Zombieland

Läbi aegade on zombiefilmid filmimaailmas ja ka üleilmses popkultuuris olnud tähtsal kohal. Üha sagedamini kujutatakse kõike zombidega seonduvat tõsiselt ning alati püüeldakse millegi enama poole, mis kindlustaks ühe või teise ajusöödiku filmi kultusstaatuse või kui see ei õnnestu, siis püütakse millegi väga erilisega lagedale tulla, mis oleks originaalne ja piisavalt meeldejääv. George A. Romero elu eesmärk tundub olevat vändata valmis vähemalt iga paari aasta tagant uus film, aga kuna tema oli see isik, kes zombied meile nii tuntuks tegi, siis ei saagi öelda, et ta niimoodi järjest uusi filme lavastades paha peal väljas oleks. Ise olen Romero filmidega maha jäänud. Olekski viimane aeg need paar filmi, mis ta nüüd välja on lasknud, üle vaadata. Zombied on huvitavad olendid, sest nendega saab nalja teha võib-olla isegi rohkem kui kasutada neid äkilise meelega inimvaresid tõsistes filmides, mis on täis sügavat dramaatikat ja suuri tundeid. "Shaun of the Dead" on ehe näide Briti huumorist ja kuidas zombied võivad vahel ka päris lõbusad. "Zombieland" ei ole uusversioon Edgar Wrighti filmist ja samas ei võta ka Ruben Fleischeri lavastatud komöödia brittidelt erilist malli, vaid on üsna uuenduslik. Huvitav on ka asjaolu, et Fleischeri jaoks on tegemist esimese filmiga ja peaks ütlema, et ta alustas igatahes võimsalt. Tegemist on läbinisti absurdse filmiga, mille meeldivuse taset hoiavad üleval hästi valitud näitlejad ja suurepäraselt kirjutatud tegelased.

Columbus on üksik rännumees zombiedest laastatud figuratiivsel kõnnumaal, kus linnad on inimtühjad ning nurga taga veritsevad üksikud ebasurnud. Zombied varitsevad lollikesi näiteks kõige elementaarsemates kohtades nagu seda on näiteks WC või supermarket, aga kui ringi ei vaata, siis oledk mõnele raskekaallasele sarnanevale zombiele suutäieks. Columbuse elu Zombimaal on reeglitega raamistatud. Kui murrad reegleid, siis murrad kas kaela zombiehordide eest põgenedes või hüpatakse sulle momentaalselt kõri kallale. Reegleid austav Columbus on nii alati kõige julmemate tagajärgedega olukordadest pääsenud. Columbus pole pikka aega ühtegi inimhinge näinud ja suur on tema üllatus kui kohtab juhuslikult ennast tõsiseks kauboiks pidava Tallahasseega, kes nõustub Columbusega koos reisima. Teel kohatakse kahte näiliselt hädas olevaid neidu, kelleks on Wichita ja Little Rock. Naised tõmbavad meestel naha üle kõrvade ja seda isegi mitu korda järjest. Asjaolude sunnil asutakse üheskoos teele maagilisele rännakule, mida kõige paremini iseloomustab absurdsus ja terav karakterikoomika ning seda kõige paremas mõttes. 

Muidugi ei mõtle ma siinkohal, et sisu ja tegelased oleksid nii originaalsed, vaid hoopis seda, kuidas on käsitletud zombietemaatikat ja kuidas on üles ehitatud filmi narratiiv, aga mainimata ei saa jätta ka üleüldist teostust, mida täiustavad ilmekalt juba algustiitrid ning Columbuse reeglid, mis ilmuvad teatud situatsioonides ja saavad kõrvalise kahju osaliseks. Columbust kehastab mitmel pool endale nime teinud Jesse Eisenberg, kes saab argliku, natuke nohikliku, aga lõppude lõpuks päris asjaliku tegelase kujutamisega maru hästi hakkama. Columbus on ka filmi jutustaja elik selgitab erinevaid olukordi, kasutades omaenda reegleid. Selline omalaadne lähenemine annab kogu filmile tohutult palju juurde, sest "Zombieland"`-ist õudust oodata ei maksa. Gore`i momente jagub, aga põhirõhk on siiski tegelastel ja sellel, kuidas tappa kolelõustasid üha leidlikemal viisidel. Ma poleks kunagi uskunud, et näen kauboi kaabuga meest bandžoga zombiet välja kutsumas. Veel vähem oleks arvanud, et satun peale filmile, kus tapetakse ära üks kõige palavamalt armastatud komöödianäitlejaid. Sel hetkel kiitsin oma tahtejõudu, mis hoidis mind traileritest ja liigsest uurimisest eemale, sest kui oleksin enne filmi ühe andekama koha kohta teada saanud, siis oleks olnud ka üks suuremaid üllatusi kadunud. Dialoogid tegelaste vahel on arukatest ja humoorikatest kildudest pungil. Juba see annab mõista, et tegu pole ainult möllufilmiga, kuigi sisu on antud juhul ilmselgelt puudulik, sest sellel pole eesmärgistatud sihti. Arvan, et see on taotuslik, sest kõike arvesse võttes on sisu kõige vähemolulisem asi, millele üldse mõtlema peaks. Tegelased ja nendega koos läbielatu omandab stsenaariumi, kui sellise juures, palju suuremad mõõtmed. Kui tuua ainult üks asi välja, mis oleks filmi juures kõige parem, siis ma ütleks kohe kindlasti, et selleks on tegelased.

See, kuidas zombiekatastroof juhtus ja kas kuskil on veel suurem hulk ellujäänuid, jääb tahaplaanile. Paari mõttepausiga selgitatakse, kuidas viirus lahti pääses, aga ei midagi enamat. Rohkem infot ei jagata, aga miks peakski? Linnad on laastatud ja kaos valitseb kõikjal, aga mitte Hollywoodis. Mõni mees käib olude kiuste endiselt golfi mängimas. Woody Harrelson on nii multitalentne näitleja, et talle sobiksid kõik rollid, k.a zombitapja oma. Kõige absurdsemad ideed ja naljad käivad läbi Tallahasse isiksuse. Mõnes mõttes peaks tegu olema puhtalt komöödiaga, aga lähedaste kaotusvalu annab end siiski vahel tunda ja toob nii vaataja, kui ka tegelased tagasi maa peale, aga seda ainult hetkeks ja endine olukord areneb lepase reega edasi. Tallahassee haige iha Twinkide järele viis paljud olukorrad viimase piirini ja seda mitte selle tõttu, et lagunevad igiliikurid neid jälitasid, vaid hoopis sel põhjusel, et Twinkisid lihtsalt ei leidunud enam mitte kuskil ja see ajas päevakangelase kohutavalt marru. Lõpus sai ta siiski selle, mida nii väga ihaldas. Wichita`t kehastab vägagi sümpaatne Emma Stone, kes tõestab koos oma väikese õega, et ka naised võivad zombiesid materdada nii, et neist hakkab lausa kahju. Filmi mõte ei seisne mitte zombiapokalüpsise üleelamises, vaid sellega leppimises ja pisiasjade nautimises. Täpselt nii nagu õpetab Tallahasse agarale õppijale Columbusele, kuidas nautida pisiasju, õpetatakse tallegi nii mõndagi. Üheks nendeks on kindlasti filmi põhikreedo: kui tahad elada kaua, siis peame elama ja töötama koos ja alles niiviisi on võimalik korraldada tapatalguid, milllesarnaseid zombied veel näinudki pole.

Rühma teod ei pruugi alati olla kõige loogilisemad. Ehe näide on Wichitast ja Little Rockist, kes lähevad lõbustusparki lõbutsema, vaadates mööda faktist, et piirkond kihab zombiedest. Fleischer võtab kätte ja kasutab ära kõike, mida oleks zombiemaal võimalik teha. Kogu film oleks nagu lõbustuspark, kuigi see väide kinnitab end täielikult alles viimases lahingus, kus ei ohverdata kedagi ja armu ei anta kellegile. Algustiitrid seadistavad Metallica saatel vaataja koheselt vastavale sagedusele, et olla valmis sisenema zombiemaale, kus saab aiakääridega tappa inimliha õgivaid pärdikuid ja süüa Twinkisid.

8/10