reede, 23. jaanuar 2009

Babel

Ajal mil Paabel meie kinoekraanidele koputas, jäi see mul miskipärast vaatamata. Minuga on sageli nii, et ei lähe lihtsalt mõnda filmi vaatama, sest tean, et sisu on kurvamaiguline või siis üldiselt masendav. Praegusel ajal on see sündroom muutunud. Ei taha lihtsalt käest lasta võimalusi näha kinos meisterlikke filme ainult sellepärast, et tahaks midagi teistsugust näha. Üks asi on tahtmine aga kui film on hea, siis jätab see märgi ikkagi maha. Ükskõik, mida enne arvasin. Nii oli ka siis Paabeliga. Peaks mainima, et sama asi oli ka Sügisballiga. Sõber kutsus ja kutsus, aga ma tahtsin midagi muud näha, mis ei oleks nii depressiivne. Igaühel omad vitsad.Innaritu on mulle eelkõige tuttav 21 Grammiga. Muid tema teoseid pole näinud. Okei, Powder Keg on ka mainimst väärt. See, et Paabel sügav, mitmekihiline ning mõtlemapanev on, sai kohe päris alguses aru. Peaosades siis Cate Blanchett, Brad Pitt ning tasemel kõrvalosatäitjad, kes andsid mitmetele pöördepunktidele palju juurde. Film keskendub siis 4-le loole, mis on kõik omavahel suuremal või väiksemal määral seotud. Päris alguses saab näha ameerika abielupaari Marokos reisibussiga sõitmas.
Hetk hiljem tabab naist juhuse tahtel mängiva karjapoisi kuul. Edasi keritakse aega natuke tagasi ja saab aru abielupaari omavahelisest pingelisest suhtest. Järgmisena näeb karjapoisse ehmatuses ära jooksmas kui nad avastavad, et nende relvast tulistatud kuul tabas bussi, mis kohe ka seisma jäi. Kolmas lugu tiirleb Jaapani tüdruku ümber, kes püüab oma ema surmast üle saada aga samas on tugevas stressis ning eemaldumas oma isast. Neljas lugu kirjeldab Mehhiko päritolu lapsehoidja reisi üle piiri, et jõuda poja pulmadele. Iga lugu lõpeb mingi määral traagiliselt. Jällegi mõni rohkem, mõni vähem.
Alguses ei saanud täpselt aru, mis ajahetkedel lood aset leiavad. Iga lugu on natuke nihkes eelmisega. Selline lähenemine annab ülevaate iga loo tegelaste juhtumistest ja kuidas nad lõpuks seotud on. Brad Pitti rollisooritus ei olnud just mu lemmik ega ka Blancheti oma. Just ameeriklaste loo tõsidust rikkus natuke aeglane kulgemine aga lõpptulemus korvas selle. Pigem sümpatiseerusid mulle rohkem Maroko karjuse lapsed ning traagilise lõpuga Mehhiko reisile läinud lapsehoidja, kelle päev algas rõõmsates toonides aga lõpuks muutus tema elus kõik, mida tundis. Karjusepoiste saatus lõpus võttis piltlikult öeldes kurgu krampi. See on see barjäär. Mitte keeleline vaid kultuuriline.
Ei saa mõista teist kui sinu enda eelarvamused takistavad selgelt mõtlemast. Siin filmis on takistused erinevad. Isa ei suuda tütart mõista ega aidata. Mees püüab lootusetult oma naist päästa, mida takistab jällegi poliitilised olud. Üks sõimab teist ja tulemuseks asjade aeglane kulgemine, mis oleks võinud viia halbadele tagajärjedele. Karjuse kohene tapjaks tembeldamine. Selle asemel, et olukorda mõista ja saada aru, kuidas miski juhtus hakatakse hoopis kohe jõudu kasutama. Lõpuks mõistetakse kui tühisel põhjusel surid või said haavata mitmed inimesed. Jaapani tüdruku murdepunkt oli kõige imelikum ja tükk aega ei saanud ma temast aru.
Kurttumm tüdruk, kellel on raskusi enda väljendamisega mõistab aegamisi oma kaotust. See küll laheneb kummaliselt aga arusaadavalt. Visuaalselt kena, kaasahaaravad tegelased, mitmekihiline sisu, mõtteid tekitav lõpp - see ongi Paabel
8,5/10

Kommentaare ei ole: