Minu esimene kogemus Lõuna-Korea õudusfilmidega polnud nii edukas kui lootsin, sest vaatamata huvitavale sisule ja potentsiaalilt intrigeerivale temaatikale, ei suutnud Living Death või Disbelief Hell või Possesed millegi erilisega üllatada. Mõnes mõttes pakkus film vägagi põnevaid keerdkäike, kuid iga kord kui sisu tüüris omapära poole kalduti liigagi palju kasutatud ideede või siis klišeede suunas, millest on muidugi kahju, sest filmi õhustik särtsus õudusest ja painajaliku olendi kohalolust, kuid kordagi ei viidud sisu kõrgemale tasemele, et omapära säiluks, vaid iga kord laskuti samasse auku nagu iga eelnev pööre, mis kergitasid küll huvi, kuid sama kiiresti kui pööre pinge lakke viis, laskus see uuesti häiriva kiirusega uuesti alla. Film ei suutnudki leida oma keskteed ja jäigi selliseks nagu on olnud paljud teised õudusfilmid. Paeluvaid sisulisi lahendusi siiski leidus. Meeltmööda olid nii politseiuurija kaasamine kui ka minevikumeenutuste kaudu sündmustiku selgitamine. Nii jäi alati küsimusi, millele kohe ei vastatud ja ükski mõte polnud liiga varakult lahti selgitatud, aga probleem seisneb selles, et vastuseid ja selgitusi jagati täiesti juhuslikult ning pingevabalt. Nii kadus eelnevalt tekkinud kõrgendatud huvi ja soov saada vastuseid. Ei ole hea tõsta pinge lakke ja siis see suure kolinaga taas alla tuua, sest pettumus saab olema liigagi suur ja endine eripära jääb rahulolematuse varju. Samuti on kriitikat väärt lihtlabaste õudusmomentide kasutamine, kui varasemalt tekkinud hirmutav õhustik on huvi jäägitult tegevustikku kaasanud. Kohe väga ebameeldiv tunne kui film on mõttelt väärt palju enamat, aga sisulahendused ei lase rahus istuda ega filmi täies ulatuses nautida.
Pidevalt tööga hõivatud So-jin saab teada, et tema õde on emakodust lahkunud. Olles ise haige ja mitte täie selguse juures, suundub ta ema juurde olukorda selgitama. Ema, kes on paduusklik, ei luba ametivõime kutsuda, kuid vastasseisule vaatamata saabub tüdruku kadumist uurima pereisa, kelle väike tütar on surmava haiguse tõttu haiglas. Olles ise pereisa ja tütre heaolu pärast muretseja, asub uurija suure emotsionaalse surve tõttu uurima õe kadumise tagamaid. Uurimine muutub aina kummalisemaks, sest majaelanikud on veendunud, et So-jin`i õde oli kurjast vaimust vaevatud. Ema väidab, et tütre kummalise käitumise põhjuseks oli isa surmaga lõppenud autoavarii. Avariis vigastada saanud tütar oli hinge vaakumas, kuid paranes siis täielikult, kuigi ta ei olnud enam endine, midagi oli temaga korrast ära. Ema võttis seda kui märki Jumalalt ja hakkas jumalasõna levitama. Kaaselanikud nii ei arvanud, nemad leidsid, kas siis ebausu või millegi muu tõttu, et tüdrukut seestab deemon. So-jin oli seda kõike pealt näinud, kuid lahkus enne kui õde hakkas muutuma. So-jin on ise samasuguses teadmatuses nagu politseiuurija. Emast pole uurimise jaoks kasu, sest tema jääb enda juurde kindlaks, et Jumal juhatab tütre koju, kuid pinna all peitub midagi enamat ja keegi pole tegelikult see, kes väidab end olevat. Saladusi täis majas toimub midagi halvaendelist ja sel kõigel on ka põhjus. Kaugelt ei pea otsima, sest nagu tavaliselt on süüdlane otse nina all, kuid oskuslik tõe väänamine veenab nii uurijat kui ka naist hetkeni, mil ebausk saab tõelisuseks ja vallandub õudus, millest enne ainult sosistati.
Filmi juures olid kõige meeldivamad tegelased, sest igaüks kandis oma rolli välja perfektselt, mistõttu saabusid süžeepöörded ootamatult ja seda paremini töötasid ka uurimisega seonduvad deemonlikud ilmingud, mis olid tänu ideaalsele õhustikule meeldivalt õõvastavad, kuid ainult seniks, kuni saabusid ebavajalikud õudusklišeed ja pingetmaandavad lahendused. Peategelane oli märkimisväärselt sümpaatne ja koos uurijaga oli tema käekäiku viimase minutini huvitav jälgida, kuid see ei lunasta hea idee rikkumist niiviisi, et kogu film jätab üllatavalt halva maigu, kuigi omad nüansid olid täiesti arvestatavad ja mõjusad eriti siis kui rääkida paranormaalsetest ilmingutest ja õõva aina juurde tekitavast atmosfäärist, mis hiilis ligi nagu naise korteriakna taga juttu rääkida tihanud koolnukahvatu naaber, kes kõlkus tegelikult samal ajal juba nööri otsas. Taolisi meeliülendavalt mõnusaid hetki jagus kogu filmi peale, kuid nagu ennist mainisin, siis hävitas neid suutmatus anda rahuldustpakkuvaid lahendusi. Samas ei saa mainimata jätta, et õde oli kohati päris jube ja seda eriti siis kui deemon end temas ilmutas. Vahel pole vaja näidata palju, et tekitada õudust. Mõnikord piisab ka helidest ja varjudest, aga Living Death`i puhul oli natuke rohkema näitamine lausa hädavajalik. Siinkohal pean silmas deemoni varjamist õe kehasse nii, et ka vaataja ei saa aimu, mis või kes temas pesitseb. Sageli pole vaja The Exorcisti stiilis jõledusi demonstreerida, aga siin oleks teinud natuke groteski rohkem kasu kui kahju.
Aeglaselt kulgev uurimine ja painajaliku õhustiku loomine on suurteks plussideks häirivalt palju filmi rütmi segavate hetkete seas. Head osatäitmised ja oskuslik lavastus ei kaalu küll üles filmi vead, kuid ühekordseks vatamiseks on Living Death igati sobilik. Kahju ainult, et lasti raisku minna mõttel, mis oleks olnud tõesti vaimustav. 6/10
Minu esimene kogemus Lõuna-Korea õudusfilmidega polnud nii edukas kui lootsin, sest vaatamata huvitavale sisule ja potentsiaalilt intrigeerivale temaatikale, ei suutnud Living Death või Disbelief Hell või Possesed millegi erilisega üllatada. Mõnes mõttes pakkus film vägagi põnevaid keerdkäike, kuid iga kord kui sisu tüüris omapära poole kalduti liigagi palju kasutatud ideede või siis klišeede suunas, millest on muidugi kahju, sest filmi õhustik särtsus õudusest ja painajaliku olendi kohalolust, kuid kordagi ei viidud sisu kõrgemale tasemele, et omapära säiluks, vaid iga kord laskuti samasse auku nagu iga eelnev pööre, mis kergitasid küll huvi, kuid sama kiiresti kui pööre pinge lakke viis, laskus see uuesti häiriva kiirusega uuesti alla. Film ei suutnudki leida oma keskteed ja jäigi selliseks nagu on olnud paljud teised õudusfilmid. Paeluvaid sisulisi lahendusi siiski leidus. Meeltmööda olid nii politseiuurija kaasamine kui ka minevikumeenutuste kaudu sündmustiku selgitamine. Nii jäi alati küsimusi, millele kohe ei vastatud ja ükski mõte polnud liiga varakult lahti selgitatud, aga probleem seisneb selles, et vastuseid ja selgitusi jagati täiesti juhuslikult ning pingevabalt. Nii kadus eelnevalt tekkinud kõrgendatud huvi ja soov saada vastuseid. Ei ole hea tõsta pinge lakke ja siis see suure kolinaga taas alla tuua, sest pettumus saab olema liigagi suur ja endine eripära jääb rahulolematuse varju. Samuti on kriitikat väärt lihtlabaste õudusmomentide kasutamine, kui varasemalt tekkinud hirmutav õhustik on huvi jäägitult tegevustikku kaasanud. Kohe väga ebameeldiv tunne kui film on mõttelt väärt palju enamat, aga sisulahendused ei lase rahus istuda ega filmi täies ulatuses nautida.
Pidevalt tööga hõivatud So-jin saab teada, et tema õde on emakodust lahkunud. Olles ise haige ja mitte täie selguse juures, suundub ta ema juurde olukorda selgitama. Ema, kes on paduusklik, ei luba ametivõime kutsuda, kuid vastasseisule vaatamata saabub tüdruku kadumist uurima pereisa, kelle väike tütar on surmava haiguse tõttu haiglas. Olles ise pereisa ja tütre heaolu pärast muretseja, asub uurija suure emotsionaalse surve tõttu uurima õe kadumise tagamaid. Uurimine muutub aina kummalisemaks, sest majaelanikud on veendunud, et So-jin`i õde oli kurjast vaimust vaevatud. Ema väidab, et tütre kummalise käitumise põhjuseks oli isa surmaga lõppenud autoavarii. Avariis vigastada saanud tütar oli hinge vaakumas, kuid paranes siis täielikult, kuigi ta ei olnud enam endine, midagi oli temaga korrast ära. Ema võttis seda kui märki Jumalalt ja hakkas jumalasõna levitama. Kaaselanikud nii ei arvanud, nemad leidsid, kas siis ebausu või millegi muu tõttu, et tüdrukut seestab deemon. So-jin oli seda kõike pealt näinud, kuid lahkus enne kui õde hakkas muutuma. So-jin on ise samasuguses teadmatuses nagu politseiuurija. Emast pole uurimise jaoks kasu, sest tema jääb enda juurde kindlaks, et Jumal juhatab tütre koju, kuid pinna all peitub midagi enamat ja keegi pole tegelikult see, kes väidab end olevat. Saladusi täis majas toimub midagi halvaendelist ja sel kõigel on ka põhjus. Kaugelt ei pea otsima, sest nagu tavaliselt on süüdlane otse nina all, kuid oskuslik tõe väänamine veenab nii uurijat kui ka naist hetkeni, mil ebausk saab tõelisuseks ja vallandub õudus, millest enne ainult sosistati. 
Filmi juures olid kõige meeldivamad tegelased, sest igaüks kandis oma rolli välja perfektselt, mistõttu saabusid süžeepöörded ootamatult ja seda paremini töötasid ka uurimisega seonduvad deemonlikud ilmingud, mis olid tänu ideaalsele õhustikule meeldivalt õõvastavad, kuid ainult seniks, kuni saabusid ebavajalikud õudusklišeed ja pingetmaandavad lahendused. Peategelane oli märkimisväärselt sümpaatne ja koos uurijaga oli tema käekäiku viimase minutini huvitav jälgida, kuid see ei lunasta hea idee rikkumist niiviisi, et kogu film jätab üllatavalt halva maigu, kuigi omad nüansid olid täiesti arvestatavad ja mõjusad eriti siis kui rääkida paranormaalsetest ilmingutest ja õõva aina juurde tekitavast atmosfäärist, mis hiilis ligi nagu naise korteriakna taga juttu rääkida tihanud koolnukahvatu naaber, kes kõlkus tegelikult samal ajal juba nööri otsas. Taolisi meeliülendavalt mõnusaid hetki jagus kogu filmi peale, kuid nagu ennist mainisin, siis hävitas neid suutmatus anda rahuldustpakkuvaid lahendusi. Samas ei saa mainimata jätta, et õde oli kohati päris jube ja seda eriti siis kui deemon end temas ilmutas. Vahel pole vaja näidata palju, et tekitada õudust. Mõnikord piisab ka helidest ja varjudest, aga Living Death`i puhul oli natuke rohkema näitamine lausa hädavajalik. Siinkohal pean silmas deemoni varjamist õe kehasse nii, et ka vaataja ei saa aimu, mis või kes temas pesitseb. Sageli pole vaja The Exorcisti stiilis jõledusi demonstreerida, aga siin oleks teinud natuke groteski rohkem kasu kui kahju. 
Aeglaselt kulgev uurimine ja painajaliku õhustiku loomine on suurteks plussideks häirivalt palju filmi rütmi segavate hetkete seas. Head osatäitmised ja oskuslik lavastus ei kaalu küll üles filmi vead, kuid ühekordseks vatamiseks on Living Death igati sobilik. Kahju ainult, et lasti raisku minna mõttel, mis oleks olnud tõesti vaimustav. 6/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar