Playtime

PlayTime on nii mõtteline kui ka tehniline järg Mon oncle`le, kuigi tegemist on siiski hoopis teist laadi filmiga futuristlikust Pariisist, mis on täis kõrghooneid ja ultramodernseid elamuid. PlayTime puhul on Tati ennast Mon oncle`ga võrreldes mitmekordselt ületanud, sest et luua futuristlik Pariis, ehitas ta tohutu võttepaiga, kus võetigi kogu film üles. See läks talle väga kalliks maksma, kuid raske töö tulemus on väga hästi tuntav kui näeme Hulo`d steriilselt puhtas lennujaamas talle omase kõnnakuga ringi jalutamas piip suus ja pruun mantel seljas. Iga võtteplats on loodud kindla eesmärgiga, kas siis Hulo eksirännaku tarbeks, Ameerika turistide või meeletult pika restorani episoodi jaoks. Igaljuhul on igal võtteplatsil omad iseärasused nii heliliselt, pildiliselt kui ka sümbolitelt.Lennujaam.
Kliiniliselt puhas ja steriilne keskkond, valged ja hallikad seinad, mehaanilised ja ebaloomulikud helid. Esimese stseeniga paisatakse vaataja kohta, kus pole varem olnud ja kõrvu kostuvad helid, mida tavaliselt filmides mitte kunagi ei rõhutata, veel vähem ei muudeta tähtsamaks teistest, aga lennujaamas kostuvad helid ka kõige mõeldamatutest kohtadest nagu näiteks nunnarüü riideosad, mis käivad üksteise vastu või siis Tati puhul juba tavalisena kõlavad ebaloomulikult tugevalt rõhutatud kingaklõbin, aga iga kord kostub klõbin isemoodi, sest võttepaigad vahelduvad ja kõikjal ei saa olla ühesugune kingaklõbin. Sellistele minimalistlikele detailidele pühendumine ei vasta üldse tõigale, et Tati lasi ehitada tema järgi ümber nimetatud Tativille, sest kui iga pisidetail saab hääle, siis ei jää futuristlikule linnale iseloomulikest helidest midagi järele, aga siiski. Tati kasutab autosid, kõrgeid maju, mööblit, siseinterjööri ja majade eksterjööri, et anda selgelt mõista, millise linnaga on tegu ja miks see kõik on nii ligitõmbav ja eemaletõukav ühekorraga. Samas ei unusta Tati oma leivanumbreid: värvi – ja helilahendusi. Lennujaam on nagu valge hauakamber, millele lisavad värvi saabuvatelt lennukitelt tulnud ja lahkuvatele lennukitele kiirustavad inimesed. Päris filmi alguses on ligi 3 minutit kestev keskplaan vanapaarist. Naine selgitab mehele kogu aeg, mida ta tegema peab kui lennukile läheb ja kontrollib kas mees võttis kaasa ikka kõik vajaliku. Naine ja mees lõpetavad oma jutu iga kord kui plaani siseneb keegi teine. Alguses on selleks nunnad, kelle rüüosad tekitavad kummalist klõpse, siis aga käruga liikuv teenindaja ning taaskord teeb käru häält nagu oleks tegu millegi erilisega. Siis astub plaani kohe tema järel mustas ülikonnas ametniku moodi vennike, keda saadab kingaklõbin. Tema järel ilmub nurga tagant nõutu näoga koristaja käes hari ja kühvel, aga koristada pole midagi. Võttepaik on nii haiglaselt puhas ja õhukindel, et seal pole mitte midagi koristada ja seetõttu koristajatädi põrandaid piidlebki, lootuses, et äkki saab tööd teha. Ja nii möödub 3 minutit erinevaid helisid kaasa toovate tegeleaste seltsis ja seda kõike vanapaari valvsa pilgu all. Heliliselt on lennujaama episood andekas tegelaste tutvustamise suhtes. Lennukist väljub grupp ameerika turiste, kes kõik räägivad kogu aeg läbisegi, aga meie peakangelanna on nende hulgas, kuid isegi kui ta midagi ütleb, kaob see kohe tema kaaslaste jutuvada sisse ära. Ameerika turistide jutust kostavad selgelt ainult kindlad lauseosad, mis ongi vaatajale suunatud. Näilises dialoogide tohuvapohus valitseb tegelikult täpselt välja kalkuleeritud kord. Keegi näitlejatest, on nad siis eesplaanil või kaugel tagaplaanil, ei räägi niisama, vaid nad kõik on tööle pandud. Tundub, et Tati jaoks pole olemas lihtsalt ajutist näitlejat, kes mängiks juhuslikku tüüpi kaugel tagumises nurgas. Ka temal on oma roll ja kui nii mängivad kõik oma rollid välja, tekibki geniaalsuse plahvatus, mille taga seisab Jacques Tati.Kontorid.
Hulo meenutab oma olekuga natuke Mr. Beani, kes ei teadnud kunagi, kus ta on ja miks ta seal on. Hulo teab kus ta on ja miks ta seal on, aga ega see tähenda, et ta seda aksepteerib. Tativille koosneb ühesugustest pilvelõhkujatest, tänavatest ja interjööridest. Esmaselt vaatlusel tundub, et ka inimesed on kõik ühte suurde halli massi kuuluvad, aga tänavapilti jälgides selgub aegamööda, et inimesed on siiski erinevad ning õhtu saabudes vabanevad kodanikud hallist kardinast ja üritavad olla need, kes nad tööl ja linnas olles olla ei saa. Hulo jandilik seiklus ühe kõrghoone kontorite vahel on heliliselt rikas, sest kõikvõimalikud automaatsed süsteemid on absurdselt suureks muudetud ja kõrgendatud volüümiga tööle lülitatud. Nii on näiteks vastuvõtja seinal mõõtmetelt suurem kui majauks. Kui aga kõik tehnilised vidinad mõõtmetelt absurdselt suureks muuta, siis ilmneb lihtne tõde, milleks on ei miski muu kui tehniliste saavutuste, moodsuse ja rikkuse üle ironiseeriva Tati kibe naer uute väärtuste üle. Huvitav kohtade ja mõttemaailmade vastandumine toimus peegelpiltides. Kui mõni tegelastest avas kõrghoone ukse, siis peegeldus sellelt vastu Rooma-Katoliku kirik Sacre Coeur, kuigi see oli võimatu, sest varasemalt oli Hulo kõrghoone tipus ja ta jälgis vaadet, kus kauguses oli näha Eiffeli torn ja kuna Sacre Coeur paikneb mitte just väga kaugel Eiffeili tornist, siis oli peegelduse kasutamise puhul tegemist hästi sobitatud võrdlusega. Miks minnakse betoonmajade vahel jalutama kui saaks olla hoopis Pariisi vanalinnas?Kontoritarvete laat.
Kui Hulo on kõrghoone kontorite vahele lootusetult ära eksinud, satub ta puhtjuhuslikult uute kontorimööbli - ja tarvete müügilaadale, kus teda võetakse nii müügiagendi kui ka kliendi pähe. Igaüks ütitab talle midagi pähe määrida või temalt midagi osta. Erinevate müügil olevate asjade näitamise käigus toimuvad mitmed juhuslikud vahejuhtumid. Üks kõige parem koht selles episoodis oli ilma pauguta kinni löödavate uste müügimehe käitumine kui ta arvas, et Hulo oli varasemalt ilmunud mees, kes oli tema lauasahtlites tuhnimas käinud. Karjudes saksa keeles vaese Hulo peale, kes ei saa tema jutust sõnagi aru, muutub müügimees aina vihasemaks ning Hulo huvi tema vastu aina väiksemaks. Müügimees müüs The Golden Silence uksi, mis ei tee kinni lüüe häälepoegagi ning vihahoos prõmmutas müügimees pidevat uksi, aga Hulo oli temale seljaga. Nii et ühe mehe viha oli uute asjade ja keelebarjääri tõttu teise mehe ükskõiksus. Laadal liigub ringi ka Ameeriklasest turist, keda alguses tutvustati kui ühs peategelast ja nii ongi. Koos Huloga on tema üks põhilis tegelasi.
Korterid.
Juhuslikult kohtub Hulo vana tuttavaga, kes viib ta oma korterisse ja tutvustab onu Hulod ka perele. Korteril on suunaga tänavale tohutu suur aken või sein, kuhu igaüks sisse näeb, aga kuna see on nii moodne ühiskond, siis ei vaevu keegi aknast või seinast sisse vaatamagi, sest möödujate jaoks on see täiesti tavaline korter. Taaskord kerkib tungivalt esile rikaste käitumine, mis avaldub läbi Hulo külaskäigu. Kohe kui Hulo sisse astub hakkab peremees talle oma asju näitama. Hulo ei jaksa seal kaua olla ja lahkub, kuid kaamera ei suundu kohe Hulo kannul, vaid jääb kahe korteri hiigelsuurte klaasist akende juurde. Nüüd, mil helisid kosta ei ole, hakkavad tööle võttepaigale omased kujunduslikud efektid. Kui vaadata kahte kõrvuti asetsevat korterit teatud nurga all, siis kaob kortereid eraldav sein ja edasi võivad mõlemas korteris inimesed teha mida iganes, aga alati tundub, et nad on koos ühes korteris.Restoran.
Restorani episood on Playtime`i kõige piinarikkaim episood, sest esiteks see kohutavalt pikk ja teiseks on oht kaotada huvi ja kui nii juhtub, siis ei suuda mõistus tabada enam vajalike detaile ja nüansse, mis kogu episoodi üldse huvitavaks teevad. Hämmastav on endiselt viis, kuidas Tati on kõik näitlejad tööle pannud. Keegi pole üleliigne, kõik räägivad küll läbisegamini, aga iga näitleja kõneleb kindlat juttu kõnelemise enda nimel mitte aga selle nimel, et kosta oleks arusaamatu jutuvada, millest ei peagi aru saama. Restorani episoodis on ühed kõige humoorikamad tegelased ja vahejuhtumid ning samuti on siin ka kõige rohkem tegelasi ühes kaadris. Kõik askeldavad ringi, helid kanduvad edasi igalt poolt, palju inimesi, palju helisid, aga vahel harva on mõni hääl teistest eristatavam. Kui episood hakkab läbi saama on endalgi tunne nagu oleks kõvasti pidutsenud, sest helide, inimeste ja tuhande eri tegevuse pudru just nii mõjubki.
Autode tants.
Viimased minutid möödusid autode sõitu jälgides. Neid on erineva kuju ja värvusega ning nad kõik moodustavad ühe suure keerulise karusselli. Autode lahkumisest majade juurest lennujaama on kujundatud nagu tants, mida suudavad esitada ainult autod.
Osaliselt põnevam kui Mon oncle, aga ka oluliselt raskepärasem. 9/10