Matthew Santoro Offline

Matthew Santoro on visuaalefektide meister, kes on töötanud Bryan Singeri loodud X-Meni triloogia viimase filmi kallal ning samuti ei saa mainimata jätta ka selliseid visuaalseid maiuspalu (mõni rohkem, mõni vähem) nagu 300, 4:Rise of the Silver Surfer, AVPR, The Incredible Hulk ja X-Men Origins: Wolverine. Santoro pälvis minu tähelepanu esmalt eelmisel aastal kui ilmus tema esimese filmi trailer, mis tutvustas düstoopilist tulevikuühiskonda. Väga palju trailer ära ei andnud ja seetõttu jäi ainult arvata, mida film endast tegelikult kujutab. Kohe paistis aga silma oskuslik kaamerakasutus, omapärane visuaalne külg ning huvitav kinematograafia, mis vähemalt esialgsete klippide järgi muudab olustiku täiesti metallikarva. Siis kadus film silmapiirilt ning eelmise aasta lõpus meenus see taas, kuid vahepealse aja jooksul pole filmi juures toimunud märkimisväärset arengut. Ilmunud on kaks lisaklippi. Üks tutvustab mingisugust programmi või virtuaalset ühiskonnamudelit, kuhu on üles laetud kõikide inimeste teadvused või midagi taolist. Programmi nimi on INFINET. Teine klipp annab juba aimu, mis moodi võib film välja näha. Klipis näeb kõike tegelase perspektiivist, läbi tema silmade. Kui saabub pingeline olukord on kuulda südame tuksumist. Kasutatakse silmade pilgutamist, mida viimati sai näha Gaspar Noe Enter the Void-is. Tutvustatakse tulevikus kasutatavat tehnoloogiat, millega saab inimesest teha täiuslikku relva. Valitud subjekti mälu kustutatakse, keha võimendatakse, inimlikkus kaotatakse ja nii luuakse täiuslik sõdur, kes teeb, mis on temasse programmeeritud ning võrreldes tavalise sõduriga ei sega teda emotsioonid ühegi inimelu kustutamisel.

Klipi algus, kui on näha tegelast relva hoidmas ja vaenlase eest põgenemas, on paljutõotav ja arvestades sisu ning klippides nähtavat teostust, siis võib Santoro üsna pea lagedale tulla millegi üpris originaalsega. Muuseas Santoro jaoks on tegemist täiesti isikliku projektiga. Peale lavastamise on ta enda peale võtnud veel muusikalise osa, produktsiooni, kinematograafia, efektid, stsenaariumi ja ta ise on ehitanud ka mõned kostüümid, mida on näha ka traileris ja klippides.

"The future is not some place we are going to, but one we are creating." In this future, the world is dying a slow and ugly death. In an effort to cope or out of pure denial, humanity has become increasingly obsessed with mass media. The Internet has morphed into an all-consuming visceral experience where every one's perception of the world around them is fully customized. The brown smog in the sky can easily be ignored when a beautiful sunset can be projected through your optic nerve, courtesy of the Naneuron Corporation. But like all systems there are glitches and exceptions. Someone or something is disrupting the feed; a Ghost in the machine. A group of extremists have risen up, led by young man named Maro. Defiant and charismatic, he has seemingly endless promise until he unexpectedly surrenders. All enemies of the state are processed for reprogramming. Those like Maro who are physically and mentally gifted enough are transformed into counter-terrorism soldiers. His memories are erased. His body is enhanced. His humanity is destroyed. Or is it? Maro begins communicating with the glitches, hearing whispers that lead him on a journey through the depths of his own subconscious. Trapped in the midst of a hellish nightmare, he must find a way to regain his identity and take down the system once and for all. But at what price comes freedom?

O F F L I N E from Matthew Santoro on Vimeo.

INFINET from Matthew Santoro on Vimeo.

ERROR_26 from Matthew Santoro on Vimeo.

