Reede, 11. september 2009

The Taking of Pelham 1 2 3

Kogenud lavastaja ja mitmete tööde eest palju kuulsust kogunud Tony Scott üllatas tänavu aasta uusversiooni ekraanile toomisega, milleks on Morton Freedgoodi 1973. aastal ilmunud raamatu põhjal valminud lugu tavalisest päevast, mis muutub käigupealt košmaarseks elu ja surma võitluseks, kui relvastatud rühm mehi metroorongi Pelham 1 2 3-e üle võtavad ning pantvangide eest 10 miljonit nõuavad. Huvitav fakt seoses lunarahaga on see, et 1974. aasta originaalis oli lunarahaks 1 miljon dollarit Siis ilmus 1998. aastal telefilm, kus lunaraha oli kasvanud 5 miljonini ja nüüd aastal 2009 nõutakse 10 miljonit dollarit. Arvud aina suurenevad ning film on jäänud ise samaks, aga mitmete ajaliste muudatustega. Vaevalt originaalis või raamatus nüüd sülearvuti olla sai, aga et koostada tänapäeva võtmes filmi röövist, tuleb kasutada ka vastavat tehnikat ja muud atribuutikat. Ma ei ole kahuks originaali näinud ja selle kohta veel nii palju, ega ma enne ei teadnudki, vanema versiooni (1974) eksisteerimise kohta ja kus veel näiteks Walter Matthau peaosas on. Orginaal kerkis esile alles tänu Scotti uuslavastusele, aga 1998. aasta televersiooni olen mitmeid kordi näinud ja isegi sellest oli mulje hea. Mitte midagi erilist ei teostuse ega süžee poole pealt, aga meelde on siiani jäänud paljud kõrvaltegelased, kelle suhtes järjekordne uusversioon tõrjuvalt käitus ja nad täiesti eemale tõukas. Eredamalt on meeles mitte peategelane Ryder, vaid veidi tagapool tegutsenud Richard Schiffi kujutatud tegelane, kes markeeris enda minu jaoks läbi oma pidevalt nohust tilkuva nina ja üldise hädise oleku ning üllatavalt ootustevastase lõpu. Tony Scott kasutab taas tema firmamärgiks kujunenud kaadrite kiiret vahetumist välgatuste ja sähvatuste saatel, mis on mulle alati meelepärane olnud nii "Man On Fire", "Domino" ja ka "Deja Vu" puhul. "Metroorongi Peham 1 2 3" on kahjuks Scotti viimase aja tavalisem ning mitte millegi üllatava ümber keerlev film. On rahulik päev New Yorgis. Walter Garber (Denzel Washington) on metroojaama operaator, kes juhuslikult satub sündmusteahelasse, mis muudab tavalise tööpäeva mänguks tema enda ja teise elude peale ning kus kõige suuremaks panuseks ei ole kurjategijaga suhtlemine ning teatud vastutuse vastu võtmine, vaid hoopis kõigile tema enda tehtud vigade tunnistamine ning seeläbi väärastunud mõttes lunastuse saamine, mida pakkus talle läbi pidevalt varieeruvate plaanide ja sündmuste pantvangivõtjate juht Ryder (John Travolta), kes on pealtnäha tavaline mees püssiga, aga sündmuste arenedes tuleb välja nii Ryderi tegelikud motivatsioonid, mis ei ühti ühegi linna poolt saadetud pantvangiläbirääkija arusaamadega. Olukord muutub teravaks, kui mehest püssiga saab psühhopaatne manipuleerija, kes ei kõhkle oma nõudmiste saamiseks paari inimelu ohverdama. Linn tõuseb tagajalgadele ning üritab anda Ryderile kõike, mida tahab ja samal ajal otsida võimalust meest kahjutuks teha. Garberi ja Ryderi vastasseis muutub isiklikuks lahinguks, mis lõppeb ühe tegelase jaoks saatuslikult. Tony Scott on meelde jäänud kui andekas ja eksperimenteeriv lavastaja, kelle käe all on valminud nii mõnigi film, mida vaataks veel ja veel. "Metroorongi Pelham 1 2 3 röövimine" ei pakkunud juba tuttava sisu juures peale Scotti stiilitunnetuse ja kahe peategelase midagi põrutavat, vaid jäi sisu poolest üsna keskpäraseks. Üllatusi pakkuvaid süžeeliine ei tekkinud ning iga idee oli juba varem kasutatud. Mis meeldis oli see, et kuidas ehitati sündmuste kiire arengu põhjal üles üha kasvav pinge. Kordagi ei tekkinud mõttevaba hetke, vaid alati toimus ekraanil midagi. Hästi oli tasakaalustatud nii tegelaste-ja sisuareng, kui ka rööviga ja selle tagajärgede lahendamisega kaasnevad sündmused, kas siis tulevahetused, raha toomine, rongi enda detailidele lähenev röövimine ning pidev võimalus võimude vägivaldsele sekkumisele. Viimast ei saa nii läbinähtava sisu juures tõsiselt võtta, aga see võimalus hoiti alati selgena, kuigi võis arvata, et rongi ettenähtud ajast varem ei rünnata, vaid kindel sisuareng peab mööduma, et saaks rünnaku peale üldse mõtlema hakata. Vaatamata lihtsale ja seeläbi kergesti jälgitavale sisule suutsid nii Washington kui ka Travolta oma osad tugevalt välja mängida, kuigi Travolta oli see, kes sümpatiseeris, aga mida kohe kindlasti Washington teha ei suutnud. Tema rolli nõrkus seisneb pigem selles, et antud tegelaste stereotüüpe on varem liiga palju nähtud ning isegi muidu esmaklaasiline Washington ei suutnud nii tavapärast rolli huvitavaks mängida. Diaoogid Ryderi ja Garberi vahel kaldusid üldtuntud versioonist kõrvale, pakkudes palju teravaid olukordi ning tegelaste omavahelise keemia tõuse ja langusi, mis baseerusid mikrofoni kaudu üksteise tundmaõppimisel. Dialoogid kippusid alguses liiga konarlikud olema, et ei suudetud eriti kuhugi jõuda, aga mida film edasi, seda paremaks olukord muutus. Edaspidi oli nende omavahelisi sõnavõtte lausa lust jälgida. Travoltat pole ammu korralikes rollides näha olnud ning Ryderi roll sobis talle suurepäraselt. Olen lugenud mitmeid artikleid, kus oli mainitud, et Travolta sai ise oma tegelase kujundamisel kaasa lüüa ja seda on ka filmis tugevalt tunda. Tema esitus ettenägeliku röövijana ei jäänud pinnapealseks, vaid hoopis muljetavaldavaks, mida ei saa näiteks Washingtoni kohta öelda, kes tegi seda, mida oskab, aga vahel ei piisa sellestki. Travolta oli muutunud esmaklassiliseks elu hammasrataste vahele jäänud meheks, kes ei kõhkle enam millegi ees ära. Klassikaline versioon röövijast töötas tema puhul hästi, andes talle tänu habetunud lõuale, lühikestele juustele, karmidele näojoontele ning vägivaldsele käitumisele tõelise kurikaela positsiooni. Tema sõnavõtud pakkusid tihti naeruturtsatusi ja kena tähelepanu kõrvalejuhtimise jutt peitis Ryderi tegelikku mõtet, mis võis vabalt lõppeda nii, nagu poleks temalt oodanud. Alguses kõike varem nähtut esindav tegelaskuju muutus omalaadsemaks, aga sama ei juhtunud lõpplahendusega, mis oli kõike muud, kui üllatav. Scotti filme värvikamaks muutvad kiired ja aeglased kaamera üleminekud tegelaselt tegelasele ning värvide-ja valgusemängu saatel kiirelt vahelduvad kaadrid näiteks linnavaatest allmaametroosse lisasid hoogsust ja aktiivsust juurde igale olukorrale. Mind ei ole see stiil veel häirima jõudnud hakata ja arvan, et seda ei juhtugi. Kui lisada veel muusika, mis sisaldab linnasagina ning metroorongide helisid, siis tekib kohe vastav atmosfäär. Tehnilise külje pealt on filmi vorm paigas, aga kõigest sellest ei piisa, et muuta sisu põnevamaks. Film kannatas kõige enam naiivsuse ning teada-tuntud stampide all, mida tilkus uputavalt nii Garberile juhiohjade andmisest kui ka röövlite saatuse lihtsakoelisusest. Kui kas või üks röövlitest oleks tegelasearenduse osaks saanud, siis usun, et film oleks ka natuke rohkem suutnud pakkuda. Washingtoni ja Travolta vaimne sõda oli kena küll, aga see, et ei pakutud ühegi teise tegelase minevikku või üldist tausta, alandab mitmekülgsuse väärtust. Ainuke, keda natukenegi tutvustati, oli mees, kes ka kõige kiiremini snaiprilt kuuli pähe sai. Pinget lisati aga ohtralt. Intensiivseid kohti pakuti minu üllatuseks isegi rahaauto ja selle saatkonna kihutamisel läbi linna, mis tänu pidevalt liikuvale kaamerale sai tavalisest suuremad mõõtmed. Eriti kui mitmed masinad vastutulevaid autosid rammisid ja ikkagi meeleheitlikult edasi kihutasid. Ühesõnaga Scott ei paku seekord midagi uut, aga mida ta pakub, see on tasemel meelelahutus. Pelham 1 2 3 on Travolta ja Washingtoni päralt, kes suudavad kahekesi koos struktuuri pingelisena hoida ning muidu ükskõiksust tekitavale sisule põnevust tekitada. Filmi suured plussid on kindlasti juba Scott ise ning Travolta nauditav näitlejatöö.
7/10

Kommentaare ei ole: