummituslikke vestlusi isa ja tütre vahel selgitamaks süüd, mis näris aeglaselt, kuid piinavalt isa hinge ning arusaamu, mis põrkusid varasemalt sügavamalt usku pühendunud ning hiljem lootuse kaotanud ja teaduslike faktidega end matnud isa mõistuses, mis hakkas teda raamatu ilmumisaja lähenedes seesmiselt lõhki rebima. Lavastatud kui eluloofilm, mis ei paku üllatusi ei terviklikus sisu arengus ega ka lavastajatöös, kuid kirjutatud kui mitmekihiline draama, mis ei püsi eluloofilmide etteantud raamides. Tugevad näitlejatööd ja huvitav teemakäsitlus annavad Creationile trumbid, mis on palju ülekaalukamad kui kõik ilmsed puudused. 8/10