Daybreakers

Viimati vaadatute hulgast ühendab Carriers`it ja Daybreakers`it üks ühine faktor. Mõlemad on lavastatud vendade poolt ning vennad on siiani olnud põhimõtteliselt esmalavastajad, kellel on selja taga mõningad lühifilmid või siis üks täispikk film. Varsti linastub Eesti kinodes The Book of Eli, mille lavastajatoolis istuvad taas vennad, täpsemalt öeldes Albert ja Allen Hughes. Hiljuti minu jaoks uueks kujunenud trend on huvitav, sest mul endalgi on vend, kellega vaatan vendade poolt tehtud filme. Eestipäraselt pealkirjastatud Vampiirimaailm mängib osavalt kahel tasandil, sest omab vampiirižanri uusi tuuli toovaid originaalseid jooni, aga ei kehtesta end niiviisi täies mahus, vaid saavutab lõpuks ikkagi tavalisusse kanduvad tunnused, kuid seda eelkõige filmi teises pooles. Esimene osa filmist on tõsiseltvõetav sissejuhatus maailma, mis oleks kui meie oma, aga midagi on ühiskonnas teistmoodi. Sissejuhatus pakatab originaalsusest, mille rõhutamisele aitab kaasa ka tume ja rõske atmosfäär, mis on öisel ajal veelgi enam meeli erutav. Arvestades, et vampiiriühiskonna elu keeb ainult öösiti, siis saab seda hõlpsasti filmi sisse elamiseks vajaliku tunde ja meeleolu loomiseks ära kasutada. Vennad Michael ja Peter Spierig on kõiki asjaolusid arvestades loonud vampiiride jaoks ideaalse ühiskonna, kus on kõik mugandatud nende rassi jaoks ja inimestest on saanud üksnes osa toiduahelas, aga mitte ainult. Nii must-valgele teele siiski ei suunduta, vaid tekitatakse erinevate ühiskonnakihtide vahelisi vastuolusid ja moraalseid diskussioone nagu inimühiskonnaski, kui peateemadeks pole enam nafta, vaid hoopis kullast kallim inimveri, mis nagu must kuldki, hakkab otsa saama ja vampiirimaailm seisab kriisi ees. Ravi või aseaine? Kas ravida vampirismi või jätkata surematut elu ainega, mis asendaks ihaldatud verd? Väga sügavale antud teemaga küll ei laskuta, kuid puudutatakse piisavalt, et filmile jällegi paremust juurde saaks lisada. Inimene - kas ainult söömiseks või on temalgi õigus elule? Üllataval kombel tuuakse esile ka säärane mõte, mida taaskord pikemalt ei käsitleta, aga ikkagi rõhutatakse seda pidevalt, et saaks taaskord muutuda meeldejäävaks osaks.