Deathwatch

I või II maailmasõda pakuvad ideaalset pinnast, et soetada sinna horroriseeme ja kasvatada midagi mõjuvat, mille taustaks on sõjakoledused ja inimese murdumine julma ning arutu veresauna keskel. Ma olen näinud kõigest käputäis filme, mis viiksid horrori elemendi aega, mil keskkond ja atmosfäär ise suutsid toota kõige õudsemaid stseene ja kõik toimus mitte fantaasiaga loodud ajastus, vaid reaalselt eksisteerinud ajaloopeatükis, mil inimkond end lõhki rebis ja seetõttu ravib rebendeid siiani, mõttes valed, propaganda, sõja mõttetus ja luupainajad lapseohtu sõdurite laipadest, kes on mudaga nii ühte sulandunud, et iga mööduja võib puhtjuhuslikult endale seda teadvustamata sonkida juhusliku kuuli läbi surnud sõduri sisikonnas. Kindlasti olen rohkem näinud natsitemaatikat käsitlevaid õudusfilme, mis pole küll aset leidnud sõja ajal, vaid hoopis tänapäeval. Kohe meenub veel küll nägemata, aga kohe kindlasti huvi pakkuv Joel Schumacheri "Blood Creek", mis otse loomulikult pole väärtfilm ega ka korralik õudusfilm, aga kuna Schumacher on sisse toonud natside okultismi hulluse, siis olen kohe platsis, sest natside eksperimente kujutavad õudusfilmid viivad täide seda, mida natsid ise ei saavutanud arvatavasti kunagi. Ma olen üsna kindel, et I. ilmasõjaaegset horrorfilmi pole ma kohanud mitte kunagi. Selles suhtes on Michael J. Basset`i lavastatud "Deathwatch" minu jaoks päris uus kogemus, kui välja jätta fakt, et koht ja aeg, kus film aset leiab ei ole minu jaoks mitte mingi kandi alt tundmatu. Basset`i uusim film "Solomon Kane" peaks Eesti kinolevisse jõudma 29. jaanuaril, mis tundub olevat hea meelelahutus, aga kahtlen, et midagi enamat.

I maailmasõja läänerindel käivad ägedad lahingud. Briti väesalk saadetakse, vaatamata ülekaalukale vastasele ja hirmust halvatud sõduritele järjekordsele pealetungile. Järgneb verine taplus, mehi langeb kui kärbseid ning lootus paistab kõiki maha jätvat. Osa väesalgast pääseb, aga sõjamöllust kaugenedes leiavad nad end tiheda udu seest. Teadmata, kus asub rindejoon ja mis positsioonil nad ise asuvad, liigutakse koos haavatutega edasi kuni satutakse peale sakslaste kaevikutele. Kaevikus sihivad kolm hirmunut saksa sõdurit nägematut sihtmärki. Briti salk teeb nad kahjutuks, kuid üks jäetakse ellu. Vang kuulatakse üle, aga peale arusaamatu jutu ei saada temalt mitte ühtegi loogilist vastust. Vang pannakse luku taha ja kaevik kindlustatakse. Keegi ei pööra suuremat tähelepanu kaevikus olevatele moonutatud laipadele ning ilmselged viited vennatapule mööduvad meestest nagu muda sees sumbates tekkivad külmavärinad. Üsna pea tekivad esimesed ohvrid. Mehi painavad olematud ja heliliselt vägagi tuntavad äkkrünnakud kaevikute suunas. Igaüks hoiab mõistust koos täpselt nii nagu oskab. Üks palvetab, teine tapab ja kolmas uurib mis õieti toimub. Muda, mädanevad ja veest läbiligunenud laibad, värsket liha otsivad rotid, lakkamatu vihm ning sõja olemuse erinev mõju inimpsühholoogiale ehk kas jääd iseendaks või murdud ekstreemolukorras - sissejuhatus saabuvale õudusele on sama jube, kui müstiline surmadeseeria ja vaikselt hulluks mineva raadiopoisi suhtlus millegi tundmatuga. Pool filmi oleks kui klassikaline sõda: strateegilise punkti ülevõtmine, piirkonna kindlustamine, omadega raadio kaudu ühendust võtmine, valmisolek sakslaste rünnakuks. Vaikselt antakse märku, et kõik pole päris korras - hull sakslane, mudajugade alt imbuv veri, kamraadi kummaline surm, pea kohal toimuva nähtamatu sõjamöllu hääled, sõdurite hulluks minemine ja taasalgav vennatapp, millele viidati ka kohe alguses. Pinget kruvitakse korralikult, sest kohe ei anta kõike ära ja pean tunnistama, et lõpp saabus minu jaoks ootamatult, mis on jällegi üks meeldiv lisapunkt filmi kasuks. Huvitav on ka see, et sõdureid lõhkirebiva monstrumi asemel on loodud oht, mis oleks justkui kõikjal, aga silmale nähtamatu. Samas ei sisalda film ka ebasurnute motiive, vaid kõike kohutavat saadavad sõdurid korda ise või kasutatakse üleloomuliku ohu esitamiseks elementaarseid sõjas vajaminevaid asju, nagu okastraat ning muidugi ka kõige vajalikum osa elik sõdur.

