15. PÖFF - Minu nunnud 2

PÖFF on kestnud 4 täispäeva ja viies on praegu käsil. Minu nunnud 1 annab ülevaate enne festivali nähtud filmidest. Vaadatud on 10 filmi, millest ainult üks oleks võinud olemata olla, aga samas iga kogemus on oluline. Isegi selline, mis esialgu tundus vastuvõetamatult halb, aga hiljem filmi seedides hoopis huvitav eksperiment, mis ei olnud enam kui filmielamus vaid kui eksperiment, et ka selline kino on olemas. See, et kinokülastaja pole teatud sorti filmidega harjunud ei tähenda, et need midagi väärt poleks. Vastupidi. PÖFF-il ongi võimalust näha väga erinevat kino ja oleks imelik mõelda, et kõik fimid vastavad igasugusele maitsele.

Niisiis, 4 päeva, 10 filmi ja seni veel 8 filmi lühikesed ülevaated.

Vihurimäe - Wuthering Heights

Emily Bronte ainsat romaani Vihurimäe on filmideks ja sarjadeks adapeeritud juba 1920-ndatest alates. Nende ekraniseeringute režissööride hulgas on olnud ka Bunuel ja näitlejaparaadist on eredamad imetabane Juliette Binoche  ja karismaatiline Ralph Fiennes. Nüüd on aga järg üleelmisel aastal briti indie kino lemmiklapseks kujunenud Andrea Arnoldi (Fish Tank) käes. Arnold läheneb ajastudraamale modernse kinokeelega lastes kaamera statiivi pealt maha ja unustades ära igasuguse võimaluse staatiliseks lähenemiseks. Kaamera aina liigub ja liigub kordagi jälgitavat rütmi paika panemata. Äkki see oli rütm? Rütm ilma rütmita? Noored näitlejad ei räägi palju. Kaamera kõneleb ise - vaikuses. Tehniliselt huvitav, kuigi väsitav ja loo osatähtsust ähmastav, aga siiski piisavalt omapärane, et jääks kauaks ajaks meelde. 8/10

Ime - I Wish

Ka üleeelmisel aastal filmiga Air Doll PÖFF-i külastanud Hirokazu Kore-Eda naases küllaltki kummalise filmivalikuga. Ime ehk I Wish ehk Kiseki on kuulus nii režissööri kui ka Jaapani kuulsaimate näitlejate pärast, aga filmis endas on vähe jaapanipärast kino. Muidugi on olemas kohalik kultuur ja inimtüübid, aga lugu, selle areng ja tegelaste motiivid meenutavad rohkem Stand by Me`d kui seda jaapani kino, mida olen harjunud nägema. Pikk ja põhjalik esimene pool tagab siiski mõnusa vaatamise meeldivate tegelaste keskel. 7/10

Rahutu maa - Land of Oblivion

Miskipärast meenus eelmise aasta PÖFF-il nähtud In a Better World - tunne oli sama. Seepärast ma PÖFF-il käingi, seepärast filme armastangi - Rahutu maa on täius igas mõttes. Senise PÖFF-i parim film ei ole lihtne ja tõhus indie nagu 50/50, vaid võimas elamus, emotsioon, mida kannavad endas inimesed ja maa, mis kisendab senini, kuid pole kedagi, kes hädakisa kuuleks. On vaid endise elu külge jäädavalt aheldatud rahutud hinged. 10/10
Siinkohal soovitaks ka Pripyati nimelist dokumentaali, mis annab ülevaate linna ja selle ümbruse minevikust, olevikust ja tulevikust. 

50/50

Hollywoodi staarnäitlejad Joseph Gordon-Levitt ja Seth Rogen rõhutatult indielikus draamasugemetega komöödias on ilmselt üks kindlamaid käike viimase aja rämpskomöödiate maastikul. Nalja, kurbust ja veelkord nalja. Klassikaline lugu ja struktuur, isegi komöödiaelement on tuttav, aga ometi kõik töötab. Tõsine toon vähki haigestumise näol tagab teatava pulseeriva tõdemuse, et kiirelt ja paljuski tänu Levittile endale sümpaatseks muutunud Adam ei pruugigi terveks saada, aga tegelik tõdemus on ikkagi see, et kõik saab ühel või teisel viisil niikuinii korda. Režissöör Jonathan Levine (All the Boys Love Mandy Lane) haarab vaataja kohe sisse, mistõttu ei jõua isegi jälgida kõiki tuntud stampe nagu kergelt esitletud suhtekolmnurgad ja tõdemused inimeste kohta enda ümber. 50/50 filmireaalsus on osalt toredam ja teisalt jälle koledam kui reaalne elu, kord naerad ja kord nutad, kord isegi noogutad kaasa. Selliseid tõsiselt võetava teemaga komöödiaid on praegusel ajal vähe. 7/10

Tantsude linn - Dance Town

Tänavusel festivalil üks vähestest Lõuna - Korea filmidest on täpselt selline, mida mina kui Lõuna - Korea ja üldse Aasia filmihuviline niisama huvi pärast ei vaataks. Režissöör Jeon Kyu-hwan linnade triloogia leidis lõpu Tantsude linnaga. Võrdlusmoment kahe varasema linnalooga puudub, aga käesoleva ilmselgelt allavoolu liikuva filmi suhtes tekivad vastakad arvamused. Ühelt poolt on Põhja ja Lõuna - Korea vaheline suhestatus nii inimeste kui ka riiklikul tasandil huvitav, sest palju üks eestlane sellest ikka teab, teiselt poolt on aga filmi dramaturgiline kude niivõrd ebaühtlane ja tänu tehnilise külje kammitsetusele, mis võis olla ka taotuslik, ei õnnestunud filmil tõmmata mind kui vaatajat kordagi sisse. Pigem võõrandusin filmi arenedes aina kaugemale ja kaugemale. Eksperimendina huvitav ja sellise kino austajatele ilmselt maiuspala. Tõeline Korea kino on veel tulekul ja selleks on Hong-jin Na meisterlik ja tänapäevast Korea kino iseloomustav programmi eelviimasel ja viimasel päeval linastuv Kollane meri. 5/10

Metsik Bill - Wild Bill

Lock Stock and Two Smoking Barrels ja Layer Cake on filmid, mis kuuluvad end vähemalt igal aastal kinoekraanidel esitleva Dexter Fletheri näitlejakarjääri tipphetkede sekka. Fletcheri lavstajadebüüt on mõjutatud kõikidest varem läbi mängitud rollidest, mis on ka loomulik. Üks esimestest seostest, mida luuakse juba filmi reklaamides, on seos Guy Ritchi ja temale omase stiiliga. Metsik Bill sarnaneb visuaalselt näiteks RocknRollale ja tegelastelt ning sisult Guy Ritchiele tüüpiliselt värvikatele süžeedele ja karakteritele. Lavastus on Fletcheril aga selgelt parem kui tema suutlikkus kirjutada üllatavaid ja ootamatuid arenguid täis lugu, mis on ainuke segav kivike muidu ladusas ja tempokas krimioos. Tunda on midagi Fletcherile omast, mitte ainult laenatud ideed ja tegelased, vaid midagi päris tema moodi. 7/10

Püsimatud - Restless

Gus van Santi draama kahest väga tihedalt surmaga seotud noorest on ühekorraga nii lõbus kui ka erakordselt tuim surma pidevalt sümbolite ja märkide abil kaadris hoidva stiili suhtes, jättes seejuures vabaks võimaluse, et surm võib olla midagi väga koledat, aga võimalik, et hoopis midagi väga ilusat ja rahulikku. Teades, et surm on ukse ees, valime täpselt ja väga hoolega, kellega veedame oma viimased päevad. Kas selleks võib siis olla samasugune erinevate surmaga seotud probleemide küüsis vaevlev noormees, kes veedab aega võõraset inimeste matustel käies ja tädi peale karjudes, väites, et keegi teda ei mõista? Lõpuks ta leiabki endale ideaalse põhjuse elamiseks. Seesama põhjus hakkab aga taas kustuma ja ähmastuma põhjustades taas tagasimineku ülevoolavate probleemide juurde ja jälle pole kellegagi rääkida. Kaks omaealiste seast välja paistvat erilist inimest leiavad teineteist ja olgugi, et see jääb üürikeseks, ei kao mälestused kunagi. 7/10

Beebimonitor - Babycall
Noomi Rapace (Män som hattar kvinnor - The Girl with the Dragon Tattoo) filmid on nüüdseks PÖFF-il käinud kokku kuus korda. Varsti kujuneb Stieg Larssoni raamatuadaptsioonide abil rahvusvahelisele areenile tõusnud Rapace ka Hollywoodi tuntuimaks näoks. Rõõm tõdeda, et Sherlock Holmes 2 ja Prometheuses osalemine pole teda rebinud ära võimalusest kehastuda järjekordselt ümber psühholoogiliselt rikutud üksikemaks. Sarnast rolli on Rapace kehastanud juba kolm filmi, aga kui üldse kedagi sellises raskes ja väsitavas rollis jälgida, siis on selleks Rapace, sest ta valdab  peaaegu et võimatut oskust viia vaataja niivõrd kaugele, et kui ekraanil toimuv hakkab muutuma juba liiga jõhkraks, siis usun Rapace mängitavat tegelast endiselt, olen veendunud igas tema motiivis ja elan kaasa tema reaalsust raputavatele sündmustele ning mis kõige olulisem, tunnen talle kaasa isegi kõige hullemas ja võimatumas olukorras. 9/10

Pimedaid saale ja kuuma kohvi!