reede, 4. september 2009

Hatebreed - In Ashes They Shall Reap

Kauaaegne lemmik hardcore`i nelik Hatebreed ilmutab 29. septembril uue albumi, mis peaks kandma sama nime, mis bänd ise. Kuidagi on sellelaadne nimepanemine trendiks muutunud, aga ega ma vastu pole. Hatebreed`i eelmine album "Supremacy" tõestas bändi stiilimuutust, sest nende esitatav hardcore on muutunud kuidagi heavylikuks. Seda tõestab ka lugu "In Ashes They Shall Reap", millele ilmus ka video. Videode juures meeldib see, et neil on need peaaegu kõik rahva keskel. Tekiks nagu mingi teatud side publikuga. Muidu on ikka nii, et staarid on kõrgel poodiumil ning rahvas vaatab oma iidoleid alt üles. Jamey Jasta on üks energilisemaid tüüpe laval peal ja seda tõestavad nii videod kui ka väliesinemised. Kunagi sooviks neid ka oma silmaga näha, aga Eesti mastaabis on see vähe võimalik ning välismaale kas või Wacken Open Airi`le minemiseks vajalik summa puudub. Seni saan nautida aga seda, mis meeldib.

Threat Signal - Vigilance

Fear Factory on bänd, mis ei tohiks ühelegile asjahuvilisele tundmatu olla. Nende atmosfäärikas ja erinevatest stiilidest kokku põimunud muusika on kõrvale hea nii trash metali kui ka alternatiivse metali austajatele. Ühesõnaga mitmekülgne bänd Ameerikamaalt, mis on jõudnud oma jälje ka jätta. Threat Signal on sündinud suuresti tänu Fear Factory kitarristile ning on oma stiilile saanud samuti mõjutusi 17 aastat tegutsenud FF-ilt.
Threat Signal ei ole ka lihtsalt koopia FF-ist, vaid on saavutanud oma kindla stiili, mis neid massist eristab. Nad ei kao uute metalcore, melodic death ja groove metali bändide sekka ära, vaid teostavad endid läbi omapärase vokaalikasutuse, kiirete kitarririfide ja meeleolu loovate soolodega, mis on iseenesest 2006. aastal ilmunud albumi "Under Reprisal" parim osa. "Under Reprisal" kõitis minu tähelepanu esmalt samal aastal, mil album ilmus ja nüüd on tulemas 11. septembril uus album "Vigilance". Bändi vokaalne osa kõigub growlimise ja puhta vokaali vahel ning millesse seguneb laialivalguv kõrge toon, mis loobki mulle väga meeldivat aeglast laulmisstiili, kust ei puudu ka halastamatu kiirus nii pillimängu kui ka laulmise suhtes.
Uus album tundub latti kõrgemale tõstvat ja ma arvan, et nad kerkivad USA metalskenes nüüdsest rohkem esile. Vahepeal on liikmete seas toimunud drastilised muutused. Endisest koosseisust on alles vaid 2 liiget ning eks muutused toovad alati kaasa ka värskeid tuuli ja eks varsti näeb, kas ikka paremuse suunas. MySpace`is on võimalik varsti ilmuv album läbi kuulata, aga ma tavaliselt seda võimalust ei kasuta, kuna eelistan ikka kuulatavat kvaliteeti. Video on ilmunud uuele loole "Through My Eyes", mis annab tegelikult aimu, et bändi endine stiil pole kuskile kadunud, vaid on aina paremaks muutunud. Sellelaadne stiil on mulle kogu aeg kõikide deathide, blackide ja muude loomade seas südamelähedane olnud.

kolmapäev, 2. september 2009

Kill Bill: Vol. 1

Pean tunnistama, et olin varem Tarantino pruudiloo esimest osa näinud, aga miskipärast jäi siis filmist mõru maik suhu. Arvan, et tollal oli määravaks asjaolu see, et polnud siis veel ühtegi nüüdseks lemmikuks muutunud Tarantino lavastajatööd näinud. See mõru maik muutus aga aina magusamaks ning seega üha meeldivamaks. Seetõttu ei saanud ma antud filmi uuesti vaatamata mitte jätta, sest nüüdseks on Tarantino filmid need, mis palju poleemikat tekitavad, aga see eest ka alati väga head on. Teist osa Billi tapmise loost pole ma kordagi varem näinud. Täna korvan sellegi saatusliku vea, et taas ülistada härra Tarantino verearmastust ning montaaži-ja helivõlusid. On ütlematagi selge, et Tarantino ei tee filme just kõigile. Alati leidub inimesi, kes sellelaadset absurdsust ja muidu süsimusta huumorit ei salli, aga mina nende hulgas kohe kindlasti ei ole. Minu tutvus kultusliku lavastajaga algas Kill Bill-iga ja jätkus siis "Pulp Fictioni" ning "Death Proof"-iga. Sealt edasine on igas mõttes juba ajalugu, millest arenes välja suur kiindumus omapärase kiiksuga lavastaja kõikvõimalike projektide vastu. Hetkel on veel "Jackie Brown", "Kill Bill: Vol. 2" ja tema esimene film "My Best Friend`s Birthday" ootejärjekorras ning sinna võib lisada veel segmendi filmist "Four Rooms". Nüüd siis asun filmi juurde, mida alguses ei sallinud, aga nüüd hiilgavaks pean.
"Kill Bill"-i näol oleks mingis mõttes tegemist kokkuvõttega varasematest filmidest, nagu "Reservoir Dogs" ning "Pulp Fiction", sest film on nii ülesehituselt kui ka tegelastelt täiustatud versioon, kuhu on lisatud sisu kandev kättemaksulugu ning koreograafiliselt võimsad võitlusstseenid. "Kill Bill" ei ole minu raamatus parem kui Travolta tantsima pannud "Pulp Fiction", aga kuhjaga omapärasust ning uusi, aga ka kordavaid ideid jagus ikka küll ja küll. Tarantino juures on huvitav see, et ta ei kipu ennast kordama, vaid alati loob midagi uut, mis samas sisaldaks ka midagi tuttavat, varem nähtut. See on tegelikult hea mõte, et kindlustada oma firmamärgi levitamine. Firmamärgi all pean silmas ekraani mitmeks jaotamist, ajalist kaootilisust, nupukaid ja äärmiselt häirivaid tegelasi, sisuliinide esitamist suvalistena ja siis nende loogilist kokkupõimumist, tavaliselt suuri lõpupöördeid omavaid stsenaariume ning vaimukaid, aga intelligentseid dialooge, mis võivad tekitada sama suuri pingeid, kui aju plahvatama panevad vastasseisud kahe mehe ja nende oimukohtadel asetsevate relvatorude vahel. "Kill Bill" serveerib mõningad pikad nauditavad dialoogid, aga film ei panusta niivõrd rohketele dialoogidele nagu seda on teinud vaimustavalt "Reservoir Dogs". Eriti kui pidada silmas algusstseeni kohvikus. Kuid ega see ei muutu filmi puuduseks, sest vaatamata filmi mõtte teostamise vägivaldusele leidub siit rahulikke tegelaste arenguid ja meeldivaid vastaste minevikku süübimisi, mis loovad ka vastasele, keda pruut nii väga tappa tahab oma mütoloogia ja isiksuse. Nii tekib ka sümpaatsus ja hoolivus teise võitleva poole vastu. Olgu ta siis hullumeelne tapja või mitte. Tarantino segab antud filmi juures leidlikult erinevaid stiile, milleks oleksid siis vesternid, Hiina võitluskunstidel baseeruvad filmid ja harilikud kättemaksulood. Kindlasti leidub seal mõni veel, aga antud kombinatsioon töötas surnu pähe jäetud naise ja tema verise kättemaksu puhul imehästi ja enamgi veel. Lisada veel fantastiliselt koostatud tantsulised võitlusstseenid ning Tarantino imetabane stiil, siis ongi igast küljest nauditav teos valmis.
Uma Thurman on küll ainuõige valik surnuna altari ette jäetud pruudi rolli. Tema malbe olek peidab kenasti pinna all pulbitsevat võitlejahinge ning oma võimekust võidelda demonstreerib ta kogu filmi vägagi usutavalt. Thurmani pingutusi pärast koomast vabanemist saadab pidevalt koomiline varjund, mis seguneb mineviku traagikaga, mida selgitatakse sagedate meenutuste kaudu. Pruut kuulus rühmitusse nimega Deadly Viper Assassination Squad, mille juhiks on pruudi endine mentor Bill. Rühmitusse kuuluvad erineva taustaga mõrvarlike oskustega isikud, kes kõik vastutavad pruudile osaks saanud veresauna eest. Kõige ena m muidugi Bill, kes on pruudi koostatud tapanimekirjas viimane. Teine osa peaks siis loogiliselt Billi tapmisega lõppema, aga teekond nimekirja lõppu võtab pidevalt pöördeid juurde ning ei tohiks oma hoogsuse, vägivaldsuse, intelligentsuse, ekstravagantsuse ja fantaasia poolest kedagi külmaks jätta. Pruut alustab haiglast, valmistub võitluseks ning siis kui vaim ja füüsis valmis alustab nimekirja linnukeste märkimisega. Kogu teekond on Tarantinolikkuse poolt küllastunud ja seetõttu leidlikult ning pinget alandamata üles ehitatud. Taas üllatas film mind oma algusega. Algul ilma selgitusteta nimekirjas oleva isiku kõrvaldamine ning siis selgitustöö. Kaheks jaotatud pilt ning ajaline jaotus toob filmi üksnes väga palju juurde.
Meeldivalt laiali puistatud sisuliinid leiavad ükshaaval oma otsa ning mõni neist jätkub teises osas, aga mõni katkeb igaveseks. Vastastest antakse esimeses osas kõige rohkem taustalugu O-Ren Ishii-le, kelle muutumist allmaailma juhtgifuuriks tuuakse välja anime stiilis, mis annab tema loole kohutavalt palju võimalusi juurde ja neid Tarantino muidugi kordagi kasutamata ei jätnud. O-Reni isik kindlustatakse vaataja silme ees nii tugevalt, et jätab temast peaaegu, et sama tähtsa tegelase mulje kui seda on kättemaksuteel olev pruut. Esimene osa tutvustab olukorda ja paari tegelast ning siis läheb täie hooga edasi ning pakub kõike seda, mis defineerib Tarantino stiili. Mitte küll nii mitmetahuliselt nagu seda oli "Pulp Fiction", aga meeldivalt sellegipoolest.
Muusika kohta jagub ainult kiidusõnu. Tarantino teab alati, mis pala kuhu käib ning ei eksi selles suhtes kunagi. Kõik läheb alati naelapea pihta. Isegi silmaklapiga psühhonaise külaskäik pruudi haiglapalatisse oli meeliülendav moment, sest see oli esiteks koostatud nii maniakaalselt ja seda seda saatis vilina saatel lõbus viisike, mis tõi muige suule ja pani jala tatsuma. Alguses kõlav lugu oli mind pikka aega kummitanud, aga mulle ei meenunud kunagi, kus ma seda kuulsin ja kes seda esitab. Nüüd on meelerahu vastuse näol käes. Esimene "Kill Bill" särab kõige poolest, mis teeb Tarantinost Tarantino ning pakub samas ka palju uut, mida tema repertuaaris varem pole ette tulnud. Pruudi lugu on vist tema üks kõige verisemaid filme. Ei tea veel, millega teine osa üllatab, aga seninähtu põhjal saab seda väita küll. Lõpuvõitlus pruudi ja O-Reni vahel saavutab absurdsuse tippu igast mahalõigatud kehaosast voolava verejoaga ning liigub sealt edasi võimsa koreograafia poolt loodud 88 ihukaitsja pika lahinguga. Absurdsus ei muutu vastuvõetamatuks, sest sisu on vere ja soolikate keskel endiselt olemas ning tegelaste motiivid ei kaota kordagi oma tähtsust enne kui kõik läbi on. Film, mida võib teha ainult Quentin Tarantino.
9/10