Daybreakers on täpselt nii kaua uuenduslik ja omapärane kuni jõutakse kohani, kus algab võitlus ühest inimeste vastupanuliikumise punktist teise rändava kolonni ja verd tootva firma vägede vahel. Edasi liiguvad sisuliinid ja tegelaste motiivid juba tuntud viisi pidi, aga antud teose juures ei saakski öelda, et seda miinusena saaks võtta, sest tegelased on selleks ajaks piisavalt sümpatiseerunud ning pidevalt detailset tutvustust saav ühiskond, kus tegevustik aset leiab, on muutunud filmi tuttavaks ja selgeks osaks. Pikemas perspektiivis on muidugi kurb, et paljulubav algus samas vaimus ennast lõpuni ei kandnud. Esimesed kaadrid on nii mõjusad, et lootus millegi väga erilise järele tõusis lakke. Väike tüdruk kirjutamas kirja, mis on täis ängi ja meeleheidet. "Ei suuda enam...igavesti noor....ei jaksa enam" kirjutab nooruke surematu tüdruk. Lõigud kirjast ja selle kirjutajast toovad esile surematuse pahupoole, mis ajab näiliselt verinoore tüdruku hommikupäikese kätte, et vabaneda needusest olla igavesti noor. Hirmukarjatus, põlev kujutis moondumas ja rahu saabub kui tuhk tuulega minema kantakse. Sarnased probleemid inimühiskonnaga, kuid hoopis teise, veelgi ebamaisema nurga alt. See, et tegu on vampiirifilmiga ei tähenda kohe, et peab leiduma ka karastavat õudust. Ainuke ehmatus, mida üldse leida võib on kohe alguses enne pealkirja ilmumist ekraanile. Samasuguse nö. ehmatusega rulluvad ette ka lõputiitrid. Kuna alguses ei tea, mida oodata, siis ootamatuse tõttu võpatasingi hetkega mööduva koha tõttu, mis tegelikult ei oma mitte mingisugust õudusele omast sära. Maailm on usutavalt koostatud ja maailmakorra teke on selgitatud läbi erinevate viidete, mis saavad alguse algustiitrite esitlemisel. Öine linnaelu: noored joovad topsikutest verd, kodutu palub ära elamiseks kas või paar piiska, päevasel ajal tumendatud klaasidega ja väljavaadet asendavate kaameratega autod. Elukorraldus: pilvelõhkujate vahel paiknevad päevaseks liikumiseks vajalikud tunnelid, jalakäijad kasutavad maaaluseid teid, kus rentslites elavad legendidest tuttava kuju ja tiibadega kodutud, verd jagav monopoolne kompanii, kus hoitakse inimesi tohututes saalides umbes samamoodi nagu Matrix`sis olevates patareide kasvatamise põllul. Originaalsust ja žanrile värskust pakkuvat lähenemist jagub piisavalt, et filmi esimene pool oleks meeltlahutav, huvitav ja mis kõige tähtsam usutav. Enamjaolt tõsiseltvõetavat vampiiriühiskonda lõhestab kriis. Inimkonna väljasuremine on lähedal ning verd pole kuskilt võtta. Üritatakse luua aseaineid, aga ütleme nii, et need ei anna soovitud tulemusi. Ühiskonna ilus pealispind mureneb ning muutub verejanuliste kiskjate hordideks, kes ihkavad inimsoontes liikuvat verd. Kui süda ei tööta, siis pole ka verd. Seda, mida endal pole tahetakse kõige rohkem. Vere puudujäägi tõttu tekkinud kaos saab suurepärase ja valdavalt korrektselt groteskse kujutuse. Kinematograafia ja muu visuaalse valdkonna tugevus ja atmosfäärile vastavus tagab elamusterohke teekonna läbi rahvarohke öise ja inimtühja päevase linna, kus liiguvad elutute nägudega traagilisi või vähemtraagilisi valikuid teinud endised inimlapsed.

Peategelaseks on mõjuvõimsa kompanii teadlane Edward Dalton (Ethan Hawke). Läbi tema silmade tuvutakse ümbritseva elukorraldusega ning hiljem tuvutakse ka inimestega, kes soovivad olla vabad surelikud. Hawke, Willem Dafoe ja Sam Neill on nimed, mis esmalt tähelepanu pöörasid, sest tegu on näitlejaskonnaga, kes on nii pädevad, et suudavad ükskõik mis rolli kaasahaaravaks muuta. Kui nii sobib öelda, siis vanameister Sam Neill on kahepalgelise ja oma surematusest meeleheitlikult kinni hoidva kompaniijuhina igati võimas halba aurat enda ümber tekitav karakter. Kui saabub hetk, mil teemaarendusest saab sündmustejada, mis lõpeb kas veresauna, suuremat sorti kahevõitluse või tulevahetusega, saab rahulikult nautida edasist, sest uusi ja huvitavaid sisuliine enam ei pakuta, vaid viiakse kohustuslikus korras täide kõik ootused möllu vallas. Vaatamata suuremat sorti pöördele järgnevale vägivalda täis retkele ei kao ei tõsiseltvõetavus ega ka sümpaatsus tegelaste vastu. Algselt loodud temaatika kannab ülejäänut mõjuvalt edasi, sest ükskõik, mis ka parasjagu aset ei leiaks, pidevalt pakutakse juurde väikeseid detaile, mis ilmestavad tagurpidi pööratud ühiskonda.

Kõige enam pakkus filmi juures positiivust see, et vennad ei teinud oma teisest katsest stiilipuhangut (Underworld), vaid tegid osalt keeruka, kuid tihtipeale liiga lihtsaks muutuva meelierutava vampiirifilmi, mis ei püüa järgida tuntuid stampe, vaid loob ise oma mütoloogia ja modifitseerib vampiiride legendi nii palju, et ei tekiks piiranguid, vaid et tekiksid võimalused luua midagi uut (päevaautod, tunnelid pilvelõhkujates jne). Osad karakterid on liialt üürikese ekraaniajaga, sest näiteks Dafoe kehastatud Lionel "Elvis" Cormac vääris kindlasti rohkemat. Vaimukuseid pilduv endine vampiir omab grupi jaoks võimalust, mis tooks muutusi valele teele kalduvale maailmale, kus Aafrikas ei sõdita enam ei raha ega materiaalse võimu pärast, vaid inimvere pärast, mis ongi raha ja võim üheskoos. Kellel on veri, on ka võim teiste üle või muidu moondutakse vere järele janunevateks pidevalt muteeruvateks koletislikuteks olenditeks, kel puudub kõik see, mis muudab reguleeritud annuseid saava vampiiri nii elegantseks. Osad stseenid on emotsioonide rõhutamiseks võimendatud. Veresauna keskel aeglustatakse pilti ja nii moodustub võigas pilt üksteist järavast massist. Põlevate vampiiride karjatuste saatel astub endas kahtlev sõdur päikese kätte viiva ukseava ette. Valgus tungib sisse igast nurgast ja tegelase motiivid muutuvad. Meeldivalt lahendatud kaameravõtteid ja efekte jagub veelgi. Tehniliselt ei sära film küll millegi erilisega, aga oleneb, kuidas üht või teist efekti kasutada ja mis eesmärgil. Sellega said vennad hästi hakkama.

Kui vaadata kõrvale miinuspooltest, siis on tegu originaalseid ideid pakkuva filmiga, mis ei mängi kahjuks oma potentsiaali lõpuni välja. Küll aga suudab hoida koos kõike, mida pakutakse, mistõttu olekski vale öelda, et tegu on halva filmiga. Seda kohe kindlasti mitte, aga praegu: 7/10

Carriers

Nüüdisajal paistab "laiaulatuslik ja ohtlik" seagripp olevat midagi väga hirmutavat. Inimesed surevad, paranevad või elavad edasi raskete tüsistustega, aga kui ravi poleks ja iga tänaval vastutulev isik võib olla potentsiaalne nakkusekandja, siis vallanduks ülemaailmne paanika ja inimloomusele vastavalt tekiksid ka sõjalised konfliktid, mis otseloomulikult ei anna soovitud tulemust ja nakkuse vastu võitlejad mädanevad üksi oma kindlustatud kambrites. Olles kustutanud määramatul hulgal elusid, et hoida haigeid nakkusevabast kindlusest eemal, mõistetakse, et pole oluline, kas on nakkus või mitte, kunagi sureme kõik. Pidurdamatu jõuga võidelda ei saa, aga seda mida teha saab, on valikud, mis määravad inimese tegeliku olemuse just selle põhjal, kuidas üks või teine isik kriisiolukorras käitub. Võimalusi on palju: mõni kaotab pea ja jookseb otse surmasuhu, ühed päästavad endid ja seetõttu tapavad teisi, aga paljud otsustavad jääda iseendaks ja teha valikuid, mis on kasulikud iseendale, aga pole ka kahjulikud teistele. Peatamatult tervist ohustav katastroofilisi mõõtmeid omandav kriis ei tähenda, et nüüd peab vastavalt olukorra koletislikkusele oma inimlikkuse ja mõistuspärasuse nurka viskama ja ühinema hordiga, mille juhiks on nakkusehirmust ajendatud peata kanad. Inimkonna põlvini suruv pandeemia toob inimeses välja halvima ja parima, aga üldjuhul jääb peale ikka esimene. Surm saabub varem või hiljem igal juhul. Laibaleha ja mädanevate kehadega ümbritsetud peavad otsustama, mida teha ajaga, mis on neile antud ja mõistma, et ajal, mil kõikjal jalutavad ringi rõõmuga päästikule vajutavad sisemiselt murtud massid, peab iga hetk midagi tähendama, aga see ei muuda fakti, et ülemaailmse nakkuse ajal asendavad sigareti ja õllepurki näomask ja bensiinipaak. Näomask, et kaitsta viiruse eest, bensiinipaak, et hoida autot sõidus.

"Carriers" on lavastatud kahe venna Alex ja David Pastori poolt, kelle jaoks on tegemist debüütfilmiga. Taaskord on mõlemad vennad varasemalt loonud lühifilme. Taaskord seetõttu, et viimasel ajal jäävad pidevalt silma täpselt sellise taustaga lavastajad. Tegevustik hargneb lahti USA edela piirkonnas. 4 rändajat, kelle hulgas on samuti vennad ja nende kallimad, üritavad jõuda võimalikult ohutusse kohta, aga kui sihtpunkt on turvaline, siis tee sinna seda kohe kindlasti ei ole. Tühjad maanteed kostitavad rännulisi üksikute majade ja tee peal seisvate autodega, mis on kasulikud nii autovahetuse kui ka varujuppide jaoks. Teel vendade lapsepõlve puhkekohta kohatakse juhuslikult tee peal abi paluvat meest, kes rändab koos tütrega. Rändajate osaline tõrksus kedagi üldse aidata lahtub ning nii asutakse kahe inimese võrra suurema kaaskonnaga liikvele. Inimtühjal tühermaal levivad kuuldused ravimist, mille olemasolu vanema venna Briani poolt maha laidetakse, sest juba pikka aega eksitatakse abivajajaid sarnaste teadetega, aga mitte ükski pole edukalt viirusekandjat ravinud. Üsna pea seatakse tegelased moraalsete valikute ette, mis määravad suures osas ära, missuguste karakteritega on tegu ja millised võivad olla nende tulevased, veel lahtisele saatusele lähemale viivad sammud. "Carriers" on kohe kindlasti pettumus kõigile neile, kes ootavad surmavaid või hulluma panevaid nakkusi käsitlevatest filmidest haiguse tõttu muteerunud inimhorde, zombiefilmi temaatikaga kaasas käivat suurt verehulka, groteski haigestunute ja arvutiga genereeritud olendite näol. Vennad Pastorid ei ehita oma debüüti üles stiilile, mida on viimastel aastatel liigagi palju kasutatud. Selle asemel, et paisata ekraanile tegelaste halastamatut ja ennastohverdavat võitlust surnute või muude elukatega, luuakse hoopis vastav atmosfäär, mis tõesti jätab realistlikku mulje kõikjale ulatuvast pandeemiast ning taolistel puhkudel tekkivast kaosest. Tegelasi ei arendata ebausutavate ja muidu klišeeliste motiivide põhjal. Neile antakse värskem hingamine, mitte küll kõige originaalsem, aga ikkagi huvitavam ja põhjalikum. Ülemaailmse tapva viiruse leviku ajal aset leidvat lugu võib esmapilgul klassifitseerida kohe tüüpiliste mittemidagiütlevate filmide lahtrisse, aga sel juhul peab taoline lahterdus põhinema üksnes sisu lugemisel ja traileri vaatamisel, sest tegemist ei ole horrori ega muu laadse õudusega, vaid pigem draama ja thrilleriga, mille põhirõhk on tegelastel ja nende vintsutustel liikudes läbi kõrvetava päikese poolt valgustatud piirkonna, kus sageli satutakse kõige hirmsama vaenlase küüsi, kelleks pole ei keegi muu kui inimesed ise ja muidugi ka nakkus, aga ainuke viis, kuidas nakkust üldse filmis tutvustatakse on sinakate ja verevärviliste laikude näitamisel nakatunute kehadel ning mustaks tõmbunud poolsurnute/laipade demonstreerimisel. Filmi edasikandvaks jõuks on tegelased, apokalüptilise maiguga ümbrus ja surma ennustav atmosfäär. Kusjuures, keskkond on võrreldav paljude teiste ja kindlasti mitme kraadi võrra paremate filmidega, mis sisaldavad nakkuse poolt puhtaks pühitud linnavaateid ja rännakuid läbi inimtühja maa. Minu jaoks on suhteliselt märkamatuks jäänud ja välimuse järgi väikeses filmis midagi sellist, mis omandab mitmeid kordi õudsema ja traagilisema mõtte, kui paljud teised, mis kasutavad hirmu loomiseks nurga taga luuravaid ja äkkrünnakuid tegevaid olendeid. Vennad Brian ja Danny vastanduvad omavahel ja nii tekib nii mõnigi pingest ja traagikast praksuv olukord, kus üks vend, kes on alati olnud see kõige tugevam, murdub ja teine, kelle eest kogu aeg pidi hoolitsema, võtab ohjad enda kätte. Näiliselt olukorraga hästi leppivatele rännulistele antakse piisavalt ekraaniaega, et teha minevikuseikade ja piirsituatsioonis avalduvate käitumismustrite põhjal selgeks nende olemus, kuigi mitte kõiki ei lahata nii põhjalikult kui vendi, kelle karakterid annavad filmile ka selle tegeliku kaalu, sest just nende vahel toimub lõpus masendav vastasseis, kus varem endasse sügavalt uskunud ja eneses kindel olnud vend lööb ootamatu sisupöörde saabumisel oma arusaamades vankuma ning leiab lunastuse läbi venna käte. Filmi naiskonnale eriti aega ei pühendata. Antakse mõista, et nemad on need, kes kohustusliku ohvri andma peavad ja minnakse loo arenguga edasi, kuni jõutaksegi sellesse punkti, kui üks vajub kaaskonnast välja, aga pärast seda kaovad ka tuntud pöörded ning edasi jääb üle vaid mõistada, mis saab ülejäänud kolmest. Arvestades filmi alguses tugevana näidatud suhet sõprade ja kallimate vahel, võib arvata, et kui keegi neist nakatub, siis otsitakse tema päästmiseks alternatiivset võimalust, aga seda ei juhtunud. Pahaendeline ja rõõmutu mõjusfäär, mida tekitab pidev hirm viiruse ees, muudab ka tegelased armututeks ja maha jäetakse ka kõige kallimad ning maha lastakse ka need kõige väetimad ja süütumad.

Praegu poodides soojade saiadena minevad gripimaskid peas ja pesuvahendid käes puhastatakse alati autot ja iga detaili, mida võib puutuda palja käega. Kohustuslik, ent hädavajalik rutiin aitab hädast välja, aga ka kõige hoolivam süda võib vaatamata kõigile ettevaatusabinõudele saada nakkuse, mis aeglaselt hävitab oma ohvrid. Range kord tagab kõigi ohutuse, aga seegi langeb kokku, kui lootus ohutusse kohta jõudmiseks üha enam väheneb. "Carriers" õigustab oma nime igatpidi, sest tõesti ei ole filmis midagi ohtlikumat kui nakatunud ja nende laibad, kui välja arvata inimreaktsioonid, mis sarnaselt Danny Boyle`i raevuviirusest pajatavale loole väljendub sõdurite käitumises juhuslikke ränduritega. Õuduse asemel luuakse pidev hirm nakatumise ees. Iga hetk, mil lähenetakse viirusest puretuile, ei saada stseeni mitte õudus, vaid hirm haigestumise ees. Ka tegelased püüavad kramplikult haigusest eemale hoida. Kasutades sedasama hirmu on stseen, kus Brian kukub peaaegu mädaneva laibaga basseini tugevalt pinget tekitav. Umbes nagu oleks tegu mõne teise filmiga, kus punaste silmadega raevunud inglise kodanikud hirmu nahka ajavad. Visuaalne külg toetab kogu filmi sündmustikku peaaegu ideaalselt ning pinget ja draamat jagub igale maitsele. Pinget võib-olla vähem, aga ega osaliselt pingeline draama halb ei ole. Natuke teistest eristuv, aga mitte eriti originaalsusest pakatav linateos, mis ei olegi põhirõhult horror, nagu võiks eeldada, aga hoopistükkis huvitav moraalseid küsimusi esitav draama. 7/10

Sandy Collora Hunter Prey

Tulekul on üha uusi ulmefilme, mis on toodetud minimaalse raha eest, aga teostus sunnib kukalt kratsima ja küsima - tõesti? Mõni panustab rohkem efektidele, teine jälle kostüümidele, aga kui moodustada perfektne keskkond, kuhu sulanduvad tulnukad ja kõik teised tegelased, siis ei peagi metsikult raha kulutama, vaid looma lihtsalt illusiooni, et kõik on tipptehnoloogiat kasutades loodud, aga tegelikult on olustikku, keskkonda, tegelasi ja filmikeelt nii hästi omavahel balansseeritud, et keegi ei märka eriti vigu, odavust ning lihtsaid meetodeid. Sandy Collora on lavastanud 4 lühifilmi ja eelmisel aastal ilmus tal esimene täispikk film, mis jutustab võõral planeedil lahtihargnevast kassi-hiire mängust võimukandjate ja vangi vahel, kes on ühtlasi oma tulnukrassi viimane esindaja. Kosmoselaev Prometheus hädamaandub võõral ja vaenulikul planeedil. Meeskond on haavatud ja vang põgenenud. Samal ajal leiab aset planeetidevaheline sõda, mis kujuneb oluliseks taustalooks vangi jälitavale laeva meeskonnale, sest üsna pea panused muutuvad ja jahtijatest saavad jahitavad. Trailerite ja piltide järgi võib arvata päris palju. Madalaeelarveline ulmekas, mis ilmselt ei plaanigi hakata näitama võimsaid kosmoselaevu, vaid keskendub üksnes planeedil toimuvale. Trailer jätab kummaliselt hea mulje ja eriti veel seetõttu, et varustus, mida tegelased kannavad, on teatava Star Warsi hõnguga, kuigi tundub, et ei tasu lootagi, et peale mõne tühise sarnasuse võib leida midagi veel. Kõrbelises keskkonnas asetleidvast pingelisest tagaajamisest ära ei ütleks ja kui film ühe või teisel viisil kunagi ka kättesaadav oleks, siis vaataks kohe rõõmuga.

Sandy Collora on korra enda kätte võtnud ka Batmani temaatikaga teose. Nimelt tegi ta 8 minutilise lühifilmi Batman: Dead End, mis põimib endasse kinomaailma suurkujud Alien`i ja Predator`i ning muidugi Batmani maailma põhitegelase Jokkeri, kes kõik asuvad ühel vihmasel ööl Batmani vastu võitlusse. Lühifilmi kohta on tehtud üllatavalt head tööd. Nähtu põhjal on huvi Hunter Prey vastu veelgi kasvanud. Collora tundub olevat hakkama saanud mitte tänapäevase ulmega, vaid pigem vanemat sorti ulmeseiklusega/thrilleriga. Paistab, et Collora pole leidnud levitajat, millest on kahju, sest nii peab teab kui kaua veel ootama, et tema üllitis ka meile kättesaadav oleks.

A Christmas Carol

Robert Zemeckis hülgas pärast omapärase "Cast Away" ilmumist mängufilmide lavastamise ning hakkas oma aega pühendama animatsioonidele, mis on sageli üritanud tegelaste puhul tabada realistlikku puudutust. Mõnikord on Zemeckis märki tabanud, aga teinekord on ta lasknud märgist nii mööda, et tahest tahtmata tekib mõte, miks ta seda teeb. Back to the Future triloogia ja Forrest Gump näitavad tema tõelist palet, rääkimata paljudest teistest, mille hulka mahub ära paar õuduka ja ulme sugemetega filmi ning üks omaaegne uute tuulte tekitaja. Nii jääbki vist ainult lootuseks, et andekas lavastaja toodab kunagi ka mõne korraliku mängufilmi. Mitte, et mul kehamiimika ja näolihaste jäljendamise filmide vastu midagi oleks, aga tahaks näha ka midagi teistsugust ja see midagi võiks olla film, milles oleks tunda Zemeckise lavastajakätt ja loo jutustamise stiili. "Beowulf"-is pettusin sügavalt, sest mängufilmilähedane animatsioon kaotab oma mõtte kui näitlejate esitus on animeeritud kujusse üle kantud ülima täpsusega. "A Christmas Carol" on klassikaline lugu, mille juures on muinasjutulikud ja vastavalt karakterile kujutatud tegelased kohustuslikud, aga kui animatsioon kujutab tavamängufilmilikku realistlikkust, siis eelistaks pigem näitlejaid ja võtteplatsi, kui arvutitehnikaga üle valatud keskkonda. "Avatar" tegi midagi muud, see ei kujutanud CGI inimesi, vaid olendeid, aga kui saavutatud tase piirdub kõigest inimeste kujutamisega animeerituna, siis pole sellel ka suurt mõtet. Mis ma neist CGI inimestest ikka vaatan, parem mõni suur ja sinine olend, kes sarnaneb inimesele.

"A Christmas Carol" on üle keskmise väärtusega saavutus, sest kõrgele püüdlev Zemeckis ei suuda tekitada hingestatud karaktereid ja usutava animatsiooniga kujutatud tegelasi. Paljud tegelased annavad kunstlikust ja vägagi võõrastavast emotsioonidetuhinast kohe tunda, sest näoilmed ei peegelda seda, mida peaks, vaid tekib ebaloomulik tunne, et vaatan tühja ja tundetut nukku. Peategelaste kohta ei saa aga sama öelda, sest Jim Carrey hääle ja temale sarnase näoga Ebenzer Scrooge on lõpuni välja usutav ning Carrey nägu segatuna kortsulise vanamehe vaevatud ja vihaste näojoontega kannab vilja pea igal tasandil. Carrey hääl on sobivalt inglaslik, ükskõik kui rõhutatud see ka poleks. Aminatsioonikunstnikud õnnestuvad pigem vanaaegse Londoni ja jõululoole vastava atmosfääri loomisel, kui iga tegelase tunneterikkuse detailsel kujutamisel. London on tõesti kena ja eriti vaadatuna läbi lumesaju. Kaameratöö on filmi juures minu jaoks kõige nauditavam. Kaamerat suunatakse kõikjale - lumesajuse Londoni kohale, rahvarohketele tänavatele, piilub akendest sisse ja siis liiguks edasi nagu juhuslik möödakäija. Kaamera kiire liikumine läbi liikuvate objektide tekitas lendamise tundegi, aga muidugi osaliselt. Paar kohta on kaamera liikuvuse tihedama kasutamise eesmärgil päris huvitava lahenduse leidnud nagu näiteks jõuluvaim, kes näitab Scrooge`le olevikku veab teda toaga kaasa, mille põrand on läbipaistev. Nii tekib päris mõjuv efekt, sest ei liigu mitte põrandal olev pilt, vaid kogu tuba ise ja kuna tuba on kogu ekraani päralt, siis võib tekkida liikuvuse tunnetus, mida oli tunda ka filmi vaatamisel 2D-s. Jõluvaimud suudeti siiski kujutada uuenduslikena, mitte ei korratud varemnähtut. Dickensi loodud jutule ei lisata kübetki uudsust, mis on samuti filmile kahjuks rääkiv tõik.

Seetõttu, et paljud tegelased olid võltsi animatsiooni tõttu ebasümpaatsed läks osa loo tähtsusest kaduma. Mitte üks raas ei tundnud ma kaasa Väikese Timi kannatustele, sest nii tühja, kuid olulisele tegelase vastu on võimatu midagi tunda. Moraali tähtsustamise kannatas rängalt, aga lõpuheitlus oli õnnestunud, sest tulevikku Scrooge`i palge ette toov vaim oli vajalikult sünge ja mõjuv ning Carrey esitus kahetseva ja poole jalaga sõnas otseses mõttes hauas oleva kibestunud vanamehena tõstis kaasaelamisfaktorit kõrgemale. Arvan, et "Polar Express" suutis kaasahaaravuse tõttu olla tsipa parem, aga ligi 4 aastat tagasi nähtud filmi põhjal ei hakka väitma midagi kindlat. 7/10