Korraga ehitatakse toimuva kohta üles mitu versiooni, aga kehtib ainult üks. Algul rõhutatakse vee segamiseks sõduritele lasuvale raskusele, mis murrab neist ka parimad. Reaalsustaju kaotamine ja vägivallaga harjumine võib inimese viimse piirini viia ja tekitada murdumispunkti, kus ei eristata enam, mis on reaalne ja mis on hallutsinatsioon. Kõige taustaks töötab hästi kaasa ka oskuslikult loodud keskkond sõjatandril. Rõhutamaks ühte või teist arenevat versiooni kasutatakse sõjafilmile loomulikku kinematograafiat, mis rõhub rusuvale, kuid tillukese lootuskiirega meeleolule. Edasi arendatakse liini, kus nendega toimuv on seotud millegi üleloomulikuga ja arvestades kõiksuguseid kummalisi juhtumeid ja kaevikus valitsevat atmosfääri, siis töötab see idee samuti hästi. Lõpupoole vihjatakse kõige õigemale mõttele, aga selle vastu lastakse käiku mõned varupadrunid, mis üritavad seda ideed küll ümber lükata, et hiljem sama ideega, aga veel tugevama pauguna tagasi tulla. Ausalt öeldes töötas vett segav valem hästi, sest nii sai iseloomustatud nii sõda, kui ka selle mõju inimesele. Nii jaotati film küll mitmeks osaks, aga kordagi ei kadunud silmapiirilt püsiv juhtmõte, et tegemist on millegi psühholoogilise või üleloomulikuga. Vaatamata filmi žanrile ei pühenda lavastaja oma aega pidevatele õudusmomentidele, vaid loob kõigepealt vastava atmosfääri, et sõjaõudus sulanduks hirmuõuduseks ja suudaks olla kõikehõlmav kuni lõpuni. Basset sooritas oma lavastajadebüüdi edukalt, tuues õudusžanri elemendid iseenesestmõistetavalt jubedasse paika ja aega. Tegelaste ja teostuse puhul pole tegemist mitte millegi väga originaalsega, aga kuna teemakäsitlus töötab hästi, siis funktsioneerivad korralikult ka kohati stereotüüpsed, aga ka originaalsema kanti kanduvad tegelased, kellest osa muutuvad filmi kandvaks jõuks, mis annab ka kohe filmi alguses aimduse, millised sõdurid lähevad kõige esimesena loojakarja.

Lõpustseen sakslasest, kes vaatab hetkeks vaatajale otsa, oli tuttav nüke, sest sääraste filmide puhul jäetakse alati lõpp lahtiseks. Mitte küll tegelaste saatuste koha pealt, aga juba uute saatus on algamas ja seda siis see vaataja ja sakslase silmside tähendabki. Kõik see, mis juhtus brittidega, juhtub ka järgmistega. Lõppematu rada, mille lõpus on ellu jäänud ainult need, kes on säilitanud endas inimlikkuse ja pole tõstnud kätt süütute vastu. Kahjuks iseloomustab õuduse saabumist originaalsuse puudumine, mida võib lugeda ka üheks suuremaks miinuseks, aga atmosfäär on jällegi loodud nii, et tõstab tuttavana näiva õuduse taset. Osalt pingeline elu ja surma peale käiv võitlus nähtamatu kurjuse vastu, teisalt sõjaõudusi horroriga osavalt segav õudukas, mis hoiab alguses paika seatud kurssi sirgena ning annab ka rahuldava, kui mitte väärika lõpu. 7/10

