David Twohy on kirjutanud ja lavastanud ridamisi ulmefilme, millest suurem osa leiab aset Maal, kuid tema kanda on Riddicku seeria, mis sai 2000. aastal alguse Pitch Blackiga ja on nüüdseks saanud kaaslaseks nii teise osa The Chronicles of Riddick, filmidel põhineva ja nende sisu edasi arendava kaheosalise mänguseeria, kui ka animatsiooni The Chronicles of Riddick: Dark Fury. Minu tutvus küllaltki omapärase visiooniga ja lavastajana kindlakäelise Twohy`ga saigi kõigi eelduste kohaselt alguse enigmaatilise antikangelase Riddicku esimese looga, mille alustatud filmiseeria ootab nüüd kolmandat osa, mis pidavat jätkama Pitch Blackiga alustatud minimalistlikku, kuid suurejoonelist stiili. Tänu Twohy`le sai laiemalt tuntuks ka praegune suur actionstaar Vin Diesel, kes on olnud alati väga pühendunud, kui mängu astub temale loodud universumi tagaotsitavam mõrtsukas. Twohy on proovinud kätt ka õudusžanris, mis osutus üpris huvitavaid pöördeid sisaldava Below puhul edukaks, pakkudes ideaalset asupaika õuduseks, milleks on allveelaev, kus hargneb lahti II maailmasõjaaegne kummituslugu. Kui nüüd A Perfect Getaway juurde arvata, siis on kuuest filmis veel kaks vaja vaadata ja ongi ring täis. Twohy senised ponnistused on kiiduväärt, kuigi mitte kõik neist pole niivõrd omas mullis kui seda on Riddicku seeria. Tasub tulevikuprojektide jaoks silma peal hoida, siit võib ilmuda veel nii mõnigi pärl.
A Perfect Getaway on Twohy jaoks esimene ulmet ja õudust mitte puudutav katsetus, mis on mõneti väga nauditav thriller, kuid nauditavust vähendavad mõned detailid, mis ei lase APG endasuguste seast täiesti välja astuda. Filmis on piisavalt originaalsust, kuid sama saab öelda ka vastupidiselt. Kogu esimene pool on tuttavate süžeearengute meelevallas, sisuliselt ei ole midagi üllatavat, kuid Twohy`le omaselt saadab kõike salatsemine ja mõistatuslikkus, aga teine pool filmist saavutab saladuseloori langetamisega või vähehaaval selgituste jagamisega kustumatu pinge ning adrenaliinivoo, mis viib sisu hoogsalt ootamatuid pöördeid pakkudes edasi, andes niigi sümpaatsetele karakteritele juurde lisapöörde, teise näo, mis portreteerib tegelikkust. Twohy paneb vaatajad algsete põhitegelaste kingadesse, tutvustades neid imeilusa Hawai saarestiku looduses. Alguses tundub, et pilt on selge. Tükid langevad kokku ja selginevus selle kohta, kes esindavad süütut paarikest ja kes halbade kavatsustega noorpaari, ilmutab end esimese poole tunni möödudes, kuid seda Twohy stsenaariumit kirjutades silmas pidaski, et süütud oleksid süütud ja kurikaelad kurikaelad, sest nii on kõige parem lõhkuda illusioon ja tuua topeltvõimsusega sisse üha uusi pöördeid, mis raputaksid iga tegelase kohta tekkinud arvamusi. Ilma hästi valitud näitlejateta ja huvitavalt kirjutatud tegelasteta oleks esimene pool olnud väga monotoonne, aga tänu meeleolukale võttepaigale ja huvipakkuvatele tegelastele seda ohtu polnud. Filmilindile on saadud võimalikult palju loodust, mis mängiks kui tähtsat rolli kujuneda thrillerile väga sobivaks keskkonnaks. 
Lavastajatöö on hea, mitte halb, aga mitte ka muljetavaldav, mis omakorda annab tagasilöögi, kui tuua võrdlusi Twohy varasema loominguga. Kaamera liigub kindlalt, selgepiiriliselt, millegiga ei tooda esile lavastajale omast stiili. Karakterite tugevus ja mõte, mille najal on kogu tegevustik üles ehitatud, omab tuntavaid elemente varasematest filmidest, kuid kuna käesolev teos on lavastaja jaoks täiesti uus žanrikatsetus ja kui võtta arvesse, et tegemist on mõrvadeseeria poolt kõiki kahtluse alla seadva ideega, siis tasus end hetkeks ulmeõuduste juurest eemale tõmmata, et kahe jalaga maa peal olles tuua ekraanile esmapilgul tavaline, kuid esmamulje all midagi palju enamat, sügavamat peitev thriller. Kahjuks langeb film osaliselt omaenese võlude ohvriks. Idee arendada karaktereid nii nagu kõik seda ootaksid on küll hea algus ootamatule pöördele filmi finaalpooles, kuid tegelaste olemusi paljastava lõpuni on pikk tee ning teekond sinna ei ole kõige originaalsem ja see on nii isegi siis, kui arvestada kõike teises valguses nägema panevat lõppu. Potentsiaal tõestab end köitvate karakterite ja pinna all pulbitseva saladusega, kuid teostus ei anna sisuliselt midagi juurde, jäädes tavapäraseks, kuid kordagi mitte tüütuks ja igavaks. 
Lavastajatöö on hea, mitte halb, aga mitte ka muljetavaldav, mis omakorda annab tagasilöögi, kui tuua võrdlusi Twohy varasema loominguga. Kaamera liigub kindlalt, selgepiiriliselt, millegiga ei tooda esile lavastajale omast stiili. Karakterite tugevus ja mõte, mille najal on kogu tegevustik üles ehitatud, omab tuntavaid elemente varasematest filmidest, kuid kuna käesolev teos on lavastaja jaoks täiesti uus žanrikatsetus ja kui võtta arvesse, et tegemist on mõrvadeseeria poolt kõiki kahtluse alla seadva ideega, siis tasus end hetkeks ulmeõuduste juurest eemale tõmmata, et kahe jalaga maa peal olles tuua ekraanile esmapilgul tavaline, kuid esmamulje all midagi palju enamat, sügavamat peitev thriller. Kahjuks langeb film osaliselt omaenese võlude ohvriks. Idee arendada karaktereid nii nagu kõik seda ootaksid on küll hea algus ootamatule pöördele filmi finaalpooles, kuid tegelaste olemusi paljastava lõpuni on pikk tee ning teekond sinna ei ole kõige originaalsem ja see on nii isegi siis, kui arvestada kõike teises valguses nägema panevat lõppu. Potentsiaal tõestab end köitvate karakterite ja pinna all pulbitseva saladusega, kuid teostus ei anna sisuliselt midagi juurde, jäädes tavapäraseks, kuid kordagi mitte tüütuks ja igavaks. 
Milla Jovovich, Steve Zahn, Timothy Olyphant, Kiele Sanchez suudavad ehedalt välja tuua puhkusel olevate paarikeste rõõmud ning muremõtted, mis tekivad pärast teadet, et saarestikul on liikvel teisedki turistid, kes esinevad paarikesena, kuid tegelikult on külmaverelised mõrtsukad. Üksteise kahtlustamine närib hinge seest ja kiiksudega tegelased ei vähenda kordagi teadmist, et kaks neist ei pruugi olla üldse need, kellena esinevad. Pooliti sunduslik, kuid tegelikult loomulik suunamine tegelike mõrvarite poole tagab tugeva lõpu, sest enne jagatakse vähe infot ja kui midagi läbi mahub, siis ainult üksikute kildude kaupa, muutes kahtlustused suuremaks ja ootamatuse oodatavaks. Sarnaseid ideid on olnud varemgi kasutusel, kuid teostuslik nõrkus vannub alla tugevapõhjalistele karakteritele ja leidlikule, loovalt kirjutatud stsenaariumile, mis tagab elamuse, mida ei tohiks rikkuda fakt, et midagi taolist on varem kinolinal jooksnud. Samas ei saa märkimata jätta, et mõned üksikud stseenid/kaadrid on omapärast pakatavad, sest need on loodud, paigutatud ja ajastatud täpselt nii, et kannaksid edasi vastava situatsiooniga kaasnevat emotsiooni. Mitte just Twohy`le omane film, kuid sisuliselt piisavalt tugev, et olla tavapärasest parem. 7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar