Tegevus leiab aset LOTR-i maastikke vahel ehk siis Uus-Meremaal. Noor Henry satub isa surma ja venna vembu tõttu lambakartuse foobia alla. Ei tea, kas sellel on oma nimetus ka? Mitmed aastad hiljem saabub ta taas kodutallu, mida juhib vend Angus, kes on nüüdseks muutunud edukaks ärimeheks. Henry ei taha kauem venna juures viibida ning plaanib kiiremas korras lahkuda, aga tegelikult jääb Henry paljude hirmutavate asjaolude tõttu kaemaks kui oli plaaninud. 2 loomakaitse aktivisti luuravad Anguse maadel ringi ning avastavad labori, kus korraldatakse katseid lammaste peal. Neil õnnestub ka üks näidis endale saada, aga aktivistide teed lähevad lahku ning näidiskapslist pääseb välja midagi hirmuäratavalt väikest, väänlevat ja hammustavat. Järsku hakkab lammaste seas levima nakkus, mis muudab nad äärmiselt ohtlikuks. Uus-Meremaad ootab violence of the lambs!!!
Filmi muutis nauditavaks äärmiselt absurdne sisu ning haiged (siis naljakad) kohad, mis paljud seostusid näiteks peeru ning peenisega. Näitlejad olid täpselt sellised nagu vaja. Piisavalt hirmul, piisavalt lollide nägudega, et muuta ka kõige "õudsem" stseen naljakaks. Kindlasti on filmi pluss lambad. Algul näeb väikesid karvakerasid tarade taga muru matsutamas, aga üsna pea ei ole enam muru see, mis neil hammaste vahel matsub. Lambad talusid mitmeid laske pähe ning alati hüppasid nad kummaliselt kõrgele, kui ründele asusid, sest alati kui näidati hirmul inimest lammaste läheduses, siis lammas justkui hüppas talle kõrvalt peale. Ilusad oli kohad, kus tohutu verejanuliste lammaste kari mäest alla laskub. Verega koonerdatud ei oldud. Kui vaja, siis näidati ikka nii, et tõeline tunduks. Noh, kui tõeline see ikka on, kui lammas järab soolikaid ning ohver karjub samal ajal, et kasi eemale. Must huumor ning absurdne teema pani mind filmi huviga jälgima. Ei pakutud midagi tõsist ega mõtlemapanevat, vaid jäädi meelelahutuse piirile ning sellest täiesti piisas, et filmi nautida. Kõige koomilisemad oli pingelised kohad inimeste ja lammaste kohtumistest. Urisev lammas vaatab inimestega koridoris tõtt nagu oleks tegu stseeniga äärmiselt pingelisest õudusfilmist. Kui lammast ei oleks, siis oleks vist isegi õudne, aga kui lammas uriseb ning inimliha järab, siis see ikka ei tee sama välja, kui näha zombie kallaletungi. Lõpp oli kohustuslikult jabur, aga samas jaburus ongi see, mis mind pidevalt naerma pani. Jabur ja absurdne hea film, mida vaataks kunagi ehk uuesti. Vahepeal tekkisid millegipärast võrdlusmomendid "Shaun of the Dead"-ga. Need filmid pole küll omavahel seotud, aga kogu selle lammaste vägivalla juures meenus mulle Shauni seiklused zombidest kubiseval Inglismaal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar