Kuidas teha paroodiat slasheritest, mis juba niigi parodiseerivad üksteist? Üks võimalus on teha nalja
Scary Movie stiilis, teine võimalus on võtta eeskuju
Tucker & Dale vs Evil`ist, mille alustalaks on hea lugu ehk mis pole midagi muud kui kokku koondatud tüüpklišeed, mida veab lugu kahest maakast, keda hakkavad kokkusattumuste, eelarvamuste ja juhuste tõttu jahtima kari kolledžinoori, kes leiavad, et heasüdamlikud äsja metsa vahele räämas suvila ostnud Tucker ja Dale on mõrvarlikud värdjad, kes peavad korda saadetud jubeduste eest veelgi jubedamalt maksma. Korda saadetud jubedused on aga noorte katsed tappa Tuckerit ja Dale, kes tegelevad lihtsalt oma asjadega nagu räämas suvila remontimine, puude lõhkumine jms. Teadmata, et neid üritatakse tappa tahavad vaimustava Alan Tudyku kehastatud Tucker ja tundmatu nimega Tyler Labine kehastatud Dale parasjagu oma uue suvilaga tutvuda kui noored isetehtud relvad käes üritavad pahaaimamatuid maakaid tappa. Mis juhtub? Juhtub see, et ühe noore läbistab kogemata ette sattunud oks, teine hüppab ilma igasuguse hoiatuseta puiduhakkijasse, kolmas kukub omaeda teiba otsa ja neljas laseb end lihtsalt oma rumalusest maha. Tucker ja Dale ei saa midagi aru. Nad jõuavad järeldusele, et äsja ostetud suvila ümbruses üritab kari noori korraldada massisuitsiidi ja nemad on lihtsalt sinna vahele sattunud. Nii algab piisavalt jabura, absurdsevõitu ja võrratu humoorika maiguga lugu kahest slasheri hillbilly killeri stiilis väljanägemisega mehe segadusterohke esimene päev uues kodus.
Varsti on mets ja majaümbrus täis laipu. Kusjuures vaesed Tucker ja Dale ei saa ikka midagi aru. Nad pole elu jooksul eales kogenud midagi nii õudsat, aga noortega on vastupidi. Agitatoorist kaaslane ässitab teisi maakatele kallale ja püüab iga hinna eest sälitada slasherile omast tervet mõistust ehk ei mõtle olukorda läbi, ei proovi juhuse tahtel ühe neist koju kaasa võtnud maakatega rääkida, ei kutsu kohe politseid jne. Selle asemel, et üritada jõuda selgusele, proovitakse ühiste jõududega maakaid tappa ja oma kaaslane päästa. Samal ajal mängib kogu noorukite kambast vahest kõige mõistlikum Allison väidetavalt hullunud ja ebardlikku värdjaga lauamänge ning tasapisi isegi kurameeritakse. Iroonia missugune. Seekord pole metsas elavad maakad need, kes noori jahivad, vaid kõik tuntud slasheristambid on pööratud meeldiva vindiga pahupidi. Nagu oleksid noored vaadanud liiga palju õudusfilme ja nüüd sarnasesse kohta jõudes elavad läbi neid samu klišeesid, mille üle kinos lõõpisid.
Tucker and Dale vs Evil on tehtud mõnusa huumoriga ja tunda, et nii näitlejad kui ka kõik teised asjaosalised said filmi tehes palju nalja, aga õnneks pole film üks suur labane nali, vaid kohati üsna tõsine, dramaatiline ja väga verine, kuid siis jälle humoorikas, heasüdamlik, inimlik ning siis jälle absurdne, üle vindi keeratud naljamomentidega hooplev õudusfilm neile, kes nagu minagi ei jaksa ja ei suuda uusi remake vanadest 80-ndate õudukatest või Jaapani üldjuhul mitmeid kordi parematest filmidest vorbitud saasta jälgida. Minu slasherikvoot sai täis. Tucker & Dale sisaldab kõike vajalikku: seksikat ja vahel poolalasti naist, ohtras koguses terariistu, sama palju verd ja soolikaid, surmi väga kummalistel või siis võigastel, kuid ootamatult humoorikaks pööratud asjaoludel, inimlikku draamat Tuckeri ja Dale puhul, inimlikku mõistmist, mille kandjaks on Allison ning viimaseks on psühhopaat, kes ongi reaalne mõrvar ja segiläinud ilmega värdjas. Tema identiteet tuleb avalikuks alles lõpus, kuid seda võis ette aimata juba varem. Taaskord on tegu filmiga, mille lugu on lihtne, kuid võluv ja just seetõttu, et tehakse mõnuga nalja naeruväärsete õudukate üle, kusjuures kasutatakse ära meeldivalt palju klišeesid alates saladuslikust mõrvarist lõpetades algul surnuna tundunud hullu ellu ärkamisega ja edasi rappimisega.
