15. PÖFF - Perfect Sense

Young Adamiga endale nime teinud David Mackenzie uusim film on huvitav kompott ulmest, armastusest ja maailma lõpust, aga eelkõige armastusest. Taaskord on peaosas Ewan McGregor, kuid seekord on tema püsivaks kaaslaseks Eva Green (Casino Royale). Perfect Sense (Täiuslik meel) tutvustab apokalüptiliste mõõtmetega ideed, kus järkjärgult hakkavad kaduma inimeste meeled – algul lõhnataju ja siis juba maitse ning viimasena kaovad heli ja nägemisvõime. Iga meele kadumisele eelneb emotsionaalne hävinemine. Enne lõhnataju kadumist satuvad inimesed meeletu kurbuse laviini alla, mis tekib nende endi isiklikest deemonitest ja valusatest mälestustest. Maitse kadumisega tekib kustumatu nälg, kuulmise kadumisega aga viha ja ärritus. Iga taju kadumisele eelneb sisemise pinge väliseks muutumine. Inimesed ei oska nendega toimuvaid muutusi kuidagi vastu võtta ning tekib paanika. Vana maailm vankub teadmatusest tekkinud aina vägivaldsemaks muutuvas kaoses. Kõige selle keskel on aga armastust otsiv kokk ja leviva haigusega tööalaselt kokku puutuv teadlane, kes leiavad teineteist hetk enne senitundmatu haiguse lõplikku kinnistumist. 

Kui võtta ära inimestele midagi nii harjumuspärast nagu lõhn, maitse, heli ja pilt ning sedagi veel tükkhaaval, siis võibki maailm kokku variseda. Tunded aga ei kao, need on küll mõjutatud sellest, kuidas ülejäänud maailma tajume, kuid tunded ligimese vastu säiluvad. Taustalugu inimeste tajudemaailma hävimisest oleks kui armastuse teele pidevalt okkaid viskav elu ise, mis veristab küll jalgu ja pidurdab teekonda, kuid ühel või teisel viisil õnnestub see tee läbida meil kõigil. Õudne metafoor mehe ja naise suhte iseloomustamiseks, aga mõjuv ja selge nagu ka filmis pidevalt korratud tõdemus – life goes on. Harjutakse muutustega ja elatakse edasi. Muutused võivad tekkida armastajaid ümbritsevas maailmas või siis neis endis. Kahe üksteisest sõltuva, kuid eelnevalt kannatanud inimese jaoks ongi igasugused segajad nende kahe vahel tähtsamad ja suuremad kui maailm nende ümber. Beautiful metaphor about the end of the world – kõlab nagu Trieri Melancholia, aga ei ole ka. The Perfect Sense on senise maailmatunnetuse hävimise saatel arenev inimlik lugu armastuse otsimise ja leidmisega kaasnevatest raskustest ning nende ületamisest. Raskusteks võivad olla segased tunded ja minevikus pesitsevad deemonid või siis hoopis tervet maakera haarav haigus ja selle eri etappide mõjud meeltele. 

Vaatamata huvitavale sisule ja mõtlemapanevale sõnumile jääb film kaunis ebaühtlaseks ja osaliselt ka ebaveenvaks. Ebaühtlus väljendub taustsüsteemi ehk haiguse leviku põhjuste ja tagajärgede vettpidavuses, ebaveenvus aga ka kahe peategelase vahel areneva suhte lahtistes otstes ning millegi nii loomuliku nagu armastuse otsekoheses ja liialt lihtsustatud arengus. Armastus pole kunagi otsekohene ja lihtne. Armastus on suurim mõistatus, aga film seda ei tunnistanud. Seetõttu jäi kõige olulisem osa elukaugeks. Lavastuselt ja filmitehniliselt ning isegi muusikalisest on tegu nauditava elamusega. 6/10