On vähe neid filme, mis on tehtud lihtsalt ja väikese eelarvega aga mis on ikka üllatavalt head. Üheks näiteks võib tuua Wristcutters: A Love Story. Lihtne kuid omapärane film, mis hoiab silmapaarid ekraanil ning jääb kauaks ajaks meelde.
Film räägib siis loo Ziast, kes satub pärast enesetappu nö. enesetapjate põrgusse, kus keegi ei naera ja üldse on kuidagi masendav. Inimesed teevad seal iga päev täpselt samu asju. See ongi nagu nende karistus enese elu võtmise eest. Ühel päeval otsustab Zia sõbra Eugenega rännakule minna, et üles otsida oma sõbranna Desiree, kes sooritas enesetapu paar kuud pärast Zia surma. Tee peal kohtuvad nad Mikaliga (Shannyn Sossamon ), kes otsib inimesi võimul. Ta olevat sinna sattunud kogemata ja tahab iga hinna eest sealt lahkuda.
Film on huvitavalt üles ehitatud. Algab sellega, kuidas Zia oma tuba koristas ja siis enesetapu tegi. Iga kord kui kohtutakse uute inimestega näidatakse ka, kuidas nad surid või siis "offed themselves". Nii nimetasid sealsed elanikud enesetappu. Algul asusin Wristcuttersit vaatama väga kriitilise pilguga. Ei tundunud eriti film, mida tahaks vabal ajal vaadata. Nojah eks ma eksisin rängalt. Ei teagi kuidas teda liigitada. Kas ta on siis komöödia, draama või mõlemat.
Pigem mõlemat. Väikseid nalju oli. Kuigi kogu filmis keegi ei naeratunud va. lõpus. Soundtrack on sobiv kogu selle teema juurde. Lahe oli ka see, et Eugene auto istme all oli Must auk, kuhu sõidu jooksul igasuguseid asju kaotati. Venelane Eugene oli ka omaette tüüp. Eriti viis, kuidas ta ennast offis. Film oli täis väikseid omalaadseid seiku , mis muutsid selle üsnagi leidlikuks. Juba see, et lõpus kiideti pass heaks ja üks nendest lahkus sealsest maailmast nagu lennujaama passikontrolli läbides. Shannyn Sossamon ja tema kena näolapp jäi mulle esmakordselt silma "A Knights Talesist". See oli juba suur pluss, miks tahtsin seda filmi näha.8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar