Igla

Igla ehk Nõel on siis juba päris mitmes ühine blogimaastikul alati elevust tekitav vaatamine. On olnud jalustrabavaid õudusfilme, südantlõhestavaid draamasid, elu keerdkäikude üle arutavaid müstikaid ning nüüd puhtehtne vene film narkomaaniast ja sellega kaasnevatest ebameeldivustest nii narkomaani kui ka kõrvalvaataja silme läbi. Kohati lõid kõige tavalistemates kohtades kummalised moonutused sisse, mis hakkasid vaikselt reaalsust hägustama.

Moro saabub koju. Astub rongilt maha ja näitab konduktorile keskmist sõrme. Taustaks mängib rõõmus vene popp. Moro räägib vähe, aga tema ei olegi jutumees. Tema on tegudemees ja kui vaja, siis paneb rusikadki käiku. Moro läheb tuttavalt Spartakilt võlga sisse nõudma, mida ta kohe kätte ei saa ning läheb tüdruku Dina juurde, kes vahepeal haiglast näpatud ravimitest sõltuvusse on jäänud. Moro sellist asja ei kannata ning viib tüdruku võõrutusravile. Enne satub Moro taas võlga nõudma just siis kui Spartakit küllastavad teisedki võlanõudjad, aga Moro niisama ei passi. Tema teeb, mida mees tegema ja päästab Spartaki ilmselt muidu väga ebameeldivalt lõppenud olukorrast. Seoses morfiiniga ning Spartakiga tekivad Morol veel muudki sekeldused, mida ta ka kohe klaariks teeb, aga kõik siiski ei lõppe nii nagu oleksin oodanud. 

Moro meenutas mulle raudselt kedagi kindlat. Ei tea, kas võis see olla keegi teine asiaatse päritoluga näitleja, aga Moro ise oli kindla koodeksiga ja põhimõttega noormees. Tema juures see kõige enam meeldiski. Tuli, tegi ja lahkus. Väga otsekohene. Pildikeel muutus kohati tavalisest katkist filmilinti meenutavaks ning lisas sinna veel valgeid kriipsukesi, näiteks kaklussteeni näitamise ajal, mille puhul meenus automaatselt kunagine Batmani sari, kus olid igasugused värvilised powd ja smashid otseste löökide näitamise asemel. Täpselt ei saanudki aru, kus tegevus aset leidis, aga paganama mahajäetud tunde jätsid kõik kohad, kus Moro käis. Võiks öelda, et kunstiliselt on film päris kena. Näiteks koht, kus Dina pärast pikajalist ilma morfiinita olemist taaskord nõela leidis. See jäi mind kogu filmiks kummitama. Kõikuv laelamp, mille tõmblev vari Dina näol virvendas jättis väga tõsise, kuid kummastva mulje. 

Paljudest tegelastest ei saanudki päriselt aru. Kuidagi seinas seina viisil tutvustati neid. Spartak oma veidra käitumisega ja sõpradega oli halenaljakas. Eriti koht, kus tõsine Moro Spartaki kambale läheneb ja nemad müüri ääres lõbusa muusika saatel tantsu vihuvad. Paljud veidrad kohad, kus näiteks telekas vaadatav film muutus Morot ja Dinat kujutavaks said hiljem seletuse küll, aga hoopis teisel kujul. Mõistuseks jäigi, miks paljud kohad filmis niivõrd ebareaalsed tundusid. Mõte, et see on kuidagi narkoga seotud või näidati kogu tegevust kellegi vaatepunktist käis korra läbi, aga püsivaks see ei jäänud ja nüüd kahtlen selle üle, et mida film siis kujutas. Oma töö tegid kindlasti värvikad tegelased ja Moro, kui väga karmi olekuga tüübi kujutamine, aga vaated keset kõrbe olevale laevale ning kokku kuivanud merealale lisasid samuti minu jaoks teatavat väärtust juurde ning mainimata ei saa siiski ka muusikat jätta. 

Moro olemust on nii võitmatuna kujutatud, et lõpp tuli täieliku üllatusena, aga olen rahul, et lõpp siis kohe ei saabunud vaid näidati Morot lihtsalt ära jalutamas. Viimastel hetkedel pärast tiitrite ekraanil jooksmist nägin pimeda tee peal Morost eespoolt kedagi üle tee jooksmas. Ei tea kas see oli sihilik või mitte, aga silma see jäi. Vaataks kindlasti kunagi uuesti. Kohati vaimukas, aga tõsine film nakomaaniast lavastaja enda nurga alt.

8/10