The Dark Knight

Käisin TDK-d tegelikult juba ammu vaatamas aga saan kirjutada nüüd. Esimesed 2 Batmani mulle meeldisid. Ilmselt sellepärast, et neid tegi Tim Burton. Esimeses oli tollel ajal ju Jack Nicholsoni Jokker parim ja teises meeldis mulle Pingviini traagiline kuju ning linna tume atmosfäär. Kui ilmusid siis kolmas ja neljas, keeras asi ära. Filmid muudeti nagu naljaks. Kõik oli liigagi ilmselge ning ei olnud nagu midagi uut. Kolmandas Two-Face mulle tegelikult meeldis. Alles nägin uuesti seda Kanal 2-st ja võin öelda, et temas oli mõningaid sarnasusi uue Jokkeriga. Näiteks tema maniakaalne käitumine ja tema ümber valitsev häving. Neljas oli minu jaoks juba täielik jama. Mingi paganama Robin ja Batgirl ning filmid algavad sellega, kuidas Batman endale kostüümi selga paneb. Vanades polnud seda tõsidust. Noh tegelt ei saanudki ju olla. Need oli ju tehtud kui lastefilmid ja täiskasvanuna ei taha keegi neid enam näha.
Kui Batman Begins ilmus ei arvanud ma sellest midagi. Siis ostsin ta endale DVD-le ja avastasin selle, millest ma olin ilma jäänud. Siis ei olnud ma sellist Batmani veel näinud. See oli sünge, karm ning väga suurejooneline. Eriti meeldis see, et selgitati absoluutselt kõik ära, et miks Bruce Wayne hakkas Batmaniks. Hiljem oli hea vaadata. Polnud mingit imelikku tunne, et mingi tüüp kostüümis. Kõik oli lahti selgitatud.
Varsti pärast seda hakkasid ilmuma esimesed trailerid TDK-st ja algas uskumatu reklaamikampaania sellele, aga ma olin kindel, et sellest filmist tuleb midagi erilist juba traileri järgi. Lõpuks läksin teda siis vaatama. Film algas võimsalt ja lõppes võimsalt. Ei olnud mitte ühtegi igavat kohta. Ma nagu kadusin sinna filmi sisse ära. Nolan on suutnud teha koomiksi põhjal filmi, mis oleks nagu suurejooneline kriminaaldraama. Bale mängis hästi nagu ikka. Uus Rachel mulle eriti ei istunud. Katie Holmes oli natuke sümpaatsem. Michael Caine oli nagu õpetaja , kes soovitab, mida rasketel aegadel teha. Heath Ledgeri Jokke oli unustamatu. Ta oli niivõrd värdjaks ennast muutnud, et Heathi ennast ma seal all ära ei tundnud. Igas tema liigutuses oli tunda sellist anarhiahõngu, et tema on see, kes teeb mida tahab. Tundus tõesti , et kõik mis ta tegi, tegi ta ise, mitte lavastaja poolt määratud juhiste järgi. Eriti meeldis see kuidas ta kogu aeg keelega üle oma haavade lasi. See tekitas huvi juurde. Hästi oli ka see planeeritud, et keegi ei öelnud kust Jokker tuli. Ta lihtsalt tuli ja korraldas hävingu. Oli küll erinevaid versioone tema haavade kohta aga ükski neist ei pruukinud tõsi olla.
Ühesõnaga üks parimaid filme läbi aegade
ühe parima osatäitmisega 10/10- http://www.imdb.com/title/tt0468569/