Mario Puzo's The Godfather

Ristiisa triloogia jääb filmiajalukku arvatavasti igaveseks kummitama. Filmid said suurel hulgal Oscareid või siis nominatsioone mitmes kategoorias, mis kindlustasid neile märgi filmimaastikul. Samuti pakutakse Ristiisa filmidega Marlon Brando unustamatut rollisooritust, Al Pacino meeldejäävat rolli Michael Corleonena, Robert De Niro esmaklassilist esitust noore Vito Corleonena ja lisaks kahele põhistaarile võib filmidest leida mitmeid vaimustavaid kõrvalosatäitmisi näiteks James Caanilt, Robert DuVallilt ning paljudelt teistelt näitlejatelt, kes kehastasid läbi kolme osa olulisi võtmeisikuid. Maffia, kui kõrgema astme organiseeritud kuritegeliku struktuuri areng, selleks tehtavad ohverdused ja tehingud on kõigis kolmes filmis väga tähtsal kohal, sest maffiaperekonna elulugu on paljuski seotud ühe või teise lepingu õnnestumise või ebaõnnestumisega ning valikutega, mis toovad kaasa perekondade vahelised verevalamised ja mis ei lõpe enne kui viimanegi liige surnud on. Tappa või saada tapetud muutub juba esimeses osas üsna tugevaks kreedoks, kuigi perekonnapea Don Vito Corleone kiuste, sest tema pooldab rahulikku ja vanadel traditsioonidel põhinevaid ettevõtmisi, aga kui maailm muutub, siis saab muutuste vooluga kas kaasa minna või jääda voolu keskele nagu keset jõge kivide vahele kinni jäänud puujändrik ja lõppude lõpuks ikka voolu tõttu maha murtud saada. Täpselt seda teemat käsitleb esimene osa. Don Vito Corleone ei liigu uute trendidega kaasa ja seetõttu murtakse ta maha, mis omakorda loob plahvatava olukorra maffiaperekondade vahel, kus tulemuseks saab tulla kas sõda või rahu, aga niikaua kuni on inimesi, kes omade eest seisavad, siis saab tulemuseks olla alati sõda.

Kuritegeliku elu hukatavat mõju perekonnale ja lähedastele näidatakse traagiliselt ja sellised valusad teemad toovad alati kaasa perekonnasiseseid intriige ning lahkuminekuid, reetmisi ning tahtlikke ja mittetahtlikke verevalamisi. Kõigi kolme filmi stsenaariumid hiilgavad keerukuse poolest, sest korraga võetakse ette mitu erinevat sisuliini, aga mis kõik on suuremal või vähemal määral üksteisega seotud. Triloogiat on sobilik jaotada kuriteo elemendi järgi. See tähendab, et esimene sisaldaks nagu kuriteo motiivi, planeerimist ja elluviimist. Teine osa paneks justkui paika kuriteo tulemused, tagajärjed ja süütunde tekkimise. Kolmas osa viiks nagu ellu kuriteo tõttu kannatamise ja musta südametunnistuse puhastamise. Kui nii mõelda, siis võib triloogiat nimetada täiuslikuks kuriteoks koos kõige selle juurde kuuluvaga. Coppola lavastajatöö on sõna otseses mõttes midagi ennenägematut. See viis, kuidas erinevaid tegelasi esile tuuakse, aga samas ei jää ühegi tegelase areng poolikuks, vaid leiab endale alati lõpu, milline see ka poleks. Sisuliinid, mis on läbipõimunud maffia siseintriigidest, varandusi suurendavatest plaanidest ning ühel või teisel põhjusel tekkivatest veristest konfliktidest tuuakse ekraanile sellise meisterlikkusega, et raske on nendest filmidest mööda vaadata. Iga osaga paisatakse kokku mitmeid erinevaid tegelasi ja elusaatusi, mis arenevaid sisuliine rikastavad ja seeläbi endisest huvitavamaks muudavad.

Marlon Brando hingmatvalt võimas esitus maffia ristiisa Don Vito Corleonena muudab esimese osa mitu korda paremaks kui see seda ilma Brandota oleks olnud. Kogu triloogiast meeldib mulle isiklikult teine osa kõige rohkem. Tänu Brandole sai triloogia avapauk oma teenitud tunnustuse ja muidugi ei saa mööda vaadata tugevast teostusest ning stsenaariumist, aga teise osa võlu on Don Michael Corleone (Al Pacino) karakteri sügavuti minev areng. Vana Doni noorima poja katse juhtida pereäri nagu ise seda tegi toob kaasa sündmusteahela, mis piirdub lõpuks perest võõrandumisega. Michaeli armastus oma pere vastu saab nihestatud mitmete konfliktide tõttu, mis Michaeli usalduse teiste vastu röövib ning nii suudab ta usaldada üksnes oma pereliikmeid, kelle arv pärast Don Vito Corleone tapmiskatset tekkinud arveteklaarimist jõudis väheneda ja üha uute ja drastiliselt vägivaldsuse poole tüürivate konfliktide arengud toovad kaasa aina uusi ohvreid nii pere kui ka lähedaste sõprade seast. Michael püüdis kõigest väest pere koos hoida, aga muutus ise selle tõttu koletiseks, keda teised pealtnäha armastavad, aga tegelikult kardavad ning isegi vihkavad, kuigi mitmetel eri põhjustel. Viimased kaadrid Ristiisa II-st, kus Michael seisab pimedas toas akna juures ning kus kaugelt kostnud püssilasu kaja on ikka veel õhus, oli nii rusuvalt, aga samas eepiliselt võimsalt kokku pandud, et raske oli ilma tugeva emotsionaalse puhanguta seda hetke jälgida. Al Pacino poolt ekstravagantselt välja toodud mõistmine, et tema püüded pere koos hoida on teda perest veelgi kaugemale viinud, annab Michaeli tegelasele viimase lihvi ja just seetõttu tema mulle kogu triloogiast kõige sümpaatsem ongi.

Kolmas osa on kõige rohkem kriitikat pälvinud. kritiseeritakse, et Coppola ei oleks nagu suutnud eelmise kahe osa hiilgust taastada. Ma arvan, et ainuke kriitikat väärt asjaolu triloogia viimase peatüki juures on see, et film valmis 16 aastat hiljem kui nägi ilmavalgust teine osa. Kui see vahe oleks natukenegi väiksem olnud, siis oleks filmi palju positiivsemalt vastu võetud, aga ei saa öelda ka, et seda ei tehtud, sest vastasel juhul poleks film ka 7 Oscarile kandideerinud. Viimane peatükk on väärikas vaatus maffiaperekonna saatust kujutavas filmiseerias. Viimase osa tõttu hakkasin aina rohkem Al Pacino osatäitmist hindama. Teises osas oli ta meisterlik, aga kolmandas viis ta oma meisterlikkust lati võrra kõrgemale, sest lisaks maffia juhiks olemisele ilmnes temas nüüd inimlikum või siis oma tegude eest vastutav iseloomujoon. Michaeli tee lunastuseni on konarlik, aga lõppude lõpuks ei saa ta rahu ei spirituaalselt ega ka rahva ees head nägu tehes. Kõik teed leiavad lõpu ja inimese lõpp on surm, kus kõik meie patud leiavad lunastuse, kas ühel või teisel viisil.

The Godfather 9/10

The Godfather: Part II 10/10

The Godfather: Part III 9/10