Push ehk Tõuge pakkus traileri esmasel vaatlusel huvi ainiti eriliste võimetega inimeste poolest. Hiljem lisandus huviorbiiti ka fakt, et tegu on lavastaja Paul McGuigani filmiga, kelle Lucky Number Slevin on mulle väga meelt mööda. Peas keerlesid mõtted, et äkki on tegemist X-Meni koopiaga või lihtsalt sisutühja kargamisega, aga päris nii hull asi ka ei olnud. Push ei hiilga küll mitte millegi väga originaalse poolest, aga omad hetked on filmil olemas, mis mu huvi tegevuse vastu pidevalt üleval hoidsid. 
Märksõnad kompanii ja võimetega inimesed on praegusel ajal väga tuntud ning seda tuntust kasutab ka Push ning selline tüüpiline lähenemine tagaotsitavate eriliste võimetega inimeste filmi puhul ainult madaldab filmi tegelikku väärtust, sest paljud ei raatsi just sellise sisu pärast filmi vaatama hakatagi. Nii, see selleks. Minu üllatuseks suudeti korduskasutuses olnud teemast pigistada nii mõnigi vürtsikas idee välja ning siis ei tundunudki film enam nii tavaline, vaid huvitav ja pinget pakkuv ning mis kõige tähtsam, meelt lahutav. Mõningad sisupöörded on kenasti koostatud, et vaatajat segadusse ajada ning panna kaasa mõtlema kui peaks igav hakkama. Palju selliseid kohti just ei olnud, sest alguses võib juba mõelda, et mees ühineb tüdrukuga ning hakkab iga hinna eest kompaniid maha võtma. Siinkohal mainiks sisu ka juba ära. Telepaatide ja muude võimetega inimesi taheti kasutada juba 1945-ndal aastal natside poolt, et luua nö. supersõdureid. Edasi kandus idee edasi USA-sse, kus loodi just selleks eesmärgiks Divisjonid. Kira on pusher, kes põgeneb Divisjonist pärast seda kui tema peal on katsetatud ainet, mis peaks võimete tugevust suurendama. Varem ei ole keegi seda üle elanud ning tuleb välja, et Kira on selles suhtes ainulaadne. Juhuste või plaani järgi ta põgeneb ning suundub Hong Kongi, kuigi ta jõuab sinna hoopis teistsuguste asjaolude läbi, mis hiljem filmi jooksul avalduvad. 
Nick on mover, kes suudab siis mõttejõuga esemeid liigutada ning luua ka kaitsevälja, mis takistab näiteks isegi automaadi kuulirahet. Cassie on tüdruk, kes näeb tulevikku, aga ei ole omal alal veel nii osav ning seetõttu ei suuda nägemusi õieti väljendada. 3 tegelast saavad kokku ühise eesmärgi nimel, et päästa Kira Divisjoni meeste käest ning püüda kompaniid, kes selle kõige taga on maha võtta. Nick on pankrotis Divisjoni eest jooksus olev mover, kes sisustab aega Hong Kongi tänavatel raha peale täringumänge mängides ning samal ajal püüdes arendada oma võimeid. Ühel päeval tuleb tema juurde Cassie, kes pakub talle võimalust raha teenida, aga lahti koorub hoopis midagi muud. Kira on tegelikult Nickiga juba seotud, aga tema olukorra tõttu on see keeruliseks muutunud. Divisjon asub halastamatult mööda suurlinna tänavaid Kirat jahtima, et saada kätte naine ise ning temaga kaasas olev süstal võimeid suurendava ainega, mis valedes kätes võib kaasa tuua suurema konflikti. 
Nick on mover, kes suudab siis mõttejõuga esemeid liigutada ning luua ka kaitsevälja, mis takistab näiteks isegi automaadi kuulirahet. Cassie on tüdruk, kes näeb tulevikku, aga ei ole omal alal veel nii osav ning seetõttu ei suuda nägemusi õieti väljendada. 3 tegelast saavad kokku ühise eesmärgi nimel, et päästa Kira Divisjoni meeste käest ning püüda kompaniid, kes selle kõige taga on maha võtta. Nick on pankrotis Divisjoni eest jooksus olev mover, kes sisustab aega Hong Kongi tänavatel raha peale täringumänge mängides ning samal ajal püüdes arendada oma võimeid. Ühel päeval tuleb tema juurde Cassie, kes pakub talle võimalust raha teenida, aga lahti koorub hoopis midagi muud. Kira on tegelikult Nickiga juba seotud, aga tema olukorra tõttu on see keeruliseks muutunud. Divisjon asub halastamatult mööda suurlinna tänavaid Kirat jahtima, et saada kätte naine ise ning temaga kaasas olev süstal võimeid suurendava ainega, mis valedes kätes võib kaasa tuua suurema konflikti. 
Kõigepealt on kõik need võimed huvitava otstarbe leidnud. Võimed ei ole lihtsalt tekkinud, vaid neid kasutatakse lahingu, luure ja muudel sõjalistel eesmärkitel. Näiteks mover suudab liigutada esemeid ning vajadusel kaitsata ennast kuulide eest. Snifferid suudavad selgitada välja esemete abil, kus on keegi olnud ja mida teinud. Pusherid tungivad inimesele pähe ning tekitavad kujutlusi erinevatel eesmärkidel. Näiteks ühele mehele pandi pähe, et tema partner tappis ta venna ning seepeale läks mees ja lasi jõhkralt partneri maha. Screamerid tekitavad heliga kaose ning sunnivad niiviisi vastase pikali. Siis on veel ravitsejad ja muud loomad. Kõik need võimed leidsid filmi joksul ka kasutust ning neid demonstreeriti küllaltki efektselt, et märgata kopsakat filmi eelarvet. Film ei läinud üksnes efektide peale välja, vaid püüdis süübida nii tegelastesse ning mõningad sisulahendused ja ootamatud pöörded muutsid filmi veelgi mitmekesisemaks. Suurimaks miinuseks jääbki vast mõte iseenesest, sest see pole ju mitte midagi originaalset ega intrigeerivat. Kompanii ja tema mehed ajavad taga kindlaid inimesi - see teema on nii palju praegu kasutust leidnud, et selle kohapealt oleks võinud mõte tsipake parem olla. Kuigi natside sisse toomine on alati kiiduväärt, sest nende ilmasõjaaegsete salasepitsuste ja katsetuste kohta on hulganisti teoooriaid. Peategelast Nicki kehastab Chris Evans, kes on ka filmi üks paremaid osatäitjaid. 
Filmi juures meeldis veel see, et ei mindud sellele vanale tuntud teele, et peategelane saab lõpus piiramatud võimed ja pahad saavad kere peale. Nick sai ise kogu aeg peksa ning tema võimeid saab ka suhteliselt vähe näha ja kui ongi, siis ei suuda ta kordagi neid korralikult kasutada. Selline tüüpilisusest välja astumine andis näiteks lõpus hoopis positiivsema tulemuse. Cassie osa mängib Dakota Fanning, keda ma pole juba tükk aega üheski teoses näinud, aga ega ta siin eriti millegagi ei hiilga. Ossa ta sobib, aga ta ei anna osale suurt midagi juurde. Camille Belle`i pole varem kuskil näinud. Tean ainult seda, et ta ripsmedušš läks 10 000 BC-s laiali, mis võib filmi kohta nii mõndagi öelda. Mälukaotuse ja segaduse alla kannatava Kira rolli mängib ta aga kenasti välja ning seda kuni lõpufinaalini. Djimon Hounsou kehastab taas karmikäelist Divisjoni juhti. Ta meenutas oma olekuga väga The Islandi rolli. Tema on aga selline mees, kelle peale võib alati loota, et annab nauditava rolli. 
Filmi juures meeldis veel see, et ei mindud sellele vanale tuntud teele, et peategelane saab lõpus piiramatud võimed ja pahad saavad kere peale. Nick sai ise kogu aeg peksa ning tema võimeid saab ka suhteliselt vähe näha ja kui ongi, siis ei suuda ta kordagi neid korralikult kasutada. Selline tüüpilisusest välja astumine andis näiteks lõpus hoopis positiivsema tulemuse. Cassie osa mängib Dakota Fanning, keda ma pole juba tükk aega üheski teoses näinud, aga ega ta siin eriti millegagi ei hiilga. Ossa ta sobib, aga ta ei anna osale suurt midagi juurde. Camille Belle`i pole varem kuskil näinud. Tean ainult seda, et ta ripsmedušš läks 10 000 BC-s laiali, mis võib filmi kohta nii mõndagi öelda. Mälukaotuse ja segaduse alla kannatava Kira rolli mängib ta aga kenasti välja ning seda kuni lõpufinaalini. Djimon Hounsou kehastab taas karmikäelist Divisjoni juhti. Ta meenutas oma olekuga väga The Islandi rolli. Tema on aga selline mees, kelle peale võib alati loota, et annab nauditava rolli. 
Efektid on kenad ning märulistseenid on pingsalt läbi viidud. Võimetega võitlemine on vaatemänguline. Eriti hea vaatepilt on siis kui üks Divisjoni meestest võitleb paljakäsi karja hiinakate vastu, kes kõik on hambuni relvastatud. Sama võib ka kahevõitöluse kohta öelda, mis hõlmab õhus kiiresti liikutave relvadega tulistamist. Igatahes jagub efektseid kohti küllaga, aga siiski jääb sellest puudu, et saaks filmi täie tõsidusega võtta. Teema on nõrk, aga teostus on tugev ning tavalisele sisule lisab särtsu paar suuremat pööret.
6,5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar