esmaspäev, 18. mai 2009

Man-Thing

On olemas usuvabadus, mõttevabadus ning veel igasugused vabadused, kuhu vahele mahub ka ajuvabadus. Täpselt seda Man-Thing taotlebki. Kohe filmi esimestel minutitel on selge, et nüüd võib aju välja lülitada ning vaadata tühjade tegelaste jagelemist sookolliga ning kurjade firmaomanikega, kes soo lähedale maardla rajanud on ning seda nüüd täies mahus reostavad.
Man-Thingile taustauuringut tehes selgus, et see peaks koomiksil põhinema, kus mingil määral inimesele sarnanev olend elab soos ja kaitseb seda kurjade jõudude eest. Film muidugi keerab mõtte teistpidi ning loob kolli, kes tapab kõiki, kes sohu tulevad. On nendeks siis sohu paadi peale seksima tulnud noorpaar või iga suvaline, kes soostub soo poole jala tõsta. Koomiks arvatavasti omab mingit suuremat mõtet, mida film paratamatult ei oma. Paratamatult sellepärast, et on näha, et film on odavalt tehtud ning pandud kokku suhteliselt tundamatud näitlejad, kes siis hiiglasuure punaste silmadega puule sarnaneva kolli eest ahastuses ära jookseksid. Sisu on äärmiselt tavaliselt üles ehitatud, et paari või rohkema minuti möödumisel on selge, kes peaks filmi jooksul surema ja kes ellu jääma ning mis kollist saab. Ükskõik, mis žüsee keerdkäike film ka ei pakuks on juba algusest peale selge, et koll kas sureb või lahkub ning põhilised tegelased jäävad puutumatuks kogu tapatalgust, mida koll soos korraldab.
Filmi vaadates ei teki nii suurt vastumeelsust, et võiks kohe kinni panna. Mingi müstiline jõud hoidis mind ikkagi filmi juures kinni. Kas selleks jõuks olid halvad näitlejad ja ilmselge arengu ning lõpuga žüsee? Arvan küll, sest vaatamata etteaimatavuse kõrgele tasemele muutus kolli laastamistöö üpris huvitavaks kui arvesse võtta, et sookoll iseenesest ei olnudki nii hullu väljanägemisega. CGI-d on kenasti kasutatud, et muuta koll soos märkamatuks ning teha tema rünnakud äkiliseks isegi siis kui on ilmselge, et sohu üksi läinud meest muu saatus oodata ei saagi. Sookolli jahtimisviisi kujutamine on samuti üks võib-olla huvitavamaid asju muidu lihtlabase filmi juures. Näidatakse mitmeid kaadreid läbi kolli silmade, mis muudab pildi punakaks ning kaamera liigub kord aeglaselt ning kord ülikiiresti ühest kohast teise. Soos kellegi nime hüüdva tegelase jahtmine on niisuguse viisiga suudetud teha põnevaks, sest mida põnevat saab olla enesekindlas peategelase naissoost partneris, kes läheb meeleheites oma salajast armastust otsima. Sookolli täielik paljastus lõpus täitis kõik ootused, mida eelnevalt vilksmaisi nähtud kolli välja nägemise kohta võis arvata.
Halbade näitlejatega ning aju mitte tööle paneva sisuarenguga kollifilm, mis suutis vaatamata sisutühjusele hoida õrna põnevust sees ning muuta kõiki hirmutav koll väljanägemiselt monstrumi vääriliseks. Kindlasti saab plusspunkte laduda veel ohvrite julmalt tükkideks rebimise eest ning soos seksiva noorpaari kena õhtu veresaunaks muutmise eest, mis lõpeb naise pealaest jalatallani verega katmisega.
5/10

Sarnasus on märgatav xD

Kommentaare ei ole: