Ameerika Ühendriikide lõunaosas Tennessees üles kasvanud ja kogu elu töötanud Abner Meecham, keda kehastab mängleva kergusega veterannäitleja Hal Holbrook, otsustab kodutalust lahkuda, et elada viimased elupäevad vanadekodus. Abner lahkub kodust pärast ohtlikku intsidenti, mis oleks üksi elavale vanamehele tema elu maksnud. Abner otsustab vaatamata kõrgele vanusele koju tagasi pöörduda ja ei lase kellelgil talle teisiti öelda. Vana või mitte, aga põhimõttekindel Abner ei taha kõduneda kõdunejate keskel, vaid surra rahulikult omas kodus, kuulates
Jimmie Rodgersit ja nautides lõunale omast kuumust.
That Evening Sun on huvitav leid, sest kuulub nende filmide hulka, mis on võitnud mitmeid auhindu, kuid millest kohe üldse midagi ei räägita, aga kui peale sattuda, siis kahetsed, et laiem avalikus ei näe võib-olla kunagi
Gran Torino lõunaversiooni, millel on märksa huvitavam lõpplahendus, kuigi algidee on Eastwoodi filmile küllaltki sarnane. Gran Torinoga ei maksa aga võrdlusi otsidagi. Sarnasuste otsimiseks on tegemist liialt erinevate ülesehituste ja karakteritega filmiga, mis üllatab korraga mitmel rindel. Esiteks on
Hal Holbrook küll 85 aastane, aga lausa särtsub ekraanil ja annab uue tähenduse mõistele põdur vanamees. Teiseks on lõpplahendus palju inimlikum ja mõistetavam kui esmapilgul võiks arvata. Kolmandaks on
Scott Teemsi debüütfilm lavastuselt küllaltki kena ja kujutab lõunaosriikide kliimat ja olustikku väga usutavalt, levitades palavust ja ritsikatekoori ka vaatajale, mis haarab kohe kaasa Abneri viimastele eluvintsutustele ning arusaadavale põikpäisusele. "I worked too hard. And too long. I aint goin down without a fight", kõlab vintske Abneri suust kui avastab vanadekodust naastes, et poeg on kodutalu üürile andnud ja talle pole seal enam kohta. Uued elanikud paistavad olevat oskamatud redneckid, kes suhtuvad Abnerisse kui abitusse vanamehesse. Poja korraldatud müük tekitab vana peremehe ja uute elanike - õigemini uue perepea - vahel vihavaenu, mis kogub tuure üles nagu Gran Torinogi, kuid ei tekita kordagi tunnet, et olen seda varem näinud, et tean, mis toimuma hakkab. See, et tunnet ei tekkinud, ei tähenda, et sisuarendused poleks olnud etteaimatavad. Iva peitub rohkem selles, et kas hoolisin filmist või mitte ja antud juhul läks That Evening Sun mulle igati pidi korda just lõunaosariikidele omase keelepruugi, mõjusalt kujutatud kuumuse ja muidugi Holbrooki tõttu.
Usun, et igaüks võib vanadest aegadest pärit majadest ja aedadest leida midagi enda jaoks, mis meenutab möödunud aegu vanaisa või isa seltsis. Taoline melanhoolne ja isegi sentimantaalne lähenemine edasiliikuvas maailmas seisma jäänud vanamehest võib pugeda paljudele hinge ja kergitada mälestusi, mille olemasolust polnud aimugi või mis olid unustatud pikaks ajaks. Abner on oma talu ise ehitanud ja seal töötanud ning ta ei lase mitte kellelgil võtta ära seda, mille nimel on ta kogu elu töötanud. Tunnetetuhinas vähkrev põikpäisus toob kodutalu kõrvalhoonesse elama jäänud Abnerile ja talu uuele omanikule Lonzole palju vaenu ja vihkamist, mis hakkab tasapisi mõlema elusid hävitama, alustades Abnerist ja mõjudes hiljem ka ebakindlale Lonzole. Kuidas saab hävitada seda, mille saatus on juba ette määratud? Kõik teod, mis põhinesid maja omanikuõiguse saamisel, viisid välja paratamatuseni, sest reaalsuses ei ole ohvreid ja kannatajaid. Kui ennast ei muuda või paratamatusega ei lepi oleme iseenda ohvrid ja kannatajad ja nii koorub välja ka loo põhimoraal, millele tuginedes saab hõlpsasti järeldada, et That Evening Sun ei paku üliinimesi ja eneseohverdust, vaid hoopis mõistmist ja eneses võitlusvaimu leidmist. Kui seda viimast ei leia, siis ei ole muud teha kui paki asjad kokku ja lahku, sest Abner nägi kogu oma elu taluga vaeva ning mitte keegi ei saa ilma oskusteta ja tahtmiseta talule uue hingamise anda. Holbrook ja Ray McKinnon (Lonzo) on ideaalsed vaenuõhutajad. Mõlemad omas mullis - üks elunäinud töömees ja teine endas pettunud unistaja, kes nagu Abnergi ei lase kellelgil öelda, et ta ei suuda midagi teha.
Kaameratöö tabab tegelaste kaadrisse püüdmisega täpselt märki, näidates täpselt seda, mida on vaja hetkeemotsioonide talletamiseks ja kinnistamiseks. Kui võideldakse maja pärast, siis kujutatakse mitte ainult meest, vaid ka maja - mees ja tema maja. Lõunas valitsev kuumus, kuivus ja lämbe õhk leiavad oma tee läbi ekraani ja panevad tundma seda, millises kliimas elavad ja võitlevad peategelased. Vot see on iga hea filmi võlu - tunned seda, mida niidul jalutav Abnergi. Päikese joovastav paitus nahal, kõrbekuivad rohulibled talla all ja väsinud mehed rõdul argipäeva pisiasjadest rääkimas. Miks rääkida elust, kui see on juba elatud? Pigem nautida seda, mis on elul veel pakkuda. Abner kehastab igivana stereotüüpi, kes ei anna alla enne kui on hilja või kui mõistmine saabub kui külm vesi krae vahele ja äratab mõistuse hirmudest läbipõimitud soovunelmatest. Vana mehe viimases vastuhakus oli midagi väga liigutavat. Holbrooki kurblik ja elunäinud etteaste tekitab pisikese näpistuse hingesopis, mis äratab mõne tundetükikese ühe elukäigu lõpu kohta. That Evening Sun on on truu asukohale ja inimestele, näidates neid nii nagu nad tegelikult on ja ei midagi enamat. Ilmastiku õigel viisil kujutamise mõju olustikule on lausa imekspandavalt hea, sest suures osas on film üles võetud piirkonna looduslähedust silmas pidades. Positiivselt mõjus ebatraditsiooniline lõpp, kuigi kõik märgid viitasid vastupidisele. Piirkonnale, kultuurile ja eelkõige inimestele toetuv lugu vastupidavusest ja tundest, mis toob meid alati tagasi koju. 8/10
Ameerika Ühendriikide lõunaosas Tennessees üles kasvanud ja kogu elu töötanud Abner Meecham, keda kehastab mängleva kergusega veterannäitleja Hal Holbrook, otsustab kodutalust lahkuda, et elada viimased elupäevad vanadekodus. Abner lahkub kodust pärast ohtlikku intsidenti, mis oleks üksi elavale vanamehele tema elu maksnud. Abner otsustab vaatamata kõrgele vanusele koju tagasi pöörduda ja ei lase kellelgil talle teisiti öelda. Vana või mitte, aga põhimõttekindel Abner ei taha kõduneda kõdunejate keskel, vaid surra rahulikult omas kodus, kuulates Jimmie Rodgersit ja nautides lõunale omast kuumust. That Evening Sun on huvitav leid, sest kuulub nende filmide hulka, mis on võitnud mitmeid auhindu, kuid millest kohe üldse midagi ei räägita, aga kui peale sattuda, siis kahetsed, et laiem avalikus ei näe võib-olla kunagi Gran Torino lõunaversiooni, millel on märksa huvitavam lõpplahendus, kuigi algidee on Eastwoodi filmile küllaltki sarnane. Gran Torinoga ei maksa aga võrdlusi otsidagi. Sarnasuste otsimiseks on tegemist liialt erinevate ülesehituste ja karakteritega filmiga, mis üllatab korraga mitmel rindel. Esiteks on Hal Holbrook küll 85 aastane, aga lausa särtsub ekraanil ja annab uue tähenduse mõistele põdur vanamees. Teiseks on lõpplahendus palju inimlikum ja mõistetavam kui esmapilgul võiks arvata. Kolmandaks on Scott Teemsi debüütfilm lavastuselt küllaltki kena ja kujutab lõunaosriikide kliimat ja olustikku väga usutavalt, levitades palavust ja ritsikatekoori ka vaatajale, mis haarab kohe kaasa Abneri viimastele eluvintsutustele ning arusaadavale põikpäisusele. "I worked too hard. And too long. I aint goin down without a fight", kõlab vintske Abneri suust kui avastab vanadekodust naastes, et poeg on kodutalu üürile andnud ja talle pole seal enam kohta. Uued elanikud paistavad olevat oskamatud redneckid, kes suhtuvad Abnerisse kui abitusse vanamehesse. Poja korraldatud müük tekitab vana peremehe ja uute elanike - õigemini uue perepea - vahel vihavaenu, mis kogub tuure üles nagu Gran Torinogi, kuid ei tekita kordagi tunnet, et olen seda varem näinud, et tean, mis toimuma hakkab. See, et tunnet ei tekkinud, ei tähenda, et sisuarendused poleks olnud etteaimatavad. Iva peitub rohkem selles, et kas hoolisin filmist või mitte ja antud juhul läks That Evening Sun mulle igati pidi korda just lõunaosariikidele omase keelepruugi, mõjusalt kujutatud kuumuse ja muidugi Holbrooki tõttu.
Usun, et igaüks võib vanadest aegadest pärit majadest ja aedadest leida midagi enda jaoks, mis meenutab möödunud aegu vanaisa või isa seltsis. Taoline melanhoolne ja isegi sentimantaalne lähenemine edasiliikuvas maailmas seisma jäänud vanamehest võib pugeda paljudele hinge ja kergitada mälestusi, mille olemasolust polnud aimugi või mis olid unustatud pikaks ajaks. Abner on oma talu ise ehitanud ja seal töötanud ning ta ei lase mitte kellelgil võtta ära seda, mille nimel on ta kogu elu töötanud. Tunnetetuhinas vähkrev põikpäisus toob kodutalu kõrvalhoonesse elama jäänud Abnerile ja talu uuele omanikule Lonzole palju vaenu ja vihkamist, mis hakkab tasapisi mõlema elusid hävitama, alustades Abnerist ja mõjudes hiljem ka ebakindlale Lonzole. Kuidas saab hävitada seda, mille saatus on juba ette määratud? Kõik teod, mis põhinesid maja omanikuõiguse saamisel, viisid välja paratamatuseni, sest reaalsuses ei ole ohvreid ja kannatajaid. Kui ennast ei muuda või paratamatusega ei lepi oleme iseenda ohvrid ja kannatajad ja nii koorub välja ka loo põhimoraal, millele tuginedes saab hõlpsasti järeldada, et That Evening Sun ei paku üliinimesi ja eneseohverdust, vaid hoopis mõistmist ja eneses võitlusvaimu leidmist. Kui seda viimast ei leia, siis ei ole muud teha kui paki asjad kokku ja lahku, sest Abner nägi kogu oma elu taluga vaeva ning mitte keegi ei saa ilma oskusteta ja tahtmiseta talule uue hingamise anda. Holbrook ja Ray McKinnon (Lonzo) on ideaalsed vaenuõhutajad. Mõlemad omas mullis - üks elunäinud töömees ja teine endas pettunud unistaja, kes nagu Abnergi ei lase kellelgil öelda, et ta ei suuda midagi teha.
Kaameratöö tabab tegelaste kaadrisse püüdmisega täpselt märki, näidates täpselt seda, mida on vaja hetkeemotsioonide talletamiseks ja kinnistamiseks. Kui võideldakse maja pärast, siis kujutatakse mitte ainult meest, vaid ka maja - mees ja tema maja. Lõunas valitsev kuumus, kuivus ja lämbe õhk leiavad oma tee läbi ekraani ja panevad tundma seda, millises kliimas elavad ja võitlevad peategelased. Vot see on iga hea filmi võlu - tunned seda, mida niidul jalutav Abnergi. Päikese joovastav paitus nahal, kõrbekuivad rohulibled talla all ja väsinud mehed rõdul argipäeva pisiasjadest rääkimas. Miks rääkida elust, kui see on juba elatud? Pigem nautida seda, mis on elul veel pakkuda. Abner kehastab igivana stereotüüpi, kes ei anna alla enne kui on hilja või kui mõistmine saabub kui külm vesi krae vahele ja äratab mõistuse hirmudest läbipõimitud soovunelmatest. Vana mehe viimases vastuhakus oli midagi väga liigutavat. Holbrooki kurblik ja elunäinud etteaste tekitab pisikese näpistuse hingesopis, mis äratab mõne tundetükikese ühe elukäigu lõpu kohta. That Evening Sun on on truu asukohale ja inimestele, näidates neid nii nagu nad tegelikult on ja ei midagi enamat. Ilmastiku õigel viisil kujutamise mõju olustikule on lausa imekspandavalt hea, sest suures osas on film üles võetud piirkonna looduslähedust silmas pidades. Positiivselt mõjus ebatraditsiooniline lõpp, kuigi kõik märgid viitasid vastupidisele. Piirkonnale, kultuurile ja eelkõige inimestele toetuv lugu vastupidavusest ja tundest, mis toob meid alati tagasi koju. 8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar