The Fighter
David O. Russell on tuntud eelkõige Three Kingsi ja I Heart Huckabeesi poolest. Olles nendest kahest näinud ainult esimest, ongi Three Kings minu ainuke seos Russelliga. Three Kings on häguselt meeles, mistõttu võin öelda, et ilmselt ei läinud mulle filme eriti korda, sest kui film on hea, jääb see ka alatiseks meelde, ükskõik kui ammu oli viimane vaatamine. Niisiis ei osanud The Fighterist midagi oodata, kuigi mida lähedamale jõudis Oscari periood, seda rohkem räägiti netiavarustes David O. Russeli poksidraamast ja alati toodi esile Christian Bale`i metamorfoosi The Machinisti stiilis ning vaimustavat karakterit, millele andis elu ja hinge Bale`i hingematvalt võimas esitus narkootikumite küüsis vaevlevast endisest, kuid siiani tulihingelisest poksijast Dicky Eklundina. Bale osas nõustun ja kiidaks takka ka filmi huvitavat, kuigi mõnevõrra liiga üldtuntud kui mitte isegi klišeelise lähenemisega sisulist ülesehitust. Filmi miinuspoolteks ongi liiga tavaline, kui nii eluloofilmi juures üldse öelda saab, ülesehitus filmi esimeses pooles ja Mark Wahlbergi hea, kuid Bale`iga võrreldes küllaltki tüüpiliseks jäänud roll Micky Wardina. Raske oleks niisama lihtsalt kinnitada ilmselget, et Bale on parem näitleja. Kui poleks olnud Wahlbergi, poleks Bale mõjunud nii sümpaatsena. Siinkohal tekibki küsimus, kes oli siis peategelane? Micky Ward oli peategelase jaoks liiga emotsioonitu ja ebaselgete motiividega. Dicky Eklund muutus aga filmi jooksul mitmeid kordi ja iga kord saime tema kohta rohkem teada, aga Micky jäigi selleks midagi enamat oma elust soovivaks tulihingeliseks poksijaks, kelle tulihingelisus ilmnes alles filmi teises ja vahest ka kõige olulisemas pooles, kus Micky, olles saanud järjest mitu võitu, lepib oma pere ja vennaga ning valmistub karjääri olulisemaks matšiks, mis oli sama võimas kui Ron Howardi Cindirella Mani viimane matš elik siis kaasahaarav, tehniliselt huvitav ja vaatajalt iga emotsioonipojakest Micky suhtes mitmekordseks võimendav.
Kiiduväärt režii ja opetöö! Ootasin midagi traditsioonilist, aga õnneks tagas mitmekülgne kaameratöö nauditava elamuse. Hästi läbi mõeldud. Lisades juurde veel filmi taustal valminud dokumentaal Dicky elu tõusudest ja mõõnadest, võib öelda, et nii tagati teatav autente tunnetus, mida võimendas veelgi viis, kuidas filmiti üles poksimatšid. Dokumentaalne võte lisas paljudele stseenidele ühe tasandi juurde. Kui sissejuhatuses näeme vendi kaamera ees esinemas, siis hiljem tuuakse see sama kaamera dokumentaalfilmi tegemise näol uuesti sisse ning tekib kahetasandiline loo esitus, kus ühel hetkel tundub, et näeme filmi ennast, kuid siis järgmisel momendil astuvad kaadri nurgast välja dokfilmi võttemeeskond. Nii tekitataksegi justkui dokumentaalne tunne mängufilmis, mis saab lahenduse selle sama dokfilmi ilmumisega, kuid siis asendub jällegi uuega, milleks on siis vanade TV ülekannete formaadi stiilis filmitud poksimatšid. Kui matš ise on filmitud nii nagu tavainimene näeks seda TV vahendusel, siis samal ajal näidatakse teisi tegelasi tavalises stiilis edasi. Alguses üllatas mind ainult tehniline külg - liikuv õlakaamera, pikad energilised kaadrid, dokumentaalne võte. Sisulise kandvuse tagasid veenvad näitlejatööd ja rääkidest veenvatest näitlejatöödest, siis tegi Bale oscariväärse rolli, kuigi ei ütleks, et tegu oleks tema karjääri parimaga, sest Oscari oleks ta pidanud saama juba ammu, aga vähemalt tuleb see nüüd ära ja õigustatult. Filmi üsna aeglane ja alguses tuttavaid radu läbi käiv ülesehitus tuli hiljem loole kasuks, sest kõik see, mis oli enne juba teistest poksifilmidest tuttav sai uue hingamise ning aeglane build up oli kindlasti vajalik, et konfliktid pere keskel, tüli vennaga ja iseendas selgusele jõudmine mõjuksid seda tugevamalt ja mõjusidki.
Filmis oli kolm (või rohkem?) aega edasi viivat montaažilõiku. Esimene meenutas Rocky "Eye of the Tigeri" episoodi, teine tuli üllatusena, sest ei mäletagi, et oleksin midagi taolist varem näinud. Kolmas aga oli juba filmi lõpuspurdis ja oli vajalik vendade ja pere vaheliste probleemide lahtumise ja koostöö kulgemise illustreerimiseks. The Kings Speech`i lõpukõne ei mõjunud mulle kuidagi. Oli vaid teatav eepiline tunne, et tegi ikkagi ära, aga The Fighter`i viimane poksimatš haaras nii kaasa ja mängis korraga nii paljude lavastuslike võtetega, et seda oli jäägitult põnev jälgida. Eriti kui silmas pidada, et viimane võitlus algas nagu üks eelmine, kuid tunnetus oli viimase puhul teine, sest kui eelmisel korral oli üsna selge, et tegu on poksistrateegiaga, siis viimase puhul oli selge, et tegu oli eneseületusega ja seda Oscareid määravad onud ja tädid ju armastavadki. Pisaraid ei valanud, aga rõõmujoovastuse tiris küll välja ja seda üks film tegema peakski. Paneb sind kaasa tundma ja kõik muu unustama.
Muidugi pole tegu veatu filmiga, sest algus oli mõnes mõttes liiga kiirustatud ning motiivid jäid seetõttu selgusetuks kohtades, kus oli selge, et film tahab sulle peale suruda, et tegu on dramaturgiliselt olulise hetkega. Pean silmas siis Mickey esimest kaotust ja selle tagajärgi. Häirima jäi Micky minevik, mida mainiti ainult poole sõnaga. Selge oli, et tal on selja taga juba pikk karjäär, mis polnud just kõige edukama suunaga, kuid minul kui vaatajal ei olnud sellega mingit seost. Seose puudumise tõttu ei suutnud ma end kuidagi siduda Mickys kasvava vihaga pere ja venna vastu, kes olid enesele võib olla adumata hoopis kasu ja kuulsuse peal väljas ja olid unustanud, kes tegelikult võitleb ning oma elu elada püüab. Micky lahkumine pere juurest jäi seetõttu üsna emotsioonituks. Wahlbergi näitlejatöö oli küll hea, aga lohakalt välja toodud minevikutaak ja arenev motivatsioon edasi võitlemiseks mõjusid tema karakterile laastavalt. Mida rohkem film edasi kulges ja mida rohkem toodi sisse teisi liine, seda kaasahaaravamaks muutus nii Micky võitlustahe kui ka põhiliin. Kahju ainult, et see ei olnud nii kohe alguses. Vaatamata mõningastele möödalaskmistele on tegu vaatamist väärt filmiga, mis väärib kõike oma nominatsioone, aga kas ka võite? Bale ja Russelli operaator võiksid saada, aga rohkem ei oskaks oscarivõite pakkudagi. 7/10
David O. Russell on tuntud eelkõige Three Kingsi ja I Heart Huckabeesi poolest. Olles nendest kahest näinud ainult esimest, ongi Three Kings minu ainuke seos Russelliga. Three Kings on häguselt meeles, mistõttu võin öelda, et ilmselt ei läinud mulle filme eriti korda, sest kui film on hea, jääb see ka alatiseks meelde, ükskõik kui ammu oli viimane vaatamine. Niisiis ei osanud The Fighterist midagi oodata, kuigi mida lähedamale jõudis Oscari periood, seda rohkem räägiti netiavarustes David O. Russeli poksidraamast ja alati toodi esile Christian Bale`i metamorfoosi The Machinisti stiilis ning vaimustavat karakterit, millele andis elu ja hinge Bale`i hingematvalt võimas esitus narkootikumite küüsis vaevlevast endisest, kuid siiani tulihingelisest poksijast Dicky Eklundina. Bale osas nõustun ja kiidaks takka ka filmi huvitavat, kuigi mõnevõrra liiga üldtuntud kui mitte isegi klišeelise lähenemisega sisulist ülesehitust. Filmi miinuspoolteks ongi liiga tavaline, kui nii eluloofilmi juures üldse öelda saab, ülesehitus filmi esimeses pooles ja Mark Wahlbergi hea, kuid Bale`iga võrreldes küllaltki tüüpiliseks jäänud roll Micky Wardina. Raske oleks niisama lihtsalt kinnitada ilmselget, et Bale on parem näitleja. Kui poleks olnud Wahlbergi, poleks Bale mõjunud nii sümpaatsena. Siinkohal tekibki küsimus, kes oli siis peategelane? Micky Ward oli peategelase jaoks liiga emotsioonitu ja ebaselgete motiividega. Dicky Eklund muutus aga filmi jooksul mitmeid kordi ja iga kord saime tema kohta rohkem teada, aga Micky jäigi selleks midagi enamat oma elust soovivaks tulihingeliseks poksijaks, kelle tulihingelisus ilmnes alles filmi teises ja vahest ka kõige olulisemas pooles, kus Micky, olles saanud järjest mitu võitu, lepib oma pere ja vennaga ning valmistub karjääri olulisemaks matšiks, mis oli sama võimas kui Ron Howardi Cindirella Mani viimane matš elik siis kaasahaarav, tehniliselt huvitav ja vaatajalt iga emotsioonipojakest Micky suhtes mitmekordseks võimendav.
Kiiduväärt režii ja opetöö! Ootasin midagi traditsioonilist, aga õnneks tagas mitmekülgne kaameratöö nauditava elamuse. Hästi läbi mõeldud. Lisades juurde veel filmi taustal valminud dokumentaal Dicky elu tõusudest ja mõõnadest, võib öelda, et nii tagati teatav autente tunnetus, mida võimendas veelgi viis, kuidas filmiti üles poksimatšid. Dokumentaalne võte lisas paljudele stseenidele ühe tasandi juurde. Kui sissejuhatuses näeme vendi kaamera ees esinemas, siis hiljem tuuakse see sama kaamera dokumentaalfilmi tegemise näol uuesti sisse ning tekib kahetasandiline loo esitus, kus ühel hetkel tundub, et näeme filmi ennast, kuid siis järgmisel momendil astuvad kaadri nurgast välja dokfilmi võttemeeskond. Nii tekitataksegi justkui dokumentaalne tunne mängufilmis, mis saab lahenduse selle sama dokfilmi ilmumisega, kuid siis asendub jällegi uuega, milleks on siis vanade TV ülekannete formaadi stiilis filmitud poksimatšid. Kui matš ise on filmitud nii nagu tavainimene näeks seda TV vahendusel, siis samal ajal näidatakse teisi tegelasi tavalises stiilis edasi. Alguses üllatas mind ainult tehniline külg - liikuv õlakaamera, pikad energilised kaadrid, dokumentaalne võte. Sisulise kandvuse tagasid veenvad näitlejatööd ja rääkidest veenvatest näitlejatöödest, siis tegi Bale oscariväärse rolli, kuigi ei ütleks, et tegu oleks tema karjääri parimaga, sest Oscari oleks ta pidanud saama juba ammu, aga vähemalt tuleb see nüüd ära ja õigustatult. Filmi üsna aeglane ja alguses tuttavaid radu läbi käiv ülesehitus tuli hiljem loole kasuks, sest kõik see, mis oli enne juba teistest poksifilmidest tuttav sai uue hingamise ning aeglane build up oli kindlasti vajalik, et konfliktid pere keskel, tüli vennaga ja iseendas selgusele jõudmine mõjuksid seda tugevamalt ja mõjusidki.
Filmis oli kolm (või rohkem?) aega edasi viivat montaažilõiku. Esimene meenutas Rocky "Eye of the Tigeri" episoodi, teine tuli üllatusena, sest ei mäletagi, et oleksin midagi taolist varem näinud. Kolmas aga oli juba filmi lõpuspurdis ja oli vajalik vendade ja pere vaheliste probleemide lahtumise ja koostöö kulgemise illustreerimiseks. The Kings Speech`i lõpukõne ei mõjunud mulle kuidagi. Oli vaid teatav eepiline tunne, et tegi ikkagi ära, aga The Fighter`i viimane poksimatš haaras nii kaasa ja mängis korraga nii paljude lavastuslike võtetega, et seda oli jäägitult põnev jälgida. Eriti kui silmas pidada, et viimane võitlus algas nagu üks eelmine, kuid tunnetus oli viimase puhul teine, sest kui eelmisel korral oli üsna selge, et tegu on poksistrateegiaga, siis viimase puhul oli selge, et tegu oli eneseületusega ja seda Oscareid määravad onud ja tädid ju armastavadki. Pisaraid ei valanud, aga rõõmujoovastuse tiris küll välja ja seda üks film tegema peakski. Paneb sind kaasa tundma ja kõik muu unustama.
Muidugi pole tegu veatu filmiga, sest algus oli mõnes mõttes liiga kiirustatud ning motiivid jäid seetõttu selgusetuks kohtades, kus oli selge, et film tahab sulle peale suruda, et tegu on dramaturgiliselt olulise hetkega. Pean silmas siis Mickey esimest kaotust ja selle tagajärgi. Häirima jäi Micky minevik, mida mainiti ainult poole sõnaga. Selge oli, et tal on selja taga juba pikk karjäär, mis polnud just kõige edukama suunaga, kuid minul kui vaatajal ei olnud sellega mingit seost. Seose puudumise tõttu ei suutnud ma end kuidagi siduda Mickys kasvava vihaga pere ja venna vastu, kes olid enesele võib olla adumata hoopis kasu ja kuulsuse peal väljas ja olid unustanud, kes tegelikult võitleb ning oma elu elada püüab. Micky lahkumine pere juurest jäi seetõttu üsna emotsioonituks. Wahlbergi näitlejatöö oli küll hea, aga lohakalt välja toodud minevikutaak ja arenev motivatsioon edasi võitlemiseks mõjusid tema karakterile laastavalt. Mida rohkem film edasi kulges ja mida rohkem toodi sisse teisi liine, seda kaasahaaravamaks muutus nii Micky võitlustahe kui ka põhiliin. Kahju ainult, et see ei olnud nii kohe alguses. Vaatamata mõningastele möödalaskmistele on tegu vaatamist väärt filmiga, mis väärib kõike oma nominatsioone, aga kas ka võite? Bale ja Russelli operaator võiksid saada, aga rohkem ei oskaks oscarivõite pakkudagi. 7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar