Sztuczki

Pean tunnistama, et olen näinud väga vähe Poola filme, aga need vähesed on kõik siiani meeldinud. Katyn`i ja Tatarak`it ühendab Andrzej Wajda, kellele tuleks kohe kindlasti pöörata rohkem tähelepanu, sest tema filmograafiat jälgides kargab esile nii mõnigi tuntud nimega film, mis kajastab Poola minevikku. Õigemini paistab, et Wajda südamelähedasemad teemad on Poola II. maailmasõjas ning sõja mõjud rahvale. Katyn on raskepärase teemakäsitlusega näpuga mitte näitav sõjakuritegusid kajastav minevikupeegeldus, mis näitab juhtunut ja selgitab, kuidas see juhtus, tegemata seejuures kompromisse tegelaste pääsemise suhtes. Vähe oli neid, kes pääsesid. Miks peaks filmis teisiti olema? Tatarak on lugu elust ja surmast, mida kujutatakse erinevate vahendite ja perspektiivide kaudu. Tulemus ei olnud küll märkimisväärselt tugev, aga Wajda oskab vaatajaga manipuleerida, mistõttu on Tatarak`i meeldivuse aste minu jaoks jaotunud mitmeks osaks. Kui paar sõjaga vähe seotud filmi juurde lisada, siis ongi minu kogemus Poola filmitööstusega läbi. Sztuczki ehk Trikid on köitvate tegelaste, sümpaatsete näitlejate, tugeva stsenaariumi ja küllaltki omapärase lavastajatööga mitmeid auhindu võitnud Andrzej Jakimowski teine film, mille tegevustik leiab aset tänapäeva Poolas ja tegelasteks on perekonnaliikmed, kes kõik igatsevad midagi, kas isafiguuri, head töökohta või ootamatult sülle kukkuvat armastust.

Huvitava kaameratöö ja mahedate toonide saatel tutvustatakse peategelasi, kelleks on õde-venda. 17-aastane õde Elka otsib tulusat tööotsa ja 6-aastane Stefek soovib, et isa tuleks tagasi pere juurde. Elka on tark tüdruk ja seda tarkust väljendab ta trikkidega, mille abil lõikab endale ja teistele kasu igast olukorrast. Pärast isa lahkumist on õde ja vend olnud enam-vähem omapäi, mistõttu on Stefek väga isepäine ja käitub sageli õe eeskujul, kes vaatamata leidlikkusele ei suuda leida tööd. Puudus isafiguurist ja tööst paneb õe ja venna lootusetusse olukorda, mida on eriliselt rõhutatud kasutades väikelinna ajast maha jäänud välimust ning ängistavat õhkkonda, mis viib paratamatult mõttekäigule, et siin ma nüüd sündisin ja siin ka suren. Väljapääsu pole. Pere elukäik hakkab vaikselt paremuse poole liikuma: Stefek üritab meeleheitlikult isa leida ja on selles edukas, Elka ei saa küll tööd, aga leiab niiviisi midagi hoopis enamat, isa suutmatus vaadata pärast pikki eemaloleku aastaid perele otsa hoiab teda eemal, aga lähemal, kui ükski pereliige oleks arvanud. Ainult väike ja tegus Stefek hoiab silmad lahti ja näeb asju, mida teised igapäevaprobleemide tõttu ei märka. Stefek usub, et on isa üles leidnud ja nüüd on vaja vanemad taas kokku viia, aga Elke on umbusklik ning ei usu, et isa on tagasi tulnud, kuigi on sisimas sama lootusrikas kui vend. Väikelinna elu saab läbi 6-aastase silmade hoopis teise tõlgenduse ning juba selle tõiga pärast on pere elu keerdkäigud mõnevõrra huvitavamad. Noored, arvatavasti vähese kogemusega näitlejad saavad oma osatäitmistega võrdlemisi hiilgavalt hakkama. Kõige huvitavam ongi jälgida väikest Stefek`it, kes on kui kass, kes kõnnib omapäi. Pikad mööda tänavaid kulgevad kaadrid, millede taustaks kõlavad rahvusliku tausta ja väikelinna tühjusega hästi kokku klappivad palad on märgid lavastaja omapärast. Lavastaja ei ole kaameraga kogenematu, vaid oskab valikulisi stseene filmides luua olukordi ja meeleolusid, mis nakatavad nii tegelaste sümpaatsuse kui ka lihtsalt jälgitava sisu tõttu. Sisu on tõesti lihtsakoeline, kuid ilus, südamlik ja sündmusterikas, millede keskmes on põnevad karakterid. Ilus väike film, mis pakub piisavas koguses omapära, et mulle meeldida. 7/10

Leaves of Grass

Tim Blake Nelson on kehastanud kõikvõimalikke tegelasi peaaegu et igas võimalikus žanris. Erinevaid rollisooritusi silmas pidades võib öelda, et tegemist märkimisväärselt hea karakternäitlejaga. Kas sama talent ilmutab ennast ka lavastajana? Raske öelda, sest 5-st täispikast filmist olen näinud käesolevat ning teiste kohta muljed puuduvad täielikult. Leaves of Grass püüab saavutada palju, kuid peale jäävad ainult mõned helgemad ideed, momendid ja näitlejad. Rääkides näitlejatest, siis kehastab igas rollis vaimustav Edward Norton identseid kaksikuid, kellest üks on kõrgelt haritud akadeemik, aga teine lõunas elav kanepikasvataja. Sama näitleja kasutamine kahe erineva karakteri loomiseks on kiiduväärt idee, sest nii saab proovile panna nii lavastajat kui ka näitlejat ennast. Norton saab topeltmänguga hiilgavalt hakkama ja olles Nortoni austaja, siis jäin näitlejatööga väga rahule, ei midagi enamat kui suurepärane. Film kaotab lõpu poole tempot ning viimased 30 minutit, mil otsi kokku tõmmati, jätab kahjuks mõru maigu. Edukalt alanud ja sujuvalt arendatud lugu kahe venna vahelistest suhetest ja kanepikasvataja tööga kaasnevatest sekeldustest jäi sisuliine kokku viies soiku ning kõik, mis enne oli originaalne ning heatasemeline kadus segaselt ja kiirustades lõpule viidud finaalis tegelaste elusaatuste selgitamise ja mõtte esiletoomise virvarri.

Idee seisneb selles, et kaks venda, kes pole omavahel head mitu aastat suhelnud, saavad lõpuks uuesti kokku, kuigi kokkusaamine on ajendatud traagilisest surmast, mis on tegelikult puru silma ajamine, et meelitada vend Bill Kincaid tagasi lõuna kolkakülla, kus ta veetis oma lapsepõlve. Lõunas üsna pea isaks saav kaksikvend Brady elatub vägagi edukast, suurejoonelisest ja viimase peal teholoogiaga loodud kanepi müümisest, millest on ta ka ise sõltuvuses. Probleemid tekivad siis, kui Brady otsustab naise raseduse tõttu kanepist loobuda, mis omakorda tähendab, et ta loobub ka kasvatamisest ja jätkab seadusliku tööga ning kanepi puhul piirdub ainult enda tarbeks kasvatamisega. Tulsa juut, kellelt Brady oma operatsiooni rajamiseks raha sai, arvab teistmoodi ning nüüd astub mängu Bill, kes on lugupeetud, kuid oma päritolu häbenev akadeemik ülikoolis. Norton vahetab rolle kui sokke ning mõlema venna ühes kaadris viibimine tõestab nii natside ideoloogia lembelist endist vangi, kui ka lõhestunud isiksusega ja kõikvõimalike kalduvustega tegelast kehastanud näitleja, et suudab ka sellise triki ära teha ilma, et astuks kordagi karakterist välja. Sama näitleja, kuid täiesti erinevad isiksused, suhtumised, kõnemaneerid, miimika ning kõik muu peale välimuse. Ülejäänud sissetoodud tegelased on huvitavad täpselt nii kaua, kuni neid hoitakse tegevuses. Paljud kõrvaltegelased, nagu Keri Russeli Janet ja Susan Sarandoni kaksikute ema Daisy said ebapiisavas koguses ekraaniaega, kuigi oli tunda, et neid peitus midagi palju enamat, kui ainult see näpuotsatäis, mida pakuti. Põhirõhk langes siiski vendade erinevustele ja sarnasustele ning nendevahelist koomikat oli Nortoni esituses lausa rõõm jälgida. Peale kahe põhitegelase leidus veel palju neid värvikaid kujusid, kes ei vajagi suuremat tagapõhja, et olla täpselt sellist masti tüübid, kes sobiksid ideaalselt lõunaosariikide idüllilistesse linnakestesse. Taustaks täpselt kohale ja kultuurile vastav muusika, satuvad päevakangelased ühest sekeldusest teise ning tulega mängimine maksab karmilt kätte. Osalt olid sisupöörded ehmatavalt ootamatud, aga tundus, et vaataja jaoks äkiliselt nurga tagant saabuvad ja jõuliselt endast märku andvad sisulahendused mõjusid lavastajale samamoodi, sest edasisega ei osanud ei näitlejad ega ka Tim Blake Nelson midagi asjalikku ette võtta ning hakati hoopis kiiruga lahtiseid otsi kokku sõlmima, mis tagas endise meeldiva rütmi kadumise ning rõhutatava mõtte olulisuse hägustumise. Filmi lõppedes saab iga lõunast pärit mats elu õppetundidest aru, aga emotsioonideta ja tegelasi korralikult lõpuni viimata on raske öelda, et kiire lõpplahendus oleks nii väga korda läinud. Kahjuks nii oli, kuigi ootasin meeliülendavalt hea esimese poole tõttu palju rohkemat. 6/10

I Sell the Dead

Glenn McQuaid`i debüütfilm leiab aset 18. sajandi Inglismaal, kus tegutsevad kaks hauaröövlit - noorem Arthur Blake, keda kehastab LOTR-ist ja LOST-ist tuntud Dominic Monaghan ning vanem ja jubedal töökohal kogenum Willie Grimes, keda mängib Larry Fessenden. Fessenden on ka filmi produtsent ning siinkohal on hea mainida, et tema kuulub nende inimeste hulka, kes aitasid The House of the Devil`i ekraanile tuua. Fessenden pole ainult näitleja ja produtsent, vaid ta kuulub ka lavastajate hulka. Fessenden`ga kui lavastajana olen tutvust teinud kõhedusttekitava ja müstilise The Last Winter`i kaudu, mis on korralik õõvafilm, aga võib olla ka midagi palju enamat. Oleneb, kuidas sisu ja lõpplahendust enda jaoks tõlgendada. Surnute kaevamist ja müümist kajastava I Sell the Dead on madalaeelarveline briti musta huumoriga vürtsitatud õudusfilm, mis ei võta end väga tõsiselt, vaid laseb liugu tuntud stampidel ja ideedel, kuid lavastajale omane stiil lämmatab igivanad klišeed ning toob esile laheda, vaimuka, õõvastava, julma, verise ja ennekõike ajastule omase õhkkonnaga filmi, mida võib vabalt nimetada viimase aja üheks huvitavamaks leiuks.

Film algab Arthur Blake`i ülestunnistusega, kus ta kirjeldab, milline on tema elu olnud hauaröövlina ja millised kummalised, üleloomulikud ja ebamaised olendid on neile ette sattunud. Õhkkonna poolest õudusfilm, dialoogide ja stsenaariumi põhjal komöödia, erinevate veidrate juhtumiste ja viisi tõttu, kuidas surnutega käitutakse absurdne õõvafilm, kuid eelmainitud omaduste koosmõjul omapärane väike filmike. Raha vähesus kompenseeritakse dekoratsioonide kasutamisega ning visuaali, pildi ilustamisega ehk tegelikult on pilt muudetud võimalikult ajastupäraseks ning horrorfilmile omaseks, mis omakorda tähendab, et kalmistult ei puudu hirmuäratavad raagus puud, maadligi hoidev udu ning halvaendeline tunne, et mitte kõik üleskaevatavad laibad pole liikumatud, vaid mõni võib olla guul või hoopis enneaegselt surnud vampiir või lihtsalt elav surnu või hoopis külaline kosmosest. Viimane leid pani mu aju plahvatama, sest sellist nüket poleks oodanud. Nii absurdseks, aga lahedaks jääb kogu film kuni lõpuni välja, pakkudes ka lõpus üllatusi, mis ei piirdu napi pääsemise ega õnneliku lõpuga. Noh, peaaegu õnneliku lõpuga, kuidas kellelegi jällegi. Kaks peategelast veedavad aega kohalikus kõrtsis, kus juuakse pildituks ja öösel suundutakse taas surnuaedade poole. Algus töötatakse hullu teadlase heaks. Hiljem aga tekivad teised pakkujad, kes soovivad mõnda elusat laipa ning alati pöördutakse Blake`i ja Grimes`i poole, sest nemad juhtuvad olema oma ala eksperdid. Hiljem aga tekivad konkurendid, kes on laibaröövimisega tegelenud kauem, kui arvata võib. Käbi kogu filmi leiavad aset veidrad ja kohati absurdsed sündmused, mis kõik sobivad kohe alguses kehtestatud stiiliga imehästi kokku. Tegelased on vaimukad ja põnevad ehk on tegemist kahe kohaliku joodiku ja elupõletajaga, kes leidsid juhuslikult endale sobiva kutsumuse. Õigemini üks neist leidis selle kutsumuse, aga teise taust jääb saladuseks. Kõik ajutiselt jääma sunnitud tegelased lisavad vürtsi kogu olustikule ja seda tehes nad ka kaovad, kuid neid ei hakata taga igatsema, vaid mälestatakse töö jätkamisega. Teostuse koha pealt on debüütalavastaja löönud naelapea pihta, sest graafilised, koomiksi laadsed pildid sündmustest või kurikuulsatest hauaröövlitest sobivad antud konteksti hiilgavalt. Piisavalt groteskne, verine ja rõve, et olla minu teetass ja sobivalt koomiline, et mitte olla järjekordne end väga tõsiselt võttev õudusfilm, vaid täiesti vastupidi. 18. sajand, Inglismaa, hauaröövlid, ühiskonna madalam kiht, hullud teadlased, vampiirid, elavad surnud, külalised kosmosest ja kaks endaga rahul olevat selli tegemas seda, mida nad kõige paremini oskavad. 7/10

Alice in Wonderland

Tim Burton on üks omanäolisemaid lavastajaid, kes viib täide iga mõtte, tegemata seejuures kompromisse, mis ohustaksid filmi valmimist just enda soovide järgi. Ideaalseteks stiilinäideteks on veider Edward Scissorhands, kummalise huumori ja tulnukatega Mars Attacks!, gooti unelm ja minu lapsepõlve lemmikfilm Sleepy Hollow, tõeliselt ilus Big Fish, The Nightmare Before Christmas`i stiilis Corpse Bride ja deemonlik habemeajaja. Batman ja Batman Returns on ainukesed, mis mulle vanast nahkhiiremehe seeriast meeldivad ja ainult seetõttu, et Tim Burton istus lavastajatoolis ja lõi peaaegu ideaalse Gotham City ja sealsed tegelased. Ed Wood`i ja Beetle Juice`ga pole veel tutvust sobitanud, aga eks saabub ka see aeg. Samas on Burton teinud ka ootamatult nõrku filme nagu Planet of the Apes ning mitte küll halb, aga nõrgemapoolne Charlie and the Chocolate Factory. Alice in Wonderland`i võiks esmapilgul lahterdada kohe šokolaadivabrikuga ühte patta, aga võrreldes Roald Dahli raamatu filmiversiooni ja Lewis Carrolli aegumatu klassika järjekordset ekraniseeringut, siis on Alice`i seiklused imedemaal märksa huvitavamad ja film on tervikuna järjepidevam ning selgem kui kentsakas, aga mitte omapäraselt veider ja meeldiv Charlie seiklus šokolaadivabrikus. Burton ei keskendu enam karakteritele, kelle tugevus troonis tema varasemates töödes, vaid pühendub kõige olulisema asemel keskkonda loovatele visuaalidele, mis on saavutanud küll piisava kõrguse, et olla vaimustavad, kuid ükski tema uuem film ei ületa vanemaid, kui neis puudub piisav rõhuaasetus tegelastele. Alice imedemaal satub vahepunkti, pakkudes maailma, kuhu sobivad kõik fantastilised olendid väga kenasti ning luues tegelasi, kellel on taust, põhi, mille järgi neid eristada, kuid kahjuks ei saavuta Burton vanematele töödele omast hiilgust.

Kummaline on ka tõsiasi, et 2010. aasta versioon Carrolli raamatust peaks olema kui teine osa, aga film isegi ei püüdle selle poole, et olla esimesest osast erinevam. Taaskord tutvume Alice`ga, kes on nüüd küll 19 ja valmis abielluma. Mälestused kunagisest seiklusest on temakesel täiesti kadunud ning imedemaale jõudes tutvub ta taas kõigi sealsete elanike ja imedega. Imedemaal valitseb Punane kuninganna, kelle pidevaid pea maha raiumise korraldusi sai kuuldud juba varasemates filmides, kuid minu mäletamist mööda raamatus otseselt kellegi päid maha vist ei võetudki, vaid kõik tema käsud taandusid üksnes hoiatusteks. Burton näitab aga päid lossi ümber asuvas tiigis. Pead osutuvad kasulikeks, kui Alice peab jõudma Punase kuninganna lossi. Imedemaa on madalseisus, kõik ilus on muutunud trööstituks ning tuntud tegelased ja maa elanikud on Punase kuninganna teenrid. Alice on ettekuulutuse järgi ainuke, kes suudaks tuua rahu imedemaale ja hävitada Punase kuninganna võimsa käsilase draakon Jabberwocky. Teemakäsitlus ning sisu - ja karakteriarendus on iseenesest kordus kõigest sellest, mida Carrolli raamatuga tutvunud vaatajad juba teadma peaksid. Kummaline fantaasiarikas maa, kus elavad fantastilised elukad, ei ole enam küll suur fantaasialend, aga Burtoni fantaasiamaailma segunemine Carrolli omaga loob gootiliku pildi imetabasest maast. Burton poleks saanud niivõrd palju mängida tumedate toonide ja rõhutatult meeleheitliku meeleoluga, kui oleks adapteerinud originaalloo. Selle asemel viib ta loo 9 aastat originaalist edasi, toob sisse uued tegelased ja olendid ning loob maailmu enda võimete järgi. Seetõttu võibki peaaegu igast tema filmist leida kattuvaid märke. Mulle taoline stiil küll meeldib, kuid filmi käima lükkamiseks ainult stiilist endast ei piisa. Vaja on ka stiimulit, kindlat mõtet, mis tegelasi kannustaks ning samas ei kordaks varemnähtut. Kõike kooshoidev mõte on olemas ning sündmused liiguvad oodatavat, loogilist rada pidi edasi, kuni jõutakse viimase lahinguni, mis otsustab imedemaa saatuse.

CGI-d kasutatakse atmosfääri, keskkonna ja õhustiku üles ehitamisel täpselt nii, et iga tegelane sobiks ideaalselt tema jaoks kohandatud keskkonda. Ma kujutan ette, et vastasel juhul oleks filmi väärtus mitmekordselt väiksem, sest selle peale Burton läkski, et loob CGI maailma, kus tegutsevad reaalsed näitlejad. Niivõrd, kuivõrd muidugi, sest Bonham Carter`i pea on kujundatud mitu korda suuremaks ja Crispin Glover`i kehastatud Punase kuninganna käsilane on kõike muud kui usutav. Mitte, et Gloveri rollisooritus oleks olnud halb, vaid teda ümbritses väga halb CGI, mida võis harilikult kohata veel paar aastat tagasi. Miks oli püsivalt ekraanil viibinud tegelane niivõrd halvasti keskkonda kohandatud? Raske öelda, sest kõik muu läks kokku kui sukk ja saabas. Kõik graafilised vead on kaotatavad, kui juurde poogitud taust sulandub pooleldi genereeritud olemisega ja pooleldi reaalselt ekraanil viibivate tegelastega üheks. Palju säravamalt saadi hakkama kõikvõimalike olenditega loomisega. Väike hiireke väikese mõõgaga, kella käes hoidev jänes, püstihull jänes, piibutosu teistele näkku puhuv sinine röövik, koer, valge karva ja mustade täppidega ohtlikult suurte hammastega olend, kes on tegelikult loomult malbe ning Christopher Lee häälega draakon, kes oli filmi olemust arvestades võimsa, kuid ülepakutud välimusega vaenlane - kõikvõimalikud olendid tundusid olevat kui reaalsed tegelased ja nii naljakas, kui see ka tundub, siis oli neil rohkem sümpaatsust ja poolehoidu kasvatavat mõju kui mõnes näitlejas. Depp tuleb kohe välja arvata muidugi, sest see inimkameeleon on iga rollis teine inimene, aga isegi täiesti segase tüübi rollis tundus ta osa kordusena. Kordus Burtoni filmidest, kus kõik tegelased on tavapäraselt mingil määral hullud. Alice`i kehastanud Mia Wasikowska on väga armas ning toob Alice`i olemuse kenasti välja, pakkudes seejuures inglasliku šarmi ja võluvat naiselikkust. Irvikkass on üks kõige õnnestunumaid tegelasi, sest ta käitub kui kass, kuid samas on temas kõike seda, mida Carroll temasse kunagi süstis. Muudkui keerleb ringi ja võlub naeratusega, mis püüdleb tähtedeni. Kass nagu kass ikka, kuid üdini arvutiga loodud. Kohe on näha, mille peale on kulutatud rohkem aega. Üleüldse jätab film kiirustatud mulje. Teepidu oli vaimustavalt hullumeelne ning poolemeelsed kassid ja hiired on vast kõige humoorikamad. Burtoni kiiksuga stiil istub mulle, kuid Alice in Wonderland ei oma erilist värskust, vaid pakub uusi ideid vanale loole ning seda teeb ta üsna õnnestunult. Suurimad plussid seisnevad edukas maailma loomises ning heade karakterite kasutamises, kes pole küll niisuguse kiiksu ja sügavusega, kui ootaks, aga oma võlu on peaaegu igal tegelasel. Motiivid ja kõike edasiviiv idee on alati püsivalt silmapiiril ning lõbus ja natuke väärastunud seiklus Burtoni mahlas on igati vaadatav. Nüüd sooviks näha uut materjali, mis ei põhineks tuntud raamatul, vaid oleks Burtoni enda vaimusünnitis. 7/10

Monsters

Six years ago NASA discovered the possibility of alien life within our solar system. A probe was launched to collect samples, but crashed upon re-entry over Central America. Soon after, new life form began to appear and half of Mexico was quarantined as an INFECTED ZONE. Today, the American and Mexican military still struggle to contain "the creatures"...... Our story begins when a US journalist agrees to escort a shaken tourist through the infected zone in Mexico to the safety of the US border. Pärineb:Twitchfilm.net

Connected

Vestern, mis leiab aset postapokalüptilises maailmas, kus on toimunud mingit sorti katastroof. Tühermaal uitavad kaks ellujäänut, kes teadmata põhjustel saastunud õhu tõttu on omavahel ühendatud gaasimaskidest väljaulatuvate torudega. Tegemist on maailmaga, kus on kõige elementaarsem loodusvara see kõige kallim. Selle eest surrakse, tapetakse ja reedetakse. Meile tänapäeval niivõrd tavaline nähtus on muutunud kallimaks kui kuld ja on väärt igat sõõmu ja igat laipa, kes jäävad selja taha pärast järjekordset võitlust ellujäämise nimel. Lühifilmist lähtudes on raske öelda, mis vaevab maailma. Kas selleks on õhusaaste või midagi enamat? Seda teavad ainult Taanist pärit lavastajad. Connected on oma veidruse tõttu väga lahe ja sama saab öelda lavastajatöö kohta. Näha on, et lavastajad on nii mitmeski kohast malli võtnud, aga mitte halvas mõttes, vaid sobivas, filmile kohases mõttes, ses teostus kannab vilja ning vesternile omaste elementide kasutamine võitluses ellujäämise nimel vajaliku aine, õhu või millegi muu saamiseks töötab aeglaselt kulgevale sündmustikule kasuks. Muusika paigutus ja vaiksed hetked, mida saadavad masinlikud hingetõmbed annavad edasi positiivseid noote. Huvitava väljanägemisega tegelased ja numbriloendur, mille muutumine on tähtsam kui aja möödumine, on leidlikud. Mitte väga innovaatilised ega originaalsed, aga omas mullis konteksti sobivad. Meeldiv on näha, et uusi ideid saabub pidevalt just lühifilmide näol, sest kohe täispika filmi tegemine võib rikkuda nii mõnegi algselt lavastajale omase külje. 7/10 Kodulehekülg asub siin.

Creation

Olles näinud lavastaja Jon Amieli paari filmi, ei saaks küll öelda, et oleksin Charles Darwini elupeatükke käsitlevat draamat väga oodanud, kuid pakkumine on ahvatlev, sest peaosas on Paul Bettany ja Jennifer Connelly. Bettany on hea karakternäitleja, kui ta ainult satuks õigetesse filmidesse. Tema mainet kipuvad alla tõmbama kesised filmid, mis ei pane Bettany`is peituvat andekust mitte kuidagi proovile, vaid mängivad sellega, pakkudes hetkelisi pärle muidu keskpärasuse piirimail triivivatele filmidele. Creation on igas mõttes mitmekülgne draama ning samas peituvad siin ka ühe kõige tuntuma nime varjus peituvad varjatud pooled, mida tõi kaasa dilemma, mis seisnes maailmamuutva teose avaldamises ja oma perele truuks jäämises. Kas ohverdada lohutus ja usk religiooni näol ja keskenduda üksnes teaduslikele faktidele või säilitada usk kui selline, mis põhineb valedel arusaamadel ja eksitab inimesi, pannes neid uskuma maailmavaadet, mis eirab loogikat ja loomulikke nähtusi? Taoline käsitlus on Darwini eluloofilmis mulle meeltmööda, sest peale teose avaldamise lahatakse ka sellele eelnenud isiklikke tragöödiaid, mis hävitasid temas usu millegisse ülevasse ning samuti heidetakse pilk Darwini siseheitlusse ja suhetesse tema sügavalt uskliku naisega. Creation ei püüa olla ainult puhtteadusliku tagapõhjaga biograafiline film, vaid tugineb ka emotsioonidel ja inimestel, kes avastuste taga seisid, pakkudes sügavamat mõtisklust haiguse ja leina poolt laastatud keha ja hingega Darwini ja temaga kannatanud lähedaste silme läbi. Bettany toob silmapaistva rollisooritusega oskuslikult välja ühe mehe siseheitluse ja luues inimliku pildi teaduse taha, saavutab film midagi natuke enamat kui kõigest järjekordse eluloofilmi staatuse.

Paul Bettany kehastab haigusest räsitud väljanägemisega ja seetõttu lubivalge naha ja haiglase kõnnakuga teadlast, keda surutakse tagant, et evolutsiooniteooria kogumik peagi avaldataks. Pereelu on pärast tütre surma mõranenud ning olukorda halvendab veelgi Darwini ja tema naise vahel olev terav vastuolu. Ühiskond ootab ärevuses, et Darwin evolutsiooniteooria avaldaks, kuid mehes endas hakkab kaduma kindlus, mis teda alles veel valdas. Kummitatuna dialoogidest varakult surnud tütrega üritab Darwin kõigi asjaolude kiuste teha seda, mis on õige, isegi siis, kui see lõhuks abielu ja hävitaks lootuse, et tütar on maailmas, mis on meie omast parem. Mitmetel teemadel, alustades tütre surmaga ja lõpetades eneses rahukeskme leidmisega, pakub sisu pidevat mõtlemisainet nii elu ja surma, kui ka usu ja kiriku kohta. Kui pidada silmas kirikut, siis see, mida nemad loevad usuks Piibli järgi oligi hävitamist väärt. Piibel ütleb, et Jumal lõi Maa ja kõik seal elava, aga see ei tähenda, et evolutsiooni pole olnud. Nii mõtlevad ainult pimedalt kõike uskuvad kirikuorjad, sest ega usk ei alga kirikust, vaid sinust enesest ja siis tuleb alles kõik ülejäänu. Darwini heitlus lõppeb sarnase arusaamaga, mida tõestab eriti ilmekalt lõpukaader, mis sobis muidu ootamatult haaravasse ja liigutavasse jutustusse ideaalselt, pakkudes nii lohutust, et miski pole lõppenud enne, kui oleme leidnud endas rahu.

Tegelased, nende motiivid ja sisu kulgemine on küllaltki üllatustevaba, aga filmi muudab mõjuvaks erinevate teemade käsitlemine, mis ei põhine ainult evolutsiooniteoorias, vaid inimeses, kes seisis teooria taga. Millised olid tema mured ja probleemid seoses teooria välja töötamisega? Milliseid eneseületusi pidi tegema bioloogia õpikute lehe servades esineva nime taga seisev ajalooline isik? Sisutihedus tagab viljaka pinnase kaasaelamiseks ning selle koha pealt õnnestus Jon Amiel iga kandi pealt. Trumbiks on muidugi ka perfektne näitlejaskond, kes kannab tõepäraselt välja kõik kogumiku avaldamisele eelnenud võitlused, pakkudes nii seltsi Darwini rolli pühendumusega esitanud Bettany`le, kellest on lausa kahju, et ta pole saanud suuremat sorti tunnustust, sest tema karakter ei ole ainult kujutlus endaga sõjajalal olnud mehest, vaid tihtipeale tundub, et Bettany kaob rolli ja muutubki selleks, keda kehastab. Närbunud olemisega teadlane tekitab kaastunnet, omapäraselt läbi viidud kõnelused minevikuvarjudega kõrgendavad huvi, temperament ja loogikat taga ajav mõistus suurendavad aga austust nii Darwini, kui ka Bettany vastu. Kuivõrd elulookirjeldus ka tõele vastab, ei oska ma öelda, aga lähtudes filmist endast, siis on tegemist üsnagi tõepärase materjaliga.

Loo südameks kujuneb suhe Charlesi ja tema tütre Annie vahel, mis tuuakse esile, kasutades seiku minevikust ning viirastuslikke/kummituslikke vestlusi isa ja tütre vahel selgitamaks süüd, mis näris aeglaselt, kuid piinavalt isa hinge ning arusaamu, mis põrkusid varasemalt sügavamalt usku pühendunud ning hiljem lootuse kaotanud ja teaduslike faktidega end matnud isa mõistuses, mis hakkas teda raamatu ilmumisaja lähenedes seesmiselt lõhki rebima. Lavastatud kui eluloofilm, mis ei paku üllatusi ei terviklikus sisu arengus ega ka lavastajatöös, kuid kirjutatud kui mitmekihiline draama, mis ei püsi eluloofilmide etteantud raamides. Tugevad näitlejatööd ja huvitav teemakäsitlus annavad Creationile trumbid, mis on palju ülekaalukamad kui kõik ilmsed puudused. 8/10

A Perfect Getaway

David Twohy on kirjutanud ja lavastanud ridamisi ulmefilme, millest suurem osa leiab aset Maal, kuid tema kanda on Riddicku seeria, mis sai 2000. aastal alguse Pitch Blackiga ja on nüüdseks saanud kaaslaseks nii teise osa The Chronicles of Riddick, filmidel põhineva ja nende sisu edasi arendava kaheosalise mänguseeria, kui ka animatsiooni The Chronicles of Riddick: Dark Fury. Minu tutvus küllaltki omapärase visiooniga ja lavastajana kindlakäelise Twohy`ga saigi kõigi eelduste kohaselt alguse enigmaatilise antikangelase Riddicku esimese looga, mille alustatud filmiseeria ootab nüüd kolmandat osa, mis pidavat jätkama Pitch Blackiga alustatud minimalistlikku, kuid suurejoonelist stiili. Tänu Twohy`le sai laiemalt tuntuks ka praegune suur actionstaar Vin Diesel, kes on olnud alati väga pühendunud, kui mängu astub temale loodud universumi tagaotsitavam mõrtsukas. Twohy on proovinud kätt ka õudusžanris, mis osutus üpris huvitavaid pöördeid sisaldava Below puhul edukaks, pakkudes ideaalset asupaika õuduseks, milleks on allveelaev, kus hargneb lahti II maailmasõjaaegne kummituslugu. Kui nüüd A Perfect Getaway juurde arvata, siis on kuuest filmis veel kaks vaja vaadata ja ongi ring täis. Twohy senised ponnistused on kiiduväärt, kuigi mitte kõik neist pole niivõrd omas mullis kui seda on Riddicku seeria. Tasub tulevikuprojektide jaoks silma peal hoida, siit võib ilmuda veel nii mõnigi pärl.

A Perfect Getaway on Twohy jaoks esimene ulmet ja õudust mitte puudutav katsetus, mis on mõneti väga nauditav thriller, kuid nauditavust vähendavad mõned detailid, mis ei lase APG endasuguste seast täiesti välja astuda. Filmis on piisavalt originaalsust, kuid sama saab öelda ka vastupidiselt. Kogu esimene pool on tuttavate süžeearengute meelevallas, sisuliselt ei ole midagi üllatavat, kuid Twohy`le omaselt saadab kõike salatsemine ja mõistatuslikkus, aga teine pool filmist saavutab saladuseloori langetamisega või vähehaaval selgituste jagamisega kustumatu pinge ning adrenaliinivoo, mis viib sisu hoogsalt ootamatuid pöördeid pakkudes edasi, andes niigi sümpaatsetele karakteritele juurde lisapöörde, teise näo, mis portreteerib tegelikkust. Twohy paneb vaatajad algsete põhitegelaste kingadesse, tutvustades neid imeilusa Hawai saarestiku looduses. Alguses tundub, et pilt on selge. Tükid langevad kokku ja selginevus selle kohta, kes esindavad süütut paarikest ja kes halbade kavatsustega noorpaari, ilmutab end esimese poole tunni möödudes, kuid seda Twohy stsenaariumit kirjutades silmas pidaski, et süütud oleksid süütud ja kurikaelad kurikaelad, sest nii on kõige parem lõhkuda illusioon ja tuua topeltvõimsusega sisse üha uusi pöördeid, mis raputaksid iga tegelase kohta tekkinud arvamusi. Ilma hästi valitud näitlejateta ja huvitavalt kirjutatud tegelasteta oleks esimene pool olnud väga monotoonne, aga tänu meeleolukale võttepaigale ja huvipakkuvatele tegelastele seda ohtu polnud. Filmilindile on saadud võimalikult palju loodust, mis mängiks kui tähtsat rolli kujuneda thrillerile väga sobivaks keskkonnaks. Lavastajatöö on hea, mitte halb, aga mitte ka muljetavaldav, mis omakorda annab tagasilöögi, kui tuua võrdlusi Twohy varasema loominguga. Kaamera liigub kindlalt, selgepiiriliselt, millegiga ei tooda esile lavastajale omast stiili. Karakterite tugevus ja mõte, mille najal on kogu tegevustik üles ehitatud, omab tuntavaid elemente varasematest filmidest, kuid kuna käesolev teos on lavastaja jaoks täiesti uus žanrikatsetus ja kui võtta arvesse, et tegemist on mõrvadeseeria poolt kõiki kahtluse alla seadva ideega, siis tasus end hetkeks ulmeõuduste juurest eemale tõmmata, et kahe jalaga maa peal olles tuua ekraanile esmapilgul tavaline, kuid esmamulje all midagi palju enamat, sügavamat peitev thriller. Kahjuks langeb film osaliselt omaenese võlude ohvriks. Idee arendada karaktereid nii nagu kõik seda ootaksid on küll hea algus ootamatule pöördele filmi finaalpooles, kuid tegelaste olemusi paljastava lõpuni on pikk tee ning teekond sinna ei ole kõige originaalsem ja see on nii isegi siis, kui arvestada kõike teises valguses nägema panevat lõppu. Potentsiaal tõestab end köitvate karakterite ja pinna all pulbitseva saladusega, kuid teostus ei anna sisuliselt midagi juurde, jäädes tavapäraseks, kuid kordagi mitte tüütuks ja igavaks.

Milla Jovovich, Steve Zahn, Timothy Olyphant, Kiele Sanchez suudavad ehedalt välja tuua puhkusel olevate paarikeste rõõmud ning muremõtted, mis tekivad pärast teadet, et saarestikul on liikvel teisedki turistid, kes esinevad paarikesena, kuid tegelikult on külmaverelised mõrtsukad. Üksteise kahtlustamine närib hinge seest ja kiiksudega tegelased ei vähenda kordagi teadmist, et kaks neist ei pruugi olla üldse need, kellena esinevad. Pooliti sunduslik, kuid tegelikult loomulik suunamine tegelike mõrvarite poole tagab tugeva lõpu, sest enne jagatakse vähe infot ja kui midagi läbi mahub, siis ainult üksikute kildude kaupa, muutes kahtlustused suuremaks ja ootamatuse oodatavaks. Sarnaseid ideid on olnud varemgi kasutusel, kuid teostuslik nõrkus vannub alla tugevapõhjalistele karakteritele ja leidlikule, loovalt kirjutatud stsenaariumile, mis tagab elamuse, mida ei tohiks rikkuda fakt, et midagi taolist on varem kinolinal jooksnud. Samas ei saa märkimata jätta, et mõned üksikud stseenid/kaadrid on omapärast pakatavad, sest need on loodud, paigutatud ja ajastatud täpselt nii, et kannaksid edasi vastava situatsiooniga kaasnevat emotsiooni. Mitte just Twohy`le omane film, kuid sisuliselt piisavalt tugev, et olla tavapärasest parem. 7/10

[Rec] 2

Kui [Rec] saabus, siis sai laiemalt tuntuks stiil, mida praegu harrastavad õnnestunult ja vähemõnnestunult mitmed ja veel tulevad õudusfilmid. Käsikaameraga üles võetud justkui reaalajas toimuv õudusfilm taotleb midagi enamat kui lihtsalt õudusmomendi tabamist. Pigem muudetakse kõik toimuv reaalsuse piire väga lähedalt kompavaks, aga selleks on vaja ka nutikust, stiilitunnetust ja head lavastajakätt. Mitmed filmid on selles vallas õnnestunud, kuid veelgi rohkem on ebaõnnestunud. Kui hispaanlased kortermajas lahti hargneva õõvafilmiga esmakordselt lagedale tulid, siis jäi see minu jaoks märkamatuks, kuid tänu häbematult palju uusversioone tootva USA filmitööstusele, sattus minu ette film, mille käigus hoidsin kramplikult toolist kinni ja üritasin kõigi uudsete nüanside kiuste tabada kõike, mida pakuti. Sageli on nii, et film võib olla küll uudne, aga käpardlik lavastajatöö ei lase filmi nautida, kuigi sisimas on teada, et teostuslike vigade varjus olev mõte on see, mis loeb, kuid iga kord pole võimalik sedagi enda jaoks eriliseks muuta. Hispaanlastega on teised lood. Minu jaoks oli [Rec] erakordne elamus, mis pakkus kõike, mida filmilt ootaks ja enamgi veel. Oli olemas õudusrikas atmosfäär, saladused, mis algavad ja lõppevad valitsuse tegevusega või siis kõrgete vaimulikega ning kõige tipuks töötas käsikaamerastiil õnnestunult pakkudes reaalsuse tunnetust, lähivaadet tegelastele ja nende üleelamisetele ning pidevalt liikvel olev kaamera, mis ilmestab tegelaste hirmu, situatsiooni ohtlikkust ja põgenemist vältimatu huku poole, annab maha pillamistega, varjatud ja ähmase pildiga edasi kujutluse reaalajas toimuvast.

Esimese osa lavastajad üritasid teisega luua uut sündmustiku, milles oleksid erinevad tegelased ning motiivid, kuid samasugune teostuslik külg ehk käsikaamerakasutus. Ainuke erinevus seisneb selles, et enam ei filmi ja jälgi kõike TV kaamera, vaid hoopis sõdurite kiivritele kinnitatud kaamerad. Keskpaigus lisandus tavaline videokaamera, mis kadus tegevustikust sama kiiresti kui saabus. Muidugi ei taheta lahti lasta ka TV kaamerast, mis saabub sündmustikku tagasi esmapilgul ebavajaliku sisupöördega, kuid esmamulje purustatakse kilduseks uue vindi peale keeramisega, mis lunastab sellele eelnenud halva maigu. Sisu kulgeb paaritunnise vahega edasi ja kui esimeses suundus kortermajja pahaaimamatu telereporter, siis nüüd sisenevad hoonesse täisrelvastuses meeskond, kellele kõigi ootuste kohaselt ei öelda täit tõde toimunu kohta, vaid see, millisesse põrgusse nad on saabunud, saab neile tükkhaaval selgeks majja sisenedes ja elu ja surma peale võideldes. Kui esimene osa taotleb esmapilgul üleloomulikkust, kuid pöörab end rohkem niivõrd kuivõrd tõepärasuse poole, siis teine osa jätkab sama rada, kuid ei jää enam tõepärasuse raamidesse, vaid väljub sealt ning suunab end osaliselt sujuvalt esimese osaga seostudes üleloomulikuks õudusthrilleriks. Algselt osavalt varjatud uus mõte paneb mõtlema, et on võimalik ka see, et esimene osa oligi loogilisi põhjendusi otsiv, kuid teise osaga leiutati uus tegelasi hirmutav ja sündmustikku kandev idee, mis üritati siduda hoolikalt algselt paika pandud sisuliinidega, kuid selle tagajärjel tekib nii mõnigi tühimik, mida saab küll täita, kuid täit kindlust sisuaukude suhtes minus ei ole. See, kas tühimikud on tingitud kahe erineva sisuga filmi kokku sõlmimisest või minu enda suutmatusest auke enda jaoks täita, jääbki varjatuks, kuid samas pole ma ka kindel algses plaanis, sest see võis algusest peale seisneda kirikuisade võitluses kurjuse vastu või nagu ma ennist pakkusin, on tegemist kahe erineva sisu sundusliku põimumisega.

Sõdurite kiivrite küljes olevad kaamerad pakuvad TV kaameraga võrreldes kiiremat, mängulikku pilti, sest kõik on nähtav nende perspektiivist ja omamoodi huvitav on ka sõduri saatmine ühte korterit uurima ja samal ajal jälgivad ülejäänud tema teekonda omakorda kaamerast, kus tuuakse ekraanile helisensor, mis olekski kui ideaalne viide mõnele mängule. Jalutuskäik kurjuse pesas on närviliste sõdurite kuuldavaks muudetud südemetuksete ja valjude hingetõmmete tõttu energiline ja pinget pidevalt õhus hoidev, kuni hetkeni, mil trepid valguvad verejanulisi inimvaresid täis ning igaüks jookseb enda eest. Kaamera rappub, pilt hägustub, hääled võitlusest valjenevad, mahakukkunud kaamera ei lase näha kogu pilti, kuid toimuv on niigi selge. Edasi võib igati pidi katsetada, kuid esimene osa on eksperimentaalsuse tõttu tunduvalt parem. Teine osa tundub selles vallas liiga ilmselge ning segadust tekitavad kaameranurgad jätavad pigem kaost rõhutava mulje kui loomuliku tunde inimkäitumise matkimisest. Endiselt on õudus, veri, soolikad ja pinge omal kohal. Õudust pakutakse portsjonite kaupa nii nagu esimeses, kuid nüüd tulevad mängu relvad, mis omakorda lisavad hoopis teise emotsiooni, kui see mis tekkis tsiviilisikute vastu, sest kogu aeg kiputakse tsiviile asendama hambuni relvastatud sõduritega. Nii oli The Hills Have Eyes II-ga ja nii juhtub võib olla ka Cloverfieldi jätkulooga. Sõdurid ei tekita seda "mis oleks kui" tunnet. Mis oleks, kui mina ise oleksin Lasnamäe kortermajas ja vallanduks taoline nakkus? Vaataja ei samasta end treenitud sõduriga. Algsed tegelased sobivad taolisesse tegevustikku paremini, kuid vaatamata taaskordsele sõdurite kasutamisele saab siiski osa võtta teistsugusest elamust, mille lahutamatuks kaaslaseks on first person shooteri stiilis ajujaht ning varieeruvad kaameravõtted.

Meelelahutust pakutakse küllaga ning ega korralikust õudusest ka puudust pole, kuid kuna korralik õudus on igaühe jaoks erineva tähendusega, siis on aus öelda, et minu jaoks piisas pakutavast õudusest täielikult. Elamust rikkus ebavajalike tegelaste ilmumine, keda ei arendatud edasi, neil oli üksnes saabumise ja kadumise eesmärk, kuid deemonliku olemuse tutvustamine sobis varasemalt üles ehitatud konteksti, kuigi järjepidevuse vead võivad hataka häirima. Mind aga mitte nii oluliselt. Filmi viimased kaadrid üritasid tabada sama, mida esimenegi, kuid mitte enam ootamatu ehmatuse, vaid üllatava pöördega. Küllalt pöördeline, piisavalt õudne, jätkuvalt pingeline eri elemente koos töötama panev järg mõnevõrra paremale algmaterjalile. 7/10