Kokkuvõte aasta muusikast

Aasta lõpp hiilib ligi ning ongi aeg teha kokkuvõtteid. Esmalt siis muusika. Hiljem lisanduvad ilmselt eraldi veel filmid ja muu, mida oleks vaja mainida. Minu aasta muusika keskel on olnud mitmekesine. Kauamängivad olid muidugi vanad grupid, aga siiski mahub listi ka mõni uus tulija. Põhilist tuli üsna pikk ja lohisev. Pigem iseloomustab see, milliseid albumeid kuulasin aasta jooksul kõige enam. Mida kauem kuulan, seda rohkem meeldib. Uute tulijate hulka võiks arvata Burzumi albumi Belusi. Ütlen ausalt, et pole Burzumiga eriti sinapeal, aga Belusil on omad võlud. millest on raske mööda vaadata või siis kuulata. Godsmack on grupp, mida vältisin kui paha haisu, kuid nüüd muutsin meelt ja proovisin järele. Maitse on hea, kuigi varieeruv, aga siiski on neis midagi, mis mind köidab. High on Fire`ga oli see lugu, et lugesin Metroost kiitvat arvustust, kuid nagu ikka polnud bändi nimi enam järgmine päev meeles. Tänu Trashile leidsin nad taas üles ja avastamisrõõm oli suur. Trash kirjutaski selle sama arvustuse, mida on võimalik lugeda tema kurikuulsas ja aukartustäratavas blogis Trash-Can-Dance. Immolation, Nokturnal Mortum ja Nevermore on jõulised tegijad, kes on tulnud, et jääda. Ma ei ole Pendulumi mitte kunagi sihilikult kuulanud, aga nende viimane album Immersion hõivas minu tähelepanu, kuna uuel albumi lõid kaasa In Flames`i Anders Friden ja Porpucine Tree Steven Wilson. Polnud viga. Täitsa vinge album. Sigur Ros`i kõrvalt hakkas silma pealaulja kõrvalprojekt Jonsi, mis ongi kõigi ootuste kohaselt sama huvitav kui Ros. Ongi kõik. Nimekiri räägib enda eest ise. Tänavu aasta oli palju kuldaväärt soundtracke, kuigi nii mõnelgi juhul ei kõlvanud filmid mitte kuhugi, aga muusika oli meeliülendavalt hea.

Aasta lemmikud
36 Crazyfists - Collisions And Castaways
All That Remains - ...For We Are Many
Anathema - Were Here Because Were Here
Bleeding Through - Bleeding Through
Burzum - Belus
Coheed and Cambria - Year Of The Black Rainbow
Cradle of Filth - Darkly Darkly Venus Aversa
Dark Tranquillity - We Are The Void
Eluveitie - Everything Remains As It Never Was
Engel - Threnody
Equilibrium - Rekreatur
Exodus - Exhibit B The Human Condition
Fear Factory - Mechanize
Godsmack - The Oracle
Hail Of Bullets - On Divine Winds
Heaven Shall Burn - Invictus
High On Fire - Snakes for the Divine
Ihsahn - After
Immolation - Majesty and Decay
Jonsi - Go
Metsatöll - Äio
Mnemic - Sons Of The System
Nevermore - The Obsidian Conspiracy
Nokturnal Mortum - Голос Сталі
Pendulum - Immersion
Rotting Christ - AEALO
Solution .45 - For Aeons Past
Soulfly - Omen
Talbot - EOS
Watain - Lawless Darkness
Special mention - Johnny Cash - American VI - Ain't No Grave
Aasta suurim pettumus - Linkin Park - A Thousand Suns

Aasta parimad soundtrackid
The Social Network - Trent Reznor and Atticus Ross
A Single Man - Abel Korzeniowski
Harry Potter and the Deathly Hallows Part 1 - Alexandre Desplat
Bioshock 2 - Garry_Schyman
Welcome to the Rileys - Marc Streitenfeld
Black Swan - Clint Mansell
How to Train Your Dragon - John Powell
The Town - David Buckley, Harry Gregson-Williams
Tron Legacy - Daft Punk
Inception - Hans Zimmer
The Ghost Writer - Alexandre Desplat
The Last Airbender - James Newton Howard
Robin Hood - Marc Streitenfeld
Terminator Salvation - Danny Elfman
The Book Of Eli - Atticus Ross
The Borrower Arriety - Cécile Corbel
The Road - Nick Cave, Warren Ellis
Devil - Fernando VelazquezListivälised - albumid, mis ei jätnud erilist muljet, kuid ometigi leidsin end nii mõnegi allpool nimetatu seltsis aega veetmas.

Korn - Remember Who You Are - oli ja ei olnud ka.
Dimmu Borgir - Abrahadabra - parem kui eelmine aga siiski nõrk
Annihilator - Annihilator - oleks võinud olla hulga parem
Apocalyptica - 7th Symphony - viisakas

Lõpetuseks pala maestro Alexandre Desplatilt
Järgmise kokkuvõtteni!

Enigma

Kui transportlaev Genesis leitakse tühjalt kosmoses triivimas tabab uurijaid küsimus, et mis siis ikkagi juhtus? Meeskond on tapetud ja tapetute hulgas on ka üliohtlik Cnidariani rassi hulka kuuluv kurjategija Ediolon. Genesis võttis pardale kauba, mis kunagi sihtpunkti ei jõudnud. Võimud on hämmingus, sest kõigi eelduste kohaselt oleks pidanud just Edioloni kohalolek saama Genesise meeskonnale saatuslikuks, aga ka tema, kes kuulub vastasleeri sekka, leidis müstiliselt oma otsa just sellel laeval ja just siis kui otsustati, et juba varem sõjalaeval tapatalgu korraldanud Ediolon tuleb Cnidarianite teadmata transportida laevaga, mis ei kuulu sõjalaevastikku hulka, vaid on vabakutseliste kaubavedajate teiseks koduks. Nii poleks vaenupool aimanud, kuidas nende sõdalast transporditakse, aga midagi läks siiski viltu. Uurijad vaatavad tõestusmaterjalid ja videolindistused uuesti läbi ja nii lugu algabki. Kogu süžee on üles ehitatud suuremale sisupöördele, mis avaldub kõigi eelduste kohaselt alles lõpuminutitel.Vendade Shumwayde lavastatud väike ulmefilm on alamõõduline nii sisult kui ka visioonilt, kopeerides tuntud ulmeseriaale esireas Firefly`ga ja lõpetades ükskõik millise ulmelise looga. Mõttelt tüüpiline ja sisult etteaimatav film panustab visuaalefektidele ja tehnilistele võimalustele ning jätab idee kui kõige olulisema komponendi kõrvale. TV filmide kvaliteediga Enigma ei ole küll särav täht ulmefilmide seas, kuid ei saaks öelda, et tegu oleks täiesti tühja projektiga. Silmnähtavalt palju vaeva on nähtud võttepaikade ehitamise ja arvutiga loodud maailma loomisega ning iseseisva toodangu kohta on tegu üsna kena filmiga, kuid ka kõige ambitsioonikam filmitegija ei suuda mind panna midagi sellist tõsiselt võtma kui lugu on kõike muud kui originaalne. Maailmas pole küll ühtegi originaalset ideed, aga oma niši olemasolu korral ei tohiks probleemi olla. Näitlejad on kõike muud kui veenvad, dialoogidest rääkimata. Taoliste projektide puhul kaldutakse jääma ühe külje täiustamise juurde, mis muutub koheselt esimeseks komistuskiviks ja kui kukkumisest ei toibuta, siis ongi valmis suurte mõõtmete ja piiratud võimaluste suhtes kena pildiga ulmekas, mis paitab korraks silma ja vajub siis unustusse nagu unenägu, mida täpselt ei mäleta, kuid meenuvad ainult mõned eredamad osad.Cnidariani rassi hulka kuuluv Edialon on omapärase kujundusega vastasleeri esindaja, kes on osav tapamasin ja mida õnneks demonstreeritakse päris palju. Näidates tema oskusi peita end varjudesse nagu Alien ja võidelda nagu Riddick, saab näha päris osavat kaameratööd, täpset valgustust ja sobivat võiltuskoreograafiat. Kõik, mis piirdub ulmelise aspektiga, on kena, aga lugu tõmbab end käima alles viimastel minutitel. Genesise kapten meenutab vägisi Malcolm Reynoldsit, aga sedagi ainult sel juhul kui keerata maha võluv karakter ja sarkastiline loomus ning jätta alles armastus laeva ja meeskonna vastu. Tegelased on kuni poole filmile tühjad kestad. Lõpus saavad neist küll juba midagi reaalsetele karakteritele sarnast, kuid siis on juba hilja. Püant, millel kogu lugu põhineb, avaldub küll täpselt nii nagu võiks ette arvata, aga oma võlu on sellel siiski olemas. Meeskonna surma põhjus on ainuke asi, mis vähegi hoiab lugu koos, aga ilma tegelaste ja omalaadse stiilita on Enigma märk sellest, et pingutused loomaks uut maailma pole küll kõik luhta läinud, aga päris õnnestunud ka mitte. Kätt suruks visuaalide taga seisnud osakonnaga ja kiidaks tehnilist meeskonda, kelle pingutust on tunda mitte küll päris viljakal pinnasel, aga vähemalt on tunda. Vendade järgmine projekt The Shape Changer`s Wife on paljulubava sisuga. Eks kunagi õnnestub ka seda näha. 5/10
Esimene kirjutis Enigmast.
Lühifilmi saab vaadata koduleheküljel.
Soovitan pilgu peale heita ka Modern Times´ile

Monsters

Eelmisel aastal District 9, sel aastal Monsters. Ühes on peategelasteks tulnukad ja inimesed, teises ainult inimesed. Inimesed võõras keskkonnas nende enda planeedil. Keskkond täis sõda, rahutust ja vägivalda. Keskkond, mis sai alguse NASA kosmosesondi kukkumisest Mehhikosse. Sond tõi kaasa tundmatud eluvormid, mis hakkasid vohama ja kasvama. Eluvormid muutusid aina suuremateks ning sõjavägi aina ärevamaks. Algas laiaulatuslik sõda ebamaise päritoluga organismi vastu, mille ohvriteks polnud kaugeltki mitte ainult tulnukad, vaid ka Mehhikos, millest suur osa on kuulutatud nakatunud tsooniks, elavad inimesed, kelle kodud on hävitatud, sõbrad ja tuttavad surnud ning elu rusudes. Mis on nende tahe? Peatage pommitamine mitte aga peatage tulnukad. Kui ründad siis ole valmis vasturünnakuks ja ära imesta, et kaotused on hiljem suuremad. Igaüks kaitseb end tundmatu eest, sest see on kõige ohtlikum. Pole teada, milleks ta on võimeline ja kuidas reageerib, aga sageli võidab see, kes ründab esimesena. Tulnukad kaitsevad end tundmatu ohu eest ja vastupidi. Esimesena ründamisel on aga omad miinused. Siis tuleb kohe vasturünnak ja siis uus rünnak jne. Enne kui oled mõistnud kellega võitled ja et kas on vaja üldse võidelda, on sõda juba alanud ja ongi liiga hilja, et teada, kas võideldakse vasturünnakute pärast või põhjendamatus ekstaasis. Tulnukaid ei saa ja ei tohi lasta üle piiri USA pinnale. Nad tungiksid sisse ja võtaksid naturaalse floora ja fauna üle ja tekitaksid uue eluslooduse. Kõik on vanaga harjunud, keegi ei taha uut. Uus, võõras ja tundmatu lükatakse tagasi, hoitakse eemale ja isegi hävitatakse, et näidata USA-d kui kohta, kuhu ei saa lihtsalt minna ja alustada ülevõtmist. Lahingutandriks muutunud linnatänavad ja külad on tühjad, inimesed on surutud pideva pommitamise tõttu maa äärealadele. Paljud aga ei lahku, siin on nende elu ja kodu. Miks lahkuda? Nad parem võitlevad oma kodumaa eest ja võtavad selle tagasi koletistelt, kelle tõttu on kahjud üleriigilised ja inimesi sureb iga päev.Suur mitmekümne meetri kõrgune müür tsooni ümber ei hoia tulnukaid tagasi. Maised mõtted ei hoia tagasi ebamaiseid. Rahu või tasakaalu pole võimalik saavutada, sest kahju on juba tehtud - inimesed on surnud, elud on rikutud. Pildid surnud lapsest teenivad rohkem ajakirjanduses kui rõõmast õnnelikust lapsest. Miks? Sõda müüb. Enne kui pole läbi elanud sama õudu, mis nõudis selle sama lapse elu, ei oska keegi arvatagi, mida see pilt tegelikult tähendab. Missioonitunde järele janunev ajakirjanik soovib ainult saada osa massihüsteeriast ja hävitustööst, mida põhjustavad tulnukate kohalolek kohalikule elanikkonnale. Kohustuste eest põgenev naine ei adu, kus ta tegelikult on, kelle territoorumil tegelikult ringi jalutab. Mees ja naine liiguvad koos USA piiri poole, et lahkuda vaikselt tühermaaks muutuvast riigist, aga tekivad komplikatsioonid. Inimesed on muutunud ahnemaks ja kurvemaks.Ahnus toob hukatust, kurbus levib kui katk. Koletised tapavad nende lapsi ning ei lase neil oma elu elada. Tulnukad üritavad lihtsalt olla need kes nad on, nad ei oska muudmoodi. Inimesed võivad muutuda kui tahavad, aga inimloomuse vastu ei saa ja muutused tulevad raskelt või liiga hilja. Sipelgasuuruste inimeste kohal kõrguvad tulnukad teiselt planeedilt. Nad on võtmas üle loodust, mis on seetõttu omandamas senitundmatut nägu ja see hirmutab võime, aga mitte inimesi. Kui elada muutuste keskel, siis harjud nendega, aga hinnates kõike kuskilt eemalt endale aru andmata, mis tegelikult toimub, on lihtne lasta väärarusaamadel tekkida. Nii konfliktid tekivadki - teadmatusest ja mis saaks veel rohkem teadmatust süstida kui tulnukad teiselt planeedilt. Tulnukate kohta on väärarusaamad ammu olemas ja kõik tänu arvamusele, et tunneme tulnukaid. Maised mõtted maisete tegude taga, aga siiski pole tulnukad meie loodusest niivõrd erinevad. Režissöör ühendab tulnukate välimuse meile tuntud loomadega, kuid muudab selle võõraks andes neile uskumatud mõõdud, omadused ja võimed, mida kardetaksegi kõige enam. Mis toob siis rohkem hävingut? Kas koletised teiselt planeedilt või koletised meie endi seast?Režissöör Gareth Edwards võttis kõige algsema idee tulnukate saabumisest Maale ja taandas selle üldinimlikule tasandile jättes taustaks elava allegooria meie maailmast ja pannes sellesse elutsema senitundmatud organismid. Peategelasteks on tuttavad inimtüübid, keda kehastavad vähetuntud, aga veenvalt mõjuvad näitlejad, kes nagu filmiski on ka päriselus paar. Sellest ka lihtne ja keemiast särtsuv suhtlus nende kahe vahel. Kaks näitlejat keset Mehhikot improviseerimas dialooge inimeste ümber, kes lihtsalt juhtusid seal olema. Lavastatud on ainult kahe näitleja suhtlus ja rännak, aga nendega suhelnud inimesed olid tavalised inimesed. Sellest ka realistlik ja loomulik tunnetus keskkonnast. Efektid on tehtud režissööri ja stsenaristi Edwardsi poolt, kes meisterdas neid oma sülearvuti taga. Eelarve oli hämmastavalt minimaalne. Tulnukad mõjuvad reaalsetena, nende kohalolek pole piltlik, vaid füüsiline, sest nad on igal pool. Tulnukate olemus saab selgeks hingematvalt võimsas lõpustseenis, mis on ühteaegu koletu, aga ka meeletult ilus nii välimuselt kui ka mõtteliselt. Monstersi sisututvustuses jääb kõlama esimese asjana tulnukad, kuid nad ei eksisteeri selles universumis jubedate olenditena, vaid igal pool tegelaste ümber olevate organismidena nagu looduski. Kui koletised end paljastavad, siis on nad kas rünnaku all või ööpimedusest varjutatud. Näeme ainult ärritunud olendite hävitustööd, mida tekitavad pommitamised ja keemiarünnakud. Koletised ei hävita mitte ainult tulnukaid, vaid ka kõike nende ümber ja selles traagika peitubki. Allegooria allegooria otsas. Vaatleja osas olevad tegelased mängivad võtmerolli andmaks edasi tegelikkust ja mõistuse häält, kuid kui jälgida tähelepanelikult filmi algustiitreid on selge, et väiksed mutukad litsusti vaatamata rännakul omandatud uutele vaadetele ikkagi laiaks. 8/10

Buried

Kui Danny Boyle`i 127 tundi hiilgab tehnlise külje meisterlikkuse poolest, siis Rodrigo Cortesi Buried õnnestub selles vallas, millest jäi 127 tunnis vajaka ehk siis lugu ja sõnum ning kuidas need väljenduvad. Buried on vaatamata piiratud ja kontrollitud ruumile avarate kaadrite ja liikuva kaameraga ning pinget ülval hoidva montaažiga ühe inimese ja koha film, mis keskendub ainiti tegelasele ja ei millegile muule. Väike ruum mängitakse suureks nii mõttelt kui ka sõnumilt ja seda üksnes tänu Ryan Reynoldsi ümberkehastusele ja Cortesi oskusele panna kaamera kirstu sisemuses liikuma sama tempoga nagu oleks tegu avara võttepaigaga. Buriedi võlu seisneb muidugi vägagi intrigeerivas võttepaigas. Tuletagem meelde hiljutisi klaustrofoobilistes kohtades aset leidnud filme nagu M. Night Shyamalani produtseeritud Devil, Boyle´i 127 Hours ja veel ilmuv Wrecked Adrien Brodyga peaosas. Kõigil neil on ühiseks nimetajaks üks koht ja üks tegelane, aga ainult üks neist suudab ilmselt hoida kogu filmi sõna otsese mõttes kirstus. Üks tegelane ja ülejäänu on ainult helikujundus, režii ja operaaoritöö. Boyle`i 127 Hours oli minu aasta oodatuim film, kuid välja arvata vapustav tehniline külg ei suutnud film kõiki ootusi täita. Kivirahnu alla jäänud ja oma käe maha lõiganud Aaron Rolstonit kehastas James Franco küll enam kui veenvalt, aga lugu ise ja filmi stiil olid omavahel liiga vastanduvad. Seetõttu jäid emotsioonid lahtiseks kui mitte segaseks. Võrreldes varem ühe täispika filmi lavastanud Cortesi maksimaalselt karakterilähedast, isegi intiimset ja iga tolli võrra klaustrofoobilist elamust pakkuvat üllitist 127 Hoursiga, siis on nad võrreldamatud, sest üks pakub uut lähenemist kinnise situatsiooni kujutamisele ja selle all pean silmas viisi, kuidas Boyle manas Rolstoni kannatused ekraanile, aga teine võtab kõike sõna otseses mõttes ja kasutabki ühte tegelast ja kohta ning teeb seda tuntuid võtteid kasutades. Need tuntud võtted aga ongi filmi mootoriks, jõu allikaks, sest kõik detailid ja nüansid on paigas, et tekitada pidevalt kasvavat pinget, pugeda hädas olevale karakterile naha alla ja tekitada pahaendelist eelaimdust eelolevast tormist.Buried ei ole särava, ekstravagantse ja silmapaistva pildikeelega thriller ühe mehe ponnistusest jäämaks ellu kõige hullemas mõeldavamas olukorras, kuid visuaalses mõttes pole tegu ka ilmetu teosega. Vastupidi. Kaamera liigub kohtades ja väljub kohtadest, mille peale ei tule või mida ei oota sellelaadselt vähereklaamitud filmilt. Ilmselt töötabki allpool mainstreami radarit levinud filmidele kasuks fakt, et keegi ei tea nende kohta midagi öelda. Reklaamimiste käigus ei näidata trailerites ära olulisi kohti, vaid jäädakse küllaltki pinnapealseks, aga siiski meelt lahutavaks, et tuua inimesed kinno. Siit siis ka üllatus, et film pole üldse see, mida meile reklaamiti. Buriedi puhul paistis vähene reklaamikampaania silma just seetõttu, et trailerid ja posterid olid lahendatud vägagi pilkupüüdvalt ja huvi tekitavalt. Kirstu kui väga kinnist ruumi kasutati ära nii, et kaamera võis kirstust väljuda ja kaotada puusärgi füüsilised barjäärid ilma, et oleks kordagi kadunud mõte liiva alla maetud kitsukesest ruumist.127 Hours pidi olema üksnes karakteripõhine valurikas rännak läbi meenutuste ja tõdemuste saamaks üle nii füüsilistest kui ka mõttelistest raskustest, et saada vabaks nii kehalt kui ka hingelt. Seda ta tegigi, aga väga suurejooneliselt ja muusikaliselt rõhutatud emotsionaalse plahvatusena. Surmas ei ole midagi suurejonelist. Sa kas võitled elu eest või annad alla ja kõduned vaikselt. Reynoldsi karakter mängib ilma ühegi meenutuseta või muu taolisega perfektselt välja kõik vajaliku, mis defineeriks tegelast ennast ning annaks mõista, mis temaga ühel või teisel hetkel toimub, sest kirstus olles toimub inimesega arvatavasti kogu aeg midagi. Reynoldsit võib hakata nimetama isegi karakternäitlejaks. Veel on küll vara, aga alge on olemas. Buried algab pimedusega, kuulda on ainult hingamist, mille korrapäratu kõla annab mõista, et keegi on just ärganud ja ilmselt uurib kasvava ärevustundega, mis toimub. Pimedaid kohti on päris palju, mistõttu pole paremat kohta kui kinopimedus, et tajuda filmi tegelikku suurust.Suurusega on see lugu, et vaatamata kitsastele oludele on vähesega loodud palju, suureks on mängitud nii kirst ise kui ka mõte, mis väljendub telefonikõnedes ja Paul Conroy`is kasvavas mõistmises olukorrast. Bürokraatia on tegelikult hädavajalik, et suuremat sorti struktuur korralikult funktsioneeriks, aga hädaolukordades on ametlikud vormid ja nõuded pinnuks silmas eriti veel siis kui oled Iraagis kuskil kõrbes liiva alla maetud. Kõned suunatakse mujale, aku väheneb, signaal on kadumas, aga ometi õnnestub tal lõpuks keegi ka kätte saada. Reaalsetes oludes poleks film ilmselt kunagi linastunud, sest siis poleks enam midagi vaadata. Maa all levi pole, kellegile helistada ei saa. Mis siis? Film läbi? Kedagi ei huvita reaalsus. Film pole mitte kunagi päris elu ja ei sea ka seetõttu reaalseid tingimusi, kuidas üks või teine olukord peaks lahenduse leidma. Kuidas muuta 94 minutit elusalt maetud tegelasega huvitavaks? Annad talle mobiili, zippo, pläsku, pastaka ja hea mälu ning külalisteks kutsud mao ja pommitamised. Teemaks süstid aga suurfirmade hoolimatust, sõjalispoliitlisi mänge ning valelootust, et kõik saab korda. Vaataja teab olukorrast täpselt sama palju kui peategelane ja see hoiabki huvi konksu otsas. Midagi ei oska ette aimata, sest peakangelane on see, kelle kaudu vaataja üldse saab infot ja sedagi on vähe. Muu jääb oma mõttetöö juurde, mida film kohe kindlasti ka tekitab, sest Conroy vestlustes oma kompaniiga, Iraagi pantvangiolukordade eksperdiga ja FBI-ga kajab läbi nii mõnigi selge allegooria ja kriitikanool inimelu väärtuse kohta suuremate jõudude silmis.Muusika vähesus või siis selle kohalolu mitte rõhutamine aitab luua huvitavalt lavastatud ja ootamatult tekkivaid olukordi, mis on dramaturgiliselt veenvalt välja mängitud tänu pingelisele muusikale, näitleja pingutusele ja paika pandud rõhuvale keskkonnale. Mis saab olla veel rõhuvam kui paar tonni liiva pea kohal? Käesoleva aasta suurim üllataja ning kindlasti ka omamoodi suunanäitaja sellelaadsete filmide juures. Häirima jäid mõningased veidrused loogikas. Ühel hetkel antakse mõista, et kirst asub sügaval maa sees, aga levi jätkuv olemasolu ja veel mõned kummalised asjaolud õõnestavad seda väidet päris korralikult. Sellise filmi puhul tekivadki küsimused stiilis "mida mina teeksin?" ja igaühel oleks kindlasti pakkuda oma versioon, kuidas mõnda olukorda lahendada. Kui natuke häirivad ebakõlad välja arvata, siis on tegu tõesti selle aasta ühe huvitavama filmiga. 8/10

14. PÖFF - 20 sigarette

Vaatamata esmapilgul eriskummalisele pealkirjale ei räägi 20 sigaretti suitsetamise kahjulikkusest, vaid sõjast, täpsemalt Iraagist, selle tagajärgedest ja mõjust ohvritele ning lähedasi kaotanud omakestele. Suur ports filmist läheb muidugi ka kriitikanoole alla, mis väljendub vale inimese kangelaseks tembeldamise ja meediapommi plahvatamisega, kuid seda mitte sõja kahjulikkuse mõistes, vaid sõjas käinud ja viga saanud sõdurite ülistamise ja nende sõjakoldesse saatmise põhjuste jaoks õigustuste otsimise suhtes. Itaalia režissööri Aureliano Amadei debüütfilm on sageli tehniliselt võrratu, mitme tasandiga eksperimenteeriv, kuid kandvaks jõuks ei ole mitte sõjaolukorda tehniliselt pilkupüüdvalt ja seetõttu sisuliselt põnevalt edasi viiv läbimõeldud ja uusi võtteid pakkuv režii, vaid samanimeline peategelane Aureliano, kes olles ise veendunud patsifist, satub Iraaki juhuse tahtel ja see juhus maksab talle peaaegu tema elu. Soovist saada režissööriks järgneb ta nime teinud Stephano Rollale, kes pakub Aurelianole võimalust olla režissööri abi tema uue sõjateemalise filmi juures. Õhku ja posilikku naiivsust täis Aureliano võtab pakkumise vastu ja lähebki sinna, kust targad mehed eemale hoivad. Aureliano on energiline, ta pole suu peale löödud, ta tervameelitseb ja suudab kontakti luua ka kõige ebatõenäolisema isikuga. Selline on filmi stiil esimese 20 minuti jooksul.Näeme kõike läbi Aureliano teadmatust, kuid siirast rõõmu täis silmade. Olles enda arvates patsifist ei tea ta sõjast midagi, kuid Iraaki jõudes pekstakse temast suhkruvatt välja ja lüüakse reaalsusega lagipähe, millest ta peaaegu et ei toibugi, kuid taas elavate maale jõudes saab temast meedia, poliitika ning omakeste huviobjekt, kelle juttu väänatakse pressi jaoks, kellest jäetakse mulje kui tõelisest kangelasest, kes ei andnud alla. Nii tuuaksegi esile tõik, et seepärast me sõdimegi. Vaadake, mis nad meie sõduritega, meie lastega tegid. Aureliano püüab Iraagi reaalsusest toibuda, kuid olles läbi elanud midagi niivõrd traumaatilist on ta silmaring avanenud. Sõbrad surid tema silme all samal ajal kui Iraagi lapsed vedelesid surnutena tänaval. Prioriteet on kaitsta sõdureid ja väliskülalisi, aga pommitamise käigus lähedasi kaotanud kohalikud? Mis nendest saab? Kes neid lohutab? Kes kaitseb nende lapsi? Aureliano satub täpselt selliste ja väga tuntud omakasupüüdlike ja poliitiliste intriigide lõksu, mistõttu kaotab film suure osa oma võlust. Sama palju kui olen väsinud Iraagi sõda käsitlevatest filmidest, olen väsinud kahtlastel asjaoludel alanud sõja pihta käiva kriitika välja lugemist igast teisest filmist, kuid seda üksnes siis kui see on liiga ilmselge ja hakkab varjutama muud olulist nagu ühe mehe vintsutused elamaks üle elu keskele löödud augu piinarikast paranemisperioodi. Algselt filmimees, kuid hiljem kogemust kirjamees, kes kirjutas oma mälestused ja arusaamad raamatuks, kuid endised patsifistidest kamraadid nimetavad teda oma väärtushinnangute mahamüüaks. Kellel on õigus? Ühel inimesel, kes on omal nahal kogenud sõja mõju või protestijal, kes teab reaalsest lahingust sama palju kui Call of Duty.20 sigaretti vaatama minnes ei osanud ma midagi oodata. Olin kõigeks valmis, kuid tulemus üllatas mind vägagi positiivselt. Kui sisuline sõnum kõrvale jätta, siis peaks kohe mainima, et filmi režii on fantastiline, sest muudab lahingukogemuse vaataja jaoks väga intiimseks või siis panebki vaataja nägema läbi Aureliano silmade ja seda kõige otsesemas mõttes. Aureliano vaatenurga kaudu kogeme igat pingelist olukorda, mis eelneb põhisündmusele ja kui Aureliano elu muutnud hetk saabus, siis ei jõudnud vahel tähele pannagi, kuidas tavaline kõrvalt või selja tagant jälgiv kaamera oli üle läinud Aureliano POV-ks elik kõik läbi tema silmade. Rünnaku ajal ei suutnud ma kohe aduda, mis täpselt juhtus, kuid siis pildist õigeid detaile märgates saabus selgus loetud sekundite jooksul. 20 sigaretti pole lahingutegevusest Iraagist, vaid selle mõjust, mistõttu on filmis ainult üks tõeline lahinguepisood, mis on nii intensiivne, jõuline, armutu ja pilkupüüdev, et rohkemat polegi vaja. Aureliano kehastanud Itaalia näitleja mängis kenasti välja hooletu ja muretu filmimehe. Seejärel võttis ta kohe ette valudes piinleva sõjaohvri rolli ja siis justkui poleks sellest piisanud muutus aeglaselt haiglavoodis vaevlevaks kõrvalkahjuks, keda hakati usinalt ära kasutama. Aurelianot kehastanud Vinicio Marchioni jaoks on tegemist teise suurema filmirolliga, kuid kogenematusest polnud tema etteastet jälgides märkigi. Kaader, mis järgneb plahvatusele, on filmi vast üks mõjusamaid hetki. Üleni verine, haavu täis ja kisendav Aureliano tõstetakse auto kasti. Tema sülle tõstetakse ilmselt plahvatuses surma saanud väike poiss. Aureliano on täis ängistust, kaastunnet, valu ja surmahirmu - kõik need emotsioonid mängib Marchioini tõetruult välja ja see ei kajastu mitte ainult tema näitlejatöös, vaid ka režiimeisterlikkuses ehk oskuses tuua kõikvõimalike audiovisuaalsete vahenditega stseenis esile see kõige olulsiem ja toetada näitlejamängu, nii et kumbki üksteist üle ei mängiks.Tavaline, kuid näitlejate tõttu nauditav algus on ainuke suurim komistuskivi muidu efektselt lavastatud ja pinevalt kirjutatud sõja tagamaid kujutavas filmis, mille trumpkaardid on režissööri andekus ja oskus kasutada korraga erinevaid stiile, võtteid ja need korralikult koos tööle panna ning muidugi lugu ise, mis ei paelu mitte põhiolemuse, vaid hoopis nutika dialoogi, dramaturgiliselt tugeva struktuuri, põnevate karakterite ja näitlejate valikute pärast. Muul juhul oleks taas tegu järjekordse filmiga Iraagi konfliktist. Miks 20 sigaretti? Nii palju ta soovis, tahtis ja suutis teha. 7/10

14. PÖFF - Somewhere

Tegemist on Sofia Coppola neljanda täispika filmiga, mis sarnaselt 2003. aasta hitiga Lost in Translation käsitleb taas Hollywoodi staari identiteedikriisi ja eneseleidmist. Kui Lost in Translation on originaalne huvitava režiiga film põnevatest karakteritest, kelle rollides on sümpaatsed näitlejad, siis Somewhere`i puhul on kõik vastupidi. Kui võtta kõik hea Bill Murray ja Scarlet Johanssoni oleskelu kujutavast Lost in Translationist saamegi Somewhere`i, kus põhikarakter otsib oma elule mõtet ja stiimulit, kuid film ei otsi enam midagi, see on kõik vajaliku kuskile lõplikult ära kaotanud. Film algab kaadriga, kus on näha üht osa ringrajast, millel teeb ringe must Ferrari. Pole teada, kes istub autos, aga loogika ütleb, et peategelane, kuid mõtlemine kaob alguses sama kiiresti muudele radadele kui liiga kaua ühest ja samast kaadrist mööduv Ferrari. Kui liiga kaua kestnud monotoonne algus mõjus nagu nali, siis pärast seda kaotas nali oma mõju, kuid sisuliselt jätkas kogu film samas stiilis edasi. Näeme midagi või kedagi juba mitmetest teistest filmidest tuttavat tegemas midagi, mis on ühteaegu täiesti loogiline ja selge nagu see Ferrari mööda ringrada kihutamas, aga ometi ainult ringiratast Coppola sõidabki.
Ei midagi uut ja huvitavat, mitte ühtegi põnevat vaatevinklit igavlevast ja elust tüdinud, kuid samas lõbujanuse staari ellu. Ainult üksluine vaade väikese suure staari ellu, mis on sama tüütu ja igav kui peategelase elugi. Võimalik, et Coppola üritas luua täpselt sellise visuaalse kujutise, mis toetaks iga nurga pealt Johnny Marco igapäevaelu rutiinseid, aga üha enam tähtsust kaotavaid tegevusi nagu hiljutiste filmide promomine, kaasstaaridega kohtumine, reklaami ja kuulsuse nimel saadavate auhindade vastu võtmine, pidudel käimine, juhuslike naistega magamine ja päris omapäraselt filmi sisse toodud tellitava striptiisi jälgimine. Kibestumust ja uue lehe pööramist ei maksa aga enne viimaseid minuteid oodata. Huvitav on mõelda et, esimeste stseenidega öeldi kõik filmi kohta ära ja ülejäänud aja korrati juba täiesti selgeid mõtteid ja ka kõige lihtsamal võimalikul tasandil arusaadavaid mõtisklusi. Esimene kord kui Marco istub üksi oma hotellitoas sigarett hambus ja viskiklaas ühes käes on see sama hetk, mil tema käitumine ja pikka mõtisklust vaatajast välja pigistav kaader ütleb ära kõik, mida on vaja vähegi teada.Teades kõike karakteri kohta ja seda juba esimest pilguheitest Marcole mõjus ülejäänud filmile surmvalt seni, kuni ilmus välja Marco luhtunud abielust sündinud tütar Cleo, keda mängis üllatavalt mõjuva lihtsusega Elle Fanning. Marcot kehastanud Stephen Dorff pole minu raamatus teab mis sümpaatne kuju, kuid nii mõnedki tema osatäitmised on nüüd meenutades jätnud meeldejääva mulje, kuid Somewhere puhul polnud viga mitte tema etteastes, mis oli üsna veenev ja tõsiselt välja mängitud, vaid hoopis filmi enda mittemidagi uut ütlevas sõnumis, igavas režiis ja mitte mingisugust sidet tekitavas karakteriarengus. Kuidas saangi tunda kaasa igavlevale staarile, kellest tedsin kõike juba esimeste minutite möödumisel ja edasi kulus kogu aeg sellele, et näidata tema elu sellisena nagu see minu ettekujutuses juba oligi? Kaasa ei aidanud ka režii, mis ei pakkunud pinget, isegi mitte rõhutatud dramaatilisust, vaid kasutas täpselt selliseid võtteid, kaameranurki ja asukohti, mis on nii tavalised nagu oleks režissöör alles selleks filmiks õppinud filme lavastama ja kartes midagi valesti teha, kasutas kõige algelisemaid plaanide valikuid ja dramaturgilisi võtteid. Somewhere mõjus mulle kulunult. Kulunud nii režii kui ka stsenaariumi poolest, kuid miks? Isegi kui eesmärk oligi panna vaataja tundma seda sama, mida tüdinud staar, siis saab elust tüdimust väljendada teisti ja palju intrigeerivamalt. Kui vaatajal hakkab igav, siis kaob ju ka huvi ja kui huvi kaob, siis on mõtted igal pool mujal ajusoppides resideeruvatel igapäevamuredel, aga mitte kõige olulisemal elik filmi sõnumil ja seda kandma pidavatel näitlejatel.Elle Fanningu saabumine tekitas siiski ajutise stiilimuutuse, mis erinevalt Marco elu kujutamisest, võttis ette isa ja tütre suhte ning alustas vaikselt urgitsema muude probleemide äärealadel, mille hulka kuulusid karile jooksnud abielu, tütrega vähesuhtlev isa ja reaalselt elust võõrandav elustiil, aga see kõik oli liiga pinnapealne. Puudutus veepinnal, aga nii nõrga puudutuse korral tekib ainult üks nõrk värelus. Tugevama ja palju jõulisema puhul ei teaks enam kui tugevalt võib järgnev lainetus veepinda mõjutada. Jõulisusest ja huvitavast teemakäsitlusest jääb Somewhere kaugele. Kannatlikule ja ükskõik mis laadi sisuga kiirelt kaasaminevale vaatajale võib Coppola Veneetsia filmifestivalil tunnustuse saanud film mõjuda hoopis teisti, aga minu jaoks oli tegemist PÖFF-i suurima pettumusega. Isegi Never Let Me Go, mis samuti ei vastanud ootustele, suutis lugu arendada nii, et haaras kaasa peaaegu kogu filmiks. Etteulatuvalt võin ette ära mainida, et kõikidest PÖFF-ile oodatud USA filmidest oli 127 tundi ainuke, millega sain enamjaolt rahule jääda, kuid see on juba teine lugu ja teine arvustus. Sofia Coppola neljas film ei küündi mitte mingi valemiga Lost in Translationi tasemele, vaid jääb kuidagi väga ebalevaks ja poolikuks. 5/10

14. PÖFF - A Letter to Elia

Enne Kiri Eliale nägemist polnud mul aimugi, et Martin Scorsese suurim eeskuju on innovaatiline režissöör Elia Kazan. Nüüd tean ja tean ka seda, et Kazani filmidest olen ise põgusalt näinud ainult ühte. Viga, mida tasub parandada? Arvan küll. Et tunda Scorseset kui režissööri tuleks läbi vaadata kõik tema filmid ja siis otsustada, kes ta on inimesena ja milline režissöörina. Vähemalt nii tegi Scorsese ise kui üritas tundma õppida Kazani ja tema filme, aga seda tehes avastas ta, et tähtis pole inimene, vaid tema filmid, sest kui filmid on tema jaoks ülim kunstiline väljendusvahend, siis nii Kazani olemus avaneski ja rohkemat polnud vajagi. 60 minuti sisse on mahutatud väga informatiivne lugu Scorsese eeskujust, Kazani filmidest ja ka filmiajaloost üldisemalt. Näiteks töötas Kazan koos igaveseks nooreks jäänud James Deani ja Marlon Godfather Brandoga. Mõlemast on saanud nüüdseks ikoonilised näitlejad nagu ka Kazanist režissöörina. Põhimõtteliselt on tegu Scorsese austusavaldusega filmikunstile ja omaenda suurimale mõjutajale. Scorsese austajatele soovitatav, aga samas on siin nii mõndagi, mida kõrva taha panna. Mainitud saavad sellised tuntud nimed nagu On the Waterfront, A Streetcar Named Desire, Gentleman's Agreement, Baby Doll, A Tree Grows in Brooklyn, A Face in the Crowd, America, America and The Last Tycoon. Korralik dokumentaal filmimehelt filmiinimestele filmimehest. 8/10

Avalon

Mamoru Oshii on teenekas Jaapani animede ja mängufilmide režissöör, kes ei karda piire purustada ning seda tehes on ta end kindlustanud Jaapani filmimaastikul kui üks huvitavama stiiliga innovaatoreid, kes peale mitmeid aastaid isetegevust ei lõpeta endiselt üllatamast. Ghost in the Shelliga algatatud samanimeliste jätkulugude ja seriaalide tulv näitas kui väga vajati tollal taolist lähenemist. The Sky Crawlers oli minu jaoks pettumus. Midagi oli selles imeilusa välimusega animes puudu. Taaskord inimeseks olemise piire laiali jaotav ja taas kokku panev temaatika on küll järjekordselt hea, aga sisuline kandvus ja karakterite motiivide usutavuse kinnistamine jättis soovida. Mina ei jäänud küll rahule, aga kuna The Sky Crawlers on üpris mitmetasandiline anime, siis leiab sellest igaüks midagi enda jaoks. Veel sellel aastal ilmunud Assault Girls paistab üritavat taasluua Avaloni karismaatilisust. Lähtudes välisest kriiikast paistab, et film pole pooltki nii edukas ja ei rõõmustanud ka Oshii fännibaasi. Oma silm on kuningas ja seni, kuni mul on film ise nägemata ei hakka ma ühtegi halba sõna ütlema, sest olen varemgi ennatlikult oma arvamust teiste kriitikast lähtudes kujundanud ja siis vastu näppe saanud. Avaloniga on teised lood. Oshii puudutus on mõjusam kui eales varem, sest kui Ghost in the Shell võis jätta vaataja kahevahele, siis Avalon õnnestub korraga niivõrd erinevatel tasanditel, et on imekspandav tema praegune seis, mida ilmestavad ainult The Sky Crawlers ja Assault Girls, pole see, mis 90ndate lõpus ja 2000 alguses alguses.Oshii ja temaga nii mõneski projektis kaasa löönud stsenaristi Kazunori Ito universumis on Avalon vägivaldne ja üdini realistlik mäng, mis on riiklikult keelatud kõrge ohutaseme tõttu, kuid seda mängitakse endiselt põranda all ja sellest on saanud määratult suur võitlusmäng, kus peale jäävad ainult parimad. Peategelane kuulub parimate mängijate sekka, kuni avastab, et kõigile teadaolevast kõrgemast tasemest on olemas veelgi kõrgem tase, kuhu pääsevad ainut valitud tšemponid. Filmi stilistika ei erista mängumaailma reaalsusest. Sellest annab aimu mõlema maailma puhul täpselt ühesugune visuaalne stiilitunnetus, mistõttu polegi koheselt selge, mis on reaalsus ja mis mängu virtuaalne maailm. See loobki vastava kõhkleva õhkkonna, mis ei annagi ühest vastust, kas nähtav on reaalsus või mängumaailm, kas reaalsus on mõtteline ebareaalsus või kas neil ongi nii suur vahe. Oshii mõttekäik on selgelt rihitud parema maailma poole, mida visuaalne külg ja seeläbi tekkinud hoiatav atmosfäär ka selgelt rõhutavad. Siin ei ole ühest vastust, sest vastus kandub tavapärase taju piirimailt kaugemale ja üles kerkib küsimus: kumb on ideaalsem, kas reaalsus mis võib olla kohati väga hirmutav ja segadusttekitav või hoopis ideaalne maailma ilma reaalsuse piirideta ja reegliteta? Tegu pole küll õige valikuga, aga oleneb, kes selle valiku teeb ja miks valis just selle viimase maailma, aga mitte Oshii kujundatud gootilike ja halvaendeliste värvidega reaalsuse, mis ei paku peategelasele, kes üritab niigi sellest elust pääseda, midagi peale monotoonsuse, rutiini ja lõppematuid otsinguid parema elu valemi leidmiseks. Valemi ta leidis, aga kas see oli õige valem, on jällegi suhteline, sest oleneb inimesest endast ja tema väärtushinnagutest ning maailmavaatest, kuidas ta ennast ja teda ümbritsevat hindab. Oshii lavastajatöö on märkimisväärne, sest koos kõrge kunstilise tasemega, täpse ja kindlapiirilise operaatoritööga on Oshii loonud ebameeldiva visiooni reaalsusest, kus mängumaailm tundub palju kütkestavamana kui räsitud olemisega igapäevane korter, tühjad kummituslikud tänavad ja vaiksete allasurutud hingede massid. Film on täis fantastiliselt ilusaid kaadreid, mida saadab Kenji Kawai Voyage to Avalon ja kui juba muusikast rääkida, siis on soundtrack võrratult hea ja seda mitte ainult muusikaliselt, vaid kuivõrd hästi sobib taustamuusika filmi kontektiga kokku ja millise laengu annab üks või teine lugu mõne kindla stseeni ajal. Filmi kõrghetked ei piirdu ainult visuaalse iluga, vaid suurt osa mängib mitmekihiline sisu, mida ilmestavad ideed inimeksistensist ja arusaamad reaalsusest kui mitmeosalisest kogumist.Peategelast kehastab kütkestava välimuse ja pealispinnal stoilise rahuga kalkuleeriv poolakas, kelle karakter pole midagi muud kui ideaaliseeritud kujutus mängurist, kes Jaapani noorte arusaama ongi ideaalne mängur ehk ilus, endassetõmbunud ning intelligentne iseseisev naine, kes suhtleb muu maailmaga ainult läbi realistlike sõjamängude, mis on antud ühiskonnas keelatud, sest tekitavad ümberpööramatut sõltuvust ja halvemal juhul võib mängija lõpetada koomas või surnukuuris. Kogu näitlejate plejaad koosneb poolakatest, sest tootjamaa on Poola ja muidugi ka Jaapan, kuid film võeti üles üksnes Poola tänavate vahel. Miks siis ikkagi mängitakse? Eesmärk on jõuda kõige kõrgema tasemeni, mis annab mängijale ülemuslikku staatuse, aga kui ilmneb, et on veel üks tasand, millest keegi kuulnud pole, siis üritab ka meie peategelane leida teed veelgi kõrgemale, mis oleks nagu metafoor jumalast ja paradiisiaiast. Kõige kõrgemale jõudes on mängija teistest võimsam ja võib valida, kas tahab elada edasi virtuaalreaalsuses või minna tagasi maailma, kus ta on ei keegi. Kõlab tuttavalt? Eks muidugi. Sarnased teemad läbivad pea kõiki intelligentsemaid ja vähemintelligentsemaid ulmefilme. Alustades Ghost on the Shellist ja lõpetades Matrixi, Cronenbergi existenZi ja Proyasi Dark Cityga. Oshii on loonud aga filmi, mis ei laena oma stiili otseselt mitte kuskilt ja sisu töötab samuti täiesti iseseisvalt, mistõttu ei teki häirivaid võrdlusmomente. Oshii universum ei pruugi olla ainulaadne, aga igavesti vinge on see küll. Kas mäng on mäng kui virtuaalsus vastab igasugusele tavalisele realsusetunnetusele? Kust algab see piir, mil mäng pole enam mäng? Jõudes kõrgeimale tasandile ähmastub piir nende kahe vahel täielikult ning tekib mõte, kas see, mida esitati filmis reaalsusena oli üldse see, mis me arvasime olevat, sest kui kaks maailma on niivõrd sarnased, siis kuidas teha vahet? Ja miks peaksi kui uus maailma pakub võimalust olla keegi teine ja elada oma elu nii nagu soovid. Lugu on üsna lineaarne kuid täis märke ja muutusi reaalsustajus, mis annavad mõista, et toimumas on midagi enamat kui lihtsalt sõltuvuses mänguri igapäevaste alllinnas asuva salajase mänguurka külastuste ja uute võitude saamise jälgimine. Lugu täiendab detailide poolest rikas maailm ning kujunditega luuakse hirmutav ja ärevust täis reaalsus, mis on küll sama tooni ja näeb välja nagu mängureaalsus. Mis muudab Avaloni eriliseks? Film on üles võetud Poolas, mistõttu areneb lugu huvitava ajaloo ja omapärase näoga linnas, kuid samas on siin niivõrd palju Jaapani ulmefilmidele omaseid elemente, et tekib vägev kooslus Euroopa rõskusest ja külmusest ning Aasia elegantsist ja küberpungilikust stiilitunnetusest. Soovitatav nii Oshii fännidele kui ka lihtsalt ulmest huvitatuile. 9/10

PÖFF 2010

Tänavune PÖFF on minu jaoks esimene, kus saan käia ühest kinost teise 4-5 korda päeva jooksul ilma, et peaksin muretsema, kas rahast jätkub. Üks filmikooli boonuseid, mis tagab siis priipääsme enda valitud seanssidele. Kavasse üritasin mahutada võimalikult palju oodatumaid filme, kuid nagu ikka on plaanid määratud muutumisele ning kaua tehtud kaunikene hakkas lagunema kohe esimesel päeval. Seni olen 14. Pöffiga rahul. 16 on nähtud. Nende seas on 3 mädaõuna, mida ei soovitaks kellegile. Solaris on viimaste päevade jooksul muutunud väga koduseks. Tasuta kohv ja päev otsa kino. Tavaliselt jõuan sinna umbes 14.00 või 16.00 ja lahkun 01.00. Sõpruses ja Plazas pole veel käinud. Kosmoses, Artises ja Solarises aga juba küllalt. Panen kinnitamata kava üles, millest on nähtud esimesed 16 ja ülejäänud ootavad veel oma aega, kuigi kohe kindlasti hakkavad ajad mõne aja pärast jälle muutuma ja filmid kanduvad teiste päevade peale, asenduvad teistega või jäävad üldse kavast välja.Neljapäev 25.11
21.00 Kiri Eliale 8/10
23.00 Lumekuninganna 6/10

Reede 26.11
19.00 Ei midagi isiklikku 9/10
20.30 Angelica veider lugu 4/10
23.30 Matšeetepiigad on valla 8/10
Laupäev 27.11
14.00 Elu parimad aastad 8/10
18.00 Ilus 7/10
21.00 Issi 4/10
23.00 Ülestunnistused 9/10

Pühapäev 28.11
14.00 Päike võrgus 7/10
16.00 20 Sigaretti 7/10
18.30 Metsasügavuses 8/10
21.00 Tsiitsitajad 8/10
23.30 Luukered 7/10Esmaspäev 29.11
19.00 Kawasaki roos 8/10
20.30 Taevariik 8/10

Teisipäev 30.11
17.30 Härra valgus 7/10
20.30 Ära lase mul minna 6/10

Kolmapäev 01.12
17.00 Tavaline lugu 5/10
19.00 Külmad kalad 8/10
Neljapäev 02.12
18.00 Sünniõigus 8/10
20.30 Oktoober 6/10


Reede 03.12
17.30 Sotsialism 5/10
19.30 Teisel pool 8/10
22.00 Ääremaa 6/10Laupäev 04.12
19.30 Mesi 8/10
22.00 127 tundi 7/10

Pühapäev 05.12
17.30 Naine, püss ja nuudlisöökla 7/10
19.30 Tapmise põhiolemus 9/10
22.00 Kusagil 5/10

Harry Potter and the Deathly Hallows Part 1

Kui lugeda kokku selle aasta parimaid trailereid, siis minu jaoks on nende hulgast silmapaistvamad Ben Afflecki The Town, Zack Snyderi Sucker Punch, Christopher Nolani Inception ning David Yatesi kolmas proov Harry Potteri saaga juures. Order of the Phoenix ebaõnnestus, aga see oli briti režissööril ka esimene kord kätt proovida. Half-Blood Prince tõestas, et ta on suuteline lavastama HP-d nii, et see ei solvaks fänne ja rahuldaks neidki vaatajaid, kes pole esimese osa raamatust kaugemale jõudnud. Tulemas on aga uus Harry Potter ja see on nüüdseks õnneks või kahjuks esimene osa viimasest osast. Algselt sooviti Potteri viimast seiklust kinoekraanidele tuua 3D formaadis, kuid ajapuuduse tõttu sellest ideest loobuti. Hea ongi, sest Clash of the Titans tõestas paljudele kui halb võib olla lohakas 3D ja seda veel eriti siis kui film ise pole suurt midagi . 3D peaks popkornikino talutavamaks muutma või siis andma ettekäände, miks üldse võtta osa masstoodangu üle vaatamisest, aga Clash of the Titansi puhul muutis 3D filme veelgi hullemaks. Deathly Hallows tundub kahe eepilise traileri, millest teine on veelgi parem kui esimene, põhjal, et tulemas on suurejooneline ja eepiline finaal seitsmeosalisele saagale - vähemalt nii väidab trailer, kuid reklaamikampaaniast on vähe, et filmi maha müüa. Trailer näeb tõesti hea välja. See mõjub tõeliselt eepilise pommina eriti veel neile, kaasa arvatud mina, kes on HP igat osa näinud kinos. Mulle on HP osa praeguseks väga kalliks saanud kinoskäimise kogemusest. Viies osa jättis soovida nii stsenaariumi, näitlejatöö kui HP seeriale omase stiili ja tempo poolest, kuid tundub, et viimase osaga on nähtud palju vaeva, et tuua ekraanidele finaal, mis jääks kauaks ajaks meelde ja jätaks fännid ja muud huvilised täiesti rahule. Siinkirjutaja mõtted põhinevad muidugi ainult klippidel ja traileritel. Kõik ootused ja lootused võivad puruneda kildudeks nagu Harry Potteri rahulik elu koolis suure tormi eel. Trailer on tõesti stiilselt kokku monteeritud ja jätabki paljureklaamitud eepilise mulje.

Viimane piht

Tanel Toom ütles BFM-is talle tudengi - Oscari toonud lühifilmi The Confession ehk eestimaiselt Viimane piht esitledes, et peab end agnostikuks. Teda köidavad Piiblis ja üldse usus leiduvad vastuolud ja see oligi Briti filmikooli lõputöö peamine teema, mis kajastus läbi kahe inglise poisi, kes valmistusid oma elu esimeseks pihtimuseks. Usk on tõesti hea teema, sest igaüks võib Piiblist lehe välja rebida ja hakata kuulutama tõde, mida on võimalik välja lugeda paberitükilt, aga ilma tervikuta ei tähenda see paberinätsakas midagi, ilma uskumata ei tähenda isegi Piibel midagi. Piibel on samuti lihtsalt tekst ja kui seda lugedes ei kannusta sind mitte miski või ei ole sul kindlat eesmärki, siis ei avane Piibel lugejale nii nagu paljudele teistele. The Confession on visuaalselt lummav, see tähendab, et nii vähese ajaga nagu 15-20 minutit, on film loodud täpselt selliste filmilike väljundusvahenditega, et tõmbaks tähelepanu kindlate nüansside poole ja paneks sisu arengut tõsise pilguga jälgima. Sisu, mis põhimõtteliselt näitab läbi lapse silmade, mida tähendab tema jaoks patt, pihtimus ja lunastus, kulgeb sujuvalt, pikkides sisse ka psühholoogilise horrori elemente, kuid jäädes seda tehes algmaterjalile truuks. Inimesi on alati huvitanud süütuse kaotamine. Mitte lihalises vaid vaimses mõttes. Kaks noort katoliiklikus koolis, kes ei tea väljaspool toimuvast midagi, arvavad, et nende patud on mõõdetavad teiste, palju suurematega, aga ei ole, kuid nemad seda ei mõista. Kas usu nimel või mitte, kas lunastumise saamise nimel või mitte, aga püüe käituda nagu kõik seda nõuavad, paneb poisid kummalisse olukorda, kus nad väljuvad verenire taga ja see ei jää ei esimeseks ega viimaseks tapatööks. Tahtmatu tapatöö, seda küll, aga surm ikkagi ja surma ei õnnestu niisama lihtalt petta. Iga sümbol viib teiseni, kuni saabub põhipunkt, mille suunas kõik need märgd viitasid. Rist, hernehirmutis, võõrad, ent hukkamõistvad pilgud, tunne, et keegi jälgib, tunne, et keegi teab, aga see keegi pole ei Jumal, kes näeb poisikeste patte ega ka vanemad või kooliõpetaja, vaid hoopis nemad ise, nende südametunnistus ja nende kahetsus. Nende kõige algelisemad tunded kahetsus ja kaastunne painavad mitte kunagi oma arust pattu teinud poissi niivõrd, et film omandabki juba mingil määral ennist mainitud horrori elemendid, kuigi need ei jää ei püsivaks ega ka oluliseks, vaid üksnes tähtsaks osaks näitamaks, mis toimub ühe väikese katoolikliku kooli õpilasega, kes suurest hirmust pihile mineku ees tahtis tekitada endale patu, et oleks midagi pihtida. Väikese lapse rikkumata arusaam maailmast ei tööta täiskasvanute reeglite järgi ja seda isegi siis kui neile surutakse pähe omi mõtteid.Toom on koostöös briti stsenaristiga kokku pannud vana tuttava valemi, kuid oskuslikult ja tundega lavastatud sümboleid täis narratiivi tõttu ei tekita lühifilm kordagi vanu klišeesid meenutavat tunnet. Pihtimus ei tundu tudengifilmina, vaid lihtsalt nagu üks lühifilm, aga alles siis kui avastatakse, et tegemist on eestlase tehtud filmiga, mis on pärit Inglismaalt, hakatakse mõtlema "Eesti filmi" peale ja kuidas seda mõistet seostada antud teosega. Toomi varasem lühifilm Teine tulemine andis kaks aastat tagasi aimu, et tegemist on paljulubava noore režissööriga, kuid nüüd on kindel, et pikemas perspektiivis võib tema käe alt ilmuda veel nii mõnigi edukas žanriline katsetus.Muidugi on sarnase temaatikaga olemas palju tugevamaid filme nii dramaturgiliselt kui ka tehniliselt, aga võrdlus võrdluseks. Mõistlik oleks hinnata Viimast pihti omas universumis ja selles kontekstis töötab religioosses ideederägastikus teed otsiv ja läbi laste usulisi ja moraalseid dilemmasid lahkav tudengifilm õlitatult, olemata seejuures liiga pealesuruv ja ühemõtteline, vaid rohkem nagu arutlev ja juurdlev. Seejures oleks paslik mainida kirjutise alguses esile toodud Toomi mõtteid, miks ta sellise filmi tegi. Põhjus oli, et teda huvitavad religoonis leiduvad vastuolud ja nagu autorgi on film samasugune ehk vastuolusid ja küsimusi täis. Kõik küsimused ei saagi vastuseid, aga ei peagi, sest nagu ususki, tuleb mõnikord lihtsalt uskuda ning vahel sellest aitab isegi siis kui oled korda saanud eriti kohutava teoga. Ja mille nimel? Mitte millegi. Olles ise viinud end ekstreemsesse olukorda teevad poisid oma valiku ja peavad hiljem mõistma, miks nad seda tegid. Surnuid see tagasi ei too, kuid vähemalt on leitud mingisugunegi lepitus. Põneva teemakäsitlusega lühfilm annab vähese ajaga edasi mõtlemapaneva sõnumi 8/10