Where The Wild Things Are

Maurice Sendaki samanimeline raamat, mis koosneb põhiliselt piltidest, kui tekstist, ilmus 1963. aastal. Nüüd juba eelmisel aastal ilmus Spike Jonze täispikk filmiversioon, mis toetab täielikult raamatu olemust, aga arvestades, et raamat ise on väga lühike ja ainuüksi selle sisu põhjal on raske vändata täispikka filmi, lisas Jonze ja stsenarist Dave Eggers omalt poolt palju juurde nii sisuliselt kui ka mõttelt, kuigi Sendaki algne lähenemine ei lähe kuskile kaduma. Arvan, et paljud on seda lapselikku naiivsust ja toredust peegeldavat lasteraamatut lugenud ka lapsepõlves. Mäletan, et silmitsesin neid pilte kogu aeg, kuigi teksti ennast eriti ei lugenud. Midagi väga võluvat oli nendes piltides. Midagi sellist, mis tollal hinge puges ja pani Maxi vihale, kurbusele, rõõmsameelsusele kaasa elama. Raamatut enam alles pole või pole mul seda kunagi olnudki, sest ega ma enam täpselt ei mäletagi, kus ma seda lugesin. Film tabab mitu märki korraga ja suudab Maxi muuta samasuguseks, kuidas ma teda kujutasin, kui raamatut lehitsesin. Muidugi on mõningad erinevused, aga needki pole niivõrd olulised, sest raamatuga võrreldes muutub ainult mõni üksik koht ja ülejäänu on juba lavastaja enda pärusmaa. Näiteks viis, kuidas Max Metsikute juurde läheb, on mõningal määral teistsugune, aga oluline polegi kuidas, sest kui mõte säilub, võib teekond kuskilt kuhugi mitmeti varieeruda.

Ma ei usu, et Spike Jonze Sendaki raamatut lastefilmina tegi, sest paljud stseenid võivad liiga väikestele lastele lihtsalt hirmsad olla, kuigi filmi eesmärk ei ole kohe kindlasti häirivalt mõjuda, vaid pigem meelde tuletada lapselikku süütust, aega kui inimene pole veel maistest ihadest rikutud, vaid soovib olla koos vanematega ning tunda rõõmu igast pisiasjast, mis täiskasvanutele võivad tunduda tähtsusetutena. Täiskasvanud ei märka argielu rutiini kõrvalt pisiasju, mis tegi kunagi ka kõige mõruma meele otsekohe rõõmsaks. Metsikute keskel kaob ajataju, mistõttu suhteliselt lühike kestvusaeg tundub pikemana ning ühtäkki kaob ka reaalsustaju tervelt pooleteiseks tunniks ja filmi lõppedes mõlguvad meeltes mälestused lapsepõlvest, kui ajast, mil kõik oli korras, kõik olid rõõmsad ning alati sai tagajärgedele mõtlemata lõppematult mürada. Rõõm kestab senini kuni eluline tõsidus jõuab järele ning tähelepanematus nende suunas, kes seda kõige rohkem nõuavad ja vajavad, tekitab viha, pettumust ning eelkõige kurbust. Kurbus ei seisne üksnes tegudes, vaid igatsuses, mis loob mälupilte hoolitsevast emast ja tänamatust lapsest. Kõik, mis iseloomustab last ja tema arusaamist maailma asjadest ning perekonnasisestest suhtest leiab üllatavalt sooja ja kaasahaarava käsitluse Jonze ülimalt hoolivate ja kaastundlike nägudega Metsikute keskel. Max on ehtne stereotüüp pere ainsast lapsest, kelle pole isa ja ema töötab kogu aeg. Õde on liiga suur ja tähtis, et oma aega venna peale raisata. Nii peab Max ise midagi leiutama. Ehitab tuppa kindluse, mis on ühtepuhku nii rakett kui ka päästelaev. Kindluse ainsateks imetlejateks on eri sorti mänguasjad. Ainus publik Maxi lapselikele, kuid olulistele vallutustele on mänguloomad, mis hiljem elustuvad ja muutuvad hiigelsuurteks karvasteks armsateks elukateks, kes peidavad endas ka midagi salajast, midagi kohutavat. Emal pole aega Maxiga tegeleda ja seetõttu teeb poiss pahandusi, mida teeb iga laps, kui ei saa vastavat tähelepanu. Nii mõneski kohas tundsin nõrka torget rinnus ja leidsin end mõtlemas - see olen ju mina. Sama situatsioon: ema ei huvitunud minu põnevatest rännakutest, aga pärast viha saabus kurbus ning siis tuli juba kahetsus, mis tilpnes ema kaisus uinumisega. Usun, et paljud nii noored kui vanad tunnevad sama. Mitte iga olukord, aga nii mõnigi hetk võib meelde tuletada midagi, mis on ammu unustusse vajunud, kuid on kuskil ajusopis endiselt alles endast vahetevahel märku andmas. Kõik, mida Max korda saadab, leiab aset ka maal, kus peidavad end Metsikud. Kui märgata pisiasju, siis iga konflikti lähedane olukord on identne sellega, mis toimus Maxi ja ema vahel. Metsikud ei esinda midagi enamat, kui Maxi enda tujusid ja iseloomujooni, aga lihtsalt filmis on nad antud erinevate kujudena - Carol on tema loovus ja ülemeelikus, Judith on tema negatiivsus kõige suhtes, Alexander on tema hirm ja ebakindlus, Ira on tema sõltuvus teistest ja KW esindab Maxi suhteid õe ja emaga. Wild Things`ide maa on Maxi tõlgendus kodus juhtunust ja teda valdavatest tunnetest.

Jonze pole loonud etteaimamatuid süžeekäike ja väga raskesti arusaadavaid viiteid. Tegu pole mõistufilmiga, vaid pigem emotsionaalse rännakuga, kus nii mõnigi hetk on tuttav ja ainuüksi see faktor annab iga vaatajale eripärase laengu. Lähtudes vaatajast endast võib igaüks näha iseennast Maxi kehastuses probleemide käes siplemas. Olgugi, et Max ei saa kõigest tõsisest veel täpselt aru, aga nii mõistab maailma iga väike inimene. Kurbus ja lootus asjaolude paranemisele on eripäraste Metsikute põhiprobleem. Eriliselt sügavuti langev on hetk, kui Metsikud küsivad, kas Max, kui nende uus kuningas hoiab kurbuse eemale. Max vastab kurvalt, et ta kasutab kuninga saua, et tõrjuda kõik kurvad mõtted ja nii ongi kõik õnnelikud, et neil on lõpuks keegi, kes nende eest hoolitseb ja rõõmsaks teeb. Lastel on ikka nii, et kui midagi halba juhtub, siis ütlevad, et mul on näiteks võlupulk, mis tõrjub kõik halva ja kurja eemale. Lihtsustatud suhtumine muudab ka kõik muu lihtsaks ja selgeks. Pole vaja keerukust ega läbimõtlemist, saab läbi ka kohe võimalust pakkudes ja ongi kõik rahul. Film ei püüagi olla keeruline, vaid annab edasi seda, mida laste vanemad on unustanud. Oleme koos ja magame ühes hunnikus ütlevad Metsikud üheskoos, aga kui üks hakkab järele mõtlema ja tegema negatiivseid järeldusi langeb endine ühtses harmoonias olev õhkkond kokku ning nii saabub jälle suure kurbuse aeg. Lõppude lõpuks saabub andestus, sest kui laps teeb pahandust, siis jookseb ta vihas minema, aga tuleb ikkagi tagasi andestust paluma, mida pole vajagi, sest pole midagi andestada. Max jõuab koju soe toit ja armastav ema ootamas. Metsikud saadavad nukralt, kuid lootusrikkalt Maxi koju ning kaugusest kostub korraga ilus ja nukker järelhüüe kuningale, kes polnudki kuningas, vaid kõigest tavaline poiss.

Metsikud oleksid justkui raamatust välja astunud ja uue elu saanud. Väljendusrikkad näod on küll arvutiga loodud, aga kostüümides jalutasid ringi inimesed. Metsikud on võimsad olendid teravate küünistega. Neile meeldib suurte hüpetega ringi liikuda ja maad värisema panevate löökidega puid purustada ning mudapallidega sõda mängida, mis on üles võetud ootamatult dünaamiliselt. Metsikute suurus tundub algul kentsakas, aga nende liikumine on graatsiline nagu väikeste varvulkäijate sugukonna esindajatel. Kaameratöö on leidlik, sest muud ei saagi öelda eri nurkade alt ja objektide tagant maalilise valgusemängu ja kohati tõeliselt nauditava kinematograafia saatel üles võetud kaadrite kohta. Film tundub mastaabilt väike, aga paljud stseenid on võimsad vaatemängud, kas või näiteks Maxi tilluke paadike saabumas tormiselt merelt Metsikute saare poole. Samuti pakutakse silmailuks loodusrikkaid kaadreid põldudest ranniku ligidal, kus Max käib asjade üle järele mõtlemas või siis täiesti loodusvaeseid ehk vaadet kõrbele, kus leiab aset ka üks meeleolukamaid hetki filmis. Kuidagi väga ilusalt on kombineeritud stseen, kus Carol jalutab koos Maxiga taustaks liivamägi ja taevas lõõmamas kõikjaleulatuv päike. Pigem vanematele meenutamiseks, kui lastele naljaviluks mõeldud film lapselikkusest ja selle kadumisest. 9/10

Last Ride

Üks selle aasta väiksemat sorti üllatajaid on huvitaval kombel ka lavastaja Glendyn Ivin, kes tegi oma lavastajadebüüdi road-movie "Last Ride"-iga. Kuna tegu on Austraalia fimiga, siis oleks õige järeldada, et ka Ivin ise on kängurumaalt pärit. Sellelaadsete filmide puhul on oht kergelt libastuda ja valusalt kukkuda, sest isa ja poja eksirännakuid on filmimaastikul varemgi ette tulnud. "Last Ride"-i võlu seisnebki selles, et rännak kuskilt kuhugi leiab aset Austraalia maastike keskel, millele on ka päris palju rõhku pandud. Pisike auto tohutu kõrbe keskel vastava muusikapala saatel sõitmas annab võimaluse mõelda tegelaste saatuste üle ja samal saab lasta silmal puhata maalilistel vaadetel, kas siis sügavas metsas või kuivadel kõrbealadel. Hugo Weaving on üks tuntumaid nimesid muidu suhteliselt tundmatu näitlejaskonna keskel. Tema poega Chook`i kehastav Tom Russel andis lapseliku isaarmastuse, perekonnaigatsuse ning dilemmade ees vaevleva poisikese osa kenasti edasi, suutes samal ajal hoida end liigtõsiduse ja liigse lapselikkuse eest, et mitte muutuda ebameeldivaks või tüütuks. "Last Ride" pakub võimalust näha Weaving`ut rollis, mis muudab teda tundmatuseni, aga kuna minu jaoks on Weaving üks ütlemata hea näitleja, siis üllatas endise pereisa Kev`i roll mind vägagi positiivselt ja osalt ka seetõttu, kui ebameeldivaks suutis ta muuta Kev`i karakteri, nii isiku kui ka loomu poolest, aga näitleja üks omadus peakski olema see, et suudab end vaataja jaoks täiesti negatiivseks tegelaseks muuta, jättes alles teadmise, et selle enesekeskse ja vägivaldse kesta all on peidus kunagi Mr. Smith`i ja Elrondi osade eest minu austuse pälvinud näitleja.

Isa Kev ja poeg Chook rändavad linnast linna, ööbivad kus saavad ja külastavad vanu tuttavaid, et natukenegi saada sooja toitu. Põhjus, miks nad põgenevad, peitub selles, mis juhtus Kev`i ja tema sõbra Max`i vahel. Kev on suurema osa oma noorusest veetnud vanglas, mingi aeg lapse saanud ja oma loomuse tõttu lapsest enamus ajast eemale hoidnud ja seda seeõttu, et tegeles juhutöödega ning kuritegeliku elu pahupool polnud talle samuti tundmatu. Vangla muutis Kev`i nii, et temast sai keegi teine. Kev`i tõttu kaotas poiss ema ning nii möödub Chook`i lapsepõlv peaaegu mitte kunagi kohal oleva isaga. Isa asendab sõber Max. Juhuse tahtel satub Kev Max`i saladuse peale, mistõttu peavad isa ja poeg kodust lahkuma ning endale mujalt ulualust leidma. Pidevalt sõidus paar õpib teineteist tasapisi tundma. Kev kui isa, kes polnud kunagi kohal ja Chook kui poeg, kes püüab isaga leppida, aga see on raske kui Kev`i saadab pidevalt hoolimatus, vägivald, veri ja isegi surm. Film tutvustab isa ja poja minevikku tükikaupa, andes mõista, miks ja kuidas miski juhtus ja mis on viinud neid olukorda, kus puudub kodu, aga isa ja poja näol on vaid ebaterve, aga tasapisi paremaks muutuv perekond.

Hugo Weaving osatäitmine Kev`ina oli üllatavalt hea, aga sama ei saa öelda tervikliku karakteriarenduse kohta, sest kohati ühekülgseks jääv Kev omandab alles filmi teises pooles märkimisväärsed pöörded, olles korraga see sama ebameeldiv isafiguur filmi alguses, aga samas muutudes motiividelt selgeks ja seetõttu veel huvitavamaks ning traagilisemaks tegelaseks, kelle saatus polnud pooltki selline, mida oleksin ette kujutanud. Weavingu karismaatilisus ning oskus kehastada tugevalt nii humoorikaid osi kui ka draamarolle, annab tunda kohe, kui esitletakse pikkade juuste ja habemega tahumatut Kev`i. Weavin`gule omased näojooned taastuvad pärast habet ajamist ja juuste lõikamist kohviku WC-s. Mõningane rolli ühekülgus annab märku stsenaariumi puudulikkusest, aga filmi teises pooles tekib kõike andestama panev pööre dramaatilisuse poole. Justkui oleks sihilikult Kev`i kaua negatiivsena kujutatud, et temas aset leidev pööre hiljem endast tugevamini tunda annaks. Olgu kuidas on, aga algus ja finaali poole tüüriv teine pool on Kev`i karakteriarenduse juures kõige parem osa. Kõik, mis jääb vahepeale on samuti köitev, aga ülejäänu on tundvalt parem. Chook - üks väga kahtlane nimi. Sama kahtlane nagu seda on austraalia inglise keel, millest päris alguses õieti aru ei saanudki. Väga hea valik oli kasutada subtiitreid. Ma kujutan ette, et vastasel juhul jääksid paljud mõtted ja olulised dialoogid segasteks. Samas ma ei saa öelda, et mul taolise keele vastu midagi oleks. Kõla on iseenesest huvitav, umbes nagu briti inglise keelgi, mida on lausa lust kuulata. Chook on oluline osa isa paranemisel kogetud vägivallast tekkinud halvatud meelest ja usaldamatusest. Finaali jõudes panustab Chook`i osa olulisus valikutele, mis määravad lõpuks, kuidas keegi oma karistuse saavad ja kas üldse seda väärivadki. Isa ja poja suhte areng on ilusasti väljakirjutatud, Kev`i endise mina järkjärguline muutus koos minevikupiltidega on huvitavalt läbi viidud, kuigi sarnast valemit on ennegi kasutatud, aga Austraalia hinges on midagi, mis ei lase huvil kaduda. Kev`i ja Chook`i teekonna lõpp on olnud algusest peale vältimatu, aga miski ei reeda, millise saatusepöördega kumbki tegelane lõpetab ja see oli tõsiselt meeldiv, et ei teadnud täpselt, mida oodata, olid vaid mõttelised versioonid. Tugevalt esitatud keerukate karakteritega rännak läbi erinevate saatuse keerdkäikude, mida saadab meeleolukas muusika ja Austraalia maastik. Üks osa leiab aset soolajärvel, mida on kujutatud ka plakatil. Lõuna-Austraalias on maailma suurim soolajärv, aga kas Eyre järv ka filmis on, seda ma ei tea. Tean seda, et üks stseen hargneb lahti soolajärvel. Soolajärve suurus ja ilma tuulisus on ideaalsed elemendid piitsutamaks üksinda jäetud Chook`i lootusi isa tagasitulekuks. Igast küljest hea kinematograafiliselt ja samuti kaameratöölt. Nauditavad kaadrid hunnitust loodusest pakkusid mõningatel hetketel samuti nö. vahepala mõtlemaks toimunu ja varsti veel toimuva üle. 8/10