Unustuste saar: Haruka ja maagiline peegel on muinasjutuline seiklusfilm, kust leiab mõjutusi muu hulgas ka
Miyazaki töödest. CG anime režissööriks on stsenarist ja mängudisainer
Shinsuke Sato, kelle viimaste tööde hulka kuulub ka menuka manga ja seriaali
Gantz põhjal valminud mängufilm, mis võeti kodumaal üsna hästi vastu ja juba paari päeva pärast ilmub Jaapanis filmi teine osa. Unustuste saart vaadates tuli mulle esimese asjana pähe Miyazaki
My Neighbor Totoro, mis on samuti läbi põimunud püsivast kaotusvalust ja igatsusest kallima järele. Erinevalt Unustuste saarest ei ole Totoro ühemõtteline ja lihtne lugu läbi laste silmade, vaid tegelikult on rikkaliku pinna all peidus midagi hirmuäratavat, mida Miyazaki toob loosse sisse kaine meeldetuletusena, et elu pole ainult lust ja lillepidu. Unustuste saar püüab teha sama, aga kahjuks ei taha see tal hästi õnnestuda. Põhjus peitub loo lihtsuses ja selguses, stampkarakterites ja läbinähtavas süžees. Lugu ja tegelased ei sisalda midagi uut ja huvitavat, mistõttu haarab film kaasa ainult seiklusliku poolega, mida on aga täpselt piisavas koguses, et vaataja rahule jääks ja enamat nõudma ei kipuks.
Unustuste saar ei ole puhastverd anime. Tegemist on arvutiga genereeritud versiooniga animest, mida ilmestab mõjuv kolmemõõtmelisus ning mitme stiili sujuv segamine. Kõik suuremad kaadrid loodusest või Unustatud asjade maast on lahendatud nii, et eesplaanid on animeeritud, kuid tagumised plaanid on loodud hoopis tavapärase pliiatsijoonega. Nii tekib huvitav kooslus 2D ja 3D-st, aga sama ei kehti kiirelt arenevate sündmuste juures. Seiklus õhus, maal ja meres on kokku lõigatud väga sujuvalt, kuid sageli nii kiirelt, et pilk ei jõua järele. Kiirust vähendab tähelepanu detailidele, kuid kokkulaenatud ideedest pungil maailm on kõike muud kui originaalne, rikkalik ja täis omapärast fantaasiat. Samas on juba olemasolevad ideed omandanud huvitavad funktsioonid inimeste maailmast unustatud asju kokku korjavate olendite ühiskonnas. Kui teha oma tegelased inimesesarnaseks, siis tuleks püüda seda teha nii, et neile otsa vaadates ei vaataks meile vastu ebamäärane ja veider kujutis inimesest. Suured plaanid peategelasest Harukast on lausa eemaletõukavad, kuid mitte kogu aeg. Tihtipeale oleneb see puhtalt situatsioonist. Tegevuse käigus näeb näo imitatsioon välja väga algeline, kuid rahulikumates stseenides, kus oluline ongi Harukast välja paiskuv emotsioon, on näojooned loomupärased ja tunded selgelt loetavad.
Millega võlub Unustuste saar vaatajat? Üürikeste momentide ja pisitegelastega, kes ilmuvad küll ainult ainult korraks, kuid jäävad siiski meelde. Loomulikult pean silmas kauaks ajaks unustusse vajunud Haruka mängukaru Cotton või siis Kaisu, mis ärkab unustatud asjade maal temasse sisestatud peeglikillu mõjul ellu ja puistab Harukale südant. Haruka ja karu taaskohtumine on üks mesisemaid hetki, aga mesimagus suhtumine ei sega, vaid hoopis haarab kaasa ja lööb hetkega näo naerule, mistõttu ongi tegu ühega nendest filmidest, mille vaatamise käigu ei pane tähelegi, et nägu on pidevalt naerul. Pidevalt korrutatakse filmi sõnumit unustatud kallitest asjadest, mille taasleidmisel meenuvad meenutamistväärt hetked elust. mida lubasime, et ei unusta kunagi. Mõtte ja teemakäsitluse poolest õnnestub film igati. Selged seosed fantaasia ja reaalsuse vahel ei lase olulisel sõnumil kordagi pildilt kaduda.
Ärakasutamata võimalusi täis Unustuste saar on hea ajaviide seiklusliku muinasjutu näol. Kohati on film hunnitult ilus ja pildikeele poolest ääretult kaunis, kuid vahetpidamata pidurdab tempot nii lohakas animatsioon kui ka sirgjooneline ja vähe üllatusi pakkuv lugu. 7/10
Unustuste saar: Haruka ja maagiline peegel on muinasjutuline seiklusfilm, kust leiab mõjutusi muu hulgas ka Miyazaki töödest. CG anime režissööriks on stsenarist ja mängudisainer Shinsuke Sato, kelle viimaste tööde hulka kuulub ka menuka manga ja seriaali Gantz põhjal valminud mängufilm, mis võeti kodumaal üsna hästi vastu ja juba paari päeva pärast ilmub Jaapanis filmi teine osa. Unustuste saart vaadates tuli mulle esimese asjana pähe Miyazaki My Neighbor Totoro, mis on samuti läbi põimunud püsivast kaotusvalust ja igatsusest kallima järele. Erinevalt Unustuste saarest ei ole Totoro ühemõtteline ja lihtne lugu läbi laste silmade, vaid tegelikult on rikkaliku pinna all peidus midagi hirmuäratavat, mida Miyazaki toob loosse sisse kaine meeldetuletusena, et elu pole ainult lust ja lillepidu. Unustuste saar püüab teha sama, aga kahjuks ei taha see tal hästi õnnestuda. Põhjus peitub loo lihtsuses ja selguses, stampkarakterites ja läbinähtavas süžees. Lugu ja tegelased ei sisalda midagi uut ja huvitavat, mistõttu haarab film kaasa ainult seiklusliku poolega, mida on aga täpselt piisavas koguses, et vaataja rahule jääks ja enamat nõudma ei kipuks.
Unustuste saar ei ole puhastverd anime. Tegemist on arvutiga genereeritud versiooniga animest, mida ilmestab mõjuv kolmemõõtmelisus ning mitme stiili sujuv segamine. Kõik suuremad kaadrid loodusest või Unustatud asjade maast on lahendatud nii, et eesplaanid on animeeritud, kuid tagumised plaanid on loodud hoopis tavapärase pliiatsijoonega. Nii tekib huvitav kooslus 2D ja 3D-st, aga sama ei kehti kiirelt arenevate sündmuste juures. Seiklus õhus, maal ja meres on kokku lõigatud väga sujuvalt, kuid sageli nii kiirelt, et pilk ei jõua järele. Kiirust vähendab tähelepanu detailidele, kuid kokkulaenatud ideedest pungil maailm on kõike muud kui originaalne, rikkalik ja täis omapärast fantaasiat. Samas on juba olemasolevad ideed omandanud huvitavad funktsioonid inimeste maailmast unustatud asju kokku korjavate olendite ühiskonnas. Kui teha oma tegelased inimesesarnaseks, siis tuleks püüda seda teha nii, et neile otsa vaadates ei vaataks meile vastu ebamäärane ja veider kujutis inimesest. Suured plaanid peategelasest Harukast on lausa eemaletõukavad, kuid mitte kogu aeg. Tihtipeale oleneb see puhtalt situatsioonist. Tegevuse käigus näeb näo imitatsioon välja väga algeline, kuid rahulikumates stseenides, kus oluline ongi Harukast välja paiskuv emotsioon, on näojooned loomupärased ja tunded selgelt loetavad.
Millega võlub Unustuste saar vaatajat? Üürikeste momentide ja pisitegelastega, kes ilmuvad küll ainult ainult korraks, kuid jäävad siiski meelde. Loomulikult pean silmas kauaks ajaks unustusse vajunud Haruka mängukaru Cotton või siis Kaisu, mis ärkab unustatud asjade maal temasse sisestatud peeglikillu mõjul ellu ja puistab Harukale südant. Haruka ja karu taaskohtumine on üks mesisemaid hetki, aga mesimagus suhtumine ei sega, vaid hoopis haarab kaasa ja lööb hetkega näo naerule, mistõttu ongi tegu ühega nendest filmidest, mille vaatamise käigu ei pane tähelegi, et nägu on pidevalt naerul. Pidevalt korrutatakse filmi sõnumit unustatud kallitest asjadest, mille taasleidmisel meenuvad meenutamistväärt hetked elust. mida lubasime, et ei unusta kunagi. Mõtte ja teemakäsitluse poolest õnnestub film igati. Selged seosed fantaasia ja reaalsuse vahel ei lase olulisel sõnumil kordagi pildilt kaduda.
Ärakasutamata võimalusi täis Unustuste saar on hea ajaviide seiklusliku muinasjutu näol. Kohati on film hunnitult ilus ja pildikeele poolest ääretult kaunis, kuid vahetpidamata pidurdab tempot nii lohakas animatsioon kui ka sirgjooneline ja vähe üllatusi pakkuv lugu. 7/10
