Terry Gilliami fantaasiamaailm on taas õitsema puhkenud ja tema viimane vaimusünnitis tõestab seda 100%-liselt. "12 Monkeys", "Brazil", "The Fisher King","The Adventures of Baron Munchausen" on vaid mõned näited Gilliami teostest, mis kõik hiilgavad lennuka fantaasia, muinasjutulisuse, karmi teemakäsitluse ja omalaadse jutustamisstiili poolest. Gilliam suudab kõiki neid omadusi oma filmides rakendada eraldi ja arvata võib, et ta teeb seda vägagi hästi, või segab kokku kõik, mida filmitegemise juures armastab, kuid samas ei unusta lugu ja tegelasi ennast, vaid ehitab need sama leidlikult üles kui näiteks " The Imaginarium..."-i võimsa visuaalse stiili ning efektse maailmakujutuse, olgu nendeks maailmadeks siis meie enda oma või siis personaalne vaimumailm, mida suudab pakkuda igale soovijale ainult doktor Parnassus. "The Imaginarium..." pakub kõike - värviküllaseid võttepaiku, eepiliseid stseene, ilusaid inimesi, müstikat, maagiat, ausat ja ehedat muinasjuttu, mida saab võtta kahepidiselt ja muidugi trikitavat Kuradit vaimustava Tom Waitsi esituses, kes ausalt öeldes paistis nautivat igat hetke, mil talle anti võimalus olla kuratlikult sünge, aga vinge olend teisest maailmast. Fantastilisi elemente pillub Gilliam lausa mõlemast varrukast - pilvetupsudel tantsiv Mr. Nick (Kurat), šokolaadijõest moodustunud Mr. Nicki näoga madu, hiiglaslikud lukskingad kekutava daami fantaasimaailmas, silmipimestavalt kaunis maastik, kustaevast langevad tuhanded redelid, hiiglaslik vene baba ning massiivsed kaljunukile viivad trepid. Ilu ja süngus käib Gilliamil käsikäes, kusjuures kumbki ei muutu liialduseks, vaid saavutatakse perfektne tasakaal. Gilliami uusim teos peaks sobima kõigile, kellele meeldib fantaasiast joovastuda ning kes tahab viimast korda näha kinoekraanil varalahkunud Heath Ledgerit, siis ka selleks on võimalus olemas. Ledgeri osatäitmine on vägagi sobivalt filmi monteeritud. Surma tõttu jäi rolliarendus pooleli. Mida teha? Paneme kokku ühed huvitavamad nimed, kes kõik kehastaksid algselt Ledgerile kirjutatud Tonyt. Depp, Law, Farrel ja Ledger loovad ühtse pildi Tony karakterist, kuid Ledger on ikkagi kõige ausam ja silmapaistvam. Austusavaldus maagilisele fantaasiamaailmale ja ka andekale Ledgerile.
Lugu ise on klassikaline. Saatuslik kihlvedu, mis röövib üle 1000 aasta elanud Parnassuselt tema 16. aastase tütre. Algab võidujooks Kuradiga, et päästa tütar ning leida lunastus. Parnassus juhib koos oma tütrega maagilist näitetruppi, kelle lubadused viia külastaja teise maailma, vastavad alati tõele. Kõik pole tänapäeval enam nii lihtne nagu vanasti. Vanasti neid respekteeriti, aga nüüd sülitatakse peale. Näitetrupiga ühineb ootamatutel asjaoludel Tony, kes sulandub kiiresti ühte imaginaariumi olemusega ning on erinevate asjaolude sunnil igati valmis tegemaks kõike, et päästa imekauni nuku välimusega Lily Cole`i kehastatud Parnassuse tütar Valentina Mr. Nicki küüsist. Parnassuse saatuslik elukäik sai alguse tuhandeid aastaid tagasi. Seda seika tutvustavat monoloogi saadab vaimustavalt konstrueeritud stseen lumisel kaljueendil. Luudest läbilõikav tuul ning massiivne tempel kaljuseinas avavad ka kõige unisema vaataja silmad kas või selleks üheks hetkeks, sest seal on, mida vaadata. Fiktiivse templi jüngrite suud kinni imetud. Hääled välja tõmmatud. Mr. Nick naeratab. Pisimgi idee on äramärkimist väärt. Parnassuse imaginaariumi koduks on stiilipuhtalt dekoreeritud hobuvanker, mis on nii kõrge, et on ühele küljele viltu vajunud, aga seest nii suur, et viiepealine trupp mahub kenasti ära. Keskaegsed linad, lavadekoratsioonid ja imaginaariumi esitus - vanaaegne stiil vastandumas tänapäevale, aga siis saabub Tony ja koos temaga ka uued tuuled, elik modernsus. Imaginaariumist saab stiilne kodu igaühe fantaasiale. Mehed riietatud naistena, väike armas neegripoiss (väike inimene), nümf ja müstiline maskiga maad ja ilma lubav mees. Inimesi meelitav valem on valmis ning Mr. Nickil on seetõttu käed jalad tööd täis. Imaginaarium on siis lava peale sätitud peegel, mis juhatab iga sisseastuja maailma, mis vastab nende ihaldatuimatele soovidele. Mr. Nick on see, kes juhatab külastaja põrmu, kui just Parnassus enne jaole ei saa. 
Ledgeri kehastatud Tony karakteriarengu muutmine nõudis palju, aga tulemus on igati sobilik. Ka Tony kandis maski. Imaginaarium näitab, et ühel mehel võib olla mitu nägu. Valelikkus, saamahimu, heatahtlikkus - kõik avaldusid erinevaid võõraid nägusid kandva Tony tegudest lähtuvalt. Kõik tegelased on loodud funktsioneerima loole tähtsatena. Igaüks kannab kindlat eesmärki. Kui sisu areng võis olla natuke hüplik ning seosed võisid muutuda ähmasteks viideteks, siis tegelased säilusid ja kandsid oma osa tugevalt lõpuni välja. Gilliamil on silma näitlejate peale. Isegi väike jupats oli oluline. Heitis kriitikat kõige suunas ning jättis nii mõnegi mõttetera hilisemaks läbinärimiseks, aga olles samal ajal vaimukas lisa loole. Visuaalne leidlikkus, Gilliami jutustamisviis, veenvad tegelased ( eriti Waits, Ledger ja Plummer), lihtsalt imekspandavalt ilus fantaasia ning mõningad kaadrid löövad kindla hetke tabamisega naelapea pihta, kuid sisu jääb õrnalt auklikuks, mis aga ei muutu oluliseks puuduseks. Teist korda lähen kindlasti vaatama, sest vaataja ette paisati kõike korraga liiga palju. 8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar