Punane Koidik on puhtalt oma aja film, mil NSVL lagunes ja mitmel pool uued poliitilised tuuled liikusid. Kindlasti ei võetud tollal filmi eriti tõsiselt, sest naiivsusest nõretab see iga nurga pealt. Oma hoiatuslik alatoon on filmil täiesti olemas ja olgu see liiga lihtne või siis naiivne kui tahes, tolleaegsete sündmuste muutumist niivõrd punasevärviliseks nagu seda kujutati Patrick Swayzega peaosas olevas filmis, ei oleks küll keegi julgelt arvanud, aga samas saab mõelda, et nii oleks võinud juhtuda ja praegune maailm poleks üldse selline nagu me seda praegu tunneme. Suurim erinevus tuleks arvatavasti paljudest punastest täppidest maailmakaardil, mis preaguse maailma kommunistlikke riikide arvuga võrreldes oleks selges vähemuses. 
Filmi alguses maanduvad Vene ja Kuuba langevarjurid strateegilistesse punktidesse ja siis alustatakse maismaa dessandiga. Algustseenid meenutasid mulle Command & Conquer mänguseeria ühte osa, kus algusvideos USA-d rünnati ja video lõpus jalutab üks gaasimaskiga nõukogude sõjaväelane ümberpaisatud ja põleva vabadussamba juures. USA ründamine NSVL-i poolt on väga intrigeeriv teema ainuüksi seetõttu, et seda pole kunagi reaalses ajaloos kunagi juhtunud ja mitte ükski sõdiv NSVL-i sõdur pole oma jalga kõikide võimaluste maale tõstnud. Siinkohal meenub mälestus, et vanal heal ajal õpetati koolis, et teises maailmasõjas ei hukkunud mitte ühtegi ameeriklast. Kujuta pilti. Isegi mitte üks ei surnud. Huvitav, kes need tuhanded hukkunud Pearl Harbouris ja Omaha rannas olid? Propagandamasina hammasrattad töötasid siis õlitatult ja sama on ka Punase Koidikuga, sest parajas koguses NSVL-i vastast teravat propagandat leidub siit nii sõdurite omavahelisest suhtlemisest, kui ka kõrgetasemelisest organiseeritusest, mis on nii nõrk, et mägedesse peitunud laste kamp suudab invasioonivägede read segamini lüüa ja neisse isegi hirmu süstida.
Filmist endast veel nii palju, et "Conan the Barbarian"-i lavastaja suutis luua pisut naiivsevõitu ja lihtsustatud loo alternatiivsest minevikusündmusest nii, et pilk püsib filmil kogu kestvusaja. Filmi ei alustata pika sissejuhatusega, vaid kohe starditakse sissetungiga ning kohalike põgenemisega mägedesse. Sisu keerleb sõja keerisesse sattunud väikelinna ümber, mille elanikkond hakkab kiirelt vähenema. Esmalt äkkrünnaku tõttu ja hiljem juba The Wolverines nimelise kamba vastuhaku tõttu, mis võõrvägede ülemustele nii suures koguses tuska tekitab, et oma viha kohalike peal välja elada. "Red Dawn" on üpris otsekohene. Kui on vaja sõjakoledusi näidata, siis lastakse südamerahuga suur hulk süütuid inimesi maha. Elanikud reastatakse üles ja siis korraldatakse hukkamine. Film sisaldab päris mitut kohta, mis ilmestab sõda koleda ja mõttetuna, aga annab ka NSVL-i sõduritele neile omase portreteeringu. Patrick Swayze poolt kehastatud Jed juhib The Wolverines-i nimelist rühmitust, kuhu kuuluvad veel tema vend ja lähedased sõbrad. Hiljem liitub rühmaga veel kaks redus olnud tütarlast. USA piloot, kes juhuse tahtel taevastest kõrgustest alla lasti, ühineb samuti The Wolverines-iga. Koos korraldatakse laastavaid rünnakuid vaenlaste baasidesse, vabastatakse vange ja nurjatakse plaanitavaid massimõrvu. Mida julgemaks noored muutuvad, seda intensiivsemateks võõrvägede vasturünnakud kujunevad. Tegelastele armu ei anta ja vajadusel langeb neid järjest nagu kärbseid. Isegi klišeelised hetked ei häirinud seekord nii väga, sest film hoidis end kahe jalaga maa peal ja pakkus kõike väga efektselt. 
Nooruke Charlie Sheen oli kõige esmasem üllatus. Teisane oli muidugi liitlasvägede langevarjurit kehastanud Powers Boothe, kes on lihtsalt väga vinge näitleja ja seda ükskõik, mis rollis. Peamine põhjus, miks üldse Punase Koidiku ette võtsin oli muidugi Swayze hiljutine lahkumine, mis algul ei tekitanud ühtegi emotsiooni, aga hiljem tema filmograafiat sirvides leidsin, et oli, mis ta oli, aga meeldejäävaid rolle oli tal ikka omajagu. Puhka rahus Patrick Swayze.
7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar