Kuidas leida kadunukest kui need, kes teavad vastuseid, suunavad su aina kaugemale ja kaugemale, kuni selgub, et kauguses on ainult tugev müür, mida ei murra seadused ega riik ja mis säilub ka kõige hullematel aegadel? Selle müüri aluseks on perekond, kogukond, veresugulus ning eelkõige tavad, mis ühendab inimesed omavahel ühtseks tervikuks ja loob neist kogukonda kaitsva armee, et sundida välja kõik outsiderid ja tavadele vastu astujad. Tegemist ei ole hillbillydega, kes ei salli neist erinevaid inimesi. Tegemist on justkui eraldsiseisva rahvaga, kelle väärtushinnangud, moraalikoodeks, eetika ja maailmavaade lähtub elukeskkonnast, ajaloost, traditsioonidest ja tavadest mitte aga üldlevinud headest ja eeskujulikest käituismallidest. Räämas majakestes ja sodi täis aedades elavatel kohalikel on oma maailm, mida nad kaitsevad nii suure hoolega, et on valmis tapma oma kõige lähedasemaid sugulasi, isegi õdesid ja vendi, aga kogukonna kõige tähtsamaks pidamine ei tähenda, et dratsilised meetmed saladuste hoidmiseks ei tekita paksu verd, vihavaenu ja üha ägenevat vägivalda. Kuna kõik elavad koos, kõik tunnevad üksteist, siis on ju kohutav teada tõde, kes mõrvas sinu õe, venna, isa või ema, sest nii tugevalt seotud kogukonna puhul näed mõrvarit igal sammul ja on ainult loomulik, et tekib tung maksta kätte karjuva ebaõigluse eest. Ebaõiglus vennatapu suhtes, aga õiglus kogukonna mõistes. Seepärast hoitaksegi kõike vaka all. Ei räägita kui pole vaja teada, sest siis ei teki konflikte ja kõik on enam-vähem rahul. Kui nii üldse öelda saab. Mõrvar on omade seas, aga otsus tuli kogukonnalt. Kõigi vastu ei saa, aga ühe inimese vastu ikka ja eks see annabki lohutuse või siis vereloigu, kuhu kustutada kättemaksujanu.
Autovrakid õue peal, põlenud majad täis rohtu, lapsed mängimas kohas, kus mõni uusrikas nähtu pärast minestaks. Vanemad valmistavad ära elamiseks metaamfetamiini, mis omakorda tekitab paljude seas sõltuvust. Lokkab alkoholism ja vägivaldsuse tunnused leibkondades, kes ei tea, kuidas üle elada järgnevat päeva. Antud juhul on selleks leibkonnaks Ree pere. Kui isa kaob, siis jääb pere vaesusesse ja võib kaotada kõik, kuid alati on naabrid ja sugulased need, kes toetavad omasid. Seetõttu on üleliigne öelda, et tegu on perekondadega, kes elavad pidevalt vaesuse piiril. Tundub, et nad on nii elanud kaua aega ja on siiamaani elus. Mulje võib olla petlik. Vaatamata vaesusele ja sellest irduvatele kurjajuurtele, on inimestele tähtsad järelkasv, perekonnaliikmed ja kõige enam tavad. Siinkohal ei ole nii, et kui oled vaene rott, siis puudub sul igasugune eetika ja moraalitunnetus. Need inimesed peavad lapsi kõige olulistemaks ja perekonda hindamatuks, aga eelnimetatu üle võimutsevad kogukonda tervikuks liitvad tavad omandi, väärtuste ja maailmapildi suhtes. Filmi peategelaseks on Ree, kes elab koos väikese venna, õe ja igaveseks suu sulgenud ja jäädavalt pilgu kaugusesse naelutanud emaga. Isa on taaskord kaduma läinud. See, et isad on mõnda aega kodust eemal näib olevat üsna tavaline ja keegi ei tee teist nägugi.
Olukord muutub Ree jaoks eriti raskeks kui selgub asjaolu, et kui isa paar päeva jooksul välja ei ilmu, läheb maja haamri alla ja elanikud aetakse tänavale. Muidugi asub Ree kohe isa jälgi ajama. Naabrid küll aitavad heast tahtest või soovist hoopis maad kuulata, et info kogukonnale edasi viia. Kehtib mentaliteet, et keegi ei küsi abi äraelamiseks, vaid oodatakse, kuni abi pakutakse. Otsimise alguses tuleb sisse terav konfikt, mida ilmestavad politseiniku ja võlanõudja püüdlused leida Ree isa, aga neil polnud lootuski leida kedagi, kelle hulka nad ei kuulu. Ree vaatab mõnitavalt ja kaljukindla pilguga mõlemale mehele otsa ja ütleb, et küll ta ise leiab ja nii ongi. Kui keegi üldse isa otsida võiks on see pereliige mitte aga seadus ja võim. Antud olukord pole aga selline nagu enne. Isa pole lihtsalt kadunud, vaid teda pole nähtud kaua aega, temast pole keegi midagi kuulnud ja mis kõige olulisem, keegi ei taha temast rääkida.
Nii põrkub Ree kokku selle sama võimsa müüriga, mis äärepealt lömastabki Ree tema julguse ja sihikindluse eest nõuda vastuseid isegi siis kui on juba ammu selge, et isast enam kojuminejat ei ole. Enam pole Ree jaoks oluline, mis isaga juhtus, vaid see, et teda on vaja elusalt või surnult kodu säilitamiseks. Otsingud viivad Ree sügavustesse, kuhu temasugune alaealine pole oodatud ja selle eest saab ta ka karistada. Kehtib üheselt mõistetav arusaam, et kui keegi läheb kaduma ja tuttavad soovitavad omakestel teda leinata ja asi rahule jätta, siis nii tehaksegi ja elu läheb edasi, aga vennaarm on vennaarm ja Bree leiab otsingute tarbeks endale ootamatu kaaslase, kes on kardetud kogukonna seas, kuid armastatud perekonna keskel. Nii selgub tõde, mille eest Reed hoiatati. Tõde pole küll meeldiv ja kasvatab viha, aga samas tekitab häbi ja tülgastust, et keegi võiks nii räigelt hakata omade vastu. Kogukonna ette võetud meetmed on õigustatud, kuid inimene on surnud ja keegi peab selle eest maksma.
Ülima indie`likkusega filmitud
Winter`s Bone on omalaadne pilguheit kindlasti paljudele täiesti tundmatusse maailma. Seda maailma kujutab film läbi piirkonnale omastele tüüpkarakteritele ja juurde poogitud sisuliinile, mis ilmestaksid Missouri, Arkansa ja Oklahoma alade peale jääva Ozarki piirkonna eluolu ja olustikku kõige täpsemalt. Režii koha pealt rangelt karakterikeskne, operaatoritöölt keskkonda suureks, kuid mõttelt kinniseks mängiv ning plaanide valiku järgi on selgelt näha, et filmi kõige olulisemad nünasid väljenduvad karakterites ja seetõttu ongi kaamerasilma püütud ainult tegelased ja näitlejate maksimaalne miimika andmaks edasi rohkemat kui sõnades saaks väljendada. Jennifer Lawrence`i väljendusrikas pilk, emotsooniderohke näomiimika ja suutlikkus olla veenvalt piirkonnale omase kõnemaneeri ja käitumismalliga külaelanik tagavad eelkõige mitmekülgse rännaku Bree seltsis ja lasevad veel tundmatu näitleja mängitud rollile kaasa tunda igas võimalikus olukorras. Sama on ülejäänud näitlejaskonnaga, kelle hulgas on mitu tuntud nime, kuid üldjuhul on tegemist küllaltki võõrate näitlejatega. Usun, et tundmatu piirkonna elanikke kehastanud tundmatud näitlejad toovad filmi õhustikule rohkem kasu kui kahju. Winter`s Bone ei ole karakteritesse sügavuti langev uurimus vaesust täis piirkonnas näitamaks paiku, millest paljudel pole aimugi, et tekitada mingisugust kahjutunnet. Põhikarakteri tundma õppimine (sealhulgas ka ülejäänud elanikud) ja olustiku tutvustamine on taustaks palju inimlikumale mõttele, milleks on perekond. Filmi muudabki eriliseks lokatsiooni valik, kujutatavad inimesed ja arusaamad, mis võivad vaatajale olla täiesti võõrad ja see teebki perekonna olulisusest pajatava loo niivõrd paeluvaks. 8/10
Kuidas leida kadunukest kui need, kes teavad vastuseid, suunavad su aina kaugemale ja kaugemale, kuni selgub, et kauguses on ainult tugev müür, mida ei murra seadused ega riik ja mis säilub ka kõige hullematel aegadel? Selle müüri aluseks on perekond, kogukond, veresugulus ning eelkõige tavad, mis ühendab inimesed omavahel ühtseks tervikuks ja loob neist kogukonda kaitsva armee, et sundida välja kõik outsiderid ja tavadele vastu astujad. Tegemist ei ole hillbillydega, kes ei salli neist erinevaid inimesi. Tegemist on justkui eraldsiseisva rahvaga, kelle väärtushinnangud, moraalikoodeks, eetika ja maailmavaade lähtub elukeskkonnast, ajaloost, traditsioonidest ja tavadest mitte aga üldlevinud headest ja eeskujulikest käituismallidest. Räämas majakestes ja sodi täis aedades elavatel kohalikel on oma maailm, mida nad kaitsevad nii suure hoolega, et on valmis tapma oma kõige lähedasemaid sugulasi, isegi õdesid ja vendi, aga kogukonna kõige tähtsamaks pidamine ei tähenda, et dratsilised meetmed saladuste hoidmiseks ei tekita paksu verd, vihavaenu ja üha ägenevat vägivalda. Kuna kõik elavad koos, kõik tunnevad üksteist, siis on ju kohutav teada tõde, kes mõrvas sinu õe, venna, isa või ema, sest nii tugevalt seotud kogukonna puhul näed mõrvarit igal sammul ja on ainult loomulik, et tekib tung maksta kätte karjuva ebaõigluse eest. Ebaõiglus vennatapu suhtes, aga õiglus kogukonna mõistes. Seepärast hoitaksegi kõike vaka all. Ei räägita kui pole vaja teada, sest siis ei teki konflikte ja kõik on enam-vähem rahul. Kui nii üldse öelda saab. Mõrvar on omade seas, aga otsus tuli kogukonnalt. Kõigi vastu ei saa, aga ühe inimese vastu ikka ja eks see annabki lohutuse või siis vereloigu, kuhu kustutada kättemaksujanu.
Autovrakid õue peal, põlenud majad täis rohtu, lapsed mängimas kohas, kus mõni uusrikas nähtu pärast minestaks. Vanemad valmistavad ära elamiseks metaamfetamiini, mis omakorda tekitab paljude seas sõltuvust. Lokkab alkoholism ja vägivaldsuse tunnused leibkondades, kes ei tea, kuidas üle elada järgnevat päeva. Antud juhul on selleks leibkonnaks Ree pere. Kui isa kaob, siis jääb pere vaesusesse ja võib kaotada kõik, kuid alati on naabrid ja sugulased need, kes toetavad omasid. Seetõttu on üleliigne öelda, et tegu on perekondadega, kes elavad pidevalt vaesuse piiril. Tundub, et nad on nii elanud kaua aega ja on siiamaani elus. Mulje võib olla petlik. Vaatamata vaesusele ja sellest irduvatele kurjajuurtele, on inimestele tähtsad järelkasv, perekonnaliikmed ja kõige enam tavad. Siinkohal ei ole nii, et kui oled vaene rott, siis puudub sul igasugune eetika ja moraalitunnetus. Need inimesed peavad lapsi kõige olulistemaks ja perekonda hindamatuks, aga eelnimetatu üle võimutsevad kogukonda tervikuks liitvad tavad omandi, väärtuste ja maailmapildi suhtes. Filmi peategelaseks on Ree, kes elab koos väikese venna, õe ja igaveseks suu sulgenud ja jäädavalt pilgu kaugusesse naelutanud emaga. Isa on taaskord kaduma läinud. See, et isad on mõnda aega kodust eemal näib olevat üsna tavaline ja keegi ei tee teist nägugi.
Olukord muutub Ree jaoks eriti raskeks kui selgub asjaolu, et kui isa paar päeva jooksul välja ei ilmu, läheb maja haamri alla ja elanikud aetakse tänavale. Muidugi asub Ree kohe isa jälgi ajama. Naabrid küll aitavad heast tahtest või soovist hoopis maad kuulata, et info kogukonnale edasi viia. Kehtib mentaliteet, et keegi ei küsi abi äraelamiseks, vaid oodatakse, kuni abi pakutakse. Otsimise alguses tuleb sisse terav konfikt, mida ilmestavad politseiniku ja võlanõudja püüdlused leida Ree isa, aga neil polnud lootuski leida kedagi, kelle hulka nad ei kuulu. Ree vaatab mõnitavalt ja kaljukindla pilguga mõlemale mehele otsa ja ütleb, et küll ta ise leiab ja nii ongi. Kui keegi üldse isa otsida võiks on see pereliige mitte aga seadus ja võim. Antud olukord pole aga selline nagu enne. Isa pole lihtsalt kadunud, vaid teda pole nähtud kaua aega, temast pole keegi midagi kuulnud ja mis kõige olulisem, keegi ei taha temast rääkida.
Nii põrkub Ree kokku selle sama võimsa müüriga, mis äärepealt lömastabki Ree tema julguse ja sihikindluse eest nõuda vastuseid isegi siis kui on juba ammu selge, et isast enam kojuminejat ei ole. Enam pole Ree jaoks oluline, mis isaga juhtus, vaid see, et teda on vaja elusalt või surnult kodu säilitamiseks. Otsingud viivad Ree sügavustesse, kuhu temasugune alaealine pole oodatud ja selle eest saab ta ka karistada. Kehtib üheselt mõistetav arusaam, et kui keegi läheb kaduma ja tuttavad soovitavad omakestel teda leinata ja asi rahule jätta, siis nii tehaksegi ja elu läheb edasi, aga vennaarm on vennaarm ja Bree leiab otsingute tarbeks endale ootamatu kaaslase, kes on kardetud kogukonna seas, kuid armastatud perekonna keskel. Nii selgub tõde, mille eest Reed hoiatati. Tõde pole küll meeldiv ja kasvatab viha, aga samas tekitab häbi ja tülgastust, et keegi võiks nii räigelt hakata omade vastu. Kogukonna ette võetud meetmed on õigustatud, kuid inimene on surnud ja keegi peab selle eest maksma.
Ülima indie`likkusega filmitud Winter`s Bone on omalaadne pilguheit kindlasti paljudele täiesti tundmatusse maailma. Seda maailma kujutab film läbi piirkonnale omastele tüüpkarakteritele ja juurde poogitud sisuliinile, mis ilmestaksid Missouri, Arkansa ja Oklahoma alade peale jääva Ozarki piirkonna eluolu ja olustikku kõige täpsemalt. Režii koha pealt rangelt karakterikeskne, operaatoritöölt keskkonda suureks, kuid mõttelt kinniseks mängiv ning plaanide valiku järgi on selgelt näha, et filmi kõige olulisemad nünasid väljenduvad karakterites ja seetõttu ongi kaamerasilma püütud ainult tegelased ja näitlejate maksimaalne miimika andmaks edasi rohkemat kui sõnades saaks väljendada. Jennifer Lawrence`i väljendusrikas pilk, emotsooniderohke näomiimika ja suutlikkus olla veenvalt piirkonnale omase kõnemaneeri ja käitumismalliga külaelanik tagavad eelkõige mitmekülgse rännaku Bree seltsis ja lasevad veel tundmatu näitleja mängitud rollile kaasa tunda igas võimalikus olukorras. Sama on ülejäänud näitlejaskonnaga, kelle hulgas on mitu tuntud nime, kuid üldjuhul on tegemist küllaltki võõrate näitlejatega. Usun, et tundmatu piirkonna elanikke kehastanud tundmatud näitlejad toovad filmi õhustikule rohkem kasu kui kahju. Winter`s Bone ei ole karakteritesse sügavuti langev uurimus vaesust täis piirkonnas näitamaks paiku, millest paljudel pole aimugi, et tekitada mingisugust kahjutunnet. Põhikarakteri tundma õppimine (sealhulgas ka ülejäänud elanikud) ja olustiku tutvustamine on taustaks palju inimlikumale mõttele, milleks on perekond. Filmi muudabki eriliseks lokatsiooni valik, kujutatavad inimesed ja arusaamad, mis võivad vaatajale olla täiesti võõrad ja see teebki perekonna olulisusest pajatava loo niivõrd paeluvaks. 8/10
2 kommentaari:
"Kuidas leida kadunukest", tähendab siis, et otsitakse laipa ? Selguse mõttes täpsustaks.
Ei tähenda tingimata laipa, sest alguses on kõik veel selgusetu. Isa on kas kadunud ehk paariks päevaks eemal või kodust üldse jalga lasknud või siis vedeleb kuskil kraavis nagu mainis väga ilmekalt ka peategelane.
Jätsin spoilerivaba teksti poole püüeldes selle kohe alguses sama lahtiseks nagu filmi enda alguseski.
Postita kommentaar