Alan Tudyk on geniaalne näoilmete meister ja kuigi ta ei olnudki päris põhitegelane, sest põhiline aur läks Allisoni ja tema elu päästnud Dale`i suhte arendamisele, mida tehti samuti tuntud stiilis ehk lapsepõlve meenutamine ja oma vigadest rääkimine, on Tudyku karisma nii tugev, et vähegi tema karjääriga kursis olevad vaatajad saavad kõvasti naerda kui
Wash jookseb üleni verisena, nõelu täis näoga mootorsaag käes hullunult ringi ja ajab kogemata ühe nooruki vardasse. Vaatamata selgele ja liigseid sõnu mittevajavale karakteriarendusele, lihtsale, kuid kindlaid slasheritele omaseid stampe järgivale lavastusele ja taotuslikult klišeedest pungil süžeele, on tegu filmiga, mida mainiksin heameelega ära kui teen 2010 aasta kokkuvõtet ja ainuüksi põhjusel, et arusaam tüüpilisest tiiniõudukast pöörati tagurpidi, kuid seda tehes ei unustatud, mis teeb slasherist slasheri. Võttes ette sobivad elemendid ja pöörates need tagurpidi, saigi valmis väga hea huumoriga paroodiaid parodiseeriv allpool igasugust radarit lennanud filmike.
Kui Scary Movie laadse pool – rämpsu puhul on naljad situatsioonipõhised, siis Tucker & Dale`i puhul on põhitegelased üksteist tögavateks, natuke lollikesteks ja mõlemale omase huumoriga kirjutatudki. Kui sellest ei piisa, siis on tagavarapadruniks tõik, et tiinekad vs hillbilly stiilis õudusfilmi pahupidi pööramisest peaks küll piisama. Tucker & Dale on mainimist väärt ja mitte ainult paroodia pärast, vaid seepärast, et tegu on ausa meelelahutusega, mis teeb nalja selle üle, mis seda kõige enam vääribki. Mõtlesin mis ma mõtlesin, kuid ei meenu ükski samalaadne paroodia. Meenus ainult dokfilmi sugemetega thriller/õudukas
Behind the Mask: The Rise of Leslie Vernon, mis oli küllatki hea ja seda on ka vaeste maakate võitlus hullunud noortega. 8/10.
Kuidas teha paroodiat slasheritest, mis juba niigi parodiseerivad üksteist? Üks võimalus on teha nalja Scary Movie stiilis, teine võimalus on võtta eeskuju Tucker & Dale vs Evil`ist, mille alustalaks on hea lugu ehk mis pole midagi muud kui kokku koondatud tüüpklišeed, mida veab lugu kahest maakast, keda hakkavad kokkusattumuste, eelarvamuste ja juhuste tõttu jahtima kari kolledžinoori, kes leiavad, et heasüdamlikud äsja metsa vahele räämas suvila ostnud Tucker ja Dale on mõrvarlikud värdjad, kes peavad korda saadetud jubeduste eest veelgi jubedamalt maksma. Korda saadetud jubedused on aga noorte katsed tappa Tuckerit ja Dale, kes tegelevad lihtsalt oma asjadega nagu räämas suvila remontimine, puude lõhkumine jms. Teadmata, et neid üritatakse tappa tahavad vaimustava Alan Tudyku kehastatud Tucker ja tundmatu nimega Tyler Labine kehastatud Dale parasjagu oma uue suvilaga tutvuda kui noored isetehtud relvad käes üritavad pahaaimamatuid maakaid tappa. Mis juhtub? Juhtub see, et ühe noore läbistab kogemata ette sattunud oks, teine hüppab ilma igasuguse hoiatuseta puiduhakkijasse, kolmas kukub omaeda teiba otsa ja neljas laseb end lihtsalt oma rumalusest maha. Tucker ja Dale ei saa midagi aru. Nad jõuavad järeldusele, et äsja ostetud suvila ümbruses üritab kari noori korraldada massisuitsiidi ja nemad on lihtsalt sinna vahele sattunud. Nii algab piisavalt jabura, absurdsevõitu ja võrratu humoorika maiguga lugu kahest slasheri hillbilly killeri stiilis väljanägemisega mehe segadusterohke esimene päev uues kodus. 
Varsti on mets ja majaümbrus täis laipu. Kusjuures vaesed Tucker ja Dale ei saa ikka midagi aru. Nad pole elu jooksul eales kogenud midagi nii õudsat, aga noortega on vastupidi. Agitatoorist kaaslane ässitab teisi maakatele kallale ja püüab iga hinna eest sälitada slasherile omast tervet mõistust ehk ei mõtle olukorda läbi, ei proovi juhuse tahtel ühe neist koju kaasa võtnud maakatega rääkida, ei kutsu kohe politseid jne. Selle asemel, et üritada jõuda selgusele, proovitakse ühiste jõududega maakaid tappa ja oma kaaslane päästa. Samal ajal mängib kogu noorukite kambast vahest kõige mõistlikum Allison väidetavalt hullunud ja ebardlikku värdjaga lauamänge ning tasapisi isegi kurameeritakse. Iroonia missugune. Seekord pole metsas elavad maakad need, kes noori jahivad, vaid kõik tuntud slasheristambid on pööratud meeldiva vindiga pahupidi. Nagu oleksid noored vaadanud liiga palju õudusfilme ja nüüd sarnasesse kohta jõudes elavad läbi neid samu klišeesid, mille üle kinos lõõpisid.
Tucker and Dale vs Evil on tehtud mõnusa huumoriga ja tunda, et nii näitlejad kui ka kõik teised asjaosalised said filmi tehes palju nalja, aga õnneks pole film üks suur labane nali, vaid kohati üsna tõsine, dramaatiline ja väga verine, kuid siis jälle humoorikas, heasüdamlik, inimlik ning siis jälle absurdne, üle vindi keeratud naljamomentidega hooplev õudusfilm neile, kes nagu minagi ei jaksa ja ei suuda uusi remake vanadest 80-ndate õudukatest või Jaapani üldjuhul mitmeid kordi parematest filmidest vorbitud saasta jälgida. Minu slasherikvoot sai täis. Tucker & Dale sisaldab kõike vajalikku: seksikat ja vahel poolalasti naist, ohtras koguses terariistu, sama palju verd ja soolikaid, surmi väga kummalistel või siis võigastel, kuid ootamatult humoorikaks pööratud asjaoludel, inimlikku draamat Tuckeri ja Dale puhul, inimlikku mõistmist, mille kandjaks on Allison ning viimaseks on psühhopaat, kes ongi reaalne mõrvar ja segiläinud ilmega värdjas. Tema identiteet tuleb avalikuks alles lõpus, kuid seda võis ette aimata juba varem. Taaskord on tegu filmiga, mille lugu on lihtne, kuid võluv ja just seetõttu, et tehakse mõnuga nalja naeruväärsete õudukate üle, kusjuures kasutatakse ära meeldivalt palju klišeesid alates saladuslikust mõrvarist lõpetades algul surnuna tundunud hullu ellu ärkamisega ja edasi rappimisega.
Alan Tudyk on geniaalne näoilmete meister ja kuigi ta ei olnudki päris põhitegelane, sest põhiline aur läks Allisoni ja tema elu päästnud Dale`i suhte arendamisele, mida tehti samuti tuntud stiilis ehk lapsepõlve meenutamine ja oma vigadest rääkimine, on Tudyku karisma nii tugev, et vähegi tema karjääriga kursis olevad vaatajad saavad kõvasti naerda kui Wash jookseb üleni verisena, nõelu täis näoga mootorsaag käes hullunult ringi ja ajab kogemata ühe nooruki vardasse. Vaatamata selgele ja liigseid sõnu mittevajavale karakteriarendusele, lihtsale, kuid kindlaid slasheritele omaseid stampe järgivale lavastusele ja taotuslikult klišeedest pungil süžeele, on tegu filmiga, mida mainiksin heameelega ära kui teen 2010 aasta kokkuvõtet ja ainuüksi põhjusel, et arusaam tüüpilisest tiiniõudukast pöörati tagurpidi, kuid seda tehes ei unustatud, mis teeb slasherist slasheri. Võttes ette sobivad elemendid ja pöörates need tagurpidi, saigi valmis väga hea huumoriga paroodiaid parodiseeriv allpool igasugust radarit lennanud filmike.
Kui Scary Movie laadse pool – rämpsu puhul on naljad situatsioonipõhised, siis Tucker & Dale`i puhul on põhitegelased üksteist tögavateks, natuke lollikesteks ja mõlemale omase huumoriga kirjutatudki. Kui sellest ei piisa, siis on tagavarapadruniks tõik, et tiinekad vs hillbilly stiilis õudusfilmi pahupidi pööramisest peaks küll piisama. Tucker & Dale on mainimist väärt ja mitte ainult paroodia pärast, vaid seepärast, et tegu on ausa meelelahutusega, mis teeb nalja selle üle, mis seda kõige enam vääribki. Mõtlesin mis ma mõtlesin, kuid ei meenu ükski samalaadne paroodia. Meenus ainult dokfilmi sugemetega thriller/õudukas Behind the Mask: The Rise of Leslie Vernon, mis oli küllatki hea ja seda on ka vaeste maakate võitlus hullunud noortega. 8/10. 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar