Alice in Wonderland

Tim Burton on üks omanäolisemaid lavastajaid, kes viib täide iga mõtte, tegemata seejuures kompromisse, mis ohustaksid filmi valmimist just enda soovide järgi. Ideaalseteks stiilinäideteks on veider Edward Scissorhands, kummalise huumori ja tulnukatega Mars Attacks!, gooti unelm ja minu lapsepõlve lemmikfilm Sleepy Hollow, tõeliselt ilus Big Fish, The Nightmare Before Christmas`i stiilis Corpse Bride ja deemonlik habemeajaja. Batman ja Batman Returns on ainukesed, mis mulle vanast nahkhiiremehe seeriast meeldivad ja ainult seetõttu, et Tim Burton istus lavastajatoolis ja lõi peaaegu ideaalse Gotham City ja sealsed tegelased. Ed Wood`i ja Beetle Juice`ga pole veel tutvust sobitanud, aga eks saabub ka see aeg. Samas on Burton teinud ka ootamatult nõrku filme nagu Planet of the Apes ning mitte küll halb, aga nõrgemapoolne Charlie and the Chocolate Factory. Alice in Wonderland`i võiks esmapilgul lahterdada kohe šokolaadivabrikuga ühte patta, aga võrreldes Roald Dahli raamatu filmiversiooni ja Lewis Carrolli aegumatu klassika järjekordset ekraniseeringut, siis on Alice`i seiklused imedemaal märksa huvitavamad ja film on tervikuna järjepidevam ning selgem kui kentsakas, aga mitte omapäraselt veider ja meeldiv Charlie seiklus šokolaadivabrikus. Burton ei keskendu enam karakteritele, kelle tugevus troonis tema varasemates töödes, vaid pühendub kõige olulisema asemel keskkonda loovatele visuaalidele, mis on saavutanud küll piisava kõrguse, et olla vaimustavad, kuid ükski tema uuem film ei ületa vanemaid, kui neis puudub piisav rõhuaasetus tegelastele. Alice imedemaal satub vahepunkti, pakkudes maailma, kuhu sobivad kõik fantastilised olendid väga kenasti ning luues tegelasi, kellel on taust, põhi, mille järgi neid eristada, kuid kahjuks ei saavuta Burton vanematele töödele omast hiilgust.

Kummaline on ka tõsiasi, et 2010. aasta versioon Carrolli raamatust peaks olema kui teine osa, aga film isegi ei püüdle selle poole, et olla esimesest osast erinevam. Taaskord tutvume Alice`ga, kes on nüüd küll 19 ja valmis abielluma. Mälestused kunagisest seiklusest on temakesel täiesti kadunud ning imedemaale jõudes tutvub ta taas kõigi sealsete elanike ja imedega. Imedemaal valitseb Punane kuninganna, kelle pidevaid pea maha raiumise korraldusi sai kuuldud juba varasemates filmides, kuid minu mäletamist mööda raamatus otseselt kellegi päid maha vist ei võetudki, vaid kõik tema käsud taandusid üksnes hoiatusteks. Burton näitab aga päid lossi ümber asuvas tiigis. Pead osutuvad kasulikeks, kui Alice peab jõudma Punase kuninganna lossi. Imedemaa on madalseisus, kõik ilus on muutunud trööstituks ning tuntud tegelased ja maa elanikud on Punase kuninganna teenrid. Alice on ettekuulutuse järgi ainuke, kes suudaks tuua rahu imedemaale ja hävitada Punase kuninganna võimsa käsilase draakon Jabberwocky. Teemakäsitlus ning sisu - ja karakteriarendus on iseenesest kordus kõigest sellest, mida Carrolli raamatuga tutvunud vaatajad juba teadma peaksid. Kummaline fantaasiarikas maa, kus elavad fantastilised elukad, ei ole enam küll suur fantaasialend, aga Burtoni fantaasiamaailma segunemine Carrolli omaga loob gootiliku pildi imetabasest maast. Burton poleks saanud niivõrd palju mängida tumedate toonide ja rõhutatult meeleheitliku meeleoluga, kui oleks adapteerinud originaalloo. Selle asemel viib ta loo 9 aastat originaalist edasi, toob sisse uued tegelased ja olendid ning loob maailmu enda võimete järgi. Seetõttu võibki peaaegu igast tema filmist leida kattuvaid märke. Mulle taoline stiil küll meeldib, kuid filmi käima lükkamiseks ainult stiilist endast ei piisa. Vaja on ka stiimulit, kindlat mõtet, mis tegelasi kannustaks ning samas ei kordaks varemnähtut. Kõike kooshoidev mõte on olemas ning sündmused liiguvad oodatavat, loogilist rada pidi edasi, kuni jõutakse viimase lahinguni, mis otsustab imedemaa saatuse.

CGI-d kasutatakse atmosfääri, keskkonna ja õhustiku üles ehitamisel täpselt nii, et iga tegelane sobiks ideaalselt tema jaoks kohandatud keskkonda. Ma kujutan ette, et vastasel juhul oleks filmi väärtus mitmekordselt väiksem, sest selle peale Burton läkski, et loob CGI maailma, kus tegutsevad reaalsed näitlejad. Niivõrd, kuivõrd muidugi, sest Bonham Carter`i pea on kujundatud mitu korda suuremaks ja Crispin Glover`i kehastatud Punase kuninganna käsilane on kõike muud kui usutav. Mitte, et Gloveri rollisooritus oleks olnud halb, vaid teda ümbritses väga halb CGI, mida võis harilikult kohata veel paar aastat tagasi. Miks oli püsivalt ekraanil viibinud tegelane niivõrd halvasti keskkonda kohandatud? Raske öelda, sest kõik muu läks kokku kui sukk ja saabas. Kõik graafilised vead on kaotatavad, kui juurde poogitud taust sulandub pooleldi genereeritud olemisega ja pooleldi reaalselt ekraanil viibivate tegelastega üheks. Palju säravamalt saadi hakkama kõikvõimalike olenditega loomisega. Väike hiireke väikese mõõgaga, kella käes hoidev jänes, püstihull jänes, piibutosu teistele näkku puhuv sinine röövik, koer, valge karva ja mustade täppidega ohtlikult suurte hammastega olend, kes on tegelikult loomult malbe ning Christopher Lee häälega draakon, kes oli filmi olemust arvestades võimsa, kuid ülepakutud välimusega vaenlane - kõikvõimalikud olendid tundusid olevat kui reaalsed tegelased ja nii naljakas, kui see ka tundub, siis oli neil rohkem sümpaatsust ja poolehoidu kasvatavat mõju kui mõnes näitlejas. Depp tuleb kohe välja arvata muidugi, sest see inimkameeleon on iga rollis teine inimene, aga isegi täiesti segase tüübi rollis tundus ta osa kordusena. Kordus Burtoni filmidest, kus kõik tegelased on tavapäraselt mingil määral hullud. Alice`i kehastanud Mia Wasikowska on väga armas ning toob Alice`i olemuse kenasti välja, pakkudes seejuures inglasliku šarmi ja võluvat naiselikkust. Irvikkass on üks kõige õnnestunumaid tegelasi, sest ta käitub kui kass, kuid samas on temas kõike seda, mida Carroll temasse kunagi süstis. Muudkui keerleb ringi ja võlub naeratusega, mis püüdleb tähtedeni. Kass nagu kass ikka, kuid üdini arvutiga loodud. Kohe on näha, mille peale on kulutatud rohkem aega. Üleüldse jätab film kiirustatud mulje. Teepidu oli vaimustavalt hullumeelne ning poolemeelsed kassid ja hiired on vast kõige humoorikamad. Burtoni kiiksuga stiil istub mulle, kuid Alice in Wonderland ei oma erilist värskust, vaid pakub uusi ideid vanale loole ning seda teeb ta üsna õnnestunult. Suurimad plussid seisnevad edukas maailma loomises ning heade karakterite kasutamises, kes pole küll niisuguse kiiksu ja sügavusega, kui ootaks, aga oma võlu on peaaegu igal tegelasel. Motiivid ja kõike edasiviiv idee on alati püsivalt silmapiiril ning lõbus ja natuke väärastunud seiklus Burtoni mahlas on igati vaadatav. Nüüd sooviks näha uut materjali, mis ei põhineks tuntud raamatul, vaid oleks Burtoni enda vaimusünnitis. 7/10