Mark Millari kirjutatud koomiks ja Matthew Vaughni lavastatud film valmisid paralleelselt ja ilmselt tänu sellelaadsele koostööle ongi palju poleemikat tekitanud Kick-Ass tunduvalt terviklikum kui mõned teised koomiksitel põhinevad üllitised. Millar soovis teha koomiksit ning Vaughn filmi. Mõlemad täiendasid ja mõjutasid teineteist ning valmis sai esmaklassiline meelelahutus täiskasvanutele. Kick-Ass ei ole tõsine ja isegi mitte väga realistlik lugu superkangelasest, vaid see on justkui kompott palavalt armastatud lisanditest - koomiksid, superkangelased, noortekomöödia, väeti poisiklutt tahab olla iseseisvam ja võimsam, et kaitsta süütuid ja armastatud tüdrukule silma paista, draamaelemendina on sisse toodud kättemaks ja südamevalu ja puudu pole ka roppustest ja vägivallast, mille muudab eriliseks fakt, et 11-aastane ropu suuga tüdruk osaleb kõige värvikamates ja haigemates stseenides. Nii ongi ju iga noore inimese soovid täidetud ja liidetud ühte filmi. Seekord ei ole tegemist väga tavalise noortekomöödiaga, kus poiss tahab leida endale tüdrukut, aga selle asemel, et teha tüdruku tähelepanu püüdmiseks midagi kahe jalaga maa peal olevat, riietub ta superkangelaseks, kes saab julmalt peksa ja arusaamatuse tõttu nimetatakse ta üle linna kangelaseks. Absurdikomöödia on Kick-Assi jaoks õige nimetus, sest moraalitunnet teiste kodanike eest käsitletakse õhkõrnalt ning kõik muu on karaktripõhine koomika või vägivald, mida demonstreeritakse üllatavalt hästi koostatud võitluskoreograafia, jõhkra käsivõitluse ja efektsete tulevahetustega, mille relvaarsenali ei kuulu mitte superkangelastele omased vidinad, vaid hoopis bazooka, jet pack, automaat - ja käsirelvad ning muidugi terariistad nagu noad ja laia haardeulatusega terad. Kick-Ass on sama otsekohene nagu Heath Ledgeri Jokkeri võlutrikk pliiatsiga. Kui öeldakse, et me tahame kätte maksta maffiabossile, siis seda ka tehakse ja ilma igasuguse moraalitsemiseta ja südametunnistuse piinadeta. Ainukesed mõistlikud tegelased on Kick-Ass`iks riietuv Dave ja psühhopaadi üles kasvatanud psühhopaat Big Daddy`i muretsev sõber. Ülejäänud tegelased ei lase end segada ja lükkavad igasugused ideed heast ja halvast kohe kõrvale.
Vaatamata filmi otsekohesele stiilile ja mõningatele üheplaanilistele tegelastele, ei jää sisu meeletu vägivalla pärast tahaplaanile. Vastupidi, sisu on piisavalt mitmekihiline, et ei muutu kordagi liiga labaseks ega vägivalda propageerivaks tagamõtteta tühjaks auguks. Meile esitletakse Dave`i, kes ei ole koolis popupaarne, nagu see omaks muidugi üldse mingit tähtsust. Dave on tavaline nooruk, kes ei paista mitte millegagi silma ja see ongi kohe alguses loo pidepunktiks. Peale isiklike probleemide lahendamist kerkib ka põletavam probleem, milleks on kodanikukohuse täitmine. Dave`l saab kõrini, et inimesed üksteist ei aita. Kui keegi on hädas, siis vaadatakse kõrvale ja ei vaevuta isegi abi kutsuma. Olles ise kogenud abitust teiste suhtes ja näinud, kuidas ohtliku olukorra saabudes vaatavad kõik kõrvale nagu ei saaks nad kuidagi aidata, võtab Dave enda koormaks minna vastu kuritegevusele. Dave ostab kostüümi, harjutab võitlustehnikaid ja suundub tänavatele korda looma. Selle asemel, et rahvas teda kohe kangelasena tunnustaks satub Dave kohe pärast esimest vägitükki haiglasse veritsevate soolikate ja murtud kontidega. Tere tulemast reaalsesse ellu! Päriselus ei ole kangelasi heal põhjusel - neil ei ole võimeid ja saavad kohe peksa, aga kui peksasaanu innnustab teisi ja järsku on kogu linn maskis rüütleid täis, siis on ta oma missiooniga hakkama saanud. Läheb vaja ainult ühte ohverdust, et innustada teisi, aga seegi mõtteviis ei kesta kaua, sest kohalik mafiaboss on vaatamata väga koomiksilikule mõtteviisile reaalselt jõhker tegelane, kelle teod on üsna sarnased tema põhivaenlasele Big Daddy`le, kes hävitab ükshaaval vaimustava Mark Strongi kehastatud Franki mehi nagu sääski palaval päeval. Kick-Ass on koomiksilikult mänguline, kuid ei kaota mõningate mööndustega kordagi kontakti reaalse maailmaga, sest tegelase surevad, kui neid tulistada ja kondid murduvad, kui neid väänata. Koomiksi ja filmi ühendamisel tekkis vägivaldne, kuid lõbus, ropp, kuid koomiline kooslus, mis ei lange kahjuks või õnneks liiga sügavale, et saaks filmi nimetada väga omapäraseks, aga originaalseid killukesi pakkuvaks ja lavastuselt nauditavaks nimetaks ma Matthew Vaughni tööd küll. Samuti ei pakuta üle koomikaga, kuid jällegi tekkis Rambo 4 sündroom, mis on naerma puhkemine ohtra möllu ja verevalamise keskel. Kick-Ass pakub absurdihuumorit, mis pole küll nii-nii pöörane, aga töötab ikkagi hästi.
See, et 11-aastane tüdruk ropendab, tekitab skandaali, aga et ta inimesi tükkideks lõikab, jätab kõik külmaks. Ameeriklased on liiga õrnad hinged, et kuulata ropendamist, aga vägivald on nende jaoks juba nii tavaline, et sellele ei pööratagi tähelepanu. Eks kultuurierinevus teeb siinkohal oma töö ja selletõttu kritiseerime ka erinevaid aspekte, aga 11-aastase Chloe Moretzi teod Hit-Girl`ina olid palju šokeerivamad kui paar roppu sõna. Laps jookseb rõõmsalt relvade ja nugadega ringi ja ei tee teist nägugi kui köndistab mõne vastase või vaatab, kuidas keegi litsutakse metallipurustusmasinas sodiks - see on väärt poleemikat, see on probleemne, aga niikaua, kuni keegi filmist eeskuju ei võta, siis on kõik korras, sest lõppude lõpuks on see ju ainult film. Päriselt ei sure keegi, tegelikult Moretz ei ropenda ja näitlejad on ammu oma palga kätte saanud, aga vaatamata kõigele on siiski tegu viimase aja parima meelelahutusega, mis sisaldab ka piisavas koguses draamat ja traagikat, kuigi seda on vähe, sest neile lihtsalt ei pöörata tähelepanu, pigem antakse aimu, et Big Daddy ja Hit-Girli minevik kummitab neid tänini, kuid süvitsi laskumist ei tasu oodata. Kardan, et see ongi filmi peamiseks miinuseks, sest tagantjärele mõeldes jäävad meelde ainult vaimukad dialoogid, psühhootilised ja kohati päris koomilised tegelased, actionstseenid ja kindlasti ka muusika, mis on pidevalt esiplaanil ja paljude stseenide juures ideaalseks kaaslaseks. Kaks tundi möödusid peaaegu märkamatult, sest film hoidis kogu aeg tempot ja isegi kui saabus mõni aeglasem seik, siis möödusid needki tapjana üles kasvatatud Hit-Girli või Nicholas Cage`i viimase aja parima ümberkehastuse seltsis. Mul on kohe hea meel näha Cage`i rollis, kuhu ta ka sobib ja filmis, mis ei aja piiritu läbimõtlematuse tõttu nutma ja naerma ühel ajal.
Koomiksite võlusid kasutati filmi jooksul mitmeid kordi. Kord oli ekraaninurgas märge stiilis - samal ajal teise linnaosas. Samuti meeldis joonistuste kasutamine isa ja tütre mineviku selgitamisel, sest lisaks paljudele muudele viidetele lisas ka see koomiksilikust juurde. Realistlik (super)kangelasefilm, aga kui mõelda Mark Millari kirjutise peale, siis on see realistlik koomiks (super)kangelastest. Kiiresti mööduv hea meelelahutus, mis on sisult mitmekihiline, kuid neid kihte ei lahata, vaid neist möödutakse sama kiiresti kui Hit-Girl vahetas õhulende tehes padrunisalvi. Noortekomöödiana, superkangelasefilmina ja absurdihuumorina on Kick-Ass hea saavutus. 8/10
Mark Millari kirjutatud koomiks ja Matthew Vaughni lavastatud film valmisid paralleelselt ja ilmselt tänu sellelaadsele koostööle ongi palju poleemikat tekitanud Kick-Ass tunduvalt terviklikum kui mõned teised koomiksitel põhinevad üllitised. Millar soovis teha koomiksit ning Vaughn filmi. Mõlemad täiendasid ja mõjutasid teineteist ning valmis sai esmaklassiline meelelahutus täiskasvanutele. Kick-Ass ei ole tõsine ja isegi mitte väga realistlik lugu superkangelasest, vaid see on justkui kompott palavalt armastatud lisanditest - koomiksid, superkangelased, noortekomöödia, väeti poisiklutt tahab olla iseseisvam ja võimsam, et kaitsta süütuid ja armastatud tüdrukule silma paista, draamaelemendina on sisse toodud kättemaks ja südamevalu ja puudu pole ka roppustest ja vägivallast, mille muudab eriliseks fakt, et 11-aastane ropu suuga tüdruk osaleb kõige värvikamates ja haigemates stseenides. Nii ongi ju iga noore inimese soovid täidetud ja liidetud ühte filmi. Seekord ei ole tegemist väga tavalise noortekomöödiaga, kus poiss tahab leida endale tüdrukut, aga selle asemel, et teha tüdruku tähelepanu püüdmiseks midagi kahe jalaga maa peal olevat, riietub ta superkangelaseks, kes saab julmalt peksa ja arusaamatuse tõttu nimetatakse ta üle linna kangelaseks. Absurdikomöödia on Kick-Assi jaoks õige nimetus, sest moraalitunnet teiste kodanike eest käsitletakse õhkõrnalt ning kõik muu on karaktripõhine koomika või vägivald, mida demonstreeritakse üllatavalt hästi koostatud võitluskoreograafia, jõhkra käsivõitluse ja efektsete tulevahetustega, mille relvaarsenali ei kuulu mitte superkangelastele omased vidinad, vaid hoopis bazooka, jet pack, automaat - ja käsirelvad ning muidugi terariistad nagu noad ja laia haardeulatusega terad. Kick-Ass on sama otsekohene nagu Heath Ledgeri Jokkeri võlutrikk pliiatsiga. Kui öeldakse, et me tahame kätte maksta maffiabossile, siis seda ka tehakse ja ilma igasuguse moraalitsemiseta ja südametunnistuse piinadeta. Ainukesed mõistlikud tegelased on Kick-Ass`iks riietuv Dave ja psühhopaadi üles kasvatanud psühhopaat Big Daddy`i muretsev sõber. Ülejäänud tegelased ei lase end segada ja lükkavad igasugused ideed heast ja halvast kohe kõrvale.
Vaatamata filmi otsekohesele stiilile ja mõningatele üheplaanilistele tegelastele, ei jää sisu meeletu vägivalla pärast tahaplaanile. Vastupidi, sisu on piisavalt mitmekihiline, et ei muutu kordagi liiga labaseks ega vägivalda propageerivaks tagamõtteta tühjaks auguks. Meile esitletakse Dave`i, kes ei ole koolis popupaarne, nagu see omaks muidugi üldse mingit tähtsust. Dave on tavaline nooruk, kes ei paista mitte millegagi silma ja see ongi kohe alguses loo pidepunktiks. Peale isiklike probleemide lahendamist kerkib ka põletavam probleem, milleks on kodanikukohuse täitmine. Dave`l saab kõrini, et inimesed üksteist ei aita. Kui keegi on hädas, siis vaadatakse kõrvale ja ei vaevuta isegi abi kutsuma. Olles ise kogenud abitust teiste suhtes ja näinud, kuidas ohtliku olukorra saabudes vaatavad kõik kõrvale nagu ei saaks nad kuidagi aidata, võtab Dave enda koormaks minna vastu kuritegevusele. Dave ostab kostüümi, harjutab võitlustehnikaid ja suundub tänavatele korda looma. Selle asemel, et rahvas teda kohe kangelasena tunnustaks satub Dave kohe pärast esimest vägitükki haiglasse veritsevate soolikate ja murtud kontidega. Tere tulemast reaalsesse ellu! Päriselus ei ole kangelasi heal põhjusel - neil ei ole võimeid ja saavad kohe peksa, aga kui peksasaanu innnustab teisi ja järsku on kogu linn maskis rüütleid täis, siis on ta oma missiooniga hakkama saanud. Läheb vaja ainult ühte ohverdust, et innustada teisi, aga seegi mõtteviis ei kesta kaua, sest kohalik mafiaboss on vaatamata väga koomiksilikule mõtteviisile reaalselt jõhker tegelane, kelle teod on üsna sarnased tema põhivaenlasele Big Daddy`le, kes hävitab ükshaaval vaimustava Mark Strongi kehastatud Franki mehi nagu sääski palaval päeval. Kick-Ass on koomiksilikult mänguline, kuid ei kaota mõningate mööndustega kordagi kontakti reaalse maailmaga, sest tegelase surevad, kui neid tulistada ja kondid murduvad, kui neid väänata. Koomiksi ja filmi ühendamisel tekkis vägivaldne, kuid lõbus, ropp, kuid koomiline kooslus, mis ei lange kahjuks või õnneks liiga sügavale, et saaks filmi nimetada väga omapäraseks, aga originaalseid killukesi pakkuvaks ja lavastuselt nauditavaks nimetaks ma Matthew Vaughni tööd küll. Samuti ei pakuta üle koomikaga, kuid jällegi tekkis Rambo 4 sündroom, mis on naerma puhkemine ohtra möllu ja verevalamise keskel. Kick-Ass pakub absurdihuumorit, mis pole küll nii-nii pöörane, aga töötab ikkagi hästi.
See, et 11-aastane tüdruk ropendab, tekitab skandaali, aga et ta inimesi tükkideks lõikab, jätab kõik külmaks. Ameeriklased on liiga õrnad hinged, et kuulata ropendamist, aga vägivald on nende jaoks juba nii tavaline, et sellele ei pööratagi tähelepanu. Eks kultuurierinevus teeb siinkohal oma töö ja selletõttu kritiseerime ka erinevaid aspekte, aga 11-aastase Chloe Moretzi teod Hit-Girl`ina olid palju šokeerivamad kui paar roppu sõna. Laps jookseb rõõmsalt relvade ja nugadega ringi ja ei tee teist nägugi kui köndistab mõne vastase või vaatab, kuidas keegi litsutakse metallipurustusmasinas sodiks - see on väärt poleemikat, see on probleemne, aga niikaua, kuni keegi filmist eeskuju ei võta, siis on kõik korras, sest lõppude lõpuks on see ju ainult film. Päriselt ei sure keegi, tegelikult Moretz ei ropenda ja näitlejad on ammu oma palga kätte saanud, aga vaatamata kõigele on siiski tegu viimase aja parima meelelahutusega, mis sisaldab ka piisavas koguses draamat ja traagikat, kuigi seda on vähe, sest neile lihtsalt ei pöörata tähelepanu, pigem antakse aimu, et Big Daddy ja Hit-Girli minevik kummitab neid tänini, kuid süvitsi laskumist ei tasu oodata. Kardan, et see ongi filmi peamiseks miinuseks, sest tagantjärele mõeldes jäävad meelde ainult vaimukad dialoogid, psühhootilised ja kohati päris koomilised tegelased, actionstseenid ja kindlasti ka muusika, mis on pidevalt esiplaanil ja paljude stseenide juures ideaalseks kaaslaseks. Kaks tundi möödusid peaaegu märkamatult, sest film hoidis kogu aeg tempot ja isegi kui saabus mõni aeglasem seik, siis möödusid needki tapjana üles kasvatatud Hit-Girli või Nicholas Cage`i viimase aja parima ümberkehastuse seltsis. Mul on kohe hea meel näha Cage`i rollis, kuhu ta ka sobib ja filmis, mis ei aja piiritu läbimõtlematuse tõttu nutma ja naerma ühel ajal.
Koomiksite võlusid kasutati filmi jooksul mitmeid kordi. Kord oli ekraaninurgas märge stiilis - samal ajal teise linnaosas. Samuti meeldis joonistuste kasutamine isa ja tütre mineviku selgitamisel, sest lisaks paljudele muudele viidetele lisas ka see koomiksilikust juurde. Realistlik (super)kangelasefilm, aga kui mõelda Mark Millari kirjutise peale, siis on see realistlik koomiks (super)kangelastest. Kiiresti mööduv hea meelelahutus, mis on sisult mitmekihiline, kuid neid kihte ei lahata, vaid neist möödutakse sama kiiresti kui Hit-Girl vahetas õhulende tehes padrunisalvi. Noortekomöödiana, superkangelasefilmina ja absurdihuumorina on Kick-Ass hea saavutus. 8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar