District 9

Kui vaadata filmiajaloos esile kerkivaid ulmekaid, siis paljud jutustavad alati loo tulnukate invasioonist või käsitlevad mõnda muud teemat, mis hõlmab tulnukate vaenulikkust. Muidugi võib leida ka mitmeid erandeid. Miks arvatakse, et kui tulnukad saabuvad, siis on nad alati valmis Maad hävitama? Arvan, et vastus on hirm. Hirm tundmatu ees. Keegi ei tea, mida oodata. Mida inimene ei tunne, seda ta kardab ja mida inimene kardab, seda ta hävitab. Lihtne ja loogiline. Sama hästi võib küsida, et miks on suurema osa ulmekate sündmustik alati USA-s ja selle kuulsaimates linnades. Võimalik, et püüda publikut, kes samastab end tegelasega geograafiliselt. Seegi on tegelikult minu uitmõte, sest asi ei pruugi nii ollagi. Selgitan lihtsalt seda, kuidas mina antud olukorda ulmefilmide massis näen. Fakt, et on olemas aegumatuid ulmefilme, mis vaatamata oma tüüpilistele võttepaikadele rabavad jalust ka 20 aastat hiljem, suudab selle üldise arusaama tulnukate võitlustandri kohta, milleks oleks siis peaaegu alati USA, muuta mõnes mõttes ebatähtsaks, sest see ei pruugi enam kedagi häirida kui film avardab silmaringi või paneb mõtlema sügavamate instinktide peale, mis avalduvad võitluses, et jääda ellu. Alustasin seekord teemasse ringiga sisenedes, sest põhirõhk on sellel, et District 9 puhul on tegemist küllatki originaalse ning ebahariliku filmiga, mis astub tavalise ulmeka piiridest välja, sest käsitleb teravaid poliitilisi teemasid ning sisaldab krõbedas koguses rassismi ja diskrimineerimise ümber liikuvaid viiteid, mistõttu on publik jaotunud kaheks. Ühele osapoolele meeldib kogu film, aga teised ei seedi tulnukate elu kujutamisega kaasnevaid poliitilisi probleeme.District 9 viib vaataja Lõuna-Aafrika Vabariigi linna Johannesburgi, kus linna kohal hõljub kosmoselaev. Sealt avastatud tulnukad, keda nimetatakse prawn`ideks paigutatakse laagritesse, kus nad on elanud 20 aastat. Laagritest saavad vahepeal räpased slummid, kus lokkab igasugune kuritegevus. Johhanesburgi elanikud ei suuda ega taha enam limuskitega koos elada. Nii algavad mässud võõraste vastu. MNU ehk Multinational United korraldab laiaulatusliku operatsiooni slummidesse, et viia täide tulnukate ümberpaigutamine linnast välja. Laagrist saab alguse sündmusteahel, mis puudutab nii prawnide kui ka ühe inimelu saatust. District 9`st eritub meeldivat ebaharilikkust. Meeldiv seetõttu, et ei oska kordagi ette aimata, kuhu lugu sind edasi viib. Filmi alguses tutvustavad sotsioloogid ja muud asjatundjad olukorda Johhanesburgis ning mainivad poole sõnaga MNU agendiga juhtunu kohta, kes muutis niigi tulipunktis oleva prawn`ide ja kohalike elanike konflikti plahvatusohtlikuks. Esimene pool filmist oleks kui dokumentaal, kus sündmusi kommenteerivad erinevad asjatundjad ning nende juttu saadavad kaadrid televisioonist, kus kantakse üle live videolõike prawn`idega toimuvate probleemide illustreerimiseks.Väga intrigeeriv lähenemine, mis annab tulnukale kui millegile väga ulmelisele realistlikku suuna, sest neid kujutatakse meile harjumuspäraste kanalite kaudu. Käsikaamera stiilis üles võetud kaadrid on kiiduvärt, kuivõrd iga selline hetk muutus automaatselt palju elavamaks ning põnevamaks. Iga tulnukatega seotud uudiskünnis oli palju huvitavam, kui seda rikastasid kommentaarid ja kohalikke elanike arvamused. Umbes poole filmi pealt dokfilmi stiil hajub ning esile kerkivad hand-held kaamera ning pärast seda kerkib erinevate stiilide segust esile meile kõigile teada tuntud film, mis endiselt laseb pingelisemaid hetki näidata läbi kõikuva kaamera. Neil Blomkamp on töötanud 3D animaatorina ja ma arvan, et see tõik annab kuidagi väga palju juurde asjaolule, et filmis leidub ülimalt detailseid kaadreid ning ei puudu ka stseene, mis kerkivad üldpildist kõige enam esile. Filmi alguses murtakse tundmatu päritoluga õhulaeva sisse ning sealt ei leita seda, mida tavaliselt pakutakse. Ei leita sealt kõrgtehnoloogiat ning tulnukaid, kes on valmis universumi saladusi jagama. Leitakse hoopis tuhandeid kui mitte miljoneid räsitud olemisega poolsurnud limuskitele sarnanevaid tulnukaid. Antud koht ongi hetke olemuse loomise tipp, sest pime ruum, mida valgustasid ainult uudishimulike inimeste taskulambid, oli tegelikult tohutu saal, kust õhkus niiskust ning lõhnas rooja järele. Värvide kombinatsioon andis edasi tõeliselt reaalse tunde, mis võib sarnaneda rõske katakombiga, kus lehkab surma järele. Filmi üldine atmosfäär on loodud toetamaks ideed nii, et tulnukad sobiksid inimeste maailma ja oleks suuteline näitama, et teisest maailmaruumist pärit organism ei pruugi ollagi nii erinev kui me seda arvame olevat. Ka inimene võib vajadusel looma kombel käituda ja alavääristada kõike, mis on temast nõrgem. Rassism imbub välja tulnukate väärkohtlemises nende välimuse ja arusaamade tõttu, mis ei saagi olla sarnane inimese arusaamadega, aga kui sa ei ole meiega, siis oled sa meie vastu ja nii hakatakse tulnukaid ära kasutama, aga samal ajal säilub nende vastu teatud hirm, sest tegelikult ei tunne neid keegi. Poliitiline tagapõhi kajastub suurkorporatsioonide salajastes soovides õppida tundma tulnukate biotehnoloogiat, aga seda varjatakse rahuvalvajate nime all, kuid tegelikult koheldakse prawn`e nagu oleksid nad mitte midagi enamat kui kergesti laiaks litsutavad prussakad. Film suutis olla poliitiliselt mõnusalt terav ja lõi sageli ka kõige häirivamate momentide ajal naelapea pihta.Filmi tehniline pool tundub olevat eriliselt suure rahasumma olemasolu tõttu niivõrd detailiderohke ja ümbrusega kokkusobituv, aga film toodeti 30 mln. dollariga, mis on ulmeka kohta märkimisväärselt väike summa. Eriti kui silm puhkab roboti peal, mis on liikudes hirmuäratavalt graatsiline ja on kaetud CG-ga, mis teeb silmad ette paljudele selle aasta hittfilmidele, kus arvati pakutavat väga tõepärast CG-d. Roboti roostevärvus ei paista eriti silma, sest seda pole rõhutatud nagu oleks see värske värv. Kõik robotid sulanduvad oma keskkonda nii sobivalt, et nad tunduvad olevat selle lahutamatud osad. Sellist CG-d nimetaks ma jalustrabavaks. Actionstseenid on leidlikult ning üllatusi pakkuvalt koostatud, mida saadab pidevalt adrenaliini pumpav kõikuv ja hüppav kaamera. Särtsu lisavad veel mitmed erinevad huvitavad kaameravõtted. Linna kohal hõljuv emalaev on sama võimas nagu see oli seda Blomkampi lühifilmis "Alive in Joburg". Kaader massiivsest laevast on kui kunstiteos, kus pole ühtegi autori vääratust ja mida võib nimetada autori perfektsuse suurimaks saavutuseks. Film suudab olla päris verine, mida ma tegelikult üldse ei oodanud. Gore`i ilmneb kõige rohkem lõpupoole, kus leiab aset kõige suurem lahing. Tulnukaid nimetati siis prawn`ideks, sest nad sarnanevad millegi putuka ja limuski vahepealsele. Tulnukate CG ei suutnud kordagi tekitada mõtet, et tegu on lihtsalt arvutiga genereeritud kujutisega, vaid et tegu on lihast ja luust tegelasega, kellele saab kaasa elada. Olen lugenud, et kõiki tulnukaid kehastas üks ja sama inimene, kui välja arvata suurema rahvahulgaga stseenid. Prawn`id olid ühteaegu jäledust ja õõva tekitavad, sest ega vaatajagi ei tea, mis nad on ja kust nad tulevad ja milleks võimelised on, sest vaatajale ei selgita film kordagi, miks kosmoselaev Maale saabus. Mida meile antakse, on spekulatsioonid ja kellegi arvamused, aga mitte ühtegi fakti. Kõige enam meeldis filmi suhtumine tulnukatesse. Nad lihtsalt saabusid meile teadmata põhjustel ja neid tutvustatakse esmalt inimeste emalaeva tungimisel. Siis keritakse aega 20 aastat edasi ning vahepealset täidetakse taas dokfilmi stiilis televisiooni ülekannetega. Mulle pakkus film eriliselt palju just seetõttu, et sellise idee, ülesehituse ja teostusega filmi pole ma varem näinud. Filmi teisel poolel hakkasid küll ilmuma esimesed Hollywoodi stambid, aga need kõik leidsid endale kiirelt lõpu hoopis omalaadsemate lahendusviisidega. Filmi peategelaseks võib lugeda MNU agenti Wikus Van De Merwet, kes on oma olemiselt midagi nohiku ja väga teotahtelise inimese vahepealset. Kui film on Blomkampile lavastajadebüüdiks, siis samas on see esimene näitlejatöö Sharlto Copley`le, kes kehastas Wikust. Copley suutis oma tegelaskujuga tekitada koomikat ning hiljem traagikat. Wikus on naljaka kõnemaneeriga agent, kes armastab oma tööd ning ajab prawn`e nende kodudest rõõmuga välja. Samas ei kohku ära ka nende mõnitamisest või muul viisil halvasti kohtlemisest, kuid üldjuhul püüab ta alati leida rahuliku lahenduse mistahes ohtlikuks muutunud olukorrale. Wikusest saab MNU manipulatsioonide ohver ning ainuke koht, mis pakub talle asüüli, on maailma tähelepanu all olev 9. rajoon. Seal tuleb tal oma senised arvamused prawn`ide suhtes ümber hinnata ja saavutada eesmärke, mis enne tema elust väga kaugel olid. Ilma suuremate sisupöördete avaldamiseta võin öelda, et vaataja ei oska ette aimatagi, mis Wikusega juhtuma hakkab ja mida kõike ta läbi elama peab ning kuivõrd tähtsaks prawn`id filmi suhtes tegelikult muutuvad. Vaatamata lavastaja originaalsele ideele ning omalaadsele teostusele ei kao 9. rajoonist need küljed, mis teevad filmist filmi. Siit võib leida armastust, arusaamist, poliitikat ning vastuhakku rõhujatele. Kui lisada siia veel võimsad actionstseenid, siis muutub film lisaks millegi väga uuele veel meelelahutuslikuks, aga kordagi ei kao ära kõike koos hoidev sisu. Tegelaste sümpaatsus ja nende püüdluste lõpptulemus ei kaota maad rebestava mõllu sees kordagi oma tähtsust, vaid mida rohkem film edasi areneb, seda enam lähedasemaks Wikus ning Christopher (prawn) muutuvad. Hea on vaadata filmi, mis suudab oma tegelasi ja sisu lõpuni välja viia, aga pakkuda samal ajal kõike muud, mis nõrgema filmi puhul muutuks liialt domineerivaks. Blomkampi ja Copley teed ristuvad võib olla veel tulevikus. Paistab, et plaanivad teha filmile järje. Järje kohta niipalju, et materjali jaguks küll ja sellise lõpplahenduse puhul võib välja mõelda päris mitmeid stsenaariume, millest osa mainiti ka lõpukommentaarides. Minu reegliks on see, et kui film kummitab peas ka teisel päeval pärast vaatamist, siis peab nähtu ikkagi midagi väga erilist olema ja seda District 9 tegigi.

9/10

Divine Heresy - Facebreaker

DH-l ilmus 28. juulil uus album. Esimesest albumist "Bleed the Fifth" olen blogis juttu ka teinud. Uus album "Bringer of Plagues" on esimene koostöö värske laulja ja bassistiga. Albumit pole veel jõudnud kuulata. Ainult siis antud videoga lugu. Kohe läheb värske technical death metali ja metalcore`i segu kuulamisele ka. Videost võib järeldada, et trummid on jätkuvalt killerid ning uus laulja teeb seda, mida kõige paremini oskab.

The Dead Zone

David Cronenberg on lavastaja, kelle käe all on valminud nii õudukaid, ulmekaid kui ka inimloomuse pahupooli uurivaid draamasid. Antud film aga põhineb Stephen Kingi raamatul ning juba see annab kogu projektile väga palju müstilisust juurde, sest Kingiga on alati nii, et kunagi ei tea, mida oodata. The Dead Zone on aga meistriteos igas mõttes. Võib olla ma liialdan, aga film meeldis mulle lihtsalt nii väga. Kõik on paigas. Mitte ühtegi kriitikanoolt filmi suunas seekord ei lenda, sest pole nagu millegi kallal kritiseerida. Christopher Walken on alati mu sümpaatsete näitlejate nimekirjas olnud ning King on alati au sees olnud. Walkeni tegelaskuju oli vapustavalt hästi välja mängitud. Kogu filmi olin selgeltnägemisvõimetega õpetaja Johnny Smithi suhtes kahevahel. Lõpupoole andis küll õige suund, aga sellele eelnev oli mõnusalt kahepalgeline ning film ise pole ka nagu iga tavaline jutustus mehest, kes pärast õnnetust suudab inimesi puudutades näha nende minevikku ja tulevikku. Cronenbergi ja Kingi koostöö andis teemale judinaid tekitava müstilisuse ning tekitas teadmatuse tundmatu ees ehk ei andnud sisuarengu juures palju lõpukulminatsiooni kohta ära. Väga meeldiv kui filmi keskpaigus ei teki arusaamist, kuidas edasine lõpuni kulgeb. Jätab üllatusmomendi alles.

Johnny Smith on kooliõpetaja, kelle armastatu on samuti õpetaja. Paarike on õnnelik kuni õhtuni, kui Johnny otsustab naise juurde jäämise asemel koju naasta. See samm osutub aga saatuslikuks ning Johnny elu muutub väga drastiliselt. Johnny satub autoõnnetusse ning jääb kooma 5-ks aastaks. Lõpuks koomast ärgates on ta omandanud ande, mis võimaldab tal inimesi puudutades näha nende minevikku või tulevikku. See anne on aga õnnistus ja needus, sest iga nägemuse kogemise järel muutub Johnny aina nõrgemaks ja hakkab vaikselt hääbuma. Johnny elu on aga pahupidi. Armastatu on 5 aasta möödudes abiellunud ning isegi lapsed saanud. Johnny soovib taas kontakti leida ning püüab leppida oma saatusega selgeltnägijana, mis rõhub teda kui rõhk sügaval meres, mis purustab kõik sinna sattunu.

Film on ise suhteliselt rahuliku kulgemisega. Pärast õnnetust soovib oma annet tundma õppinud Johnny, et teda rahule jäetakse, aga maailm ei suuda sellist isiksust lihtsalt tähelepanuta jätta. Meeldib väga filmi stiil. Rahulik või äärmiselt äkiline muusikapala igas kaadris ning Johnny võimsalt salapärane olek. Alguses ei suutnud kordagi ette aimata, kuidas ta oma annet rakendab. Leiutasin peas küll erinevaid stsenaariume, aga juhtus hoopis midagi muud. Film kombineeris endaga mitmed minu välja mõeldud arenguid nagu näiteks politsei aitamine mõrvari leidmiseks ning avastus, mille nimel tasub kõik ohverdada. Sellise suunaga jäin väga rahule. Eriti politsei aitamine, sest filmi suund oli tegelikult hoopis midagi muud, aga see oli kui kõrvalpõige suuremas teemas enne kui juhtub see, mis tegeilkult filmi sisu kannustas. Film algas tavaliselt ehk õnnetus ja võime avastamine, aga edasi muutus kõik meeldivalt ebatavaliseks. Cronenberg on omapäraselt kujutanud, kuidas selgeltnägemisvõime rakendub. Politsei aitamisel pidi Johnny tabama lähedal asuvas linna tegutseva mõrvari. Järgmise ohrvi leidmisel puudutas Johnny tema kätt ning astus justkui minevikku ja nägi kõike kõrvalvaataja rollist, aga kogu olukord oli väga emotsiooniderohke, sest Johnny soovis kohe midagi sündmuste arengu peatamiseks teha, aga nagu ikka ei saa muuta seda, mis on juba juhtunud. Selline viis võime rakendumise kohta oli väga positiivne, sest nii nägin ka ise, mis juhtus, mitte ei hoitud vaatajat teadmatuses, sest tavaliselt kujutatakse ainult nägijat nägemust saamas, aga mitte midagi muud illustreerivat. Film on oma peategelase suhtes veelgi omapärasem, sest Walken ei portreteerinud mitte just väga tavalist versiooni inimesest, kes on õnnistatud sellelaadse andega. Müsteeriumi ja thrillerina töötas film hästi, sest alati hoiti mingit osa tõest saladuses ning hetked sarimõrvari majas ajasid lausa ihukarvad püsti. Selliseid hetki jagus veelgi, aga pean ütlema, et Johnny kujutas endast samuti midagi õudsat ning müstilist, sest tema olek ei klappinud algul minu arusaamaga selgeltnägijast. Hiljem laabus kõik ning Johnnyst sai ikkagi oma võimet headel eesmärkidel kasutav selgeltnägija, kuigi algul arvasin, et juhtub vastupidine.

Nii nüüd hakkan Christopher Walkenit kiitma. See mees on kahepalgelisuse parimaid kujutajaid. Walkeni näomiimika peegeldas hoopis midagi muud siis kui olukord oli väga tõsine. Näiteks hetk sarimõrvari majas kui Johnny mõrtsuka ema kohtab ning tajub, et ema teadis poja haigetest tegudest. Ema vaatas Johnnyle otsa ning ütles nägu hirmu täis, et ta on saatan. Sel hetkel jättis mind Walkeni näoilme keeletuks, sest ta vastas talle sellise saladuslikkust ning tasast rõõmu täis näoga, et ma kujutasin ette Johnny vastust mõrtsuka emale, kuigi sellist vastust muidugi ei olnud filmis. Johnny olek peegeldas tol hetkel joovastustunnet ning samas õhkus temast suuresti tänu püstisele soengule ja mustale mantlile, mille kraed olid üles tõstetud teatud kurjust või muutust, mis leidis aset, kui Johnny hakkas oma võimet üha enam kasutama. Tema oleku järgi oleks vastus olnud nii. Mõrvari ema: You are the Devil ning Johnny vastus: but maybe i am. Võimas moment. Johnny oli oma käitumise poolest väga ebatavaline. Natuke tagasihoidlik, aga samas vankumatu iseloomuga. Tema olemust rikastasid püstine soeng ning tume mantel üleskeeratud kraedega, mis andsid talle kohati hirmutava oleku. Johnny armastatut kehastanud Brooke Adams oli niivõrd omapärase näokujuga, et raske oli teda mitte märgata ning see tõi ta alati tähelepanu keskpunkti. Johnny arst oli kui isafiguur, kes juhendas ning püüdis mõista. Jällegi vajalik osa, et selgitada, kes Johnny on. Tundub, et Martin Sheen ainult tugevaid rolle teebki. Suure suuga ja valelikku Greg Stillsoni kehastas ta igatahes vankumatul külmana ja kahepalgelisena. Kuna Johnny oli kogu filmi aja tugev ja meeldejääv tegelane, siis oli lõpp nukker, aga samas pöördumatu, sest tema tegutsemine päästis miljoneid. Film maailmapäästjast, aga väga kummalisel kujul. Eks peab ise nägema. Mina ette ei ütle. Cronenberg pakub võimast esitust tugeva karakternäitleja poolt ning filmi pinge hoiab vaatajat tugevalt küüntega tooli küljes kinni.

10/10

Harry Potter and the Half-Blood Prince

Ma ei leia, et oleksin HP fänn. Pigem huviline. Olen küll raamatud läbi lugenud ja neid nautinud, sest kirjutamisstiil ja fantaasia on Rowlingul ikka ütlemata hea. Filmid on nii nagu nad on. Kõige paremad on siiani vast kolmas ja neljas. Viies oli äärmiselt nõrk adaptsioon ning oli ka filmina natuke ebahuvitav. Kuuenda osaga on aga hoopis teised lood. Segavereline Prints on kõikide HP filmide seas parim saavutus nii filmiliselt kui ka adaptsioonina. Sellest veel nii palju, et filmis puudusid jällegi paljud võtmestseenid ning olulised sisuarendused, kuigi filmi tegevuse ja sisu areng oli tehtud ilma tõrgeteta ning kõik jooksis nii ladusalt, et ei tekkinudki erilisi probleeme välja jäänud kohtadega. Küll hakkasin pärast juurdlema, mis puudus ja mis mitte, aga peaasi on see, et film võttis mind enda kütkesse ja pani unustama kõik muu ning seega ei häirinudki mind adaptsiooni puudused. Film on nii visuaalse, tehnilise, näitlejate, stsenaariumi ja dialoogide poole pealt peajagu üle eelnevatest. Lähedale jõuvad kindlasti kolmas ja neljas, aga ainult siis kui need kokku panna ehk siis kolmanda omapärasus ning neljanda raamatutruudus ja visuaalne pool.

Harry Potter alustab Sigatüükas 6-ndat kooliaastat. Koolis leiab ta võlujookide õpiku, millele on märgitud, et see on Segaverelise Printsi omand. Õpikusse on märgitud sealsest materjalist erinevamad juhised ning Harryst saab kannapealt tänu õpikule silmapaistev õpilane võlujookide alal. Dumbledore soovib Harryle tutvustada Lord Voldemorti minevikku kasutades selleks mälusõela. Dumbledorel pole aga kõiki olulisi mälestusi. Üks olulisemate seast kuulub professor Slughornile, kes Harry abiga kooli tagasi õpetama meelitati. Slughorn oli Voldemorti kooli ajal temaga päris lähedane ning seega omab Slughorn tema kohta olulist infot. Samal ajal ründavad Voldemorti aina tugevamaks muutuvad jüngrid Londonit. Võlumaailmas valitseb hirm. Inimesed kaovad ja keegi ei tea, kes võib järgmine olla. Voldemort on peaaegu oma tahtmist saavutamas. Tänu Voldemorti mineviku uuringutele avastavad Dumbledore ja Harry Musta Isanda suurima saladuse ning ühtlasi ka suurima nõrkuse. Tumedad jõud on tunginud isegi kooli sisemusse ja ootavad, millal neid vabaks lastakse. Koolis aga lõõmavad tunded Roni ja Hermoine vahel kui Ron järsku lendluupallis heaks mängijaks osutub ja uue tüdruku Lavender Browni endale käevangu saab. Tunnetest ei saa priiks ka Potter, kes on üha enam Roni õest Ginnyst huvituma hakanud. Huhh, sellest sai nüüd pikk sisututvustus, aga mis teha.

HP 6 on oma eelkäijatest tunduvalt tõsisem ning üleüldiselt kõrgema tasemega valmis tehtud. Silmas pean ma filmi visualistikat, kaameratööd, eriefekte ning hämmastavalt ilusaid värve. Kui varem arenesid filmid edasi ainult sisu ja näitlejate poolest, siis nüüd on rohkem hakatud rõhku panema sellele, mis teeb filmist filmi ehk siis igasugune tehniline pool. Varasemates meeldis mulle väga atmosfääri loomine (3-5) ehk siis tumendatud või erksad värvid, mis sujuvalt sulandusid ning niimoodi HP maailma toetava atmosfääri lõid. Nüüdsest paistab, et on rohkem mõeldud ka kaameratööle ning kinematograafiale samuti. Eriliselt meeldejääv oligi kaameratöö, mis oli küllatki muutlik võitlusstseenides või tagaajamistel. Kaamera pidas tegelastega joostes sammu või jäilitas neid rappudes, muutes jooksmise palju intensiivsemaks. Sama võin ka võlukeppidega võitlemise kohta öelda. Kaamera suundub näost näkku, tahapoole ja ettepoole ning kiiresti mujale. Sellised hetked oli väga nauditavad, sest tavaline võitlus muutus hetkega palju tugevamaks ning mõjukamaks. Kaameratöö annab päris palju juurde, arvestades, et võitlus toimub võlumaailmas, kus kehtivad teised reeglid. Hindan väga ka pidevalt varieeruvate tumendatud värvide kasutamist, mis muutsid näiteks koha põllu peal peaaegu, et košmaarseks, aga samas võluvaks. Värvid on filmi plusspool lõpuni välja. Selline hallikas rohekas toon sobis kohe väga hästi. Tumedate jõududega kohtumisel värvid muutusid andes aimu kurjuse olemasolust. Jällegi väga meeldiv. Eriefektide ja visuaalse poole värvilahenduse koostöö sujus väga mõjusalt eriti avarates stseenides kaljunukile tormavate lainete keskel või põllu peale, kus toimus väiksemat sorti lahing ja mainimata ei saa ka jätta manaliste (nö. elavad surnud) pealetungi ning Dumbledore vasturünnakut ehk muljetavaldavat värvide-ja eriefektide mängu keset tulesõõri mustendavas koopas ning manalistest kobrutavas vees. Õnneks ei panustatud seekord nii palju möllule ning sisu sai ilma häiringuteta rahulikult areneda. Kogu filmi toetav tugev visuaalne pool ning tugevat käsitust leidnud eriefektid muudavad teose juba omaette elamuseks.

Näitlejad on aja jooksul küpseks saanud ning paistavad oma rollidega täiesti rahul olevat. On näha, et Watson, Radcliffe, Grint ja teised on oma rollidega nii pika aja möödudes sinasõpradeks saanud ning neid ekraanil kehastada pole enam mingi probleem. Viiendas olid kõik nooremapoolsed näitlejad kuidagi kohmetud ja ei teadnud mitmetes stseenides nagu mida öelda. Kolmiku vahel oleks justkui mingisugune lõhe olnud, aga nüüd töötab nendevaheline keemia hästi. Teistest tegelastest on senini minu lemmik Snape. Eriti nüüd kui raamatud läbi on, sest nüüd ma tean, kes ta tegelikult on ja mis ta eesmärk läbi seitsme raamatu tegelikult oli. Alan Rickmani esituses Snape on erakordselt külm, aga see teebki temast õhtu staari. Ei mingeid emotsioone isegi hetkel kui neid peaks palju olema. Snape tekitab oma olekuga siiani külmavärinaid. Michael Gambon ei ole kahjuks Richard Harris ning seetõttu pole ka Dumbledore päris see, mis ta olema peaks. Harris oligi Dumbledore, aga Gambon ei suuda olla see, keda raamatus kirjeldati. David Thewlist oli seekord vähem, aga järgmises osas on teda küllalt ja veelgi dramaatilisemalt. Bonham Carter on Bellatrixina fantastiline. Ta tõesti naudib seda rolli. Ilmselt saab kõik oma salajased ihad niiviisi täita ehk siis hävitada ja tappa. Sassis juustega ja hullumeelse pilguga Carter on tõesti klass omaette, kui saate aru, mida ma mõtlen. Seekord oli tähtsamas rollis Tom Felton, kes kehastab siis Draco Malfoyd. Tema näitlejatöö oli päris usutav ning üpris tõsiseltvõetav. Tema lootusetus, mis oli uppumas pisaratesse kraanikausi ääres ning kurbus ja kaastunne lõpus, kui ta oma missiooni lõpetada tahtis olid hästi välja mängitud ja mis kõige olulisem tema tegelaskuju haaras erinevalt teistest filmidest tugevalt kaasa. Noort Voldemorti kehastanud Hero Fiennes-Tiffin andis imehästi edasi Voldemortile omas põlastusväärsust ning mõistmatust elu suhtes.

Nüüd siis kritiseerin natuke adaptsiooni, mis nagu teisedki jättis mitmed olulised kohad välja, aga erinevalt teistest suutis film end ikkagi tugevalt edasi kanda pannes vead unustama või mitte üldse tähele panema. Tõsi, Steve Kloves, kes oli stsenarist ka kõikide teiste osade juures (va. 5-s osa) muutis filmi oluliselt paremaks kui seda oli Fööniksi ordu, aga ikkagi jäeti välja Voldemorti lapsepõlv ja perekond, mis mälestuste uurimisel avaldus ning koolis toimunud võitlus jäeti täiesti välja. Oli ainult Potteri vastasseis Snapega, aga puudus see, mis lõpu tragöödiaks muutis. Seda ma ette ei ütle, mis seal tegelikult toimus. Voldemorti mineviku uurimise osa kattis ainult väikse osa, mis tegelikult aset leidis. Filmis näidati teda üksnes lastekodus ja koolis Slughorni juures, aga tegelikult tutvustati veel Tom Riddle sugulasi Gaunte ning Riddle Sigatüüka armastust ja koolis olekut oli veelgi pikemalt. Pluss näidati ka, milline oli Riddle enne kui temast oli täielikult saanud lõhestatud hingega Voldemort. Materjali, mida välja jäeti oli võrreldes varasematega vähem, aga film oleks tunduvalt terviklikum olnud kui mitmed sisutäiendused oleks alles jäetud. Sellegipoolest on tegu parima HP filmiga siiani. See on film, mida ma nautisin täiel rinnal ja tahaks juba uuesti näha.

8/10