Filmiveebi ametlik podcast Filmiveebi Filmivennad 7. HÕFFil

Tänavusele järjekorras juba seitsmendale Haapsalu Õudus-ja Fantaasiafilmide festivalile ehk maakeeli HÕFFile saabus ka filmiportaal Filmiveeb.ee ametliku podcasti Filmiveebi Filmivennad ehk FVFV eestvedajad LiveForThis aka Henryk ja Spellbound aka Ragnar.

7. HÕFFi kajastust loe edasi LiveForThis`i ja Spellbound`i ühisest blogist Fireflies of the Night.

Jesterheadi 2011. aasta parimad OST-id

1. The Girl With The Dragon Tattoo - Trent Reznor, Atticus Ross 
2. Children who Chase Lost Voices from Deep Below - Tenmon 
3. The Artist - Ludovic Bource 
4. Drive - Cliff Martinez 

5. The Tree of Life - Alexandre Desplat
6. Harry Potter And The Deathly Hallows. Part 2 - Alexandre Desplat

7. Cave of Forgotten Dreams - Ernst Reijseger

8. X-Men First Class - Henry Jackman

9. Jane Eyre - Dario Marianelli

10. Attack the Block – Basement Jaxx

Sarja OST

Game Of Thrones - Ramin Djawadi

Mängu OST

1. Deus Ex Human Revolution - Michael McCann

2. Portal 2 - Aperture Science Psychoacoustics Laboratory

3. The Elder Scrolls V: Skyrim - Jeremy Soule
4. Limbo - Martin Stig Andersen 

Mänguteemaline EP
Woodkid - Iron

Jesterhead 2011. aasta parimad palad muusikas

Aasta on läbi saamas ja aeg on teha igasuguseid kokkuvõtteid alates muusikast ja lõpetades filmide ja sarjadega. 2011 pakkus palju kulda, samas polnud puudust ka hiilgeaegadest kaugele kukkunud albumitest, mis üritasid ja üritasid, aga ikka ei midagi. Muusikamaailmast jälgin ise ainult ühte osa ja järgmisel aastal ilmuvaid albumeid läbi lapates pidin tõdema, et ka järgmine muusikaaasta tõotab tulla midagi väga erilist. Ühe näitena ilmub veel teadmata kuupäeval Tooli uus album. APC ei paista olevat uuest huvitatud, aga Tooli ootaks ja kuulaks nii, et mühiseb. Esikümnesse sattusid taas vanade lemmikute staatust nautivate Machine Headi, In Flamesi, Arch Enemy, Mastodoni, Triviumi ja ka Primordiali uued albumid. Ruumi jagus ka kahe uue tulija jaoks - Insomnium ja Isole. Kuna on üsna naeruväärne valida ainult 10 soosituimat, siis lisan juurde ka nimekirja TOP 10 välja jäänud, kuid siiski vägagi märkimisväärsetest albumitest. 

2011 TOP 10

1. Machine Head - Unto the Locust

Machine Headi 2007.a. The Blackening tituleeriti nende senise karjääri parimaks albumiks. Kuidas sellele järgneda? Lihtne. Unto the Locust tõestas, et Robb Flynni juhitud trasherid pole üheööliblikad. Tegelikult on nad seda tõestanud algusaastatest alates ja seni pole keegi julenud ka neis kahelda, kuigi vahepeal oli nö. mõõnaperiood, aga see ületati ja fännidele ulatati unustamatu instrumentide mäng, mida võikski kuulama jääda.

2. In Flames  - Sounds of a Playground Fading

In Flames on minu üks kõige kauaaegsemaid kaaslasi ning Sounds of a Playground Fading on hea näide rootsis pesitsevatest stiilikooslustest. Vähesed on alustanud nii nagu nemad ja jõudnud punkti, kus uut materjali alates Reroute to Remainist on peaaegu et võimatu võrrelda vanemate albumitega nagu näiteks Whoracle, Colony ja Clayman. Sageli tähendab selline stiilimuutus taseme langust, aga nende puhul võiks öelda nii, et ükskõik, mida nad ta teevad, nad suudavad seda teha alati huvitavalt ja meeldejäävalt.

3. Mastodon - The Hunter

Mastodon on huvitav punt. Blood Mountain ja Crack the Skye olid senised lemmikud. The Hunter võttis aga selle positsiooni kohe endale ja jäigi uue staatuse uhkeks omanikuks. Nii The Hunterit kui ka Crack the  Skye`id saadab teatav kurb alatoon. Soundi tervikliku võimsuse, pillide meeldiva segapudru ja meloodiate raskusastmetega mängimise all peitub alati teatav nukker noot, mis hoiab ka kõige elavamat lugu kahe jalaga maa peal. Muusikaline täius. 

4. Insomnium - One for Sorrow

Insomniumiga sobitasin tutvust esmakordselt 2009.a. Across the Darki kaudu. Tegemist on igati võimsa kollektiiviga, kes ei oska olla ühekülgne ega ennastkordav, vaid pigem süstivad melodic deathi viljelevad soomlased igasse albumisse uut elu, kuid jäädes seejuures alati truuks neid defineerivale stiilile. 

5. Trivium - In Waves

Tundub, et Trivium on saanud üle Metallica cover bandi staatustest. Miks ei peaks? Seni nende parim album Shogun demonstreeris piiramatut võimet kirjutada pikki ja põhjalikke lugusid, mida ei saada enam ennastotsiv taust, vaid kindla ja selge struktuuriga neile omane sound. In Waves täiustas seda veelgi, kuigi oli tunda väikest lohakust kirjutamise juures, aga see ei takistanud uutel lugudel olemast tõelised powerhouse elamused.

6. Arch Enemy - Khaos Legions

Arch Enemy Khaos Legions on aga segu brutaalsusest ja imeilusatest meloodiatest, mida saadab Angela Gossowi hõbehäälne vokaal. Kui Rise of the Tyrant kergitas Gossowi vokaalset võimekust ja vendade Amottide muusikalist perfektsust piirini, mida polnud võimalik enam ületada, siis Khaos Legions ei uuenda seda, mis ei vaja uuendamist, vaid lisab juurde kiiremaid, raskemaid ja ka mitmekesisemalt koostatud ning kirjutatud lugusid. 

7. Primordial - Redemption at the Puritan`s Hand

Primordial segab kokku blacki, doomi  ja iiri folkmuusika ning on seda teinud siiani väga edukalt. Eelmises üllitised The Gathering Wilderness ja To the Nameless Dead panid kokku tõestusmaterjalt, et tõestada iirlaste suutlikust viia kuulaja kaugete ja iidsetele lahingutandritele või sügavasse leinaseisundisse langenud kamraadide laipade keskel, kuid kunagi pole tunda ühtegi melodramaatilist ja tagaigatsevat nukruse alget, on vaid selge ja võimas vastuhakk, mis ei lakka ka siis kui vastupanu on mõttetu ja surm vältimatu. Primordial ärgitab primaarseid tundeid. Alan Averilli suurepärane vokaal manab silme ette uduse iiri ranniku ja metsikud keldi hõimud. Fantaasia hakkab tööle ja muusika esitab loo vanadest aegadest. Redemption at the Puritan`s Hand kätkeb endas teadmist, et surm on vältimatu - selle asemel, et alla anda, ühineme ja tervitame teda kui sõpra, sest surmas oleme kõik üks.

8. Isole - Born from Shadows

Isole lahterdub samuti nö. uue tulja kategooriasse, sest nagu ka Insomniumgi, tutvusin Rootsis pesitsevate eepiliste mõõtmetega doomi meestega alles hiljuti, kuigi neilt olin enne selle aasta üllitist Born From Shadows läbi kuulanud nii 2009.a. Silent Ruins`i ja sellele eelnenud Bliss of Solitude`i. Ütleme nii, et 2011 oli rootslaste jaoks eriti soosiv, sest Born from Shadows koondab enda alla 7 aasta ponnistused ja tõestab, et tegemist on grupiga, keda peab võtma tõsiselt. 

9. Opeth - Heritage

TOP 10 eelviimasele kohale maandus Opethi fänne taaskord pooleks jaganud jazzi sugemetega ja eriti progressiivsele teele astunud Heritage. Kriitiliselt kõrgelt hinnatud Heritage erineb radikaalselt Opethi varasematest ja seda just death metal elementide puudumise poolest. Heritage on uue soundiga eksperimenteeriv album, mis ei tähenda kohe, et bänd jääbki uutele radadele ja ei ilmu enam selliseid meistriteoseid nagu 2008.a. Watershed või siis 2001.a. Blackwater Park. 

10. Before the Dawn - Deathstar Rising

Viimase koha haaras Before the Dawni Deathstar Rising, mille üks esitluskonstertidest toimus ka Eestis. Rockstarzil on üks väga suur pluss - vahetu kogemus publiku ja bändi vahel. Kui esinejaks on aga selline grupp, siis on lausa rõõm nautida paremaid palasid liikmetele otse silma vaadates.

Erilise koha aasta muusika seas võtab endale Skylar Grey, kelle imetabane hääl on lõpuks kogunud piisavalt palju tuntust, et olla iseseisev laulja. Järgmisel aastal peaks ilmavalgust nägema Grey esimene täispikk album Invinsible ja The Buried Sessions of Skylar Grey ehk siis kõik suurte staaridega tehtud collaboration singlid omas mahlas ja tervikus. Seni olen nautinud iga tema lugu ja esitust. Parimate seas on näiteks Words, Coming Home, Coming Home Pt II, Invisible, Beautiful Nightmare, Building a Monster, Can`t Haunt Me, Dance Withou You, Final Warning, Tower, Weirdo, Love the Way You Lie ja Love the Way You Lie Pt II, I Need a Doctor.

Parimad EP-d

1. Cynic - Carbon-Based Anatomy

2. Death Ray Vision - Get Lost or Get Dead

3. The Empire Shall Fall - Volume I Solar Plexus

4. Immolation - Providence

5. Iroha - End Of An Era

Parimad Eesti albumid

1. Shirubi Ikazuchi - Warsoul

2. Metsatöll – Ulg

3. Neoandertals - Ebu Gogo Gutting The Child

Parim kogumik - COMPILATION

As I Lay Dying - Decas

30 märkimisväärset albumit aastast 2011

Novembers Doom - Aphotic

Salyu - Sound Beams
Children of Bodom - Relentless Reckless Forever

Black Sun Aeon - Blacklight Deliverance

Steven Wilson - Grace For Drowning

Mogwai - Hardcore Will Never Die, But You Will

Animals as Leaders - Weightless

Threat Signal - Threat Signal

Anathema- Falling Deeper

The Devin Townsend Project – Deconstruction

Battlelore – Doombound

Turisas - Stand Up And Fight

A Hope For Home - In Abstraction

Amon Amarth - Surtur Rising

My Dying Bride - Evinta

Chevelle - Hats Off to the Bull

Times Of Grace - The Hymn Of A Broken Man

Burzum - From The Depths Of Darkness

Septicflesh - The Great Mass

Darkest Hour - The Human Romance

Amorphis - The Beginning Of Times

The Haunted – Unseen

Samael - Lux Mundi

Unearth - Darkness In The Light

The Black Dahlia Murder - Ritual

The Devin Townsend Project - Ghost

Pain - You Only Live Twice

Vader - Welcome To The Morbid Reich

DevilDriver – Beast

Within Temptation - The Unforgiving

Räägi, mälu! - Eesti filminäitlejate kullafond

RÄÄGI; MÄLU! on vertikaalne sööst minevikku! Meie keskel on palju lugusid, ent veel enam ülestähendamata lugusid. See on meie kultuurimälu, mis väärib talletamist. Eesti filminäitlejate sari kino Sõprus eestvedamisel (koostöös Athena kino, Eesti film 100 ja Tallinnfilmiga) seda püüabki; püüda kinni katkeid Eesti filmimälust, elavdamaks, avardamaks ning jagamaks huvi, kogemusi, teadmisi.. ehk koguni mõistmist. 

RÄÄGI; MÄLU! toob ilmutusi ajast, mida paljud enam ei mäleta või ei saa mäletada, ajast, mis vajab nüüdseks juba kommentaari. Ent et filmid on elavate inimeste loodud, on kõige parem, kui nad räägivad sellest ise. Ja kõigest muustki. 

Fookuses on linateosed nõukogude ajast kuni 90ndate alguseni (k.a) ning valik tolleaegseid ekraanitähti, kes annavad ühtlasi alge (sisu ja suuna) igale konkreetsele õhtule. 

Üritused juhatab sisse umbes tunniajane sõnaline osa, täis meenutusi inimestest, ajast, elamise- ja kinokunstist läbi näitlejate ning nende kolleegide. Sõna ilmestavad lõiked filmirollidest. Mängufilmile, mis linastub ühtlasi näitena näitleja(te) loomingust, eelneb ajaloolis-kultuurilist konteksti selgitav kommentaar. 

Kõik filmid linastuvad 35mm filmilindilt. 

Juba järgmise nädala lõpus on võimalik teha põhjalikumat tutvust Soosaare ainukese täispikka mängufilmiga.

RÄÄGI, MÄLU!
Filmi- ja vestlusõhtute sari: Eesti filminäitlejate kullafond
Kinos Sõprus ja Athena kinos
2011. 2012

III ÕHTU:
Eesti filminäitlejate kullafond: EVALD AAVIK
Film: "JÕULUD VIGALAS", Mark Soosaar, 1980/1981. Tallinnfilm

*Jõulud Vigalas eri: külla on oodata uhket näitlejate ja filmitiimi koosseisu!

Vestlemas: Evald Aavik, Mark Soosaar (õhtujuht), Sulev Keedus, Enn Säde.

18.12. 2011. 18:00. Kino Sõprus
12.12. 2011. 18:30. Athena kino
Külaliste koosseis võib Tallinnas ja Tartus erineda.

Möödunud kohtumised mäluga:

II ÕHTU:
NOV.2011

Eesti filminäitlejate kullafond: KALJO KIISK
Film: "VANA MEES TAHAB KOJU", Tõnis Kask, 1991. Tallinnfilm

Raamat: "Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast", Andres Laasik.
Eesti Päevalehe raamatukirjastus. 2011

Külas: Tiina Lokk, Tõnis Kask, Andres Laasik, Arvo Kruusement.

I ÕHTU:
OKT.2011

Eesti filminäitlejate kullafond: EVALD HERMAKÜLA
Film: "SURMATANTS", Tõnu Virve. 1991. Freyja Film.

Külas: Hendrik Toompere jr, Tõnu Tepandi, Tõnu Virve, Einar Laigna

60 Seconds of Solitude in the Year Zero

"Hoolimata turundajate, produtsentide, ettevõtjate ja moraalse enamuse künismist koondus hulk režissööre üle maailma, et linastada ühekordne kollaažfilm 60 SEKUNDIT ÜKSINDUST AASTAL NULL ja pühendada see kino vabale mõttele. Filmi ei turustata ega levitata, koopia hävitatakse." 

Kindlasti märkasid paljud PÖFFilased programmi nimega 60 SEKUNDIT ÜKSINDUST AASTAL NULL, kus linastusid muu hulgas ka Naomi Kawase Hanezu, Sarneti Idioot ja Winterbottomi The Trip. Tegemist on Tallinn 2011  üritusega, mille lõid Taavi Eelmaa ja Veiko Õunpuu, kes on ühtlasi ka "60 sekundit üksindust aastal null" manifesti loojateks. Ürituse tagamõtteks on lehvitada hüvastijätuks filmilindile kui kaduvale kunstile, mis on aina enam hääbumas digitaalajastu massiivsete võlude keskel. Senimaani ei ole lint kui selline veel välja surnud, aga on suuremate tootjate poolt on lõpetatud näiteks traditsiooniliste filmikaamerate tootmine. Lindi kasutus on tõesti vähenenud, aga on rõõm tõdeda, et on neid, kes seda märkavad ja kes lindi tähtsust senini rõhutavad. Üheks nendeks on üritusega mitte kuidagi seotud Christopher Nolan ja tema The Dark Knight Rises, millest vähemalt 50 minutit on filmitud IMAXi kaameratega ehk siis vastupidiselt tavalisele 35 mm lindile hoopis 70 mm lindile. Kahjuks pole Eesti IMAX-i kinosid, mistõttu võime ainult ette kujutada, kuivõrd erinevad võivad olla meie ja USA kinokülastajate elamused.

Ürituse tarbeks võeti ühendust režissööridega, kelle hulgas on ka Park Chan-wook ja Kim Jee-woon. Park võib-olla ei tule meile külla, aga äkki on tulemas näiteks Kim Jee-woon. Mitmed režissöörid tulevad ürituse ajaks ka Eestisse. Sellisel juhul lähevad küll kõik Eesti Korea fännid kui üks mees sadamasse kuulama Ülo Kriguli muusikat ja vaatama 60 sekundi filme omanäolistelt režissööridelt, et näha, kas Jee-woon on ise ka kohal. Ürituse kulminatsiooniks on kino vabale mõttele pühendatud kollaažfilmi koopia põletamine. mis ei linastu mitte kusagil mujal maailmas. Üritust kajastavad näiteks Twitchfilm, Screen ja Deutsche Welle. Tasub kohal olla.

15. PÖFF - Minu kõige nunnumad

Pärast 33 filmi ja kahte nädalat võib lugeda PÖFF selleks korraks lõppenuks, aga alati on järgmine aasta. Vahepeal on veel animefestival JAFF ja õudusfestival HÖFF. Rõõm oli hiljem kuulda, et Lihtne elu (A Simple Life) määrati festivali grand prix tiitli osaliseks ja filmi peaosaline Deannie Yip sai väärilise tunnustuse kui parim naisnäitleja. Ei olnud ühtegi teist filmi, kus üks näitleja oleks omanud sellist emotsionaalselt kaalu kogu filmi jooksul kui Lihtsas elus. Parima režissööri tiitli saanud Lynne Ramsay osas vaidleks vastu, kuid on täiesti ilmselge, miks võitis tema ja mitte näiteks Andrei Zvyagintsev (Jelena) või teenekas Ann Hui (Lihtne elu). Samuti oleks soovinud režiidebüüdi kategoorias hoopis teist nime, aga kuna võidufilm Adalberti unistus jäi endal vaatamata, siis hetkel ei oska žürii otsust kuidagi hinnata. Vastasel juhul oleks Michale Boganim (Rahutu maa) olnud meelisvalik võidufilmiks. PÖFFi kava koostades ei mõelnud, et peaks kindlasti läbi vaatama kogu võistlusprogrammi, mistõttu õnnestus näha ainult 6 filmi 18-st. Kava koostasin pigem tuttavate režissööride, huvitavate sisututvustuste ja põhjaliku eeltöö järgi, kuigi nagu elu näitas, siis pole võimalik hoida kava sellisena nagu alguses mõeldud. Festivalimelu on selleks liiga võimas ja kaootiline. 33 filmi PÖFFil ja 15 filmi enne PÖFFi. Kokku 48 festivalil linastunud filmi. Ülevaated nähtud filmidest - Minu nunnud 1, 2, 3, 4

Aasia filmide osakaal oli seekord üsna korralik. Esmatutvust tegeva publiku jaoks rohkem kui küllalt. Aasia filmidega kursis oleva vaataja jaoks samuti, aga kui Jaapani filme oli seekord 8, siis Lõuna - Korea mängufilme oli ainult 4, pluss 1 vägagi tervitatav Kim Ki-Duk`i dokumentaalfilm Arirang. Jaapani filmide seas oli esindatud nii meister Miike (esialgu oli kavas lisaks 13 palgamõrtsukale ka Hara-Kiri), absurdikino staar Sono (Armastuses süüdi, Külmad kalad) kui ka kultusrežissöör Tsukamoto (Kotoko, Tetsuo). Enamus nimedest korduvad PÖFFil aastast aastasse. Isegi Naomi Kawase (Hanezu) on varem festivali külastanud. Salamisi lootsin, et legendaarse Takeshi Kitano Outrage on ka meile tulemas, aga juhtus teisiti. Miks loetlen seda, mida võib mujalt lugeda? Aga sellepärast, et Lõuna - Korea kinost oli valitud kaks sõltumatu kino esindajat (Tantsude linn, Tema saabumise päev), mille lavastajate nimed on paljude jaoks tundmatud ja kelle filmid üldiselt tavapärased või siis liiga kauged vaatajast. Vastukaaluks lisati aga Hong-jin Na Kollane meri (The Yellow Sea) ja Kim Ki-Duki kirjutatud ja produtseeritud Poongsan. Lõuna - Korea kino on kirju nagu sealne rahvas - ainult nelja filmiga selle kino esindamine on natuke veider.

Minu jaoks olid nii Tantsude linn kui ka Tema saabumise päev keskpärased, mistõttu tahtsingi näha rohkem harjumuspärast Lõuna - Korea kino, kuid seda võimaldati ainult kahe filmiga. Olles ise elanud juba kaua aega Korea filmi lainel, tuli täieliku üllatusena, et 2011aastal ilmunud mängufilmidest valiti ainult need 4. Valik on tegelikult suur ja lai. Eks mängu tulevad muidugi probleemid filmide kätte saamisega, kuid kahtlen, et nii suure filmitoodangu seast on võimalik kokku kraapida ainult 5. Kui vaadata läbi tänavu Lõuna - Koreas linastunud filmide nimekirja, siis leidub sealt nii teenekate režissööride järjekordseid filme kui ka alles debüüdiga lagedale tulnud nimesid. Kui PÖFFi külastaja nägi oma esimeste Lõuna - Korea filmidena Tantsude linna ja Tema saabumise päeva, siis ei maksa imestada, et see inimene ei vaata enam ühtegi Korea filmi. Kui aga Kollane meri ja Poongsan, siis huvi aina kasvaks. Kui aga tutvuda selle maa kinoga eelmiste PÖFFide kavade kaudu, siis on nende hulgast võimalik välja sorteerida nii Chang Dong Lee Secret Sunshinei kui ka Hae-jun Lee Castaway on the Mooni. Mõlemad pakkusid kvaliteeti ja kumbki neist polnud sel ajal ainukesed Korea filmi esindajad PÖFFil. Tahan vist öelda, et olen pettunud Lõuna  - Korea filmide vähesuses festivali, aga olen väga rahul, et nende 4 seas oli kaks või siis vähemalt üks tõeline Korea kino - Poongsang ja Kollane meri.  

Alljärgnevad on minu PÖFFi 10 + 4 parimat filmi.

That is all. 

Torino hobune - The Turin Horse (2011) 10/10 

Filmikunsti pärlite hulka kuuluva Bela Tarri väidetavalt viimane film pole kergete killast. Pikad imeilusad ja nõtked, aga pidevalt muutuvad kaadrid saadavad kahe tegelase rutiinseid tegevusi, kuid Tarri käsitluses on midagi nii ürgset, et iga kaader on elamus omaette. Puhas seisundifilm, mis ei tohiks karastunud filmihuvilisele olla midagi ületamatut, aga tavapublikule kehtib siiski hoiatus, et see pole film igaühele. Tegu on puhta kunstiga.

Rahutu maa - Land of Oblivion (2011) 10/10

Miskipärast meenus eelmise aasta PÖFF-il nähtud In a Better World - tunne oli sama. Seepärast ma PÖFF-il käingi, seepärast filme armastangi - Rahutu maa on täius igas mõttes. Senise PÖFF-i parim film ei ole lihtne ja tõhus indie nagu 50/50, vaid võimas elamus, emotsioon, mida kannavad endas inimesed ja maa, mis kisendab senini, kuid pole kedagi, kes hädakisa kuuleks. On vaid endise elu külge jäädavalt aheldatud rahutud hinged. 


Elena - Jelena (2011) 9/10

Andrei Zvyagintsev on eelkõige tuntud Veneetsias laineid löönud The Returni poolest, kuid äramärkimist väärib ka 4 aasta tagune Cannesis Palme d`orile nomineerinud The Banishment. Nüüd on siis järg käesoleval aastal ilmunud  ja Cannesis samuti menu ja võidu osaliseks saanud Elenal. Elena on ehe näide sellest, et lihtsuses peitub võlu, kuigi lihtsusest on asi väga kaugel. Samas ei esita film oma lugu ja karaktereid väga keerukalt. Seda pole vaja. Selle asemel laseb režissöör tegelastel ja lool mööda ekraani laiali valguda, et iga viimanegi nüanss oleks arusaadav, kuigi mitte üheselt mõistetav, mistõttu on võimalik pärast pikka ja põhjalikku mitte just kõige tavalisemaid konventsioone järgivat sissejuhatust lasta end filmil haarata ja käia koos tegelastega läbi nende rutiinid ja jälgida, millise kulminatsiooni suunas liiguvad üha kiiremini üle pea kasvavad perekesksed konfliktid. Arvustus.

Türannosaurus - Tyrannosaur (2010) 9/10

Täpselt sellist laadi film, kus oleks piisanud ainult natukesest, et film ära rikkuda. Seda aga ei juhtunud. Karm ja realistlik lugu vägivallast, valikutest ja iseendaga võitlusest. Pole olemas õigeid valikuid, on vaid viisid, kuidas nende valikute tagajärgedega edasi elada. Võimas debüüt Paddy Considinelt ning hingematva abitusega vaatajat lämmatav rollisooritus Peter Mullanilt.

Beebimonitor - Babycall (2011) 9/10 

Noomi Rapace (Män som hattar kvinnor - The Girl with the Dragon Tattoo) filmid on nüüdseks PÖFF-il käinud kokku kuus korda. Varsti kujuneb Stieg Larssoni raamatuadaptsioonide abil rahvusvahelisele areenile tõusnud Rapace ka Hollywoodi tuntuimaks näoks. Rõõm tõdeda, et Sherlock Holmes 2 ja Prometheuses osalemine pole teda rebinud ära võimalusest kehastuda järjekordselt ümber psühholoogiliselt rikutud üksikemaks. Sarnast rolli on Rapace kehastanud juba kolm filmi, aga kui üldse kedagi sellises raskes ja väsitavas rollis jälgida, siis on selleks Rapace, sest ta valdab  peaaegu et võimatut oskust viia vaataja niivõrd kaugele, et kui ekraanil toimuv hakkab muutuma juba liiga jõhkraks, siis usun Rapace mängitavat tegelast endiselt, olen veendunud igas tema motiivis ja elan kaasa tema reaalsust raputavatele sündmustele ning mis kõige olulisem, tunnen talle kaasa isegi kõige hullemas ja võimatumas olukorras.

Me peame Kevinist rääkima - We Need To Talk About Kevin (2011) 9/10 

Tilda Swintonil on palju häid rolle ja Kevini ema Eva roll kuulub parimate sekka. Film sarnaneb paljuski teise minu kõige oodatuima filmiga Martha Marcy May Marlene, kuid seda siiski ainult psühholoogilisest vaatepunktist. Stilistikalt on tegu kahe vastandiga - üks kargab näkku, aga teine närib aeglaselt aina sügavamale ja sügavamale. Filmikunstiliselt on Me peame Kevinist rääkima justkui õudusunenägu, mis tallab kord reaalsuse ja kord jälle unenäolisuse radadel. Rajad ristuvad ja reaalsus variseb. Tervikuna raputab film vaatajat päris armutult. Siinkohal tekibki küsimus selle kohta, et kas ongi vaja konkreetset põhjust kurjuseks või piisab kujunditest ja sümbolitest? Viimane laseks ise pildi kokku panna ja sedagi oma arusaamiste järgi. Üks viimase aja huvitavamaid kinoelamusi.

Kollane Meri - The Yellow Sea (2010) 9/10 

Mul oli kord üks koer, kes jäi marutõppe. Koer hammustas ja ründas kõiki vastutulijaid. Lõpuks nõuti ta magama panemist. Koer aga põgenes. Olin jõudnud ta juba unustada kui koer tuli tagasi. Ta oli kõhn ja väga haige. Matsin ta aeda. Nii algab eepiline suurteos, mis paneb tõsiselt mõtlema, naerutab natuke ja tekitab hullumeelset pinget täis olukordi. Seda kõike ühele Lõuna - Korea thrillerile omases kastmes ehk siis midagi Hollywoodilikku on siit raske leida. Lugu on küll lihtsamatest lihtsam - üks mees, üks tööots, mafia kokkumäng ja võitlus elu ja surma peale, aga lavastus, kaamera, isegi montaaž ja eelkõige näitlejad ning režissööri stiil on võtmesõnad, mis jätavad kokku pannes suu ammuli. Na Hong-jin meisterlik suurte mõõtmetega thriller on mõttelt niivõrd inimlik, et tänu lavastuse peaaegu et piiritule ülemeelikusele võib see lugu kandev osa isegi ununeda. Lõpp aga tuletab meelde, et kõige tähtsam on siiski inimene ja seda isegi siis kui kärvad nagu prussakas. The Chaser`it ei ületa, aga võimas elamus siiski.

Artist - The Artist (2011) 9/10 

Homage tummfilmiajastule ja selle hääbumisele helifilmi saabumise järel on tõeline kullatükk. Alates ilusast must-valgest pildist ja lõpetades perfektselt toonase ajastutunnetuse edasi andmisega. Huvitav eksperiment on küll vormilt tummfilm, kuid toob siiski vastavalt sisu arengule sisse nii helifilmi kui ka meile tuntud tavapärase mängufilmi elemendid. Ilus pilguheit ühte kõige hiilgavamasse aega filmiajaloos.

Mäng - Play (2011) 8/10

PÖFFi viimasele päevale nagu rusikas silmaauku. Oma olemuselt eluline, aga vormilt kunstiline Play kajastab paljudele kindlasti tuttavaid hetki lapsepõlvest, aga samas jookseb taustal palju üllam ja kriitilisem teema - mäng eludega veelgi suuremas mängus. Iga kaader mängis välja ühe olulise osa suuremast mõttest, mis tegelikult hägustus just tänu sellisele esitusviisile. Elust kihavad kaadrid on aga nii läbi mõeldud, et vaata ja imesta. Režissöör paneb publiku meelega neutraalsesse positsiooni  tekitades seda aga nii, et poistega juhtunut näeme ainult distantsilt ja me ei saa nendega kunagi lähedaseks, me ei õpi neid tundma kui isiksusi vaid kui ohvreid. Dokumentaalsust imiteerival stiilil on mitu funktsiooni - alguses näeme noori kaubamajas konflikti sattumas justkui läbi turvakaamera, hiljem näeme läbi poevitriini ja siis visatakse vaataja trammi tagaistmele ning sunnitakse olema sama neutraalne ja kartlik nagu inimesed trammis, kes ei julge ja ei taha teha mitte midagi isegi siis kui konflikt väikeste lastega toimub nende silme all. Alles hiljem öeldakse, et ma nägin kõike pealt või et ma helistan nüüd politseisse, aga siis on juba hilja. Kahju on tehtud, kuid nii inimesed käituvadki. Sellega film õnnestubki - vaataja viiakse tuttavatesse olukordadesse, mille nad ise on mingil määral läbi elanud ehk siis mitte midagi teinud, aga ehk nüüd näeme, et neutraalsus tekitab ohvreid, kes ei hinda sinu tagantjärele tekkinud tarkust. Kaadreid minimaalselt, pikkust kaks tundi ja väga palju öelda.

Lihtne elu - A Simple Life (2011) 8/10 

Lugu on lihtne, aga suudab olla väga liigutav ilma igasuguse liigse emotsioonita ja üledramatiseeringuta, puuduvad ülespuhutud tunded ja idealistlikud motiivid, on vaid südamlik ja inimlik lugu perekonnast, mille juurde kuulub paratamatult elu, surm, kurbus, rõõm ja piiritu armastus selle kõige naturalistlikumas võtmes. Ann Hui režii ja imeilus pildikeel paneb film elama oma elu. See elu pulbitseb igas kaadris ja karakteris. Lihtne elu tõesti. Arvustus.

+

Martha Marcy May Marlene (2011) 8/10 

Kaua oodatud kaunikene ei valmistanud pettumust isegi siis kui lõpp mõjus nagu oleks nabanöör katki lõigatud. Rahulikult aina sugavamale närivat psühholoogilist karakteriuurimust saadab kaunis ja esialgsele ohvrile eri külgi juurde ehitav kaamera. Tõeline nauding on vaadata suurel ekraanil ilusaid ja tähndusrikkaid suuri plaane, mis haaravad oma kütkeisse. Seetõtu oligi lõpp niivõrd frustreeriv. Kui oled täiesti filmis sees - hingad ja pilgutad silmi filmi kadreeringu rütmis, siis mõjub äkiline lõpp nagu välk selgest taevast, aga ka selline emotsioon oli läbi mõeldud kui selge noot vaatajale lõpust, mis elab edasi isegi siis kui film on läbi ja saalis on viimased tuled kustunud.

Vihurimäe - Wuthering Heights (2011) 8/10 

Emily Bronte ainsat romaani Vihurimäe on filmideks ja sarjadeks adapeeritud juba 1920-ndatest alates. Nende ekraniseeringute režissööride hulgas on olnud ka Bunuel ja näitlejaparaadist on eredamad imetabane Juliette Binoche  ja karismaatiline Ralph Fiennes. Nüüd on aga järg üleelmisel aastal briti indie kino lemmiklapseks kujunenud Andrea Arnoldi (Fish Tank) käes. Arnold läheneb ajastudraamale modernse kinokeelega lastes kaamera statiivi pealt maha ja unustades ära igasuguse võimaluse staatiliseks lähenemiseks. Kaamera aina liigub ja liigub kordagi jälgitavat rütmi paika panemata. Äkki see oli rütm? Rütm ilma rütmita? Noored näitlejad ei räägi palju. Kaamera kõneleb ise - vaikuses. Tehniliselt huvitav, kuigi väsitav ja loo osatähtsust ähmastav, aga siiski piisavalt omapärane, et jääks kauaks ajaks meelde.

Unustatud unelmate koobas - Cave of Forgotten Dreams (2010) 8/10 

Ainult paari meeskonnakaaslasega 1994. aastal avastatud ja nüüdseks turistidele suletud koopasse langemine on korraga nii müstiline kui ka ääretult maagiline vaade kellegi kunagisse argipäeva, ellu ja mõtteisse, uskumustesse ja spirituaalsesse maailma. Herzog suunab kaamera sellele, mis muudab Chauvet koopad eriliseks ja senini mõistetamatuks – suletud habras keskkond, kus on ainult üks kindel tee. Teelt kõrvaleastumine hävitaks niigi ainult aja ja suletud keskkonna tasakaalu mõjul tervena püsinud pisikese maailma. Kitsastes ja vägagi piiratud tingimustes üles võetud kaadrid annavad edasi sama tunde, mida tundis filmimeeskond koopas olles. Kaadrid liiguvad aeglaselt mööda maalinguid täis koopaseinu, taustal käib vaatajat teise maailma, teise aega edasi viiv imeilus muusika. Herzogi klassikaline narratsioon juhatab meid ammu unustatud paika, kus aeg on seiskunud, kuid ometi kihab elu nii nagu poleks see kunagi seiskunud. Arvustus.

Armastuses süüdi - Guilty of Romance (2011) 8/10 

Sono oma tuntud headuses. PÖFFil näidati 120 minutilist versiooni, aga on olemas ka 144. Kahju, et Shimizu ei jõudnud PÖFFile. Sisu kui selline pole midagi uut - koduperenaine tahab olla midagi enamat ja hakkab prostituudiks. Bunueli Bellede jouris oli see fantaasia. Sono muudab aga kõik võikaks reaalsuseks ja veelgi enam - Sono suudab ühte filmi panna inimeste sügavaimate ihade illustratsioonid, selge joone ühiskonnakriitikat ja terve posu temale omast absurdi rohke seksi ja vere seltsis. Sono viitab nii paljudele teemale niivõrd suure hullumeelususe keskel, et mõnikord on võimatu meelde tuletada, mis oli mõte või siis eesmärk, aga Sono teab seda, mistõttu ühel hetkel võtab ta alati hoo maha ja laseb publikul rahulikult mõtiskleda.