PlayTime on nii mõtteline kui ka tehniline järg Mon oncle`le, kuigi tegemist on siiski hoopis teist laadi filmiga futuristlikust Pariisist, mis on täis kõrghooneid ja ultramodernseid elamuid. PlayTime puhul on Tati ennast Mon oncle`ga võrreldes mitmekordselt ületanud, sest et luua futuristlik Pariis, ehitas ta tohutu võttepaiga, kus võetigi kogu film üles. See läks talle väga kalliks maksma, kuid raske töö tulemus on väga hästi tuntav kui näeme Hulo`d steriilselt puhtas lennujaamas talle omase kõnnakuga ringi jalutamas piip suus ja pruun mantel seljas. Iga võtteplats on loodud kindla eesmärgiga, kas siis Hulo eksirännaku tarbeks, Ameerika turistide või meeletult pika restorani episoodi jaoks. Igaljuhul on igal võtteplatsil omad iseärasused nii heliliselt, pildiliselt kui ka sümbolitelt.
Lennujaam.
Kliiniliselt puhas ja steriilne keskkond, valged ja hallikad seinad, mehaanilised ja ebaloomulikud helid. Esimese stseeniga paisatakse vaataja kohta, kus pole varem olnud ja kõrvu kostuvad helid, mida tavaliselt filmides mitte kunagi ei rõhutata, veel vähem ei muudeta tähtsamaks teistest, aga lennujaamas kostuvad helid ka kõige mõeldamatutest kohtadest nagu näiteks nunnarüü riideosad, mis käivad üksteise vastu või siis Tati puhul juba tavalisena kõlavad ebaloomulikult tugevalt rõhutatud kingaklõbin, aga iga kord kostub klõbin isemoodi, sest võttepaigad vahelduvad ja kõikjal ei saa olla ühesugune kingaklõbin. Sellistele minimalistlikele detailidele pühendumine ei vasta üldse tõigale, et Tati lasi ehitada tema järgi ümber nimetatud Tativille, sest kui iga pisidetail saab hääle, siis ei jää futuristlikule linnale iseloomulikest helidest midagi järele, aga siiski. Tati kasutab autosid, kõrgeid maju, mööblit, siseinterjööri ja majade eksterjööri, et anda selgelt mõista, millise linnaga on tegu ja miks see kõik on nii ligitõmbav ja eemaletõukav ühekorraga. Samas ei unusta Tati oma leivanumbreid: värvi – ja helilahendusi. Lennujaam on nagu valge hauakamber, millele lisavad värvi saabuvatelt lennukitelt tulnud ja lahkuvatele lennukitele kiirustavad inimesed. Päris filmi alguses on ligi 3 minutit kestev keskplaan vanapaarist. Naine selgitab mehele kogu aeg, mida ta tegema peab kui lennukile läheb ja kontrollib kas mees võttis kaasa ikka kõik vajaliku. Naine ja mees lõpetavad oma jutu iga kord kui plaani siseneb keegi teine. Alguses on selleks nunnad, kelle rüüosad tekitavad kummalist klõpse, siis aga käruga liikuv teenindaja ning taaskord teeb käru häält nagu oleks tegu millegi erilisega.
Siis astub plaani kohe tema järel mustas ülikonnas ametniku moodi vennike, keda saadab kingaklõbin. Tema järel ilmub nurga tagant nõutu näoga koristaja käes hari ja kühvel, aga koristada pole midagi. Võttepaik on nii haiglaselt puhas ja õhukindel, et seal pole mitte midagi koristada ja seetõttu koristajatädi põrandaid piidlebki, lootuses, et äkki saab tööd teha. Ja nii möödub 3 minutit erinevaid helisid kaasa toovate tegeleaste seltsis ja seda kõike vanapaari valvsa pilgu all. Heliliselt on lennujaama episood andekas tegelaste tutvustamise suhtes. Lennukist väljub grupp ameerika turiste, kes kõik räägivad kogu aeg läbisegi, aga meie peakangelanna on nende hulgas, kuid isegi kui ta midagi ütleb, kaob see kohe tema kaaslaste jutuvada sisse ära. Ameerika turistide jutust kostavad selgelt ainult kindlad lauseosad, mis ongi vaatajale suunatud. Näilises dialoogide tohuvapohus valitseb tegelikult täpselt välja kalkuleeritud kord. Keegi näitlejatest, on nad siis eesplaanil või kaugel tagaplaanil, ei räägi niisama, vaid nad kõik on tööle pandud. Tundub, et Tati jaoks pole olemas lihtsalt ajutist näitlejat, kes mängiks juhuslikku tüüpi kaugel tagumises nurgas. Ka temal on oma roll ja kui nii mängivad kõik oma rollid välja, tekibki geniaalsuse plahvatus, mille taga seisab Jacques Tati.
Kontorid.
Hulo meenutab oma olekuga natuke Mr. Beani, kes ei teadnud kunagi, kus ta on ja miks ta seal on. Hulo teab kus ta on ja miks ta seal on, aga ega see tähenda, et ta seda aksepteerib. Tativille koosneb ühesugustest pilvelõhkujatest, tänavatest ja interjööridest. Esmaselt vaatlusel tundub, et ka inimesed on kõik ühte suurde halli massi kuuluvad, aga tänavapilti jälgides selgub aegamööda, et inimesed on siiski erinevad ning õhtu saabudes vabanevad kodanikud hallist kardinast ja üritavad olla need, kes nad tööl ja linnas olles olla ei saa. Hulo jandilik seiklus ühe kõrghoone kontorite vahel on heliliselt rikas, sest kõikvõimalikud automaatsed süsteemid on absurdselt suureks muudetud ja kõrgendatud volüümiga tööle lülitatud. Nii on näiteks vastuvõtja seinal mõõtmetelt suurem kui majauks. Kui aga kõik tehnilised vidinad mõõtmetelt absurdselt suureks muuta, siis ilmneb lihtne tõde, milleks on ei miski muu kui tehniliste saavutuste, moodsuse ja rikkuse üle ironiseeriva Tati kibe naer uute väärtuste üle. Huvitav kohtade ja mõttemaailmade vastandumine toimus peegelpiltides. Kui mõni tegelastest avas kõrghoone ukse, siis peegeldus sellelt vastu Rooma-Katoliku kirik Sacre Coeur, kuigi see oli võimatu, sest varasemalt oli Hulo kõrghoone tipus ja ta jälgis vaadet, kus kauguses oli näha Eiffeli torn ja kuna Sacre Coeur paikneb mitte just väga kaugel Eiffeili tornist, siis oli peegelduse kasutamise puhul tegemist hästi sobitatud võrdlusega. Miks minnakse betoonmajade vahel jalutama kui saaks olla hoopis Pariisi vanalinnas?
Kontoritarvete laat.
Kui Hulo on kõrghoone kontorite vahele lootusetult ära eksinud, satub ta puhtjuhuslikult uute kontorimööbli - ja tarvete müügilaadale, kus teda võetakse nii müügiagendi kui ka kliendi pähe. Igaüks ütitab talle midagi pähe määrida või temalt midagi osta. Erinevate müügil olevate asjade näitamise käigus toimuvad mitmed juhuslikud vahejuhtumid. Üks kõige parem koht selles episoodis oli ilma pauguta kinni löödavate uste müügimehe käitumine kui ta arvas, et Hulo oli varasemalt ilmunud mees, kes oli tema lauasahtlites tuhnimas käinud. Karjudes saksa keeles vaese Hulo peale, kes ei saa tema jutust sõnagi aru, muutub müügimees aina vihasemaks ning Hulo huvi tema vastu aina väiksemaks. Müügimees müüs The Golden Silence uksi, mis ei tee kinni lüüe häälepoegagi ning vihahoos prõmmutas müügimees pidevat uksi, aga Hulo oli temale seljaga. Nii et ühe mehe viha oli uute asjade ja keelebarjääri tõttu teise mehe ükskõiksus. Laadal liigub ringi ka Ameeriklasest turist, keda alguses tutvustati kui ühs peategelast ja nii ongi. Koos Huloga on tema üks põhilis tegelasi.
Korterid.
Juhuslikult kohtub Hulo vana tuttavaga, kes viib ta oma korterisse ja tutvustab onu Hulod ka perele. Korteril on suunaga tänavale tohutu suur aken või sein, kuhu igaüks sisse näeb, aga kuna see on nii moodne ühiskond, siis ei vaevu keegi aknast või seinast sisse vaatamagi, sest möödujate jaoks on see täiesti tavaline korter. Taaskord kerkib tungivalt esile rikaste käitumine, mis avaldub läbi Hulo külaskäigu. Kohe kui Hulo sisse astub hakkab peremees talle oma asju näitama. Hulo ei jaksa seal kaua olla ja lahkub, kuid kaamera ei suundu kohe Hulo kannul, vaid jääb kahe korteri hiigelsuurte klaasist akende juurde. Nüüd, mil helisid kosta ei ole, hakkavad tööle võttepaigale omased kujunduslikud efektid. Kui vaadata kahte kõrvuti asetsevat korterit teatud nurga all, siis kaob kortereid eraldav sein ja edasi võivad mõlemas korteris inimesed teha mida iganes, aga alati tundub, et nad on koos ühes korteris.
Restoran.
Restorani episood on Playtime`i kõige piinarikkaim episood, sest esiteks see kohutavalt pikk ja teiseks on oht kaotada huvi ja kui nii juhtub, siis ei suuda mõistus tabada enam vajalike detaile ja nüansse, mis kogu episoodi üldse huvitavaks teevad. Hämmastav on endiselt viis, kuidas Tati on kõik näitlejad tööle pannud. Keegi pole üleliigne, kõik räägivad küll läbisegamini, aga iga näitleja kõneleb kindlat juttu kõnelemise enda nimel mitte aga selle nimel, et kosta oleks arusaamatu jutuvada, millest ei peagi aru saama. Restorani episoodis on ühed kõige humoorikamad tegelased ja vahejuhtumid ning samuti on siin ka kõige rohkem tegelasi ühes kaadris. Kõik askeldavad ringi, helid kanduvad edasi igalt poolt, palju inimesi, palju helisid, aga vahel harva on mõni hääl teistest eristatavam. Kui episood hakkab läbi saama on endalgi tunne nagu oleks kõvasti pidutsenud, sest helide, inimeste ja tuhande eri tegevuse pudru just nii mõjubki.
Autode tants.
Viimased minutid möödusid autode sõitu jälgides. Neid on erineva kuju ja värvusega ning nad kõik moodustavad ühe suure keerulise karusselli. Autode lahkumisest majade juurest lennujaama on kujundatud nagu tants, mida suudavad esitada ainult autod.
Osaliselt põnevam kui Mon oncle, aga ka oluliselt raskepärasem. 9/10
Tanel Toom ütles BFM-is talle tudengi - Oscari toonud lühifilmi The Confession ehk eestimaiselt Viimane piht esitledes, et peab end agnostikuks. Teda köidavad Piiblis ja üldse usus leiduvad vastuolud ja see oligi Briti filmikooli lõputöö peamine teema, mis kajastus läbi kahe inglise poisi, kes valmistusid oma elu esimeseks pihtimuseks. Usk on tõesti hea teema, sest igaüks võib Piiblist lehe välja rebida ja hakata kuulutama tõde, mida on võimalik välja lugeda paberitükilt, aga ilma tervikuta ei tähenda see paberinätsakas midagi, ilma uskumata ei tähenda isegi Piibel midagi. Piibel on samuti lihtsalt tekst ja kui seda lugedes ei kannusta sind mitte miski või ei ole sul kindlat eesmärki, siis ei avane Piibel lugejale nii nagu paljudele teistele. 
The Confession on visuaalselt lummav, see tähendab, et nii vähese ajaga nagu 15-20 minutit, on film loodud täpselt selliste filmilike väljundusvahenditega, et tõmbaks tähelepanu kindlate nüansside poole ja paneks sisu arengut tõsise pilguga jälgima. Sisu, mis põhimõtteliselt näitab läbi lapse silmade, mida tähendab tema jaoks patt, pihtimus ja lunastus, kulgeb sujuvalt, pikkides sisse ka psühholoogilise horrori elemente, kuid jäädes seda tehes algmaterjalile truuks. Inimesi on alati huvitanud süütuse kaotamine. Mitte lihalises vaid vaimses mõttes. Kaks noort katoliiklikus koolis, kes ei tea väljaspool toimuvast midagi, arvavad, et nende patud on mõõdetavad teiste, palju suurematega, aga ei ole, kuid nemad seda ei mõista. Kas usu nimel või mitte, kas lunastumise saamise nimel või mitte, aga püüe käituda nagu kõik seda nõuavad, paneb poisid kummalisse olukorda, kus nad väljuvad verenire taga ja see ei jää ei esimeseks ega viimaseks tapatööks. Tahtmatu tapatöö, seda küll, aga surm ikkagi ja surma ei õnnestu niisama lihtalt petta. Iga sümbol viib teiseni, kuni saabub põhipunkt, mille suunas kõik need märgd viitasid. Rist, hernehirmutis, võõrad, ent hukkamõistvad pilgud, tunne, et keegi jälgib, tunne, et keegi teab, aga see keegi pole ei Jumal, kes näeb poisikeste patte ega ka vanemad või kooliõpetaja, vaid hoopis nemad ise, nende südametunnistus ja nende kahetsus. Nende kõige algelisemad tunded kahetsus ja kaastunne painavad mitte kunagi oma arust pattu teinud poissi niivõrd, et film omandabki juba mingil määral ennist mainitud horrori elemendid, kuigi need ei jää ei püsivaks ega ka oluliseks, vaid üksnes tähtsaks osaks näitamaks, mis toimub ühe väikese katoolikliku kooli õpilasega, kes suurest hirmust pihile mineku ees tahtis tekitada endale patu, et oleks midagi pihtida. Väikese lapse rikkumata arusaam maailmast ei tööta täiskasvanute reeglite järgi ja seda isegi siis kui neile surutakse pähe omi mõtteid.Toom on koostöös briti stsenaristiga kokku pannud vana tuttava valemi, kuid oskuslikult ja tundega lavastatud sümboleid täis narratiivi tõttu ei tekita lühifilm kordagi vanu klišeesid meenutavat tunnet. Pihtimus ei tundu tudengifilmina, vaid lihtsalt nagu üks lühifilm, aga alles siis kui avastatakse, et tegemist on eestlase tehtud filmiga, mis on pärit Inglismaalt, hakatakse mõtlema "Eesti filmi" peale ja kuidas seda mõistet seostada antud teosega. Toomi varasem lühifilm Teine tulemine andis kaks aastat tagasi aimu, et tegemist on paljulubava noore režissööriga, kuid nüüd on kindel, et pikemas perspektiivis võib tema käe alt ilmuda veel nii mõnigi edukas žanriline katsetus.
Muidugi on sarnase temaatikaga olemas palju tugevamaid filme nii dramaturgiliselt kui ka tehniliselt, aga võrdlus võrdluseks. Mõistlik oleks hinnata Viimast pihti omas universumis ja selles kontekstis töötab religioosses ideederägastikus teed otsiv ja läbi laste usulisi ja moraalseid dilemmasid lahkav tudengifilm õlitatult, olemata seejuures liiga pealesuruv ja ühemõtteline, vaid rohkem nagu arutlev ja juurdlev. Seejures oleks paslik mainida kirjutise alguses esile toodud Toomi mõtteid, miks ta sellise filmi tegi. Põhjus oli, et teda huvitavad religoonis leiduvad vastuolud ja nagu autorgi on film samasugune ehk vastuolusid ja küsimusi täis. Kõik küsimused ei saagi vastuseid, aga ei peagi, sest nagu ususki, tuleb mõnikord lihtsalt uskuda ning vahel sellest aitab isegi siis kui oled korda saanud eriti kohutava teoga. Ja mille nimel? Mitte millegi. Olles ise viinud end ekstreemsesse olukorda teevad poisid oma valiku ja peavad hiljem mõistma, miks nad seda tegid. Surnuid see tagasi ei too, kuid vähemalt on leitud mingisugunegi lepitus. Põneva teemakäsitlusega lühfilm annab vähese ajaga edasi mõtlemapaneva sõnumi 8/10
