Down

Juba pikemat aega minu lemmikbändi staatuses olnud Down on Pantera endise laulja Phil Anselmo väga suurt kuulsust kogunud projekt. Samuti nimetatakse neid supergrupiks, sest enamus liikmed on kas endised või praegused liikmed samuti väga tuntud bändidest. Ise pole kunagi eriti Panterat kuulanud, aga Down on lihtsalt vaimustav.
Panterast olen kuulnud kõige rohkem albumit nimega "Vulgar Display Of Power" , mis omal ajal kujunes ka bändi läbimurde albumiks. Seal albumil on samas ka lugu, mida Rootsi Gotenbourgi metali eliiti kuuluv In Flames on kaverdanud. Looks on siis "Fucking Hostile" .
Down on oma muusika poolest väga omalaadne bänd. Nimetatakse neid siis southern rock/metaliks, mis mulle pikka aega tegelikult midagi ei öelnud. Tegelikult on see rock muusika alaliik, mida arendati U.S.A lõunaosas ning omab mõjutusi nii rock and rollist, kantrimuusikast kui ka bluusist. Tavaliselt mind ei huvitagi, mis stiilist bänd on. Kui ikka meeldib pole ju mingit vahet. Paar kuud tagasi hakkasin ostma inglise muusikaajakirja Metal Hammer, kus ma saan igakuist infot selle kohta, mis toimub nö. metali maailmas = ) Seal just ma Downi peale sattusingi.
Phil Anselmol on selline omapärane vokaalikasutus ning nagu ma juba mainisin lisavad nad samuti ka omapärast soundi oma stiilile. Kõige meeldejäävamad lood viimasel albumil vist ongi "On March The Saints" , "Three Suns And One Star" , "I Scream" , " Pillamyd" , aga samas leiab igast loost midagi kõrvade jaoks meeldivat.
Albumeid on neil siis 3. Eriti huvitav on see, et nad nummerdavad oma albumeid. Esimese albumi nimele ei ole midagi lisatud, aga teisele on pandud juurde II ja järgmisele III. Polegi näinud, et keegi oleks varem nii teinud. Tegelikult muretsesin ma endale 2 eelmist albumit alles nüüd ja pole neid isegi veel korralikult kuulata jõudnud. Eks ma teen nüüd siis selle tasa. Sellel või järgmisel aastal peaks ka uus album tulema ehk siis Down IV: ????
Albumid:
1995 -NOLA
2002 - Down II: A Bustle in Yor Hedgerow
2007 - Down III: Over the Under
TBA - Down IV: ????
Liikmed:
Phil Anselmo - laulja
Pepper Keenan- kitarr
Kirk Windstein - kitarr
Rex Brown - bass
Jimmy Bower - trummid
" On March The Saints"

Babylon A.D.

Babylon A.D ilmus U.S.A-s 29 augustil aga Eestis ilmumisest ei ole veel mingit märki. Tegemist on siis Vin Dieseli uue filmiga, mille sisu leiab aset tulevikus. Veteranist palgamõrvar Thoorop võtab riskantse tööotsa, et eskortida üks naine Venemaalt Ameerikasse. Tal ei ole aimugi, et see naine on peremeesloomaks organismile, mida kultus taga ajab, et kasvatada seda organismi ja toota geneetiliselt muundatud Messias. Peaosades on Vin Diesel, Michelle Yeoh, Melanie Thierry, Gerard Depardieu jt.
Sisu võib küll kuidagi imelik ja pidevalt kasutatav tunduda, aga tegu on Dieseli filmiga. Seega lähen ka kinno vaatama, kui see meile üldse tuleb. Vin Diesel on mulle meeldinud alates Reamees Ryani päästmises, kus tal oli küll väike roll. Kõik ta filmid on head olnud alates SPR kuni Find me guiltyni välja. Paljud ütlevad, et ta on ainult actionstaar aga ta suudab ka enamat teha. Väga hea näide on näiteks Find me guilty http://www.imdb.com/title/tt0419749/ kus ta mängis maffia käsilast, kes pandi koos kogu ülejäänud gängsteritega kohtu alla ning see kujunes U.S.A ajaloo pikimaks kohtuks maffia üle. Vin kujunes mu lemmiknäitlejaks tegelikult Pitch Blacki vaadates, kus ta kehastas endist vangi ja mõrvarit Richard B. Riddickut. Võib öelda, et kõvade meeste rollid tulevad tal võib olla tõesti kõige paremini välja. Esimene Kiired ja Vihased on siiamaani parim osa, sest keegi järgmistest osatäitjatest ei suutnud Dieselit üle lüüa. xXx oli 2002 aasta parim märul ning The Chronicles Of Riddick tutvustas taas maailmale ükskõikset antikangelast Riddickut ja oli jällegi 2004 aasta parim ulmemärul. Võib olla The Pacifier on tema kõige nõrgem film. Seda küll üle ühe korra ei vaataks. Saan aru küll, et märulistaarid peavad kohustuslikuks, et nende repertuaaris oleksid ka lastekad aga tavaliselt need mulle ei meeldi.
Igatahes ootan väga Vin Dieseli uut filmi ning 2009 aastal tulevat Fast and Furioust samuti.

Max Payne

Max Payne filmi ootan ma väga kuna olen mängude suur austaja. Mängud olid sellise tumeda atmosfääriga ning kogu mäng oli kui karm krimifilm, kus peategelast vaevavad õudusunenäod tapetud perest. Eriti meeldis mulle Max Payne pidevad metafoorilised repliigid. Esimeses mängus oli lumetorm ning ma mängisin seda ka siis talvel. Hoopis teine tunne kui mängida hilisel talveõhtul.
Traileri järgi tundub film suhteliselt mängu põhjal. Esimese traileri põhjal seda päris öelda ei saanud http://www.worstpreviews.com/trailer.php?id=1212&item=0 aga teist nägin täna ning olen sellest filmist üha enam vaimustunud http://www.worstpreviews.com/trailer.php?id=1212&item=1
Klipid oleksid nagu kaadrid mängust. Loodan väga, et nad seda ära ei solgi nagu on juhtunud paljude teistega

Wall-E

Mulle on alati meeldinud kõik, mille peale Pixar on tulnud. Kalapoeg Nemo oli vist viimase aja parim, muidugi enne kui ilmus Wall-E. Incredibles oli minu jaoks kuidagi igavavõitu ning liiga päriselu sarnane võibolla. Pärast läks huvitavamaks, seda võin öelda.
Wall- E trailerit nähes ei arvanud , et sellest võiks tulla üks aasta parimaid animatsioone.
Sisu on siis kauges tulevikus ning Maa on kaetud prügiga. Inimesed siis uppusid oma prügi sisse ning lahkusid Maalt ja läksid elama kosmoselaeva ja jätsid Maa koristamise robotite hooleks. Robotitest on alles jäänud ainult väike koristusrobot Wall-E. Ta veedab oma päevad tohutuid prügitorne tehes ja seda on ta kogu aeg teinud. Kuigi sellel robotil on selline iseloom tekkinud, mida ei ole mitte ühelgil teisel robotil. Nimelt selleks on uudishimu. Ta korjab üles igasuguseid inimeste asju ja kogub neid oma elupaika, milleks on veel üks suurem robot. Ühel päeval saabub Maale üliarenenud robot EVE, kelle eesmärgiks on otsida Maalt elu. Wall-E on väga õnnelik, et sai endale seltsi aga kui EVE leiab Wall-E kodust taime peab ta kohe Maalt lahkuma ja oma leiust teadma andma. Wall-E ei taha oma uuest sõbrast ilma jääda ning läheb salaja temaga kaasa inimeste kosmosejaama.
Wall-E on lihtsalt selline huvitav tegelane. Väga huvitav oli jälgida, kuidas ta oma päevi sisustab ning aja möödudes hakkasin paratamatult talle kaasa elama. Film oli väga haarav. Juba alguses kui näidati Maad, kui tühermaad ja Wall-E seal ringi siblis. Wall-E on nii lastele kui täiskasvanutele. Mõlemale leidub seal nii mõndagi huvitavat. Kõige parem koht oli vist siis kui EVE välja lülitus ja Wall-E temaga aega veetis ning teda üles äratada püüdis. Pixar kohe oskab teha selliseid kaasahaaravaid animatsioone. Eestikeelne pealelugemine oli ka hästi välja kukkunud, nii palju kui seda seal oli. Põhimõtteliselt pool tundi ei ole üldse dialoogi ning ainukesed sõnad, mida Wall-E ja EVE ütlevad on üksteise nimed. Tavaliselt ma ei lähe eestikeelseid animatsioone kinno vaatama. Ikka inglisekeelseid, sest mulle meeldivad originaalhääled rohkem. Nii oli näiteks Shrekiga. Esimest nägin inglise keeles, aga ega siis enam ma teist eesti keeles vaatama ei läinud.
Wall-E on selle aasta parim animatsioon ja soovitan kõigile, kellele meeldib Pixari teosed. 10/10

All That Remains

Tegemist on siis Ameerika metalcore bändiga, millel on melodic death metali mõjutusi. See vist nii mõnelegile midagi ei ütle aga võib seda võtta ka teistmoodi. Igaüks vist teab mis on death metal. Sinna sisse on siis refräänidesse lisatud ka nn. puhast vokaali ja melodic death metali kauneid meloodiaid.
ATR asusin kuulama nii mõni kuu tagasi ehk siis suve alguses. Esimestel albumitel seda "puhast" vokaali nii palju ei ole aga viimasel on seda kõige rohkem sisse toodud. See mulle just kõige rohkem meeldibki. Iga lugu on väga meloodiline ning ülimalt mõnus minu kõrvadele. Ei oskagi nüüd parimaid palasid välja noppida kuna iga lugu on hea. Kui keegi teab sellist bändi nagu Shadows Fall, siis laulja Philip Labonteoli 1998 oli seal kunagi laulja. Praegu on neil ilmunud Behind Silence And Solitude, This Darkened Heart ja Fall Of ideals. Viimast kuulangi ise kõige rohkem. Septembri paiku peaks neil neljas album ilmuma, mille nimeks saab Overcome. Paar lugu peaks ka Myspacel üleval olema ja Youtubes on loo Chironi video ka üleval. Igatahes väga võimas bänd, kes võib veel saavutada oma muusikaga palju. See ka veel, et basskitarrist on naine :D
Praegune koosseis:
Philipp labonte- laulja
Mike Martin- kitarr
Oli Herbert- kitarr
Jeanne Sagan- bass
Jason Costa- trummid

The Dark Knight

Käisin TDK-d tegelikult juba ammu vaatamas aga saan kirjutada nüüd. Esimesed 2 Batmani mulle meeldisid. Ilmselt sellepärast, et neid tegi Tim Burton. Esimeses oli tollel ajal ju Jack Nicholsoni Jokker parim ja teises meeldis mulle Pingviini traagiline kuju ning linna tume atmosfäär. Kui ilmusid siis kolmas ja neljas, keeras asi ära. Filmid muudeti nagu naljaks. Kõik oli liigagi ilmselge ning ei olnud nagu midagi uut. Kolmandas Two-Face mulle tegelikult meeldis. Alles nägin uuesti seda Kanal 2-st ja võin öelda, et temas oli mõningaid sarnasusi uue Jokkeriga. Näiteks tema maniakaalne käitumine ja tema ümber valitsev häving. Neljas oli minu jaoks juba täielik jama. Mingi paganama Robin ja Batgirl ning filmid algavad sellega, kuidas Batman endale kostüümi selga paneb. Vanades polnud seda tõsidust. Noh tegelt ei saanudki ju olla. Need oli ju tehtud kui lastefilmid ja täiskasvanuna ei taha keegi neid enam näha.
Kui Batman Begins ilmus ei arvanud ma sellest midagi. Siis ostsin ta endale DVD-le ja avastasin selle, millest ma olin ilma jäänud. Siis ei olnud ma sellist Batmani veel näinud. See oli sünge, karm ning väga suurejooneline. Eriti meeldis see, et selgitati absoluutselt kõik ära, et miks Bruce Wayne hakkas Batmaniks. Hiljem oli hea vaadata. Polnud mingit imelikku tunne, et mingi tüüp kostüümis. Kõik oli lahti selgitatud.
Varsti pärast seda hakkasid ilmuma esimesed trailerid TDK-st ja algas uskumatu reklaamikampaania sellele, aga ma olin kindel, et sellest filmist tuleb midagi erilist juba traileri järgi. Lõpuks läksin teda siis vaatama. Film algas võimsalt ja lõppes võimsalt. Ei olnud mitte ühtegi igavat kohta. Ma nagu kadusin sinna filmi sisse ära. Nolan on suutnud teha koomiksi põhjal filmi, mis oleks nagu suurejooneline kriminaaldraama. Bale mängis hästi nagu ikka. Uus Rachel mulle eriti ei istunud. Katie Holmes oli natuke sümpaatsem. Michael Caine oli nagu õpetaja , kes soovitab, mida rasketel aegadel teha. Heath Ledgeri Jokke oli unustamatu. Ta oli niivõrd värdjaks ennast muutnud, et Heathi ennast ma seal all ära ei tundnud. Igas tema liigutuses oli tunda sellist anarhiahõngu, et tema on see, kes teeb mida tahab. Tundus tõesti , et kõik mis ta tegi, tegi ta ise, mitte lavastaja poolt määratud juhiste järgi. Eriti meeldis see kuidas ta kogu aeg keelega üle oma haavade lasi. See tekitas huvi juurde. Hästi oli ka see planeeritud, et keegi ei öelnud kust Jokker tuli. Ta lihtsalt tuli ja korraldas hävingu. Oli küll erinevaid versioone tema haavade kohta aga ükski neist ei pruukinud tõsi olla.
Ühesõnaga üks parimaid filme läbi aegade
ühe parima osatäitmisega 10/10- http://www.imdb.com/title/tt0468569/