Trucker

Üleeelmisel aastal ilmunud ja suhteliselt vähe laialdast tähelepanu, kuid palju auhindu pälvinud film räägib loo veoautojuhi rutiinsest elust, mistõttu on Michelle Monaghani mängitud Diane Ford alati liikvel ja kui ta juhuslikult sõidus ei ole, siis veedab aega abielumehe Runneriga, keda kehastab vaimustav Nathan Fillion. Diane põgeneb millegi eest ja see miski on elu, millest ta kunagi loobus. Pikad maanteesõidud on talle südamelähedased ja aitavad tal unustada valikut, mis muutis nii tema kui ka teiste elu. Ükskõik kui kaua põgeneda, alati jõuab südametunnistus järele ning üllatab hetkel, mil seda kõige vähem ootaks. Esmalavastaja James Mottern segab kokku peredraama ja eneseleidmise teekonna igavikulise tähisteva all olevate maanteedega ja nendel suure murekoorma all sõitjatega. Ette rutates võib öelda, et film on küllaltki asjatundlikult lavastatud ning tegelased hästi kirjutatud, aga sõnum, kui sellist on varemgi nähtud ning sisu iseenesest ei paku erilisi üllatusi, kõik rullub lahti tuntud stampide järgi, aga see ei muuda filmi halvaks, sest Motterni stiil ja draamaelement, mida kannavad põhitegelased tugevalt edasi, ei muutu kordagi ülepaisutatuks ega liigdramaatiliseks, tunnetega vaatajat üle ei külvata. Osalt road movie, teisalt aga midagi raskepärasemat, aga siduvus veoatujuhi eluga tuleb filmile ainult kasuks.

Michelle Monaghan sooritab rolli, mida arvestades teisi rolle poleks temalt oodanud. Diane, kui raske elunaise rolli toob ta kordagi ülepingutamata esile, tõestades, et talle võib usaldada ka vähe tõsisemaid rolle. Diane`i loomulk päev viib ta kodust kaugele, mistõttu jõuab alles hilja või varahommikul koju, mil magab peatäie ja siis saab kokku Runner`iga, kellega Diane`l on kummaline sõbramehe suhe, mis kujutaks endast kui pääseteed päriselust, et natuke aega hoida eemale kohustustest ja rutiinist, milleks on siis koduperemehe roll või veoautojuhi oma. Ühel päeval usaldatakse vabal ajal tihtipeale joobes olekus koju saabuvale Diane`le tema endise mehe laps, et ta tema eest mõnda aega hoolt kannaks. Mehel on uus naine, mis on Diane`le natuke ka vastukarva, aga sellest ei arene midagi tõsist ehk ootuspärast, vaid hoopis vastupidi. Olukorra suhtes, mis lausa nõuab hoolimist ei saagi olla lapsikuid lahkhelisid. Õnneks otsustas nii stsenaariumi kirjutamisel ka Mottern, kes paneb loo keskmeks andestust otsiva Diane. Eksmees põeb ravimatut haigust, naine peab tema eest hoolt kandma ja nii ei jäägi muud üle kui anda poeg üle Diane`ile, kes nad mõlemad kunagi sõnagi lausumata maha jättis. Mees pole Diane`i näinud väga kaua aega ja poeg pole peaaegu üldse. Nii tekibki suhetekriis, mida mängitakse teatava rõhuga Diane`i karakterille ilusti välja. Poeg Peter, kes peab oma emaks teist naist, peab nüüd harjuma uuega, kelle kohta on pere keskel räägitud halvustavaid jutte ning neid mõjutusi elab Peter nüüd Diane`i peal välja. Algul ei lase Diane end poisist mõjutada, aga aegamisi end avades ja poisiga reisides avastab ta millest on tegelikult loobunud ning kui mõjuva tugevusega võib saabuda kahetsus. Diane õpib olema ema ja Peter õpib tundma naist, kes peaks olema ta ema. Taolist eneseleidmist ja kahetsust lahkavat teemat on varemgi kohatud, aga Monaghani rollisooritus ja Motterni lavastajatöö lisab loole teatava hõngu, mis tagab hea ajaveetmise võimaluse ja võib olla isegi rohkemat, kuid mitte minu jaoks, sest midagi jäi siiski puudu. Puudu oli originaalsusest ja keerukusest, kas või pikkust ja Nathan Fillionit oleks võinud rohkem olla, kui muu ei aidanud.

Karakterid olid head, aga sisuvaesus või siis ideedepuudus jäi tagantjärele hinge kammitsema, kuid tegelaste omavahelised põrkumised olid teravalt koostatud ja isegi pinget tekitavad, mistõttu ei saa päris öelda, et tegemist pole korraliku draamafilmiga. Seda on see kohe kindlasti, isegi liiga korralik draama. Algus ja lõpp on kindlalt fikseeritud, kõike selgitatakse, elusaatuseid lahtiseks ei jäeta. Mulle pakkus film huvi eelkõige karakterite poolest, sest näiteks Nathan Fillion Runneri rollis oli muhe vahepala, aga samas võib tema all silmas pidada ka Diane`i mõistusehäält ja südametunnistust, mis ütleb talle otse näkku ja ilustamata, kuidas asjad on ja mismoodi end ja teisi parandada. Võimas veomasin hävitamas kütust öösel ja päeval, tühjad teed ja trööstitud teeäärsed motellid muutuvad harjumuspärasteks kohtadeks nagu on need tuttavad ja isegi kodused ka Diane`le. Draamafilmina tugev, kuid sageli liiga tavaline ja üllatustevaba sisu ei lase filmil endasuguste reast välja astuda. Michelle Monaghan sooritab minu silmis parima rolli ja Nathan Fillion muudab iga filmi positiivsemaks. Pühendumusest annab tunnistust ka fakt, et Monaghan õppis veoauto juhtimise selgeks. 7/10

Requiem for a Dream

Olles näinud kõiki Darren Aronofsky filme peale ühe võin südamerahuga tunnistada, et tegu on mitmekülgse meisterliku lavastaja ja geniaalse stsenaristiga, kes on juba oma teise täispika filmiga toonud filmindusse uusi tuuli. Aronofsky on saavutanud julgete projektidega tuntuse, mis tagab talle koha filmiajaloos. Ükski film ei ole sama puuga löödud, vaid igaüks neist taotleb midagi täiesti erinevat ja sama saab ka tema kui lavastaja kohta öelda. Kord pakub ta šokeerivat emotsionaalset rännakut läbi hägu, milles paljud elavad. Teine kord toob ekraanile ekstravagantse teose, mis oleks kui imekaunis taies või kütkestav luuletus. Viimane, 2008-ndal ilmunud film toob esile tema oskuse lavastada ka tavapärase stiiliga draamasid, mis ei hiilga enam innovaatilise kaameratöö või unenäotaolise pildikeele poolest, kuid ilmsiks tuleb võime jutustada loomult lihtsat lugu sama võimsalt, kui seda saadaksid lummavad visuaalid või konkreetseid tundeid pildiliselt väljendavad kaadrid. Sageli on Aronofsky lahutamatuks kaaslaseks originaalsusest ja omapärasest särast pakatav helilooja Clint Mansell, kes komponeeris Reekviem unistusele perfektse muusika, mis tagab ülima emotsionaalse laengu igas seda taotlevas stseenis. Raske on pärast filmi mitte mõelda häirivatele stseenidele ja tegelaste enesehävituslikust saatusest, mis sai osaks igaühele. Seega ei leidu filmis kompromisse. Lõppude lõpuks kannatavad kõik hoolimatuse, üksinduse ja mõtlematuse tõttu kõige jubedamal mõeldaval viisil, mis annab aluse halastamatule sõltuvusele.

Põhitegelasteks on üksiku elulaadiga Sara Goldfarb, kes suundub saatuslikule teele kõige paremate kavatsustega, kasutates üksnes süütuid kaalulangetamise tablette, aga kui lokkab hoolimatus, siis kannatavad tahtmatult ka kõige väetimad. Sara poeg Harry on põline narkomaan, kes laseb oma päevad mööda varastatud asjade müügi, narkootikumite ostu ja müügiga. Kõigil on unistused, mis ootavad täitmist. Kerge piste veeni aitaks justkui püüelda nende unistuse poole, aga tegelikult need aina kaugenevad kuni muutuvad võimatuteks ideaalideks. Marion Silver on Harry tüdruksõber, kelle elu palju ei erinegi. Kõik algab vaikselt, näidates heroiini näiliseid positiivseid mõjusid, aga kogu see näitemäng on loodud ainult selleks, et hiljem kõik vaatajale näkku visata. Nii raputatakse maha valearusaamad ja kehtestatakse olukord sellisena nagu see on. Lõppematu ring, mis ühel hetkel eluohtlike tagajärgedega katkeb. Marion ja Harry on algul õnnelik paarike, aga suhted hakkavad minema allamäge, kui kaob õndsuse kese, mis hoidis enne kõiki stabiilsetena ja õnnelikena. Kui võtta ära see, mida hing ihaldab, tekivad probleemid, süveneb põhjuseta vihkamine ja algab mandumine selle kõike rõvedamas ja verisemas tähenduses. Tyrone C. Love on Harry sõber, kes üritab kõike kontrolli all hoida, aga kuidas hoida kontrolli, kui seda pole kunagi olnudki. Mida loodab ennast pettev nooruk saavutada? Töö, naine, pere on esmased, aga kõik see kaob Harry mürgitusest mustavaks massiks muutunud käe kisendavasse valusse ning taas muutub kõik võimatuks unistuseks ja jääb ainult reekviem unistusele.

Aronofsky on lavastajana katsetanud kõikvõimalikke kaameranurki ja efekte toomaks esile kõige tähtsama. Enam ei anna ainult näitleja sooritus edasi reaalseid emotsioone, vaid seda teeb ka taust, muusika, atmosfäär ja eriti visuaalne töötlus, mis saavutab sageli vapustavad mõõtmed, muutes stseeni nii vaatamisväärsuseks kui ka teemakohaselt sügavale tungivaks dramaatiliseks hetkeks. Sara Goldfarb kaotab sihi ja segadusse sattudes taandub ta oma hirmude ja sõltuvuse ees. Kõik selle toob Aronofsky välja hämmastava mõjuvusega, sest annab pildiliselt edasi seda, kui sügavale on vajunud Sara ning kui raske on sealt taas välja ronida. Äng, hirm, segadus, paranoia ning tablettide tekitatud ärevus laastavad vanaprouat nii seesmiselt kui ka välimiselt viimase piirini, mil ta leiab end kohast, mis võrdub tema olukorras olevale põrguga, sest kokkuvõttes on ta terve, aga ühiskonna bürokraatlikus kaotab üksikisiku tähtsuse ning veelgi suuremaks probleemiks on tendents, et kõik soovid rahuldatakse, kuid selle hinnaks on mõistust nüristav elektriošokiteraapia ja kujutis akna alla tudisevast vanaeidest, kes tahtis kõigest õnnelik olla. Filmi kaameratöö lõi mind pahviks ja ma usun, et ilmumisaaastal oli see arvamus küllaltki levinud. Üsna kerge on ette kujutada nö. first person vaadet, kus näeb ainult tegelase käsi, aga kui pöörata see mõiste ümber, siis saab selle, mida Aronofsky kasutas vägagi edukalt, viies vaataja punkti, kus iga tegelast valdav tunne või meeleolu saab kohe selgeks. Kaamera on suunatud teatud vahemiku pealt otse karakteri näkku, liikudes miimikaga ja liikumisega sünkroonis. Tekib vahetu kogemus, mis jääb meeltesse kummitama mitte ainult kaameravõtte kui sellise pärast, vaid võimsa olustikulise stseeni tõttu, mis määras paljuski ära alles saabuva sündmustejada. Sara arsti kabinetis istumas ja üha enam sõltuvust tekitavate ainete järele janunemas - stseen, mis annab taas edasi kõik selle, mida ta parasjagu tunneb. Midagi ei jää vahele. Kõike pakutakse ilustamata, midagi ei varjata, aga selles mõte seisnebki. Võigas tagajärgede tõttu, ilus unistuste loomiselt, häiriv nende hävinemisel, brutaalne vaimselt ning võimas reekviemilt.

Stsenaarium kujutab endast allakäigutreppi, mille iga aste ei viigi kuhugi mujale, kui masendavasse lõppfaasi. Karakterid on usutavalt, peaaegu, et isiklikult välja kirjutatud. Sisu areneb sujuvalt, aga sujuvuse muudab raskesti seeditavaks teostus, mis toetab filmi põhiideed nii, et midagi kaotsi ei läheks ja et kõik oleks puhtal kujul nähtav, tuntav. Taluvuse piiridega siin ei mängita, sest ei pakuta ülemõistuse veriseid kohti, aga selle asemel antakse edasi hoopis midagi enamat, midagi reaalsemat. Näitlejad kadusid täielikult oma rollidesse ja ühtepuhku tekkiski tunne nagu vaataksin dokumentaali narkomaanide elust. Senine austus Jennifer Connelly kui näitleja vastu tõusis veelgi ning ega ka Jared Leto end halvemini ei esitlenud. Raske on kedagi niisama välja noppida, sest kõik mängisid olulist rolli ja kõik tegid seda täie tõsidusega. Aronofsky Pi läheb kohe vaatamisele ning kui ring on peale tehtud, siis ei jäägi muud üle kui sel aastal ilmuvat Black Swan`i oodata. 10/10

Blood Creek

Okultism oli 1930ndatel Adolf Hitleri ja tema kaaskonna kinnisideeks, sest usuti, et musta maagia või muu ebamaisega õnnestub sõda võita ning kindlustada ülema rassi ülemvõim Euroopas. Surematu rass valitsemaks suurt osa maailmast igavesest ajast igavesti. Hitler saatis Ameerikasse professore, kes otsiksid iidseid ruunikive, mis olevat maha jäänud kunagi maad asustanud viikingitest. Kivide peal olevad sümbolid pidavat juhatama teed surematuseni. Legendid jäävad siiski legendideks, kuigi täpset infot pole siiani, mida Thule organisatsioon ja natside okultismi lembus endaga kaasa tõid ja kas üldse midagi. Antud teema kohta on filmides läbi ajaloo niivõrd palju spekuleeritud, et Schumacher ei pidanudki enam looma omaette mütoloogiat, vaid kasutas juba varasemalt tekkinud ikoonilist kujutist ja mugandas selle omaenda visiooni, viies nii kokku minevikusündmused ja tulevikus veel juhtuva. Joel Scumacher on minu silmis lavastaja, kes on jäänud meelde vaid mõne üksiku filmi poolest, kuid "Blood Creek" on sellist laadi film, mille sarnast poleks temalt küll oodanud. Heal lapsel on mitu nime võib öelda selle kohta, et kord nimetatakse filmi küll Town või Blood Creek`iks. Esimese kasuks otsustati arvatavasti seetõttu, et "Blood Creek"-i nimeline õudusžanri esindaja on juba olemas. IMDB näitab pealkirjana üht, aga filmi vaatama asudes näeb ikkagi teist "Blood Creek"-i, mis sobib arvestades filmis leiduvat suurt verehulka otseloomulikult paremini, kui erinevate kaalutluste järel valitud alternatiiv.

1936. aastal saabub Lääne-Virginias elavale saksa perekonnale kiri Berliinist, kus palutakse leida nende majas ruumi üsna pea Ameerikasse jõudvale professor Richard Wirth`ile. Põhjus, mida teadlane kolkakülast otsib, jääb esialgu saladuseks. Aeg möödub ja saabubki kummaline võõras Wollnerite perekonna juurde ning nii vajub ära ka loor saladuslikku külastuse põhjuselt, milleks on Wollnerite talli all olev viikingite ruunikivi. Ennast professor Richard Wirth`ina tutvustav Kolmanda Riigi ustav teener asubki oma ülesande kallale, viies kogu perekonna põrgulikule teekonnale, mis paneb nende jaoks aja seisma ning eraldab nad ülejäänud maailmast. 71 aastat hiljem tutvustatakse kiirabiarsti Evan Marshalli, kelle vend Victor kadus saladuslikult. Evan on oma eluga edasi läinud, aga minevik saabub teda kummitama, kui Victor saabub ühel öösel venna juurde. Victor palub vennal küsimusi mitte esitada, relvad haarata ja kaasa tulla, et maksta kätte neile, kes teda piinasid ja hoidsid vangistuses. Minevik saab üheks tulevikuga ja räämas maja, kus Victorit kinni hoiti on Wollnerite oma, kellel on sünge ja vägagi ohtlik saladus, mis ei tohi eluilmaski pääseda maailma vabadusse. Victor on pikaajalisest ohverduspiinamisest, millest annab tunnistust ka mehe selg, püha viha täis ja on valmis kõhklematult kogu perekonna maha laskma, aga perekond pole süüdi nendele laskunud needuses. Nemad tahtsid ainult raha, mida pakuti neile toa eest. Muu jäi teisejärguliseks seniks, kui Richard Wirth alustas teekonda surematuseni, mis on tal kestnud perekonna eneseohverduse tõttu 71 aastat. Vendade saabumine segab vett ja Wirth saab uue võimaluse, et pääseda vangistusest, mille on ta endale ise kaasa toonud, sest kui ruunikivi on see, mida ta vajab, siis ruunimärgid on need, millega saab kivist energiat ammutava natsi aheldada ühe pisikese maalapi külge. Vereohvrid, veresse kirjutatud märgid, surnute ülestõusmine, kolmas silm, vanemate luud, surematu nats iseloomustavad filmi, mille parimad küljed avalduvad kõrge meelelahutusliku tasemega ja kiirusega, millega tuuakse sündmused ekraanile. See, et Hitler uuris süvendatult okultismi on reaalne fakt ja ma arvan, et just seetõttu see inimesi paelubki või siis vähemalt mind. Ma tunnen alati kõrgendatud huvi filmide vastu, mis üritavad minna seda teed pidi.

Schumacher ei hakka raiskama aega karakteriarenduse ja taustade selgitamise peale. Ta tutvustab oma visiooni lõikudega minevikust, toetades idee Hitleri fanaatilisuse ja maailmakorra loomisele. Nii kindlustatakse õudusfaktor tundmatu ees, aga antud juhul on see tundmatu nats ja mis veel hullem, surematu ja koletislik nats, kes kasutab ära kõiki võimalusi, mida talle pakub talukompleks. Hobused ja koerad surevad, aga ainult selleks, et Wirthi käsualustena tagasi tulla. Sama käib inimohvrite kohta, kes ei peatu enne, kui peremees on surnud või kui ahjuroop läbistab nende pea. Aegade jooksul talust läbi käinud külalised on kõik Wirthi ja tema verejanu küüsi sattunud, aga ka ohverdamine on tema jaoks piiratud. Liiga palju verd tähendab kasvavat jõudu. Väikeses koguses verd tagab heaolu, aga samas ei rahulda lõppematut janu, kuid hoiab natslikke ideoloogiatega endist Saksamaa salajasemat relva, kelle potentsiaali sõja kiire lõpu tõttu ei jõutudki kasutada, igaveses vangistuses. Ajalooline sissejuhatus, mis toob sisse müstikat ja minevikumeenutusi, on üldse kõige paljulubavam koht filmist, sest ülejäänu oli üle keskmise meelelahutus, mis meeldis mulle tõsiseltvõetavuse ja dünaamilisuse poolest. Filmi hüppeline kiirus tagab klišeede ja kohustuslike eneseohverduste kadumise või märkamatuks jäämise. Kordagi ei jää aega olukorra üle järele mõelda ja kui sündmuste arengu ning infokildude jagamise ajal hakkab tähelepanu hajuma, võib tekkida tühimikke, mis omakorda tekitavad üsna kiire sisuarengu tõttu segadust edasise suhtes. Mitmed stseenid, kus midagi surematu natsi ja ruunikivide kohta selgitati jäid natuke segaseks, sest kõik möödub korraga lihtsalt nii kiiresti. Näha on, et filmis panustatakse pidevale tegevusele, mis tagaks jätkuvalt huvi olemasolu. Relvastatud vennad aovalguses luuramas näiliselt mahajäetud maja juures, esmakohtumine Wirth`iga ja edasine kaos ning selle järgnev selgitustöö, hobusega maja ümber tiirutav nats sõnub mingisugust mantrat, mis äratab ellu kõik surnud - palju leidlikult ning sageli demonstratiivselt lahendatud stseene, mis lisavad omamoodi võlu muidu auklikule sisule. Teostus on täiesti ilma reklaamita jäänud filmi juures üllatavalt hea. Surematuks koletiseks muutunud Wirth on kõike muud kui odav koll. Nahkmantlit kandev mahakooruva näonahaga vere ja vabaduse järele janunev Wirth seisab uhkelt filmi keskmes, tekitades enda ümber õudust ja müstikat. Isegi, kui mõningad motiivid olid lahjad jättis eesmärgistatud õudusmürgel hea mulje, sest kõik on filmi juures täpselt nii ebaühtlane, ebaoriginaalne ja tavaliste näitlejatöödega, et suudab vaatamata silmnähtavale tavalisusele tuua esile põnevust ja huvi loo vastu. Alguses kehtestatud mõte kantakse võidukalt lõpuni. Mulle meeldib "Blood Creek" täpselt sellisena nagu ta on. Ei lisaks ma midagi juurde ega ei võtaks ka midagi maha. Ebaühtlane sisu, salapärane atmosfäär ja hästi koostatud efektid töötavad üsna kiirelt kulgeva sündmustiku puhul ideaalselt. Millegagi ei pakuta üle, ei laskuta liiga keerulistesse teemadesse, mis oleks olnud ka filmi hukk, ning kõige olulistemaks jäävadki siiski natsid, okultism, õudus, ebamaisus ja vereohverdus. Samuti polnud lõpu lahtiseks jätmine pealesunnitud, vaid hoopis kuidagi loomulik asjade käik. Kui teine osa tulema peaks, siis vaataks küll. 6/10

Uncertainty

Kaks elukäiku, saatust ja tegelast, aga ainult üks ebakindel otsus muutmaks kõike. Filmi sihiks ongi ebakindlus kõige suhtes. Kas tegime nüüd õigesti? Kas suudame oma otsuste eest vastutada või peame personaalsete valikute tõttu kannatama? Kannatamine toob samuti ebakindlust, mis aga ei tähenda, et otsus, mis algusest tehti, vale oleks. Hirmu süvendavad kohutavad juhtumised ja eeldatavad tulevased sündmused, mis aga ei saa kunagi olema midagi enamat senikaua kuni need püsivad eeldustena. Valikuga kaasneb tagajärg, millega tuleb leppida ja edasi elada. Endale valetamine tekitab süütunnet ja hakkab levima valelikkus, mis tekitab kahtlusi ja eelarvamusi. Inimesed kalduvad tegema ükskõik mis olukorras sarnaseid elementaarseid otsuseid, mida nad on alati teinud. Uncertainty loob taolise kujutluse ekraanile nii, et tutvustab vaatajale tegelasi ja siis lahutab nad ainult selleks, et nad hiljem taas kokku viia. Filmi jaotub põhimõtteliselt kaheks, aga tegu polekski justkui kahe täiesti erineva stsenaariumiga, vaid erinevaid süžeeliine omavate lugudega, mis esitavad samu põhimõttelisi küsimusi. Kahekordsuse võlu seisneb tegevustiku sünkroonsuses, mis tagab karakteritesse süvenemise kahel erineval moel ning samuti mängitakse nii välja ka võrdlusmoment, mis annabki selgelt mõista, kui sarnase mõtlemisviisiga võivad inimesed olla kahes totaalselt erinevas situatsioonis. Peaosades on vaimustav ja üdini omapärane Joseph Gordon-Levitt ning Wolverine`i filmist tuttav Lynn Collins. Kogu tegevustiku muudab kraadi võrra huvitavamaks ka fakt, et peategelaste omavahelised dialoogid põhinevad nende enda improvisatsioonil, kuigi sisu on küll kindel, meeldis mulle näitlejate enda, peaaegu, et isiklikud, arvamised ja hinnangud, mis olid sisult samuti ebakindlad, aga seda lavastajad just üritasidki teha.

Brooklyni sild, kus eluliste valikutega kimpus olev noorpaar otsustab lasta saatusel otsustada enda eest ja ükskõik, mida ka universum ei valiks, seda nad teevadki. Film on alguses vägagi segadusttekitav, sest mõte pole veel selge ja ammugi mitte noorpaari motiivid, mis selginevad iga mööduva hetkega, kas siis sattudes taksoistmele jäänud mobiili peale või kaaludes lähedastele saladuse paljastamisest. Iga stseen on lahendatud erilise tempokusega ning hüpliku, kuid piisavalt tasase kaameratööga, mis toob pealtnäha draama juurde lisavõlusid. Värvilahendused ja valgusemäng on lahendatud pidades silmas meeleolu ja läbielatavat. Sünkroonis asetleidvad eri sündmused teevad oma töö efektiivselt, sest tegelasi saab tundma õppida nii ekstreemolukorras kui ka perekondliku söömaaja keskel, kus hakkab vaikselt kogunema suhete sasipundar, kuid suhete demonstreerimisega ei minda üle piiri, mis oli alguses paika pandud tempokuse juures hea märk, sest nii ei kadunud põnevus ega ka värskus. Algustseenis langeb õhku visatud münt ning mõlemad jooksevad vastupidises suunas, mis aga lõpeb sellega, et mõlemad leiavad teineteist täiesti erinevates olukordades. Ühes suundutakse Kate`i (Lynn Collins) perekokkutulekule, aga teises liigutakse taksos, kust leitakse mobiil, mille omanik pole üldse õnnelik, et see kaduma läks ja veel vähem, et keegi seda uurida jõudis. Perekokkutuleku teemaks on lihtne suhtlus ema ja tütre vahel, mis hakkab tihedate, kuid lühikesevõitu dialoogide järel pingestuma Kate`i saladuse tõttu, mis kas muserdaks või rõõmustaks ema. Takso intsident areneb sõbralikust abivalmidusest eluohtliku tagaajamiseni läbi linna, mille põhjustavad peategelaste kasuahned ja mõtlematud valikud. Filmi võlu seisnebki paljuski kahe stsenaariumi vastandumisel ning kriitilistel hetketel saabuvate otsuste sarnanemisel. Kindlat osa mängib muidugi ka omapärasust lisav improvisatsioon, mis annab hoopis erilaadsema laengu, kui tavaliselt.

Värvid, valgus, hüplik kaameratöö on küll mainitud, aga lisada võiks veel paigalseisva kaamera mõiste kaotamise. Tegelased võivad seista tee ääres ja arutada oma järgmist sammu, aga nende peade kohal tiirlev ja näost näkku sihtiv kaamera hoiab niigi pidevalt kasvavat tempot ja dünaamilisust pidevalt sees, laskumata üksnes tunnetemängule rõhuatava stseeni piiridesse, vaid segades mõlemat, tagamaks sisu liikuma paneva jõu tugevuse ning pidevalt areneva sisu kiireloomulisuse, mis ongi filmi üks firmamärkidest. Kui öelda, et valikute ees ebakindel olemine ning valede või õigete otsuste tegemine on domineerivad mõttevälgatused, siis peaks saama ka selgitatud, miks jäi nii mõnigi sisuliin poolikuks. Mobiiliga algav sündmustejada ei lõpe korrapäraselt, midagi jääb lahtiseks või siis õhku rippuma. See ongi siis ebakindlus kõige suhtes. Filmi sündmustik leiab ainult ühepoolse täiusliku lõpu, aga teine pool jääb varjatuks otsuse tõttu, mida nad ei teinud. Sestap võibki väita, et muu polnudki oluline, kui see, mille suhtes jäädakse kindlaks vastavalt oma moraalikoodeksile. Muud kõrvalliinid, mis segavad põhimõttesse põnevust ja pinget, pakkudes tulistamisi, tagaajamisi ja napilt pääsemisi, ei omagi lõppude lõpuks tähtsust, aga see ei muuda siiski nende rolli olulisust sündmuste arenemisel. Inimlikku draamat pakutakse perekeskse suhtlusega ning sellest lähtuvate probleemidega. Miskipärast tundus rahulikum versioon pere keskel kokkuvõtvam ja olulisem, aga ka juhtmõttele rohkem selgust toovam, kui thrilleri mõõtu teine sünkroonne elu. Samaaegne tegevus tasakaalustas filmi, mis oleks mõnel teisel viisil olnud palju ebaühtlasem. Näitlejad särasid algusest lõpuni, improvisatsioon tagab usutavuse ning kaameratöö on indie filmi mõõtu teose puhul igati nauditav. Hinde suhtes ei ole ma ebakindel: 7/10