The Ward

John Carpenteri viimane film Ghosts of Mars ilmus 9 aastat tagasi. Vanameister näitas juba siis nõrkemise märke. Ghosts of Mars mõjub praegu Neil Marshalli Doomsday eelkäijana. Uskumatu, et mees, kes tegi klassikaks kujunenud filmid nagu Halloween, The Thing, They Live ja Escape from New York, on pärast 9 aastat valmis saanud piinlikult halv ja halenaljaka The Wardiga. Tegu pole küll tema stsenaariumiga, aga ausalt öeldes on stsenaarium vaid üks osa läbinisti mädanenud tervikust. Minu jaoks, kes ma olen näinud Carpenteri filmograafiast ainult tema karjääri ja stiili defineerivaid filme, tuli täieliku üllatusena, et korralikult alanud, aga koheselt erakordselt tüütuks, etteaimatavaks, pead igavusest ja lollusest valutama panevaks jump scare`ide ja kogu sisu pahupidi pöörava sisukäänaku peale üles ehitatud film on tõesti Carpenteri oma. Film meenutas pigem mõnda klassikalise õudusfilmi uusversiooni, mis ongi tavaliselt vaimuvaesed ja halenaljakad, kuna ikka arvatakse, et muusikaga mängimine ja pimedate nurkade näitamine on senini ideaalseim viis hirmutamiseks ja seda The Ward tegigi. Viimase aja eeskujulikum õudusfimi tiitlit vääriv on hoopis James Wani Insidious. Ka seal mängiti pingelisemad kohad välja muusika ja helitaustaga, kuid Wani eelis oli see, et ei osanud aimata, mis nüüd nurga tagant ekraanile kargab. Tead, et midagi tuleb ja kohe, aga ei tea, mis see on ja miline välja näeb.

The Ward aga näitas kuivõrd madalale võib kunagise suurmeistri karjäär langeda ja ma ei ütle seda lihtsalt pimedast pettumuselainest, vaid kui fakti, sest film ei erine tõesti palju igal aastal ilmuvatest lihtlabastest hirmutajast. See, mis tegi temast kuulsuse, on alles, stiil on jätkuvalt hea, aga õuduse ja sisu suhtes on läinud midagi väga valesti. Carpenter suudab ikka ja jälle ekraanile manada ideaalse õudusfilmi atmosfääri ning tema režii on oma staatilisuses muljetavaldav, kuid kõik muu, mis annab õudusfilmile elujõu, seda kohe kindlasti ei ole. Mõnes mõttes sarnaneb The Ward Scorsese fantastilise Shutter Islandiga, kus iga kaader on kunstiteos ja midagi pole juhusikku. The Wardis on aga iga uus sisuline pööre pastakast imetud ja igasugused seosed mineviku, oleviku ja tuleviku vahel on olematud. Vaataja ei suuda mitte millegi põhjal kaasa mõelda, mistõttu jääbki ainult lihtne ja vägagi selge arendus hävitava lõpplahenduse poole, mida on võimalik tajuda kohe kui peategelane siseneb hullumajja.
Mitte miski ei mõju filmi juures tervikuna, osana millegist suuremast. Tegelased mõjuvad eraldiseisvate osadena, mis ei tööta loo kasuks. Liiga palju või siis mõningal juhul liiga vähe öeldakse sisu kohta väga varakult ära, mis omakorda tagab üle poole filmi kestva kannatuse, et millal lõpuks juhtub see, mis oli selge juba esimesest veerandist. Õudus kui selline on peaaegu olematu. Peaaegu, sest Carpenteril on säilunud oskus luua ideaalset keskkonda. Iga kord kui kaader algab pimeda koridoriga on selge, et nüüd tuleb uus stseen vaimuga. Iga kord kui kaamera liigub tegelase selja taha on teada, et tema selja taga on vaest kummitatavat peaaegu puudutamas nimetu õudus. Iga kord kui toimub ettevalmistus õuduseks võib kõlarite volüümi maha keerata, sest hirmus pole mitte kõdunev nägu akna taga, vaid tema tulekuga kaasnev müra. Tegelased kõnnivad hirmunult mööda koridore ringi ja tervitavad pimedust oma malbe naisehäälega. Aegamisi lahtub igasugune ootusärevus ja teadmatus loo arengu suhtes, kuni igasugune huvi asendub tüütu arusaamaga loo jutustamisest ja pinge tekitamisest. Näitlejad ei aita ka mitte kuidagi kaasa. Igaüks kordab seda, mida me juba ammu teame ja taandub vaikselt kui ekraaniaeg hakkab läbi saama. Amber Heard (Drive Angry, All the Boys Love Mandy Lane) on küll ilus ja omab ka teatavat karismat, aga The Wardis on ta kogu aeg hirmunud ja segaduses.
Filmile annab surmava löögi aga lõpupüant, mis on küll sarnane näiteks The Triangle`ile ja Shutter Islandile, aga erinevalt neist ei toeta The Wardi juures pealtnäha mitte miski seda, mis on varuks veel lõpus. Ja see pole kõik. Ühest pöördest ei piisa. Viimase kaadriga ilmub ka teine ja veelgi jubedam pööre. Viimane niivõrd drastiliselt filmi pooleks jagav thriller oli Jodie Fosteri Flightplan, kus ehitati esimene pool filmist üles ühes stiilis, kuid teine pool tutvustas juba uut. Vaatajat lollitati kahe erineva filmi kokku sidumisega, mistõttu polnud võimalik ette aimata või siis tegelasi võimalikult palju tundma õppides aru saada, milles peitub filmi tegelik olemus. The Wardi hullumaja on liiga puhas ja armas, et olla tõsine haigla. Seda esimest korda märgates tundub, et tegijad pole kunagi üheski hullumajas käinud. Siis aga mõistad, et patsientidel ja vaimul on hoopis teine tähendus, mis aga ei selgita kõige olulisemat - miks ei toeta eelnev mitte kuidagi peale paari tegelase repliigi seda, mis on tulemas? Praegu mõjub lõpp kui klaver põõsas ehk midagi ettenägematut ja arusaamatut. Ütlen ausalt, et Carpenteri õudus asendus kiiresti halenaljaka vaatepildiga kui nö. vaim ründas patsiente. Kuidas ta seda tegi? Kägistas ja loopis neid nagu kaltsunukke ning kõndis ringi nagu juhuslik Comic-Coni cosplay kostüümis fänn. Kohati meenus Scary Movie 3-e poolt naljanumbriks muudetud The Ringi ikooniliselt videolindilt ilmuv vaim, kes tatsas komöödiale kohasel veidralt ringi ja kägistas ning peksis oma ohvreid. Kui tekivad juba sellised seosed ja õudus asendub komöödiaga, siis peab olema midagi valesti. 4/10

Hesher

Hesher lahterdub peaaegu ideaalselt leinast ülesaamise filmide hulka, mis näitavad ühe isiku või kogu pere murtud rutiini pärast lähedase surma. Igapäevase valusa rutiini lööb segamini aga võõrkeha, milleks võib olla uus tegelane või isegi mõni loomake. Tänu jumalale, et Hesher polnud armas väike kutsikas. Antud juhul on võõrkehaks kanepit suitsetav ja oma hügieeni suhtes hoolimatult käituv Joseph Gordon Levitti mängitud Metallicat nautiv, pealtnäha oma isiklike probleemide küüsis vaevlev või neid siis välja elav hoolimatu ja ettearvamatu Hesher, kelle ainuke püha eesmärk on filmi arenedes aidata perekond välja neid laastavast leinast. Kas Hesher eksisteeris ka reaalse tegelasena või oli ta olemas ainult leinava pere jaoks? Seda küsimust lahkab stsenarist ja režissöör Spencer Susser umbes täpselt nii nagu seda on tehtud kogu aeg. Tutvustatakse täiesti uut tegelast, kelle põhjus pere keskel olemiseks jääb segaseks, kuid loo eri arengufaasidest läbi käies on lihtne mõista, et ta on ja ei ole ka. Ta on kõike seda, mida perekond hetkel ei ole. Ta väljendab kõiki neid tundeid, mida üks murtud pereisa ja väike poiss ei suuda.

Susser läheneb asjale natuke teistmoodi, tuues Hesheri sisse täiesti uskumatu tegelasena ja üllatusi täis süžeekäiguna, kelle pealispind on niivõrd erinev, et koondab igasuguse tähelepanu ainult temale. Susser ei näita teda kui juhuslikult sisse sadanud kummalist liiminuusutajat vaid kui loole olulist osa ja seda kohe nii, et muusikaline taust ja montaaž annavad sellest kohe ka märku. Peategelase rollis olev poiss, kelle isa veedab aega diivanil musta masenduse äärealadel viibides, tunneb, et on üksinda ja suutmatus leppida ema surmaga sunnib teda kinni hoidma viimasest õnnelikust mälestusest emast, milleks autoõnnetuses viga saanud auto, mida poiss jälitab romulasse, kust üritab seda välja osta. Hesher astub kaadrisse täiesti ootamatult ja ilma igasuguse sissejuhatuseta haarab ta poisist kinni ja seda nii füüsilises kui ka tähenduslikus võtmes. Alates esimesest kohtumisest ei jäta Hesher poissi enam rahule vaid üritab teda justkui aidata, aga tehes seda läbi Hesherile omase käitumise ja mõttemaailma, mis mõjub kõige muu kui abina. Režissöör pole hakanud peitma mõtet, miks Hesher seal on ja mis on ta eesmärk. Ta paneb tema eesmärgi kohe paika ja siis arendab lugu koos Hesheriga edasi. Klassikaline näide kohutava elamuse osaks saanute stressi kujutamise kohta filmis on juba see, et Hesher ei ole üheski kaadris üksi. Ta on alati poisi, pereisa või vanaema vaateväljas. Kordagi ei näe me teda üksi tegutsemas. See annabki talle omaduse, mis annab mõista, et teda pole olemas ja et ta on ainult antud tegelaste või siis tegelase fantaasia vili, kui nii võib öelda. Tegelikult on ta lihtsalt kõndiv tunneteväljendus ja seespoolt väljapoole keev viha, mida saab näidata ainult tema, aga mida ei suuda masenduses perekond.
Me ei taju kordagi mitte ühtegi kaadrit läbi Hesheri perspektiivi, sest tal on see juba olemas, tema vaatenurk on juba esindatud, aga meie seda kohe ei tea, vaid märkame aegamisi ja siis lööme endamisi käed kokku ja nohistame, et vaata kui leidlik - Hesherit näemegi läbi leinava poisi perspektiivi, sest ta on seal ainult nende tegelaste pärast ja poiss on ju filmi peategelane. Tegelikult ei heida ma filmile midagi ette. Võtta taoline üsna palju kasutust leidnud lähenemine ja teha seda Hollywoodi parimate karakternäitlejatega on üks asi, aga kõik see ka tööle panna on teine asi ja Susseril õnnestus teha seda oma debüütfilmiga. Leina ei ole kerge ekraanile tuua. Näiteks Nicole Kidmani taas ekraanile toonud Rabbit Hole tegi seda tavapärasel tuntud viisil, kuid siiski oli film meeldiv emotsionaalne rännak lähedase kaotanud pere keskel. Hesheri suutlikkus tuua ehe lein ja kurbus ekraanile ei ole küll imetabane, aga siiski mõjukas, sest külmaks ei jäta ja võimaluse korral paneb korraks ka sees kripeldama. Mitte kauaks, aga natukeseks ja sellest piisab. Joseph Gordon-Levitt roll Hesherina, Natalie Portman üksiku naisena, Rainn Wilson leinast muserdunud isana ja Devin Brochu poisina moodustavad väga tugevast ekraanikeemiast läbi nõrgunud kogumi, mille mõjusfääri laiendab veelgi filmi naturalistlik ja vägagi liikuv kaameratöö.
Probleemiks osutub aga see, et osa filmist sisaldab kõike seda, mida vaataja juba ammu teab. Iseendas vaimujõu leidmise mõtet on püütud osavalt ja suures osas õnnestunult varjata Hesheri karakteriga, kes haarab tähelepanu ja ei lase kordagi oma mõtetega üksi olla, sest muidu kargaksid pähe loomulikud ja täiesti loogilised mõttekäigud, mis alandaksid mõnevõrra filmielamust, aga ei tasu muretseda. Niikaua, kuni fookus on Hesheril ja kõlaritest kostub Metallica, ei pea muretsema. Las Hesher muretseb teie eest. 8/10

Karigurashi no Arietti

The Borrower Arrietty on Studio Ghibli eelmise aasta ainuke täispikk animefilm. Ei oska öelda, kas debüütfilmi teinud Hiromasa Yonebayashilt oodati seetõttu imet ja ülemaailmset tuntust, aga teada on see, et Arrietty on täieõiguslik Ghibli film. Need, kes ootasid Goro Miyazaki Tales from Earthsea sarnast ebalevat lugu ja varieeruva kvaliteediga animatsiooni peavad pettuma. Arrietty on film täis pimestavat ilu ja lapsepõlve meenutavat soojust, milletaolist suudab luua ainult Ghibli. Arrietty ei jõua küll Miyazaki parimate tööde tasemeni, kuid see ei vähenda filmi väärtust karvavõrdki. Olgugi, et filmis leidub mõni üleliigne koht või siis pealesunnitult mõjuvaid stseene, aga tervikuna on Arrietty õnnestunud teos, mille miinuspooled ei tohiks segada kellegi filmielamust. Karigurashi no Arrietty põhineb kaudselt Mary Nortoni lasteraamatute seerial The Borrowers, mille põhjal on varem tehtud kaks sarja ja filmi ning lisa on veel tulemas. Inglismaal on raamatuseeria senini populaarne, mistõttu on adaptsioonide rohkus täiesti mõistetav. Ghibli ja eriti Miyazaki filmide juures on põhinemine juba olemasoleval materjalil kujunenud juba tavaks. Näiteks võib tuua Ponyo, Howls Moving Castle, Tales from Earthsea ja tänavu linastuv jaapani mangal põhinev Goro Miyazaki teine film From up on Poppy Hill.

Mary Nortoni romaan on leidnud aga uue tõlgenduse jaapani nägemuse kaudu. Arrietty on noor ja teda ümbritseva maailma ohtudest veel ebateadlik laenaja, kellel pole olnud erinevalt oma perekonnast inimestega halbu kogemusi, mistõtu tunneb ta end inimeste aias seigeldes ja nende maja all elades vabana, aga seda päevani, mil Arrietty suundub isaga oma esimesele laenamisele ja üks inimestest, noor terviserikkega maamajja puhkama tulnud poiss, näeb teda. Nii paneb Arrietty kogu oma perekonna ohtu. Arrietty huvi aga ei rauge ja vaatamata vanemate hoiatustele ja reeglitele kasvab tema sümpaatia just sellesama poisi vastu. Nagu ikka ei püsi kõik ilus kaua tutvus toob omakorda kaasa pettumise inimestes ja reaalse ohu, mis võib lõpetada end niigi üksi ja ainukeste laenajatena tundva perekonna niigi hapra eksistensi. Lugu on klassikaline ja täis ootuspäraseid pöördeid, kuid filmi muudab eriliseks karakterite animatsioon ja väga peene pliiatsijoon, mis tekitab lausa omaette naudingut kui ekraanile ilmub suur plaan Arrietty naiseliku ja plikaliku näoga või siis koleda ja närbunud klassikalise vana majahoidja näoga. Arrietty pole aga ainult Ghibli animaatorite tehnilise võimekuse musternäide. Inimtegelaste ja looduse ühena kujutamise kaudu ilmnevad sisuliselt tähtsad osad, mis ei tööta ainult süžeearengu kasuks, vaid ka mõtte ja sõnumi meeleheaks. Lõppkokkuvõttes ongi Arrietty juures kõige olulisem sõnum, mis on paljude jaoks kindlasti liiga lääge ja suhkrune. Arrietty on klassikaline lugu eneseleidmisest ja elu hindamatusest.
Kui My Neighbour Totoro peitis endas teatavat nukrust ja igatsust, siis Arrietty kordab juba varemtehtut, aga mitte samal kujul. Suur osa loost kulub sissejuhatusele ja tegelaste ekspositsioonile, kuid põhiteema väärtus sellest kahane. Pigem vastupidi. Totoro on Arrietty kõrval ületamatu meistriteos ja seda nii fantaasialt kui ka sisult. Arrietty panustab tuntud elutõdemustele ja igivanadele väärtustele, mida tuleb vahetevahel meelde tuletada. Imeilusa muusika saatel on lausa rõõm näha majatagust aeda kui tõelist paradiisi. Cecile Corberi muusika mõjub vahel küll üleliigsena, sest ei jäta ruumi iseenda mõtete jaoks, aga see on mööduv ja edasine ainult korvab mõningasi möödpanekuid. Arrietty on sisuvaesem kui paljud teised Miyazaki fimid. Võib olla on asi selles, et Miyazaki aitas kirjutada stsenaariumit, aga on vahe kas Myazaki kirjutab ise ja laseb maagial lennata või aitab kirjutada ja annab endast ainult natuke. Arrietty sisuvaesus väljendub siiski ainult võrdlusmomendis teistega. Iseseisva fimina püsib Arrietty kindlalt vee peal. 8/10