Inglise keeli "Cemetary Man" on siis juba 4. ühine vaatamine päris paljude blogide seas. Iga film on žanrilt siiani erinev olnud ning nende kohta on jätkunud nii kiidusõnu kui ka laitmist. Hea kui arvamused erinevad on, siis pole karta, et kõigile meeldib sama film, mis mullegi. Kui mõelda, siis DD on teine zombidega seotud ühises vaatamises olnud film. Eelmine oli "Black Sunday". Seal just täiesti zombid ei olnud aga peaaegu.
"Dellamorte Dellamoret" võib mõista mitut pidi. Minu jaoks kadus järg kuskil poole peal ära kui peategelase Fransesco Dellamorte armastatu mitu korda tagasi tuli. Esimestest minutitest kuni peaaegu poole filmini oli see film minu jaoks täielik süsimust komöödia. Ka kõige ebanaljakamad asjad oli naljakad ja mis kõige koomilisem, kõigi jaoks olid surnust tõusnud kui väga tavalised. Ei muretsetud pisiasja pärast, et inimene surnud on, vaid muretseti miks lapseke viibib hauast väljas aga ei ehmatatud selle peale, et lapse pea kastis on. Selline mustus on hea. Saab enese üle naerda. Absurdsus oli üle võlli keeratud ning muudetud millegiks väga tavaliseks. Ka kõige vastuvõetamatud hetked zombide seltsis said koomilise varjundi. Arvan, et selline lähenemine muutiski vaatamise nauditavaks. Absurdsus kadus kui hakkasid ilmnema reinkarnatsiooni läbinud ühesugused naised. Ei selgitatud, kas Dellamorte kujutab endale neid ette või juhtus see tõesti nii. Tegelikult kriitikat selle koha pealt ei ole. 
Sai ise asjade seisu üle juurelda. Taaskord muutus olukord keeruliseks lõpus. Pakuti mitmeid erinevaid versioone filmi tegevustiku kohta. Kas asi toimus ikka reaaselt või oli kõik ette kujutatud? See jäi mu hinge ka lõputiitrite ajal pitsitama. Pigem ikka reaalselt, aga eks see jääb vaataja ise otsustada. Selline mõistusega möllamine muutis üpris musta komöödia maigulise zombika väga mõtlemapanevaks aga samas väga koomiliseks.
Sai ise asjade seisu üle juurelda. Taaskord muutus olukord keeruliseks lõpus. Pakuti mitmeid erinevaid versioone filmi tegevustiku kohta. Kas asi toimus ikka reaaselt või oli kõik ette kujutatud? See jäi mu hinge ka lõputiitrite ajal pitsitama. Pigem ikka reaalselt, aga eks see jääb vaataja ise otsustada. Selline mõistusega möllamine muutis üpris musta komöödia maigulise zombika väga mõtlemapanevaks aga samas väga koomiliseks.Peategelast kehastas keegi Rupert Everett, kes nägi välja kui Silvester Stallone. Kui film hakkas, siis tundus, et see on Stallone, kes zombisid stoilise rahuga ukse pealt minema kõmmutas. Everett oli oma Salloneliku näoga tasemel. Vahepeal jutustab ta paari tegevuse ajal justkui oma mõtteid. Sellised mõtteid avardavad monoloogid saatsid peaaegu kogu filmi. 
Everett suutis olla korraga äärmiselt tõsine aga järgmisel hetkel igavlev mees, kes nagu muuseas laseb mõne zombi ka maha. Tema parim sõber Gnaghi oli omaette frukt. Vahetpidamata häälitses ja üldse käitus kui Quasimodo. Iga hetk muutus tema seltsis värvikamaks. Pakkus lõbu nii vaatajale kui ka tüdruku peale kastis. Tavatud suhted ebasurnute vahel olid pidevad jututeemad. Surnutega pidev läbikäimine lõppes traagiliselt paari tegelase jaoks. Üldse olid surnute rünnakud väga tavatud. Lõgistasid hambaid ning üritasid kaela järada, aga see oli muudetud õudsaks aga samas koomiliseks. Eriti tõsiselt ei suutnud zombisid võtta. Mida enam film lõpu poole jõudis, seda kummalisemaks asjade käik läks. 
Lõpp aga jättis närvilõpmed tuksuma. Mis nüüd siis ikka juhtus? See küsimus tuli mul esimesena pähe. Kui tükid tasapisi kokku panna ilmneb tegelik mõte samuti, isegi kui see väga segasena tunduda võib. Mõtlemapanev zombikas. Midagi uut.
Everett suutis olla korraga äärmiselt tõsine aga järgmisel hetkel igavlev mees, kes nagu muuseas laseb mõne zombi ka maha. Tema parim sõber Gnaghi oli omaette frukt. Vahetpidamata häälitses ja üldse käitus kui Quasimodo. Iga hetk muutus tema seltsis värvikamaks. Pakkus lõbu nii vaatajale kui ka tüdruku peale kastis. Tavatud suhted ebasurnute vahel olid pidevad jututeemad. Surnutega pidev läbikäimine lõppes traagiliselt paari tegelase jaoks. Üldse olid surnute rünnakud väga tavatud. Lõgistasid hambaid ning üritasid kaela järada, aga see oli muudetud õudsaks aga samas koomiliseks. Eriti tõsiselt ei suutnud zombisid võtta. Mida enam film lõpu poole jõudis, seda kummalisemaks asjade käik läks. 
Lõpp aga jättis närvilõpmed tuksuma. Mis nüüd siis ikka juhtus? See küsimus tuli mul esimesena pähe. Kui tükid tasapisi kokku panna ilmneb tegelik mõte samuti, isegi kui see väga segasena tunduda võib. Mõtlemapanev zombikas. Midagi uut.8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar