Jonathan Liebesmani Battle: Los Angeles on hea näide promotöö põrumisest, sest kuidas veel nimetada seda, et
trailerid ja muu viral materjalid viitasid filmile kui kaudselt
reaalsete sündmustega seotud sisukale sissekandele ulmežanris. Antud juhul on filmi promo parem kui promotav ise, millest on väga kahju, sest oskus hallata nii suurt projekti on kiiduväärt, aga miks ei suudetud siis efektisaju sisse mahutada ka enam-vähem viisakat lugu või siis paar-kolm head dialoogi? Selle asemel koosnevad dialoogid üldiselt ergutuskõnedest ja juba klišeedeks kujunenud lausetest. Loo kui sellise suhtes pretensioone ei ole. Probleemid tekivad aga siis kui meile tutvustatakse tegelasi, näeme sisu arengut ja mõistame, et militaristlik lähenemine invasioonile on filmi üks parimaid külgi, sest stsenaarium mõjub pigem piinlikku katsega promoda USA sõjalist kohaolu selle asemel et olla üks olulisemaid osi filmi ülesehituses. Ridley Scotti
Black Hawk Down tulnukatega, Neill Blomkampi
District 9 tüüpi visuaalid, Emmerichi
Independence Day ilma idiootsusteta,
Saving Private Ryani eepilise
sissejuhatuse või Paul Greengrassi
Bourne filmide stiilis
hand-held kaamera - filmid, mis iseloomustavad üllatavalt vähe originaalseid ideid sisaldavat lahingumöllu LA tänavatel.
Tavapäraste õudusfilmidega filmimaailma sisenenud, kuid sellegipoolest viisakat tööd teinud Liebesman on rebinud tulnukate invasiooni kõige algelisemale tasemele ehk mida teevad sõdurid siis kui toimub laiaulatuslik rünnak kogu maailma pihta ja kus keegi ei tea täpselt, mida võõrväed tahavad, aga teatakse ainult üht - nad ei ole sõbralikud. The Generals Daughteri
stsenarist ei viida aega tegelaste tutvustamisega ega loo arendamisega, vaid alustab sõjategevusega juba algustiitrite taustal, kus on näha teleülekandeid paanikas inimestest ning tohutust hävingust, kuigi tõesti veel mitte samal skaalal kui veerand tundi hiljem. Kogu film seisab muidugi ühel logiseval talal, milleks on punktist A punkti B jõudmine. Vahepeal saab meile osaks võimas helide, visuaalide, operaatoritöö, montaaži ja tempo vaatemäng, mille vaatemängulisust hävitab järjekindlalt lausa kohutav dialoog, mis ei koosne muust kui ergutuskõnedest meeskonna ja riigi päästmiseks. Nagu vaataks USA sõjaväe värbamiskontori promovideot. Battle: LA probleemid ei seisne selles, et tegu on suvele sissejuhatust vormiva blockbusteriga. Seda on see niikuinii. Probleemid algavad kui tegelased suu lahti teevad ja järsku tunned end nagu Neo, kes on ühel hetkel vinges Matrixis, aga teisel kõledas ja üksluises reaalsuses.
Liebesman teadis seda ja ilmselt seepärast ongi film niivõrd intensiivne, mistõttu ei jätku aega ega huvi pühendada ennast veel karakteritele, keda tegelikult ei ole ja sisule, mis koosneb ühemõttelistest lausetest ja hingekriipivalt pealekäivast propagandast. Sõdurid päästavad ennastohverdavalt tsiviile, sõdurite meeskonnavaim ületab kõik takistused, sõdurid ohverdavad end, et nende kamraadid pääseksid, haavatud ja relvastatud sõdur hoiab süles väikest last, Mehhiko piiriprobleem lahendub sellega, et mehhiklane astub sõdurite kaitseks välja ja sureb seda tehes, riigi kaitsmise nimel antakse endast kõik - need on ainult mõned näited, kuidas isegi tulnukate invasiooni kujutavasse ulmekasse libistatakse sisse päevapoliitikat. Kiire montaaž, vahel väga ilusaid staatilisi kaadreid pakkuv operaatoritöö, enamjaolt kiirelt liikuv ja karmi realismi tekitav kaamera on väärt aplausi. Sageli on montaaž aga liiga kiire ning kaamera liiga liikuv. Seetõttu tekib paratamatu küsimus erinevate efektsete stseenide kohta - miks üldse tulnukate rünnaku kujutamisega vaeva näha kui kõik möödub nii kiiresti? Sõdurite perspektiivi kasutamine on tore ja üldse uudne, aga puhas realismi taotlemine pole alati see kõige parem viis sõja kujutamisel, eriti kui tegu on ulmefilmiga.
Kui jätta kõrvale visuaalide eelistamine loole, pidevad meenutused USA võimekusest ja silmi pööritama panevad dialoogid, hiilgab Battle: LA absoluutselt igal võimalikul tehnilisel tasandil. Tegelased paisatakse kohe lahingu keskele, neile ei anta toimuva kohta infot. Neil on ainult see, mida nad kuulevad teistelt sõduritelt ja mille peale nad tulevad ise. Sõdurid liiguvad pidevalt tule all olles mööda tänavaid, majast majja, et päästa tsiviilid ja lahkuda piirkonnast enne kui pool linna tehakse sõjaväe poolt tulnukate vägede hävitamiseks maatasa, kuigi õnneks ei lähe kõik nii nagu plaanitakse. Näotu vaenlane on oodatust tugevam, nende relvad on palju arenenumad, kuigi invasioonitaktika ei erine palju inimeste omast. Küsimuste õhku rippuma jätmine on kahe otsaga asi - ühelt poolt ei peagi kõike lahti seletama ja seda film teebki. Vaataja on sama segaduses nagu sõdurid. Kordagi ei näidata kõrgeid kindraleid vasturünnakuid plaaneerimas. Kui tavaliselt on sõdurid näota mass, mis üritab iga hinna eest hävitada koletist (
Cloverfield) või tulnukorganisme (
Monsters), siis nüüd on põhitegelasteks samalaadsetes ulmefilmides tundmatuks jäävad merejalaväelased. Sõdurite tutvustamise peale kuluv aeg on küll lühike ja tegelikult ei anta mitte kordagi võimalustki tutvuda nende sisemaailmaga, aga siiski on see huvitav lähenemine, kuigi mitte hästi läbi mõeldud. Võib olla ongi see parem kui kuulata veel rohkem patriootlikkusest läbi imbunud juttu eneseohverdusest suurema eesmärgi nimel.
Plusspoolteks on hea lugu, tulnukate olemuse ja kavatsuste kohta mõtlemisruumi jätmine ja sõda võõrvägedega, mis on aga nii fantastiline, et vaataks kinos uuesti. Tohutult intensiivse sõja kujutamise ja invasioonile uue perspektiivi andmise eest väärib film aplausi. Miinuspoolteks on aga kahjuks kõik see, mida tavaliselt kujutab endast suve popkornikino. 6/10
Jonathan Liebesmani Battle: Los Angeles on hea näide promotöö põrumisest, sest kuidas veel nimetada seda, et trailerid ja muu viral materjalid viitasid filmile kui kaudselt reaalsete sündmustega seotud sisukale sissekandele ulmežanris. Antud juhul on filmi promo parem kui promotav ise, millest on väga kahju, sest oskus hallata nii suurt projekti on kiiduväärt, aga miks ei suudetud siis efektisaju sisse mahutada ka enam-vähem viisakat lugu või siis paar-kolm head dialoogi? Selle asemel koosnevad dialoogid üldiselt ergutuskõnedest ja juba klišeedeks kujunenud lausetest. Loo kui sellise suhtes pretensioone ei ole. Probleemid tekivad aga siis kui meile tutvustatakse tegelasi, näeme sisu arengut ja mõistame, et militaristlik lähenemine invasioonile on filmi üks parimaid külgi, sest stsenaarium mõjub pigem piinlikku katsega promoda USA sõjalist kohaolu selle asemel et olla üks olulisemaid osi filmi ülesehituses. Ridley Scotti Black Hawk Down tulnukatega, Neill Blomkampi District 9 tüüpi visuaalid, Emmerichi Independence Day ilma idiootsusteta, Saving Private Ryani eepilise sissejuhatuse või Paul Greengrassi Bourne filmide stiilis hand-held kaamera - filmid, mis iseloomustavad üllatavalt vähe originaalseid ideid sisaldavat lahingumöllu LA tänavatel.
Tavapäraste õudusfilmidega filmimaailma sisenenud, kuid sellegipoolest viisakat tööd teinud Liebesman on rebinud tulnukate invasiooni kõige algelisemale tasemele ehk mida teevad sõdurid siis kui toimub laiaulatuslik rünnak kogu maailma pihta ja kus keegi ei tea täpselt, mida võõrväed tahavad, aga teatakse ainult üht - nad ei ole sõbralikud. The Generals Daughteri stsenarist ei viida aega tegelaste tutvustamisega ega loo arendamisega, vaid alustab sõjategevusega juba algustiitrite taustal, kus on näha teleülekandeid paanikas inimestest ning tohutust hävingust, kuigi tõesti veel mitte samal skaalal kui veerand tundi hiljem. Kogu film seisab muidugi ühel logiseval talal, milleks on punktist A punkti B jõudmine. Vahepeal saab meile osaks võimas helide, visuaalide, operaatoritöö, montaaži ja tempo vaatemäng, mille vaatemängulisust hävitab järjekindlalt lausa kohutav dialoog, mis ei koosne muust kui ergutuskõnedest meeskonna ja riigi päästmiseks. Nagu vaataks USA sõjaväe värbamiskontori promovideot. Battle: LA probleemid ei seisne selles, et tegu on suvele sissejuhatust vormiva blockbusteriga. Seda on see niikuinii. Probleemid algavad kui tegelased suu lahti teevad ja järsku tunned end nagu Neo, kes on ühel hetkel vinges Matrixis, aga teisel kõledas ja üksluises reaalsuses.
Liebesman teadis seda ja ilmselt seepärast ongi film niivõrd intensiivne, mistõttu ei jätku aega ega huvi pühendada ennast veel karakteritele, keda tegelikult ei ole ja sisule, mis koosneb ühemõttelistest lausetest ja hingekriipivalt pealekäivast propagandast. Sõdurid päästavad ennastohverdavalt tsiviile, sõdurite meeskonnavaim ületab kõik takistused, sõdurid ohverdavad end, et nende kamraadid pääseksid, haavatud ja relvastatud sõdur hoiab süles väikest last, Mehhiko piiriprobleem lahendub sellega, et mehhiklane astub sõdurite kaitseks välja ja sureb seda tehes, riigi kaitsmise nimel antakse endast kõik - need on ainult mõned näited, kuidas isegi tulnukate invasiooni kujutavasse ulmekasse libistatakse sisse päevapoliitikat. Kiire montaaž, vahel väga ilusaid staatilisi kaadreid pakkuv operaatoritöö, enamjaolt kiirelt liikuv ja karmi realismi tekitav kaamera on väärt aplausi. Sageli on montaaž aga liiga kiire ning kaamera liiga liikuv. Seetõttu tekib paratamatu küsimus erinevate efektsete stseenide kohta - miks üldse tulnukate rünnaku kujutamisega vaeva näha kui kõik möödub nii kiiresti? Sõdurite perspektiivi kasutamine on tore ja üldse uudne, aga puhas realismi taotlemine pole alati see kõige parem viis sõja kujutamisel, eriti kui tegu on ulmefilmiga.
Kui jätta kõrvale visuaalide eelistamine loole, pidevad meenutused USA võimekusest ja silmi pööritama panevad dialoogid, hiilgab Battle: LA absoluutselt igal võimalikul tehnilisel tasandil. Tegelased paisatakse kohe lahingu keskele, neile ei anta toimuva kohta infot. Neil on ainult see, mida nad kuulevad teistelt sõduritelt ja mille peale nad tulevad ise. Sõdurid liiguvad pidevalt tule all olles mööda tänavaid, majast majja, et päästa tsiviilid ja lahkuda piirkonnast enne kui pool linna tehakse sõjaväe poolt tulnukate vägede hävitamiseks maatasa, kuigi õnneks ei lähe kõik nii nagu plaanitakse. Näotu vaenlane on oodatust tugevam, nende relvad on palju arenenumad, kuigi invasioonitaktika ei erine palju inimeste omast. Küsimuste õhku rippuma jätmine on kahe otsaga asi - ühelt poolt ei peagi kõike lahti seletama ja seda film teebki. Vaataja on sama segaduses nagu sõdurid. Kordagi ei näidata kõrgeid kindraleid vasturünnakuid plaaneerimas. Kui tavaliselt on sõdurid näota mass, mis üritab iga hinna eest hävitada koletist (Cloverfield) või tulnukorganisme (Monsters), siis nüüd on põhitegelasteks samalaadsetes ulmefilmides tundmatuks jäävad merejalaväelased. Sõdurite tutvustamise peale kuluv aeg on küll lühike ja tegelikult ei anta mitte kordagi võimalustki tutvuda nende sisemaailmaga, aga siiski on see huvitav lähenemine, kuigi mitte hästi läbi mõeldud. Võib olla ongi see parem kui kuulata veel rohkem patriootlikkusest läbi imbunud juttu eneseohverdusest suurema eesmärgi nimel.
Plusspoolteks on hea lugu, tulnukate olemuse ja kavatsuste kohta mõtlemisruumi jätmine ja sõda võõrvägedega, mis on aga nii fantastiline, et vaataks kinos uuesti. Tohutult intensiivse sõja kujutamise ja invasioonile uue perspektiivi andmise eest väärib film aplausi. Miinuspoolteks on aga kahjuks kõik see, mida tavaliselt kujutab endast suve popkornikino. 6/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar