Up

Pixar on suutnud leiutada animatsioonide jaoks valemi, mis muudaks nende toodangu nauditavaks nii lastele kui ka täiskasvanutele. Minul jaoks oleks lastele orienteeritud animatsiooni vast väga raske jälgida, aga nunnu hüppava lambi firma on siiani hiilgavate ja hästi tsakaalustatud filmikestega hakkama saanud. Siiani on see tasakaal hästi töötanud ning arvatavasti ilmub Pixari käe all veel nii mõnigi kullatükk nagu seda on näiteks "Wall-E". "Up" on aga tõeliselt kena ja armas lugu, mida saadab hoogne seiklus nii õhus kui ka mandril, kuid ei muutu kordagi liiga lapsemeelseks, et hakkaks häirima nagu seda juhtus "Cars`"-iga, mida oli väga raske lõpuni vaadata, aga ei saa öelda, et animatsioon selle juures poleks kena olnud. Eestipäraselt "Üles" sai vaadatud 3D-s, mis aga väga vähe midagi juurde andis. Kui valida, kas eestikeelne ja 3D või inglisekeelne ja 2D, siis mina valin viimase juba selletõttu, et eesti keel ei anna paljudele naljadele või olukorrast lähtuvatele sõnakõlksudele sellist tähendust nagu oleks neil originaalkeeles. "Wall-E" saavutatud tipp jääb "Up"-il ületamata, kuid suhteliselt vähe jääb puudu, et konkureerida eelmise aasta parima animtsiooniga. Film on kena mitmete külgede poolest nagu ilusad eredad värvid, huvitav animatsioonitehnika ning tegelased, kes ekraanile ilmudes kohe sümpatiseerusid. Puudu jäi see miski, mis oli olemas "Vollil", aga mida nüüd enam ei olnud ja seetõttu oli film natuke liiga lihtne ning läbinähtav. Samas ei saa animtasioonide puhul alati nii palju loota või tagantjärele kritiseerida, sest lõbus ja seikluslik on see iga nurga pealt ning vaatamist nautisin samuti täielikult.

"Up" kerib lahti loo, mis algab noorukese Carl Fredrickseni tutvustamisega ja tema kohtumisega samasuguse ekstsentrikuga nagu ta ise on ja kelle nimeks on Ellie. Edasi järgnevad armumised ning abiellumine ja kooselu idüllilises majakeses. Carl ja Ellie on eluaegsed unistajad, kes teevad kõike koos. Kord plaanitakse minna Lõuna-Ameerikasse, aga see unistus tuhmub igapäeva tegemiste ees ning meenub taas juba liiga hilja, et seda enam teoks teha. Carl ja Ellie vananevad ning siis jääb Carl üksi oma vanasse majja kauaks ajaks. Ümberringi toimuvad muutused ning armsast kodutänavast on saanud tee tohutute pilvelõhkujate vahel ning kibestunud ja toriseva Carli maja seisab uhkes üksinduses betoontornide vahel kuni päevani, mil pikka aega kestnud vaidlused Carli maja ära koristamiseks toovad kaasa lahenduse, mis viiks Carli vanadekodusse kopitama. Carl, kes on eluaeg õhupallimüüja olnud, tuleb ideele, mis päästab ta nii halvast olukorrast, kui ka viib täide kunagise unistuse minna Lõuna-Ameerikasse. Kõik ei lähe plaanidepäraselt ning teekonnale satub puhtjuhuslikult kaasa tulema priske olemisega, aga hakkamist täis skaudipoiss Russel.

Taaskord pean Pixarile ning muidugi kogu filmimeeskonnale au andma tegelaskujude loomise eest. Carli ümber loodi koheselt mõnus ja heatujuline atmosfäär, mis pikkamööda nukraks muutus. Kui Carli elu filmi alguses näidati, siis ma tundsin, kuidas ta elu kurvematele hetketel meel kurvaks muutus ning mul oli siiralt kahju Carliga juhtunu pärast. Nii need Pixari poisid teevad. Loovad kõigile meeldiva tegelase ja siis peksavad sult väevõimuga pisara välja. Päris pisaraid ei valanud, aga kripeldama võttis küll. Edasi suundus film juba rõõmsamatesse toonidesse näidates Carli elu tänapäeval ja kuidas ta esmakordselt Russeliga kohtub ning koos temaga lõunasse satub. Arvutiga oli kõvasti vaeva nähtud, et luua vastav maailm ning tegelased vastavalt selle maailma näo järgi. Animatsioonistiil pakkus silmarõõmu päris mitmes kohas ja seda mitte ainult kaugete vaadete pärast, vaid ka seiklusele vindi juurde keeramise tõttu. Russeli stereotüüp oleks olnud kui ideaalne kooslus disfunktsionaalse pere tõttu endas kahtlevast poisist, kes püüab oma puudusi varjata muude oskustega, nagu näiteks skaudi aumärkide kogumine. Nii toob kõike enda arust oskav poisike parasjagu sekeldusi juurde, aga see käib asja juurde. Nii Russelil kui ka tema tegemistel oli hing sees ja see ongi kõige tähtsam, et ei tekiks tegelaste suhtes tühja tunnet.

Nagu ikka on Pixari filmide ees ka lühianimatsioon, milleks oli seekord "Partly Cloudy". Kui filmi enda juures olid ainult mõningad väiksed hetked, kus 3D endast märku anda suutis, siis sama efekt töötas "Partly Cloudy" juures hulga paremini, andes tõesti selgelt tuntava ruumilisuse tunde, mida kõige rohkem tõi esile ka fakt, et peaaegu kogu lühianimatsioon leidis aset pilvede vahel pikeerivate kurgede seas. "Partly Cloudy" sobis pilvede tõttu imehästi alustamaks filmi, kus tegevus leiab samuti aset teavalaotuses. Mis puutub sisusse, siis nautisin esimest poolt väga, aga teine pool kandus sinna ebareaalse seikluse juurde, kus vana mees jookseb nagu noor hullunud kits üle Saksamaa kiirtee. Ebareaalsususte välja toomine animatsioonide puhul on tegelikult sama mõttekas kui uutest slasheritest klišeede otsimine. Need on seal niikuinii olemas, aga minu mõte seisneb pigem selles, et endine rahulik ja parajalt seikluslik olek muutus järsult võimsaks etteasteks, kust ei puudunud tapjakoerad lennukipilootidena ning kõik muu, mis kaasneb õhupallide jõul liikuva maja lendamisega tsepeliini suunas ning kohustusliku lõpuvõitlusega.Jätkuvalt pakutakse lisaks kahele põhitegelasele palju huvitavaid ja naerutavaid tegelasi nii "pahade" kui ka "heade" rindelt. Eriliselt meeldejääv oli koer nimega Koer, kelle eesti keelne dubleering oli kõige õnnestunum. Koer oli loomupoolest nagu koer ikka, aga ainult selle vahega, et ta suutis tänu kaelale kinnitatud seadelisele rääkida, mis kukkus tal pidevalt väga koomiliselt välja. Eriti kui keset tähtsat juttu hüüab koer järsku "orav" ja vaatab liikumatult tühjusesse. Sama nalja kasutati mitu korda ja igas olukorras töötas see hästi. Praegu meenub "Shrek the Halls", kus Puss in Boots jõulujuttu pajatas ning karvapalli nägemisel muutusid ta silmad süsimustadeks ja kass langes nagu transsi. Ideaalne viis kombineerida kassi loomupärased omadused tegelase endaga. Antud juhul oli siis koeraga tegu. Tähelepanu keskpunkti sattus aga kummaline lind, kes oli kui jaanalinnu ja papagoi ristsugutis. Tema oli see, kes tegelased omavahel riidu viis ning siis nad uuesti kokku tõi ehk ta oli kindel pidepunkt loos, mille tõttu keegi kahetseb ja siis endas jõudu leiab ning päästemissioonile suundub. Kõige lahedam asi kogu loo juures oli see, et lendav maja oli ise justkui tegelane, sest see käis ju iga seiklusega alati kaasas ja sai haavata ning kui kaduma läks oli see ühteaegu kurb ka.

"Up" pakkus naeru, kurbust, seiklust ja kena animtasiooni, aga sellest jäi seekord väheks, sest sisu jäi vajaka ning ning hingestatud tegevus hakkas oma mõtet lõpuvaatusel kaotama, aga taastus kui kõik jälle kokku said ning Carl lõpus Russelile isa eest oli. Pole just raske otsida siit teatud tagamõtteid, et Carl oleks kui asendus Russeli isale, kellel kunagi aega pole ning Russel oleks kui asendus Carli pojale, keda Carl kunagi ei saanud. Mõlemad vajavad teineteist, et paraneda ja paremateks inimesteks muutuda. Loo moraal on olemas ja kui see töötab, siis pole mõtet minu üksikuid kriitikanooli tähele panna, vaid film ise annab niivõrd positiivse lanegu, et seda jagub terveks päevaks.

P.S. Prantsuskeelne pealkiri on kõikidest versioonidest kõige omapärasem :D

8/10