Fakt, et Guy Ritchie on eriliselt andekas lahedate tegelastega krimikomöödiate vallas, on vist enamusele selge. See, et Swept Away tema maine rikkus ei seganud mind kohe üldse RocknRollat vaatama tõttamast. Olen sarnaseid algustiitreid kuskil veel näinud aga ei meenu kus. Igatahes on film ülimalt koomiline, sisaldab erinevaid lahedaid tegelasi ning lisaks on palju meeldejäävaid stseene ning muidugi ei saa mainimata jätta muusikat. Kohe kui koju jõudsin muretsesin endale OST-i ning esimesena läks tööle The Subways - Rock & Roll Queen, mis oli klubiesise peksmise juures ideaalne kaaslane. Üldiselt oli kogu OST filmi juurde hästi valitud.
Sisu ka siis kirja. Londonis on kõige kõvem tegija kinnisvaraärimees Lenny Cole (võrratu Tom Wilkinson), kelle kaudu saavad igasugused planeeringud kõige kiiremini bürokraatiamasinast läbi, sest tal on kõiksugusi tutvusi eri linnamaetnike seas, keda ostetakse kallite autodega ja muude asjadega ära. Ametnikel ei jää muud üle kui kaasa mängida kui nad just vahele ei taha jääda. Siis on ka kohalik jõuk The Wild Bunch, kelle hulka kuuluvad One-Two, Mumbles, Handsome Rob ( või ka Fag-Rob) ning neid on veel.
Nö. äpardunud katse kinnisvara maha müüa toob jõugule kaasa 2 miljonise võla Lennyle ning nüüd on nad nõus tegema mistahes otsi, et raha ära maksta. Linna on saabunud vene ärimees, kes soovib kiiresti hooneid ehitama hakata ning kasutab muidugi jälle Lenny abi. Lisaks on kadunud tuntud rokkstaar Johnny Quid. Edasi areneb selline segadus, kuhu on segatud vene ärimehe sekretär, õnnetoov maal, narkarid ning nuhk, kes on aegade jooksul palju jõugu liikmeid luku taha pannud.
Pean mainima kohe kindlasti alguse ära. Nagu juba LiveForThis oma blogis RocknRolla kohta mainis olid Plaza volüümi nupud ka minu seansil jälle põhjas. Mind see tegelikult segas. Kõvasti oleks võinud tasem olla. Miks see peab üldse olema nii kõvasti, et on oht kõrvakile jäädava kahjustuse tekkimisele. Okei, nii hull asi polnud aga ikkagi. See selleks.
Tõesti, algusmuusika sobis kui rusikas silmaauku. Mark Strongi Archy poolt tutvustav monoloog oli hea nüke. Sai otsekohe kõikide tegelastega tuttavaks ja kui sisu arenema hakkas polnud mingeid küsimusi kellegi olemuse kohta. Paremaks osaks on kindlasti omavaheline dialoog. Ei no ikka 2 minuti tagant naeris saal ennast lihtsalt pooleks. Eriti kui ilmnes Handsome Robi tegelik pale ja mis tegelikult One-Two ja Robi vahel juhtus. Räägitakse, et Body of Liesi meeldejäävam tegelane oli just Mark Strongi oma. Ka siin oli ta üks nende seast. Lenny Cole oli siis kindlameelne nö. old schooli tegelane, kes pidas võitlust siis peale tuleva nö. new schooli meestega. See, kuidas maal rändas kogu aeg käest kätte oli huvitav. Tegelikult maal ei omanud erilist tähtsust aga tähtsus tõusis sellel hoopis Lenny ja sekretär Stella jaoks. Oleks tahtnud ise ka seda maali näha.
Üks meeldejäävamaid stseene oli kohe kindlasti raudteejooks. Vene palgamõrtsukad kõvad kui raud. Tulista või tao. Nemad ei murdu. Imetlevad veel üksteise sõjas saadud haavu ja kui vaja tegutseda siis nemad juba ei lõpeta. The Wild Bunchil oli nendega ikka üksjagu tegemist. Jooks oli teostatud väga efektselt. Rappuv kaamera andis tugeva pinge juurde. Märkasin sarnast kaamerakasutust ka Huntide Impeeriumis. See, et jõuk röövis Stella juhindusel kaks korda samu inimesi, kes olid tegelikult Stella tööandija Juri (vene ärimees) raha transportijad kulimineerus sellega, et One-Two võeti vene kappide poolt kinni ning hakati "piinama", kuhu aga Archy oma meestega peale sattus ja vahtisid tükk aega seda tsirkust, mida need venelased seal toas korraldasid. 
Vahepeal ilmusid ka paberid, mis sisaldasid infot nuhi kohta. Poleks arvanud, et just selline karm mees saab nuhiks. Pigem arvasin, et keegi teine. Seiklusi otsiva Stella saatust just ei näidatud aga võib arvata. Johnny Quid oli samuti üks huvitavamaid tegelasi. Kogu filmi oli ta küll peegli ees ja laksu alla aga kui see mees suud pruukis siis tuli seal omajagu filosoofilisi mõtteteri. One-Two ja Stella omavaheline magamistoastseen oli kiire ja tõhus. Polnudki vaja rohkem näidata. Lõpuga olin rahul ja paistis, et ka minu kaaslased, kes olid alguses küll väga skeptilised minu filmivaliku suhtes ja tahtsid hoopis Sexdrive-t vaatama minna. Üle pika aja üks parimaid krimkasid mõnevõrra vürtsika musta komöödia kastmes.9/10
Iga osa on täpselt sellised, mida lavastajad John frankenheimer, Ang Lee, Wong Kar-wai, Guy Ritchie, Alejandro Gonzales Inarritu, John Woo, John Carnahan ja Tony Scott kõige paremini oskavad. Owen on omas mullis, kihutab erinevate BMW-dega ringi ning lõpetab alati oma missiooni. Iga näitleja teeb täpselt seda, milleks nad siia ilma sündinud on ehk siis ikkagi hea näitlejatöö. Ükskõik kui vähe seda ka oli. Muidugi kujunesid mul oma kindlad lemmikud. Esimene oleks kindlasti Beat The Devil, siis aga järjest Powder Keg, Ticker, Star, Chosen ja ülejäänud. 
Eriti meeldejäävaks jäi Chosen-is olnud autode Luikede järv. Imeilus stseen õhtusest ajast sadamas kihutavatest autodest, mis sohvri juhtimisel jõuavad platsile, kus idamaise muusika taustal esitavad masinad oma liugleva tantsu. Magnifico! Muidugi ei saa mainimata jätta Inarritu Powder Keg-i, mis jättis isegi oma lühidusega tugeva jälje. Justkui oleks klipp võetud tugevast draamast, mille lõpp see siis oleks olnud.
Uue aasta esimeseks filmiks sai siis "Soovide puu". Tõtt öelda pettusin filmis, sest olin paar positiivset arvustust varem lugenud ja siiani on Eesti kinoaasta päris kenasti kulgenud. Film jäi väga pealiskaudseks ning ei suutnud midagi pakkuda. Näitlejad said oma tööga hästi hakkma. Liina rollivalik oli tõesti õnnestunud ning nii saab ka teiste tegelaste kohta öelda. Väga kummalisi tegelasi võib siit leida. Küll imelike võrgutamisviisidega turvamees, peeglitega ringijalutav vanamees ja mõistmatud mutid Selveris. Tegelaste erinevus ja kummalisus ei pannud mind seda eriti rohkem meeldima. Midagi jäi puudu.
Kuidagi must-valge oli nii sisuareng kui ka maalt tulnud neiu eneseleidmine. Kristajan Sarve sai just "Tuulepealses maas" nähtud. Nii, et teda oli rõõm jälgida. Ikka tundus, et tal oleks justkui kogu aeg sellise mölaka nägu peas=)Elina Pähklimägi kehastas siis nö. naiivset maatüdrukut, kes ilmselt arvas, et ei ole mingit raskust linnas läbi lüüa. Küll saadeti ta oma elu juhtimise kursustele, mis oli tegelikult väga koomiline kui nad seal käed õieli kuulutasid, et nad on oma elu juhid. Liina sõbranna annab talle kasulike juhtnööre, mis tegelikult kasuks talle just ei tulnud.
Omad hetked olid täitsa olemas. Nii alasti plastikluikede seas ujumine kui ka vaikse ja häbeliku psühhopaadi peale sattumine olid koomilised kui ka traagilised. Lõpuks leiab Liina nii iseenda tee kui ka endale sobiva inimese, kellega seda teed läbida. Kuigi "Soovide puu" jäi väga tavaliseks ning oli liialt pealiskaudne, oli kena jälgida noori näitlejaid ning peaks mainima, et koomilised tegelased olid ühed suuremad plusspunktid. 5/10