Lena Heday on karismaatiline näitleja. Ta oleks kui hoopis teine inimene kui räägib vastavalt kas inglise keeles või ameerika inglise keeles. Ega tema rolle just palju näinud ei ole, aga "300" on hea näide ja ka minu suur lemmik Terminator: The Sarah Connor Chronicles, kus ta mängib Sarah Connorit ning sari on tänu temale parem kui võibolla ilma temata. Peamine põhjus miks üldse "The Broken"-it vaatasin oli siis peaosatäitja pärast. See, et sama film ka After Dark Horrorfestil osales sain teada alles hiljuti. Eks vaatab mõne sealse horrori üle ka peale selle. Teised tunduvad kuidagi liiga tühjad bloodfestid, aga "The Broken" on kena psühholoogiline õudusfilm, kus pakutakse natuke ehmatavaid stseene kui ka pingelisi hetki peegli ees. 
Sisu sarnaneb muide kahtlaselt "Mirrors"-ile, aga on hoopis teise nurga alt tehtud ja rõhutatud pole niivõrd õuduse tekitajaid, vaid pikem õudust ise, mis hakkab tasapisi ligi roomama samal ajal kui saab mõistatada, mis filmis õieti toimub. See tuleb nii lõpu poole alles välja, mis siin siis toimus. See, et "Mirrors"-i välja tõin ei oma tegelikult tähtsust. Tegemist on täiesti erinevate filmidega. Kui Peeglid rõhutas millegile õudsale, mis pidevalt kedagi ehmatab, siis antud film seda kindlasti ei tee. "The Broken" on alguse poole täielik müsteerium. Midagi teada ei anta, vaid toimuvad kummalised asjad. Vaataja peab ise tükid kokku panema. Hiljem aga ilmnevad peeglitega seotus asjaolud ning kes sealt välja tulid ja kõige ägedam oli lõpus toimunud arusaamine enese olemuse kohta, mis on praegusel ajal filmides üsna levinud. 
"The Broken" tutvustab Gina McVeyd, kes töötab arstina. Tal on kena peigmees ning ilusti kulgev eluke. Gina läheb koos peigmehega ning oma venna ja tema naisega isa sünnipäevale, kus lõhkeb toosti tõstmise ajal peegel, mis ei ole kellegi jaoks midagi erilist. Järgmisel päeval näeb Gina iseennast mööda sõitmas. Ta jälitab temale väga sarnanevat naist, mis viib saatusliku kokkupõrkeni. Sellest hetkest alates muutuvad kõikide pereliikmete elud ja järsku on kõikide elu ohus, mida hakkab tasapisi mõistma esimesena Gina. 
Lena Headey ja Richard Jenkins on vahest kõige tuntumad nimed, kes on ka põhilised tegelased. Headey teeb huvitava rolli. Pärast autoõnnetust, mis toimus pärast iseendaga kohtumist, ei mäleta enam ta oma elus üksikasju, mis on hiljuti juhtunud. Näiteks ei tunne ta enam oma meest ära kuigi teab, et välimuse poolest on tegu sama inimesega, aga olemuse poolest on tegu kellegi võõraga. Ginat vaevavad õudusunenäod ning on tunne, et hakkab hulluks minema. Seda, mis juhtus pärast iseendaga kohtumist ei avalikustata enne lõppu. Gina käib arstide juures ning võib tekkida tunne, et filmi suund on taas, et keegi näeb kõike kummalist omaneda peas, aga ei. Asjale keeratakse vint peale ning kõik pereliikmed hakkavad kummalisi asju nägema. Peamiseks tunnusmärgiks on purunevad peeglid, mis annavad mõista, et nüüd on oodata midagi hirmsat. Peaaegu kogu filmi näidatakse klippidena slow motionis Gina auto kokku põrkumist taksoga, mis iseenesest on minu jaoks väga huvitav mõte kui mõelda, et tegu on õudusfilmiga. 
Pinget ei kruvita mitte pidevate ehmatuskohtadega, mida mitmetes kohtades ootasin, vaid tekitatakse huvi selle vastu, mis siis ikkagi Ginaga toimub ning miks näevad tuttavad nii isa kui ka teisi pereliikmeid tänaval, kuigi nende endi sõnul on nad kogu päeva toas olnud või midagi muud teinud. Kohe alguses antakse vihje, mis seostub puruneva peegliga ja kildude keskel kõndiva naisega. See koht võib tunduda alguses tavaline, aga lõpus omandab hoopis teistsuguse tähenduse. Lähenemisega peeglitega seotud õuduse loomisele on hea tööga hakkama saadud. Peeglid ei omagi eriti suurt tähtsust. Need kerkivad esile hoopis hiljem. Peeglite katkiminek on kui hoiatus, mida alguses ei saagi kohe mõista. Meeldis see, et polnud selliseid kohti, kus peeglist keegi välja kargas või liigutas seal keegi ennast. Oli paar kohta seoses peegelpildiga, mis oli parajalt hirmutav. Ei oodanud üldse seda. Vahepeal hakati huvi koondama ka vannitoa laest tilkuva vee juurde, mis samuti omas kohta õudusunenägudes ja seletati ka hiljem lahti. Katkisi otsi ühesõnaga ei jäänud. 
Üks ikkagi oli. Miks Gina tänaval seistes nii ehmatanud oli kui nägi ennast möödumas? Okei, spoilerdan natuke nüüd: SPOILER Kui ta ise juba deemon vms oli, siis miks taheti näidata seda kohta kui väga uskumatuna. Koopiana ei peaks ta üldsegi ehmatama, vaid rahulikult järele minema ja ära tapma nagu teisedki seda tegi. Eks see oli müstilisuse tekitamise pärast tehtud ka. Muidu oleks võibolla liiga ilmselge olnud SPOILERI LÕPP. Saladuskate vaikne eemaldamine oli väga meelepärane ning tumehallikas visuaal andis mõnusa keskonna õuduka tarbeks, kus ei tea, mis nüüd juhtuma hakkab. Pakuti pingelisi stseene peegli õuduse olemasolust. Ei hakka välja ütlema, milles õudus seisnes, sest muidu on võlu läinud. Koht, kus Gina isa tualetis viibib ning pingsalt katkist peeglit ja tualetiukse avanevat lukku jälgib oli tooliääri haaravalt pingsalt tehtud, sest polnud teada, mis kurat nüüd juhtub, aga lahendati asi teistmoodi. Otsustati asi võimalikult varjatuks jätta. Filmi salapära oligi üks omapärasid. Midagi ei öeldud peegli õuduse kohta. Ei saa teada, kust nad tulid, miks nad tulid ning mida edasi teevad. Ülejääänu tuleb ise mõelda. Minnes tagasi peeglite juurde, siis peeglitagune maailm oli ikka väga creepy. Tume maailm, mida valgustab ainult peeglist kui aknast väljuv valgus ning pimeduses jälgib peegli ees askeldavat inimest keegi tundmatu. 
Peegliõudus oli ühesõnaga hirmus, sest midagi selle kohta ei teadnud. Oleks Gina raamatukokku peeglideemonite kohta infot koguma läinud, siis oleks tegu olnud iga teise uuriva õudukaga, aga minu heameeleks sellele teele ei mindud, vaid pakuti kõigest vihjeid. Kui aga õudus vallandus, siis ikka nii, et verd lendas. Tegelikult verd on filmis vähe, aga piisavas koguses, et mitte muutuda tavaliseks verepulmaks. Gina hirm tundmatu ees pani ka mind tundma hirmu, et mis nüüd siis saab. Gina mälukaoutus ning mehe mitte äratundmine meenutas kahtlaselt Huntide Impeeriumi algust, aga see selleks.
Lõpp oli kohustuslikult kõikemuutev ning sellist lõppu võis aimata juba natuke enne ka. Lõpuga jäin rahule. Leppis oma saatusega ning ajas taga viimast pereliiget. See, et miks peeglist väljunud nii edasi elasid, teada ei antud, aga ehk ongi nii parem. Kõike polegi vaja teada. Tõesti judinaid tekitav psühholoogilise alatooniga õudusfilm, mis nagu ikka, lõppeb pauguga. Natuke etteaimatav, aga ikkagi tõhus.7,5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar