Ghost in the Shell

Ulmekirjanikku Philip K. Dick`i ja lavastajaid Andy ja Larry Wachowski`t ühendav mangal põhinev anime oli omal ajal parajalt mõjukas ja on seda praegugi, kuigi mitte enam samas võtmes, mis enne. Ideede ja mõtete vahel kihav alltekst on küll siiani värske, kuid joonistusstiil ja filmi ülesehitus on tuntavalt ajale jalgu jäänud. Teadmata tegelikke tagamaid, pakun, et manga autor Masamune Shirow (Appleseed) sai oma loometöö kirjapanekul mõjutusi Philipp K. Dick`i romaanist "Do Androids Dream of Electric Sheep", mis sarnaselt 1989. aastal ilmunud mangale käsitleb samuti küborgide/androidide eksistentsialismi ning igavest küsimust - mis teeb inimeses inimese? Arvestades, et Philipp K. Dick`i teos ilmus hulga varem, siis on teatavad mõjud loomulikud. Kujutan ette, et anime tavalisest keerukama mõtte ja teostusega mangast oli 1995. aastal parasjagu tolmu üle keerutav ja lõi nii mõnegi augu massi - ja popkultuuri, mille tulemusi peegeldavad väga kenasti anime ja mangade fännid A. ja L. Wachowski, kes teatavasti lõid omaette meediumi, milleks ei ole muidugi miski muu kui The Matrix. 

Ghost in the Shell sisaldab mitmeid praegu filmitööstuses kasutuses olevaid ideid ja teemasid, mistõttu pole vajagi imestada, et lavastaja Mamoru Oshii ja manga autor on tänini au sees. The Matrix võlgneb oma kuulsuse ja selle laienemise popkultuuri suuresti GitS´le. Matrixis tühjaks imetavad patareid e. inimesed ei ole küll sama idee, aga selle taga peituv mõte on enam-vähem sama. Võtame kas või näiteks patarei staatusest väljunud endiste orjade peas ja seljal olevad juhtmete ühendusaugud, mis pakuvad samasugust kõneainet ka GitS`i, kuigi teises kontekstis. Viiteid leidub teisigi, aga see on vast kõige ilmselgem. Paljud stseenid on vennad Wachowskid võtnud lihtsalt üks ühele maha ja selle tulemusel lõid nad anime stiilis ulmefilmi. 90ndatel võis film tekitada palju poleemikat, aga nüüdseks on ideed enamjaolt läbi leierdatud, kuigi ei saaks öelda, et GitS poleks suutnud esitada neid ideid ikka veel värsketena. Ajale on jalgu jäänud nii anime ise kui ka sisu, mis kannatab vahetevahel eelkõige pinge puuduse ja viljakatest ideedest läbi imbunud pinnase pideva kuivuse käes. Toona uutena mõjunud ideed on nüüdseks kulunud ja liigagi tuntud.

GitS viib vaataja lähitulevikku küborg Motoko Kusanagi seltsi, kes on töötab Rühm 9-sas, mis viib läbi salajasi missioone. Peamine tegevusvaldkond on kõrgtehnoloogiaga seotud kuriteod. Ühel hetkel ilmub välja "Puppet Master", kes häkib küborgide poolmehhaanilistesse ajudesse, võtab nad oma kontrolli alla ja loob parema ühepoolse koostöö nimel võltsmälestusi elust, mida pole kunagi olnud. Mida rohkem Rühm 9 ja eriti peategelane küborg Kusanagi asjasse süveneb, seda enam hakkavad ilmsiks tulema hirmsad tõed. Hüpnootilise muusika saatel aeglaselt kujunev lugu kütkestab tegelaste ja maailmapildiga, kuid jätab külmaks nii sisu kui ka tegelaste saatuste juures, sest vaikselt kiirenev sisu ei saagi tempot sisse, mistõttu hajub pinge ning lõppude lõpuks kaob ka huvi toimuva vastu, kuid säilub elementaarne uudishimu omapärase linnapildi, arvutisüsteemi ja küborgide vastu. Meeleolukad stseenid muusika saatel mööduvast laevast annavad edasi filmi tegeliku olemuse, milleks ei saagi olla miski muu kui tehisintelligentsi eneseotsingud, programmi enesest teadlik olemine ja mehhaanilise hinge olemus. Film kaldub olema rohkem sümbolistlik rännak, kui lihtsalt konkreetne lugu politseiuurijast ja kurjategijast. Mitte, et see seda üldse poleks, aga märgatavalt palju rõhutatakse tegelaste tundeid oma olemuses kahtlemise osas, mis omakorda kallutab tähelepanu kõrvale ning "Puppet Master" kaob öhe koos ulmelise tuleviku kohalt loojuva päikesega.

Üllataval kombel ei olnudki loo areng kõige tähtsam, vaid hoopis kõik seda ümbritsev, nagu peaaegu tervenisti mehhaanilistest osadest koosnevate tegelaste siseheitlused ja küborgide arusaamad inimhingest. Kõik kõrvalliinid oleksid võinud töötada loo kasuks, aga jäid hoopis läbilõikavalt tuntavalt pealoost kõrvale ja hakkasid häirima sisu terviklikkust, mille tõttu tuli ka sügavmõttelisi hüpoteese võtta eraldiseisvatena ning lugu arenes edasi omasoodu. Atmosfäär on aga megahea ja selles tegutsevad tegelased ei jää ka palju maha. Vägagi muljetavaldav on esimeste stseenide hulka kuuluv hetk, kui näidatakse esmakordselt Kusanagit, kes kuulab salaja pealt ärimeeste vahelist vestlust ja asub siis sooritama vabalangemist. Meeldejäävaid stseene on teisigi. Tervikust jääb palju puudu, kuid mõtlemapanev materjal tagab igati mitmekülgse vaatamise. 7/10

Evangelion: 2.0 You Can (Not) Advance

Teine osa Rebuild of Evangelioni seeriast jätkab täpselt sealt, kus esimene pooleli jäi. Ainult, et nüüd on arenenud kõik - sisu, tegelased, stiil, tulevikunägemus ja isegi anime saavutab joovastusastme suurimad mõõtmed, lüües niiviisi võimsa hoobi Michael Bay-le makku ja parastab, et ta on nii väeti ja suutmatu toomaks ekraanile selgelt ja plahvatusohtlikult vaatemängulise robotite võitluse selle kõige ehedamas tähenduses. Alapealkiri "You can (Not) Advance" viitaks justkui sisulisele ja teostuslikule arengule, kuid jääb siiski arvatavasti käesoleva teema raamidesse, kus Inglite ja EVA-de vastasseis käib läbi tohutu arengu. Lisandunud on uusi tegelasi, kes kõik peidavad endas midagi ja loomulikult on nad pealispinnalt niivõrd säravad isiksused, et raske on vaadata neist mööda. Kui otsida möödapanekuid, siis võib paljusid vaatajaid häirida liigne rõhuasetus eneseteostusele ja hingelistele rännakutele, mille teevad läbi peaaegu kõik tegelased. Mind see aga ei häirinud, sest kõik klappis tegevustiku ja stiiliga ideaalselt kokku, et ei saagi hakata valju häälega nurisema. Filmi võtavad hästi kokku sõnad eepiline, grandioosne, kõikehõlmav, sümbolistlik, inimlik ning realistlik, aga seda muidugi tunnetelt. 2009. aastal valminud teos toob sujuvalt sisse kolmemõõtmelisuse ning jääb truuks etteantud stiilile ega lisa ebavajalikke CG efekte.

Teine osa kihab sisuliinidest ja tegelased arenevad ladusalt, mistõttu pakutakse lõpuks ka põgusat ülevaadet karakterite sisemaailmadesse, mida kaldus esimene osa vältima. Kahtlemata peidab Evangelioni mõte endas midagi suuremat kui elu, kuid seriaaliga mittetutvununa on igati huvitav saada ajapikku jälile peidetud saladusele. Võttes arvesse esimese osa ilmselgeid puudusi, on lausa rõõm tõdeda, et teise osaga on õppust võetud ja sellest on palju kasu, sest sisu on huvitav, karakterid põnevad ning ülepea käiv alltekst intrigeeriv. Tegelased muutuvad kohe käigupealt lähedasteks ning edasi jääb üle vaid nautida pakutavat, aga see mida pakutakse, ületab kõik ootused, naelutab kinotoolile, võlub muusikaga ning paneb iga keharaku toimuvaga kaasa elama. Intensiivsed lahingud on erisuguste ja pidevalt arenevate Inglite vahel arenenud totaalseteks energiapommideks, mida rõhutab nii stseenide tuntav läbimõeldavus kui ka fakt, et kõik ekraanil toimuv, ükskõik kui mõistusevastane see ka ei oleks, on täiesti arusaadav, selge ja seetõttu ka ülimalt vaatemänguline. Jaapani animega ei ole ma küll tuttav, kuid algselt harjumatult tutvustatud ja käsitletud tegelased sulandusid kiiresti kokku üldise meeleoluga ning nii ei jäänudki muud üle kui vaadata ja imestada. Siinkohal oleks õige mainida ka, et võrreldes esimeses leidunud erootilise alatooniga ja paljastuvate kehakumerustega stseenide arvu teisega, siis on neid nüüd hulganisti rohkem, aga see käib asja juurde. Süngevõitu teema, lõbusate ja seksapiilsete karakteritega kujutlus tulevikumaailmast, mida on räsinud laastavad katastroofid ning kujundavad niiviisi edasi pidevad lahingud üha tugevamateks muutuvate vastaste vahel.

Tehniliselt on 2.0 imetlusväärne, aga sisulise osa suhtes võtab igaüks oma seisukoha. Anime puhul on mul olnud nii, et mõnikord on raske tegelasi tõsiselt võtta, sest segavaks asjaoluks võib olla ebameeldiv joonistusstiil või midagi muud, mis hakkab pidevalt häirivas tähenduses silma. Evangelioni kahe esimese filmi puhul ei saaks öelda, et oleksin midagi taolist täheldanud. Tähendab joonistusstiil alguses küll meeldis, kuid mitte nii palju kui praegu, sest nüüdseks olen enam-vähem kursis jaapani animele omase stiili ja jutustusviisiga. Kui juurde liita veel huvitavad tegelased ja pidevad absurdikoomikale lähenevad olukorrad, siis on joonistusstiil hakanud väga meeldima, sest need ei ole lihtsalt tühjad näod, vaid midagi endas peitvad peegeldused nende päris "minast". Eneseleidmine ja teiste hüvanguks enese ohverdamine mängivad väga suurt rolli eriti siis, kui saabunud on mõni kõrghetk kahe tegelase suhetes või tulipunkt keset lahingut, kus humanoidne EVA muutub täiesti uueks olendiks. Mida see kõik tähendab? Kas meile üldse antakse selgitusi EVA-de ja Inglite kohta? Mis on NERV-i salajane plaan? Palju küsimusi, aga vähe vastuseid, kuid küsimustele vastuste andmiste eest põikleb film nii, et toob silme ette võimsa spektaakli, mida lausa peab vaatama kinos või muidu jääb elamusest suur osa puudu. 9/10

Evangelion: 1.0 You Are (Not) Alone

JAFF-il linastunud Jaapani anime kuulub Rebuild of Evangelion`i nimelisse tetraloogiasse, mis kujutab endast filmiseeriat, mis võtab kokku 1995. aastast pärineva Neon Genesis Evangelion`i nimelise 26 osalise sarja. Esimene osa neljast peaks kätkema endas sarja kuute osa, kuhu on lisatud hulganisti lisastseene ning muidugi on ka anime tase vahepeal märkimisväärselt tõusnud, mis tagab senisest vägevama vaatemängu. Evangelioni meediumisse kuulub siis aastatel 1995-96 vändatud seriaal ning kohe järgmisel aastal valminud täispikk film. Nüüd on lisandunud veel käesolev 2007. aastal ilmunud teos, mis pälvis fännide osalise heakskiidu ja eelmisel aastal valmis Rebuild of Evangelioni teine filmi Evangelion: 2.0 You Can (Not) Advance, mida õnnestus mul näha JAFF-i raames. Esimesega võrreldes on teine osa tunduvalt parem nii vormi kui ka sisu poolest. Juba see tõik muudab teise osa pealkirja mitmeti mõistetavaks. Sarjaga ja muude filmide, välja arvatud Rebuild of Evangelion, ma kokku puutunud ei ole. Esimene osa kannab sissejuhatavat rolli ning on seetõttu episoodilise maiguga, mis omakorda pärsib filmi arengut, sest enam-vähem kõik paeluvad teemad jäetakse välja arendamata ning kõike minevikus toimunut võetakse iseenesestmõistetavalt, mis omakorda tekitab olukorra, et vähese taustainfo tõttu on raske toimuvat seedida ja end tegelastega siduda. Ei tasu karta, et tetraloogiast saavad aru ainult need, kes on sarjaga kursis. Seda tegijad taotlevadki, sest luuakse neli osa, kus võrreldes sarjaga muutuvad mõned põhilised sisuliinid ja tekivad uued tegelased. Kui 4 osa on nähtud, siis peaks olema terviklik pilt selge, kuid arvestades mõningasi sisulisi muutusi, mida on väidetavalt juba olnud ja tuleb veelgi, siis tuleb siit ka soovitus animeseriaaliga tutvuda, mina teen seda kohe kindlasti, sest olles näinud ülimalt vinge mõtte ja teostusega kahte esimest osa, siis on raske sarjast mööda vaadata.

Sisuliselt on tegemist lähitulevikuga, täpsemalt öeldes aasta 2015, kus 15 aastat tagasi tabas Maad katastroof, mis tappis ligi pool Maa elanikkonnast. Pärast seda ilmusid Inglid (Angels), kelle kohta on teada nii palju, et nende sügavaim soov paistab olevat inimeste hävitamine. Kust nad tulevad? Kes neid saadab? Miks kannustab neid näiliselt soov Maa inimestest puhtaks pühkida? Kõikidele neile küsimustele vastuseid ei saa, antakse ainult vihjeid. Teine osa paljastab rohkem ja viimased kaks viivad loo lõppmängu. Inglite vastu astuvad inimeste poolt välja töötatud humanoidsed hiigelrobotid EVA-d ehk Evangelion`id, mida saavd msikipärast juhtida ainult lapsed. Küsimusele, miks ainult lapsed, vastust ei anta, kuid eks selleni on veel aega. Peategelaseks on ebakindel poisike Shinji Ikari, kes on Tokyo-3-s pesitseva korporatsiooni NERV-i komandöri poeg. Põhirõhk langebki lastele, nende siseheitlustele, neid suruvale vastutusele ning omavahelistele suhetele, mis on tasakaalukalt kas väga sünged mõtisklused või jaapanlastele omapärase huumoriprisma tõttu väga tobekoomilised, absurdsed ning osalt ka naeruväärsed, kuid süngus ja huumor käib aeglaselt ja lünklikult areneva sisu- ja karakteriarenduse juures pidevalt kaasas, mistõttu ei kao kunagi tasakaal kord koomilise ja kord tõsise suhtedraama ning eepilise lahingufilmi vahelt. Filmi suurimateks puudusteks ongi taustainfo vähesus ka karakterite puudulikkus. Tegelasi ei saagi peaaegu täisväärtuslikeks karakteriteks nimetada, sest neis puudub see, mis neid defineeriks. Sama ei saa öelda kõigi tegelaste kohta, sest kõige tähtsamaid piloote Shinji Ikari`t ja Rei Ayanami`t arendatakse siiski piisavalt, et nad pakuks huvi. Kõike arvesse võttes kaob motiivide vähese selgitamise, mineviku varjamise, tegelaste keerukuse ja karakterite puudulikkuse tõttu pikapeale huvi ning põnevust hoiavad üleval grandioossed lahingud, mida on lausa lust vaadata, sest ekraanile on need toodud nii, et moodustaksid võimsa vaatemängu õhus, maal ja kus iganes parasjagu lahing ka toimuks.

Jaapanlaste armastus noorte säravate, seksikate isiksuste ja kinniste persoonide vastu on lausa hämmastav, sest seda kõike peegeldavad filmi tegelased ja nende omavahelised suhted. Sealne tulihingeline kinnisidee robotite, küborgide ja kõikvõimalike mehhaaniliste olendite inimlikustamise viiside vastu kajab läbi kogu filmi, mis moodustabki tegelikult kõige meeldejäävama osa, sest inimeste ülimuslikkuse rõhutamise ja EVA-de, Inglite pideva täiustumisega kaasneb absoluutne visuaalne maiuspala, mis lausa karjub kinos vaatamise järele. Tegelased kujunevad pikapeale kaasahaaravateks, kuid tänu paljudele lünkadele tekib side alles lõpus, kui on juba liiga hilja. Sissejuhatus saaks olla ka palju terviklikum ja niimoodi jätaks ka mitmeid kordi parema mulje. Teine osa ületas minu ootused mitmekordselt, aga sellest pikemalt natuke hiljem. Sarjaga loodud universum on aga niivõrd suur, keerukas ja täis erinevate elusaatustega ja hinges pakitseva kurbuse/kurjusega tegelasi, et kõike on raske ühekorraga seedida ja seda veel eriti siis kui tead, et taust on olemas, aga seda lihtsalt ei serveerita sulle. Vaatamata puudustele on tegemist märkimisväärse teosega, mida tasuks vaadata kas või ainult anime pärast. 7/10

Cargo

Tegemist on Šveitsi ulmetoodangu alla kuuluva tulevikus aset leida kosmoseulmekaga, mis üllatab kosmose mõõtmatust ja laevade mastaapsust näitavate suurejooneliste kaadritega, aga petab lootusi selle koha pealt, et justkui oleks tegemist milegi erakordsega. Esimene pool filmist on originaalseid killukesi, mõttekäike sisaldav tulevikunägemus, aga teine pool kandub läbitallatud radadele ning eri žanride vahel pendeldades kaotab film oma terviklikkuse, kuid mitte tervenisti, sest lõpus võetaks end taas kokku ja avaldatakse maailmamuutev ja inimeste eksistentsi kahtluse alla panev saladus, mis pole küll teab mis kui uudne, kuid sobib ideaalselt antud konteksti. Kui hakata võrdlusi tooma, siis võib šveitsi filmist leida sarnasusi Pandorumist, Event Horizonist, Moonist ja isegi Sunnshinest, millest on tegelikult kahju, et isegi teatavaid võrdlusmomente ei kasutatud täies mahus ära ning oma kesktee, mille põhjal oleks saanud öelda, et film pakub teistsugust lähenemist, vajus möödanikku. Osaline originaalitsemine annab transportlaeval juhtunud sündmustele palju juurde, sest esimene pool filmist on tõesti vaimustav ja täielik maiuspala minusuguse kui igasuguseid ideid maa hävinemise kohta armastava vaataja jaoks.

Cargo sündmustik leiab aset kauges tulevikus, kus Maa on ennast ammendanud ning seetõttu transporditakse kogu Maa elanikkond mõõtmatutele orbiidil liikuvatele laevadele. Osa neist õnnelikest, kellel on piisavalt raha, võivad minna edasi RHEA nimelisele planeedile, mis asendab endist elupaika, kuid võrreldes elamiskõlbmatu Maaga on väidetavalt tegemist paradiisiaiaga. Vähemalt sellist muljet tahetakse jätta. Igaühel on unistused, mille poole püüelda ning pere, kelle juurde minna, kuid, et minna RHEA-sse peab maksma varanduse. Arianne Portmann, kes loodab lõpuks saada raha, et minna unistuste planeedile, võtab vastu töö transportlaeval, kuid ajapikku hakkab meeskonna hinge seest närima teadmatus, mida ja kuhu õigupoolest veetakse. Cargo algab suurejooneliselt näidates kosmoselaevade täielikku võimsust ja hiilgust. Võimatu suurus saab võimalikuks näidates kaadreid Maa elanikkonda asustavast tohutust laevast. Kui iseloomustada Ivan Engler`i ja Ralph Etter`i debüütfilmi ühe sõnaga, siis on selleks kindlasti mastaapsus, mida rõhutatakse tihedate stseenidega laevade suurusest ja läbimõõdust ning nendes olevate põhjatute süvikutega. Kaameratöö, operaatoritöö, visuaalsed efektid ning arvuti - ja maketidisain annavad kosmosereisile teise, sobivama mõõtme, sest sarnaselt paljudele teistele ei minimaliseerita tohutuid sügavusi, kõrgusi ja suurusi üksnes mõttega neist, vaid iga idee tuuakse esile nii füüsiliselt kui ka mõtteliselt. Mastaapne transportlaev, mis veab vajalikku kaupa uue planeedi orbiidil viibivale kosmosejaama, on väliselt nagu iga teine, kuid väline hiilgus viiakse ka siseruumidesse. Kui näiteks R. Scott`i Alien pakkus pilti tohutust laevast, kuid jäi sisemuselt minimalistlikuks, siis Cargo näitab kui silmnähtavalt suur saab üks laeva sisemus üldse olla. Ainult filmi alguses näidatud Maa elanikkonda mahutav jaama tutvustati kohe üle selle lendleva pildiga, mis pani paika mõõtmed, mida pole võimalik teistest kaugustest nii hästi silmata. Laoruumid transportlaeva Kassandra sisemuses on vaatamisväärsused omaette, sest neid ei piirata üksikute kaameravõtetega, vaid kõike näidataks nii laias plaanis kui võimalik. Eluohtlikud olukorrad, kus keegi on kukkumas või hoiab elu eest kinni, et mitte põhjatusse sügavikku langeda, on lihtsalt öeldes leidlikult lahendatud. Selle asemel, et näidata seda, mis toimub oma elunatukese eest võitleva kukkumisohus oleva tegelase all, vahetatakse vaatevälja nii kiiresti, et ei jõua märgatagi kui pilt on juba vahetunud ning näha on ainult väikest inimest lõpmatult suures ruumis vähkremas ja all on paistmas pimedus, kuid nii palju jäetakse siiski ruumitaju, et silme ees avanev pilt annaks võimaluse tajuda esmapilgul määramatu suurusena näiva ruumi piiratust. Nii muutub iga stseen kaubaruumis jalutamisest ja iga hetk, kui saabub moment, mile tegelane kõigub süviku kohal palju paremini tajutavamaks ning suurused mitmekordistuvad.

Kahjuks pole filmi juures mitte kõik nii hea, sest alguses omapäraste tunnustega sündinud sisu mandus filmi teises pooles ning muutus korratud ideede seguks. Peategelane avastab midagi valgustkartvat, mis välja tulles paneks kõikuma inimeste maailma alustalad ning seetõttu hakkavad tööle võimumängud. Kes mängib kellega? Kes töötab õilsa eesmärgi nimelt? Kas kõik laevas viibijad on üldse need, keda nad väidavad olevat? Pingevabad sisupöörded ei pakkunud üllatusi ja kogu masinavärk hakkas iga järgneva saladuse ilmsiks tulemise ja uute süžeepöörete tulekuga kokku varisema, sest originaalsete ideede puudus ja nende puudulik läbi viimine ei võlunud mind mitte kuidagi. Kõik, mis mind köitis asus pealispinnal - lõputu kosmos, silmaga mõõtmatu suurusega laevad. Ühesõnaga tehniline külg on igas mõttes tipptasemel ning samuti on leitud sobiv harmoonia arvutiga genereeritud keskkonna ja füüsiliselt eksisteeriva tausta vahel. Mõte, mis peategelast kannustab on ehtne ning aus. Tema lähenemine saladusele on pingeline, kuid loori langedes ei paku saladus enam pinget, vaid rõhuma hakkavad vajakajäämised stsenaariumi juures. Tundub, et enne filmi mõtte paljastumist on iga sekund väärt vaatamist, sest vaatamata heale mõttele ei tehtud sellega midagi huvitavat ja kõik teed jõudsid punkti, mida oskaks vast igaüks ette aimata. Pinget kruviti osavalt, kuid lahendused ei rahuldanud mind, ulmefilmile kohase atmosfääri loomisega on nähtud palju vaeva ning sellele aitab kaasa ka kaameratöö ja fakt, et lavastajatel on hea silm toomaks esile tähtsaimaid kohti. Filmi teine pool ei olnud pooltki nii köitev kui ülejäänu, kuid sellegi kompenseeris osaliselt ka korralik lõpp, mis ei olnud suurustav ega ka ülistav. 7/10