Henry`s Crime

Henry`s Crime on lugu mehest, kes on kaotanud igasuguse elujanu ja leiab, et juhuslik vanglasse sattumine on see, mis võib olla toob ta elusse natukenegi muutusi. Muutused tulevadki, aga mitte päris sellised, mida võiks antud olukorrast järeldada. Henry sattus vanglasse, kui tuttavad jätsid ta autoga panga ette, öeldes talle, et nad lähevad automaadist raha võtma. Tegelikult läksid nad panka röövima, kuid neil õnnestus põgeneda, aga mitte Henryl, kes istus süüdimatult autos edasi. Vanglast vabanemise järel leiab Henry, et tema unistus ja praeguse elu eesmärk on nüüd röövida päriselt seda sama panka, mille röövimise eest ta juba kinni istus. Irooniline? Võib olla tõesti, aga film ise on irooniast väga kaugel, räägimata elukaugest ja vaimutust režiist ja stsenaariumist. Henry on tuim ja tunnetevaba karakter. Ta pole kaua aega juba midagi tundnud. Mitte miski ei erguta teda. Karakter kui selline võib olla tuim, sest loo arengu jooksul leiab ta niikuinii oma kutsumuse ja hakkab elu nägema teistes ja palju erksamastes värvides, aga Henry`s Crimeis seda ei juhtunud, sest tuima karakterit kehastas tuim Keanu Reeves. Tuim karakter võib ellu ärgata, aga mitte sel juhul kui teda mängib ka tuim näitleja. Keanu Reeves on igav ja emotsioonitu ja ma ei pea silmas tõika, et alguses pidigi ta Henry sellisena mõjuma, vaid fakti, et tuimust peab näitleja välja mängima ja usutavalt esitama. Reevesil tuleb tuima tüki mängimine välja loomupäraselt, aga see rikkuski ära kogu karakteri, tema motiivid ja põhjuse, miks peaks vaatajale korda minema Henry ja tema tegemised. 

Film hüppab kohe tegevusse, raiskamata sissejuhatuse peale liiga palju aega, kuid ometi mööduvad isegi esimesed 10 väga aeglaselt. Reeves ei anna oma tegelasele mitte mingit elu - ja hingamisruumi. Henry liigub mööda ekraani sama aeglaselt nagu see sama elunatuke, millesse ta nii ükskõikselt suhtub. Filmil puudub oma kindel rütm ja võlu. Tegelased tulevad ja lähevad, sündmused algavad ja lõppevad, aga nende vahel ja nende sees puudub filmile ainuomane - võti võlumaailma. Mitte hetkekski põnevust ja pinget pakkuv lugu tekitab filmi arenedes aina sügavama distantsi vaataja ja loodud maailma vahel, kuni jõuab kätte hetk, mil enam ei hoolita, mis tegelastest saab. Nad võivad armastada, surra ja rõõmustada, aga ükskõiksus on juba maad võtnud. Mõnes mõttes võib tegu olla geniaalse filmiga, mis mõjutab vaatajat nii sügavalt, et paneb teda tundma seda sama, mis tegelasedki, kuid ühel hetkel ei suudetud enam ilmselt mõjutamist peatada ja püsima jäi ainult üks esmane tunne filmi ja selle tegelaste kohta - ükskõiksus. 

Henry`s Crime-i lugu pole küll kõige originaalsem, aga näiteks Coenid oleksid seda lugu pigistanud nii, et ta mõjuks nii ainulaadsena, et võidaks kohe tähtsamad auhinnad ja pärast 10 aastat nähakse, et lugu oli ju tavaline klišee. Pole oluline, mis lugu teha. Oluline on, kuidas seda lugu esitada. Henry`s Crime esitas head lugu kuivalt, vaimutult, andetult ja kahjuks talenti raiskavalt. 4/10

Outcasts

 

"Do you really believe that human beings can live together in peace? Do you really think we can build a better place for our children?" ütleb BBC One`i toodetud ja varakult katkestatud ainult 8 osaliseks jäänud karakteripõhise ulmesarja Outcastsi esimese episoodi põhiantagonist, pannes seejuures paika sarja läbiva mõtte ja lähtepunkti, millest saavad alguse või millega on seotud kõik olulisemad teemaliinid ning tähtsamate tegelaste omavahelised suhted. Kahju on vaid sellest, et niigi väheste osade jooksul natukene küll must-valgelt arenenud, aga siiski äärmiselt pingeline konflikt ei leia rahuldavat lahendust. Õnneks antakse viimases osas haripunkti jõudnud konflikti juures nii palju infot, et vaataja saab üsnagi terviklikku aimduse, kuhu oleks võinud sari edasi areneda, kuid kahjuks ei oska vast keegi aimata, kuhu oleks sari välja jõudnud kui seda poleks katkestatud.

 Ulme

Outcastsi põhilugu seisneb taaskord Maa hävingus ja inimeste põgenemises uude maailma, kus tahetakse uuesti alustada, kuid inimloomus on juba selline, et kõik see, mis hävitas Maa, tuleb kaasa Carpathiale ja kummalisele radioaktiivsust ja spoilerdamisest hoidumiseks nimetamata jäävatele Carpathia "elanikele" see ei meeldi.

Suur juht on mõtlik juht

Juba esimesest osast peale tõmmatakse vaataja täiesti loosse sisse, ei anta isegi hingetõmbeaega, püüad küll aru saada ja kuulata ja tegelastega kaasas käia, aga kogu aeg tilgub nii väheütlevat infot sisu, maailma ja tegelaste kohta, et võimatu on kohe panna kokku tervikpilt. Selles aga üks sarja suurimaid võlusid  peitubki. Vaatajale antakse väga täpselt välja kaalutud annustes infot, mis ei lase näha suuremat pilti, kuid laseb kohe panna tööle fantaasia ja seda veel eriti siis kui vaatajaks keegi, kes on näinud kõikvõimalikke lugusid ja arenguid kõikvõimalikes erinevates ulmesarjades. Säilub vaid kipitav küsimus, et kuhu lugu siis edasi suundub. Õuduse ja alastuse puhul kehtib sama reegel - pole midagi õudsamat teadmisest, et kuskil varitseb õudus nagu ka pole midagi seksikamat kui poolalasti naine. Kõike ei anta kohe ära, midagi jääb saladuskatte alla. Tead juba, mis võiks seal olla, aga pole kindel ja ootad, et sind üllatataks. Selle koha pealt on stsenaristid pannud kokku tuntud keerdkäikudesse langeva loo, mida aga esitatakse tükk tükihaaval, pannes vaataja olukorda, kus ta peab teadma, mis edasi juhtub ehk peab uut osa ootama.

 Ilusas inglise keeles kõnelevad ilusad peaosalised

Lugu ei esitata lihtsalt seda lahti arutates, vaid tegelaste motiivide ja planeedi olemuse mõistmiseks vajalikke detaile antakse edasi muu jutu ja omavaheliste vestluste ajal. Me ei sisene loosse kohe algusest, vaid lugu on kestnud juba väga kaua ja nüüd on meie asi sellega poole peal tuttavaks saada, mida siis tehaksegi nii, et infokilde jaotatakse muu tegevuse ajal - infokilde selle kohta, kust nad tulid, mis juhtus Maaga, mis on Carpathia, kuidas nad seal elavad ja mida selle koha kohta teavad. Ja seda kõike juba esimeses episoodis, kuid olgem mureta, sest ülejäänud 7 osa lähevad sama tempoga edasi. Kõige huvitavam on see, kuidas vaatajat sisse haaratakse - ulme polegi nii ulmeline - paljud utoopilistena mõjuma pidanud leiutused on loogilised ja kohandatud nii, et iga vaataja mõistab, kuidas või miks miski töötab, sest paralleele saame võtta omaenda olevikust, kuigi looliselt on tegu tulevikuga, mis ei olegi tegelikult niivõrd kauge meie olevikust, sest tehnoloogia meenutab meie enda oma või on tuletatud millegist tuttavast.

 Madu mõtlemas kurje ja manipuleerivaid mõtteid

Pidevalt laotatakse muu jutu vahele vaatajale veel kaudset infot haiguste ja saladuste kohta, mida küll vähemalt esimeses osas ei lahata, kuid juba tänu mainimisele võib olla täiesti kindel, et kõik järgnevad osad annavad meile tasapisi aimu, millest nad räägivad - haigused, võõrad, Carpathia saladused. Koheselt tutvustatakse erinevaid pingeallikaid ja inimesi, kellega võib järgnevate osade juures midagi olulist areneda. Sarja looja ja kõigi 8 osa stsenarist Ben Richards on näinud kurja vaeva, et mitte ära anda liiga palju, et hoida vaatajat pidevalt pinge all ja enamat tahtvana - samas pole unustatud tegelasi, kellest osadega saame kohe lähedasemaks ja teistega võib sümpatiseeruda natuke hiljem - tegelasi joonistatakse välja ainult sisuliselt vajalikus koguses, ei midagi rohkemat. Hiljem õpime tundma, kes nad on ja seda nii igas võimalikus mõttes.

 Suur mõtlik juht parema käega

Koheselt saab ka selgeks mis laadi ulmega on tegu - Outcasts on rohkem BSG ja SGU kui mõni muu CGI-id täis ulme. Siin ei ole ega tule eepilisi lahinguid ega võimsaid ulmelisi olendeid, neile küll viiidatakse, aga füüsiliselt neid ei eksisteeri ja jällegi igas võimalikus võtmes. Olendideid jagub, aga nad on midagi enamat kui tavamõistusele vastuvõetavad tulnukad.

 Sins of the fathers

Pinget luuakse klassikaliselt - infot on vähe, tegevust palju, vaatajal lastakse ise fantaseerida ja sageli ongi see üks kõige paremaid viise pinge tekitamiseks, kuigi pikapeale mõjub selline loo struktuur natuke pealesunnituna, sest paratamatult tekib mõte, et mind veetaks ninapidi ainult selleks, et vaataksin järgmist osa. Kui aga kõik infokillud kokku saavad võib tekkida olukord, kus vägeva build upiga idee polegi niivõrd huvitav ja põnev kui oli tee selleni. Enamus suhted arenevad siiski üsna otsekoheselt ja ilma tegelastele sügavust lisava ekspositsioonita - palju asju saabub otse taevast ja seda ainult ühes võimalikus tähenduses, palju on selgitatud, palju on pealesunnitud ja seda kõike tegelaste koha pealt, aga mitte sisuliselt, temaatiliselt ja konseptsioonilt. Põhitegelastega nähtakse muidugi kõige rohkem vaeva, mistõttu on nemad ka kõige karismaatilisemad ja armastus - või põlastusväärsemad.

 Ilus naine

Tegelastest kihav maailm on paika pandud selgete reeglitega, mis saavad selgeks juba enne lõppu. Carpathia nimeline planeet, kuhu inimesed pagesid pärast Maa mitte ainult klimaatilist hävingut, on täis saladusi ja intriige, millest vähemalt osa on inimeste endi tekitatud. Sins of the fathers. Põnevad karakterid, edge of your seat sisukäänakud ja ilus ulme - kõik ulmejanulise isu rahuldamiseks. Oleks ilu vaid kauem kestnud. 8/10

 

 Travelers going to New Mecca

 

Naine lapsega - mitte Eeva lapsega, mitte sellised äärmused

The Importance of Tying Your Own Shoes

Kui küsida tänaval juhusliku mööduja käest, et mida ta teab Rootsist, siis eeldatav vastus võiks olla, et Rootsi on kuulus oma heaoluühiskonna mudeli poolest, mille poole pürgivad ka teised riigid. Kui võtta arvesse erinevaid Rootsi filmide laineid, siis üks neist on kindlasti ka selle sama heaoluühiskonna mudeli sisse pugevate ja seda seespoolt lahti rebivate filmide laine, mis näitavadki, et kõik, mis on ilus ei pruugi kaua kesta ja et ilusa kesta all võib olla tohutult suur probleemide maastik, mida The Importance of Tying Your Own Shoes ühe teemana paljudest käsitlebki, pannes sõnumiks eneseteostuse, mis väljendub nii enda kui ka teiste aitamise läbi, ja seda et kui leiad end halvast olukorrast püüa mõista ja mõelda nendele, kes ei suuda ilma pideva abita elada. Sina oled aga terve inimene ja sul on valik teha, mida hing ihaldab. Paljudel seda valikut ei ole, kuigi nad seda sooviksid, aga süsteem, mis nende eest hoolitseb, neile seda enesekehtestamise valikut ei anna, sest nemad on ju väetid. Film annabki edasi idee ideaalselt hoolitsusest – anna ühiskondlikult alaväärtuslikus rollis olevale inimesele võimalus elada nii nagu tahab, lase tal luua vastavalt oma olukorrale endale sobiv elustiil ja rütm, aga ära unusta ka kaasa aitamast ja inimlikust hoolitsusest, kuid lase inimesel olla parim osa endast, mis ta üldse olla saab. 

Kogu film on algusest peale ennastkehtestav – nii proloog teatris, kus peategelasele Alexile öeldakse, et ta on kasutu või hetk tema elukaaslasega, kus naine mõistab, et meest ei saa usaldada, sest pidevalt töötu olek on nendevahelised suhted muutnud hapraks, kuna naine kardab sissetuleku ebakindluse pärast. Rahaliselt on hetkel kõik korras, aga suhtumine sellesse mitte. Olgugi et mehe ärasaatmise järel ei paista ta sugugi olevat niivõrd meeleheitlikus ja rahalises kitsas olukorras. Naise suhtumisele ja probleemide tegelikule allikale vastandub hetk hiljem imeliselt lihtne, aga just tänu lihtsusele väga hästi töötav stseen, kus Alex leiab taskust enne kaotatuks kuulutatud ja tüli veelgi suuremaks kujundanud rahatähe. Alex ei oska kosta midagi muud kui ainult sõimata rahatähte väikeseks tõpraks. Naine mitte ei karda oma hetkeolukorra pärast, vaid seda, mis võib juhtuda siis kui mees ei suudagi end kokku võtta ja võibki tekkida olukord, kus naine jääb tööta ja süveneb majanduslik ebastabiilus. Naine ei jäta teda maha kuna ta ei armasta teda enam, vaid seetõttu, et ta ei paku kindlustunnet – rikub töötavat ja selget süsteemi.

Hiljem saab loo käigus Alex endale uue töö kõige ettearvamatus kohas, milleks on õpiraskustega ja käitumishälvetega inimeste eest hoolitsemine. Ka siin hakatakse süsteemi rikkuma, millele vastatakse kohe väga innukalt ja häälekalt, et ei nii ei tohi. Alex on kui väike laps, kellel on väga loomingulised ja loogilised ideed hooldealuste elu parandamiseks. Kui süsteem töötab, siis miks seda rikkuda. Hooelalused peavad tegema seda, mida programm ette näeb ja millega nende lähedased või mõnel juhul vanemad oleksid rahul. Millega nad on tegelikult rahul? Sellega, et nö. häbiplekid on silma alt ära ja ei tõmba endale tähelepanu, sest mudeli kasuks nad ju ei tööta. Alex näeb aga süsteemi kõrvaltvaataja pilgu läbi ehk läbi kainelt suhtuva pilgu, mis näeb olukordi hoopis teises ja palju selgemas ehk süsteemist puutumata valguses. Seda valgus üritab ta ka teistesse süvendada. Alguses ebaõnnestunult, kuid hiljem juba edukalt ja teisi kaasa tõmbavalt. Muidugi ei esita film selliseid noote nii kriitliselt, vaid pigem läbi erinevate raskuste saabuvate õppetundide ja nendest tuletatud moraalide.

Alex on ennastotsiv karakter, kes ei tea, mida täpselt tahab. Talle on vaja kainet ülesäratust ja ergutit, et ta end üles ajaks ja näeks temast hoolivate inimeste nimel natukene vaeva. Huvitav on aga see, kuidas film näeb küll vaeva, et teha on mõtet selgeks läbi erinevate metafooride nagu teatrimetafoor ühiskonnast väljaheitmisele, kuid kohtleb teisi ja palju otsesemaid paralleele niivõrd kerglaselt, et neis säilub ainult lihtne komöödia element, mis tekib ja kaob. Naljamomendiga mängitakse näiteks välja seda, et Alex on isegi abitum kui need, kelle eest ta hoolitseb. Kui Alex saabub töövestlusele järgenud hommikul hilinedes tööle ja astub auto peale, mis viib hooldealused sõna otseses mõttes Paradiisi (nime valik hooldekoduks pole kindlasti juhuslik) ei taipa Alex panna turvavööd teiste eeskujul kinni. Lisaks on juurde pandud veelgi kummalisem naljamoment, kus Alex ei oska esialgu turvavööd kinnitada. Kui nüüd võrrelda palju delikaatsemat ja natuke avaramat silmaringi nõudvat vaadet filmile nendega, mis on vägagi ilmselged, siis ei saagi siin eriti midagi võrrelda – vahe on tohutu, kuid ometi töötabki selline vastanduv lähenemine kõige selgemal tasandil, andes seejuures loole juurde elemente, mida võib olla kohe ei ootakski nagu situatsioonikomöödiale omased olukorrad ja piinlikkust tekitavad sündmused, mis on nii piinlikud, et sunnivad vaatajat toolil nihelema hakkama. Film on sõna otseses mõttes päikseline ja seda positiivset, natuke naiivset ja kerglast päikest mahub iga probleemi ja tõdemuse välja toomise juurde.

The Importance of Tying Your Own Shoes järgib kõiki USA filmitööstuses läbitreitud struktuure, mis pole küll iseenesest etteheide, vaid pigem märkus, mida võiks loolt oodata – tüüpiline tegelane ettearvamatus olukorras saamas nii endast kui ka endast ümbritsevast aru, mistõttu saab temast hoopis teine ja palju produktiivsem inimene, kes mõistab, et tehes seda, mida armastad leiadki kõige suurem õnn. See armastatud tegevus piirdub tavaliselt ühiskonnale kasuliku ja inimlikult arusaadava tööga. Alex samastatakse hooldealustega, kes mõlemad üritavad ühiskonnas omamoodi hakkama saada. Kõik osapooled õpivad teineteisest ja üksteise vigadest ning mõistavad, mida peavad tegema, et üksteist aidata. Algul tuulepeana mõjunud Alexist kasvab välja heade kastist väljas ideedega enda ja teiste eest seisev mees, kes vastutab oma tegude eest isegi siis kui kogu lootus on kadunud. Hooldealuste ja Alexi aina soojemaks muutuv sõbralik suhe päädib selle ülimaks väljenduseks valitud talendishows osalemise soovide luhtumisega, mis pole aga takistuseks ja Alex käitub reeglite vastaselt, viies nad ikkagi kohale endiselt soovist teha nad õnnelikuks. Algul omakasu nimel tööle tulnud mehest kasvab isetu karakter, kes soovib oma sõpradele ainult head. Karakterite kasv kui selline on filmis küll napp ning see toimub kõige rohkem Alexi suhtes, kes saab küll omatahtsi käitumise eest vastu näppe, kuid ei anna alla. Pärast esimest ebaõnnestumist tehakse uus proov, mille teele satub tegelasteväline mõjutaja, mis taaskord paneb Alexi ja temasse uskuvate hooldealuste usu proovile, aga taas on Alex see, kes iseennast leidnuda, tahab uut hingamist jagada ka teistega ja nii ta siis kõikide ootuste vastaselt leiabki võimaluse lasta hooldealustel esitada algselt talendishowle mõeldud konsert.

Harjumuspärane Hollywoodi lugu, mis ei paku palju üllatusi, kuid sümpaatsed karakterid haaravad sellegi poolest kaasa ja panevad nende soovidele kaasa elama.  5/10

Attack the Block

Attack the Block on sellel aastakäigul ilmunud briti film, mis muu hulgas on ka Spielbergi ja Jacksoni ühistöö Tintini kaasstsenaristi Joe Cornishi debüütfilm. Film räägib siis Lõuna-Londoni ühes linnaosas jõlkuvatest noorukitest, kes veedavad vaba aega lollusi tehes ja õblukesi naisi tee peal röövimas. Enamus neist noorukitest on aga lapseohtu kuni 15 aastased ja käituvad nii ainult seetõttu, et nende elus pole kedagi, kes nende eest hoolitseks või nende üle valvaks, mistõttu on nende pereks sõbrad ja koduks tänavad ja seal pesitsevad kurjategijad, gängsterid, diilerid ja muu saast. Ühel tavalisel õhtul, mil taas röövitakse harjumuspäraselt ühelt naisukeselt käekott, satuvad noorukid peale millegile kummalisele või siis õigemini satub see kummaline miski nendele peale ja see on suur viga. Miski, mis sarnaneb pisikesele meteoorile langeb Maale Lõuna-Londonisse noorukite nina alla. Sellest kivist väljub aga šimpansi suurune jõledate hammastega pealtnäha pime olend, kes ühte neist ründab. Tänavareeglid näevad ette, et igaüks võitleb oma au eest ja nii teeb ka rünnaku alla sattunu, kes on juhtumisi ka kamba liider. Koos aetakse verivärsket tulnukat taga ja tapetakse ning viiakse piirkonna valitseja juurde. Enne näidatakse saaki ka naistele. Kambaliider silmitseb välja valitud naist samal ajal teised karja liikmed uhkustavad saagiga. Tõeline džunglielu. Laip viiakse juhi juurde, kes annab nõusoleku, et kamba liider tohib laiba endale jätta. See on alles kõige algus. Edasi hargneb lahti aga selline sündmustejada, mis põrutab lahti iga oma arust maailma valitseva kohaliku arusaamad elust kui ka hektilise kvartalielu, viies ühe piirkonna peaaegu kaose piirile.

Attack the Block pole Assault on Precinct 13 stiilis õiglust taga ajav põnevusdraama, vaid mõnuga huumorit ja tänapäevaseid viiteid massimeediale ära kasutav ulmefilm, mida on tegelikult imelik nii kutsudagi, sest kui võtta ära tulnukad jääks alles noorsoodraama süsteemi hammasrataste vahele jäänud noorukitest, kes olid valel ajal vales kohas ja peavad nüüd selle eest kannatama. Osaliselt oleks tegu nagu tihedalt sotsiaalkriitikat täis pakitud looga, mis on Londoni rahutuste tõttu saanud ilmselt veelgi teravama vastukaja osaliseks kui seda enne võis arvata. Teisalt on lugu kui selline piisavalt tavaline ja paatoslik, et laseb vaatajal filmi nautida kui lihtsalt meelelahutust, aga mitte kui filmi, mis tahab öelda midagi natuke enamat kui et me oskame teha väga praktiliselt ja usutavate CGI efektide maailma kõige mustema karvkattega ja siniste hammastega tulnukaid. Üheks läbivaks teemaks on kindlasti laokile jäetud lapsed. Tegelasi tutvustatakse kui täiskasvanud tänavaeluga harjunud jõmme, kuid siis selgub, et tegu on lastega. Jutu ja käitumise põhjal võib kohe oletada, et nad on pärit vaesest perekonnast ja on saanud halva kasvatuse osaliseks, kuid hiljem näeme filmi ühes meeldejäävamas montaažilõigus, et noorte olukord pole üldse selline nagu tahetakse meid arvama panna. Neil on kõik olemas - kodu ja pealtnäha üsna hea järje peal olev elu (pidevalt mainitakse Xboxe ja tuntud mänge), aga puudu on neil hoolitsusest. Pärast šimpansile sarnaneva olendi kvartali bossi juurde viimist näeme kõikide tegelaste kodusid samal ajal kui nad jooksevad kortermaja treppidest alla, et minna sinna, kuhu langes uus ja veel ohutuna tunduv meteoriit. Kõikidel noortel on kodu olemas, aga puudu on vanemlikust hoolitsusest ja distsipliinist, mida iseloomustabki näiteks viis, kuidas me näeme kambas rolleriga sõitvat Dennist oma isaga suhtlemas. Isa, kusjuures, on täiesti anonüümne, kuulda on ainult vihast häält. Sama kordub pidevalt kapuutsi kandva Pestiga, kes koju minnes ei kohtu seal kellegagi, aga kodunt lahkudes hüüab vanaema talle järele, et poiss liiga kauaks ula peale ei jääks. Jällegi moodustuvad kireva pealispinna alla peidetud teemaliinid, mis esialgu loovad probleemi algeks disfunktsionaalse perekonna, mida toetab ühel juhul üksikisa ja teisel vanaema. Peategelase rolliga kaasneva raske ja ohverdusterohke saatuse enda peale võtva Mosesi kodu me ei näe - ainult üksik uks keset valget seina sulgub enne kaadri lõppemist. Kui hoolitsust ja vajalikus koguses peretunnet pole kodus, siis luuakse see endale parimatest sõpradest, kellega koos käidaks kas või läbi tule. Ja seda loo arengu jooksul kohe kindlasti ka tehaksegi, kuigi mitte nii kangelaslikult nagu võib lugeda välja minu praegusest jutust. Tegelikult on Attack the Block sedasorti film, mis tutvustab vaatajale armastusväärseid, meeldivaid või siis mingil määral huvitavaid tegelasi, keda vintsutatakse loo arengu jooksul niivõrd palju, et osa neist on määratud kaduma niikuinii, aga kunagi ei oska öelda, kes neist lahedate naljaninadena tutvustatud tegelastest on järgmine ohver. 

Attack the Block on niivõrd poleeritud välimusele ja rohkele huumorile ja fantaasiarikkale põnevusele üles ehitatud, et palju olulisemad karakteritega seotud teemaliinid võivad minna pidevalt pinget ülal hoidva konflikti ja kiirelt ja tõhusalt lahendatud episoodide vahel lihtsalt kaduma. Oleneb muidugi publikumist. Üks osa filmist ehk see sotsiaalseid probleeme esitav pool võib mõjuda pealiskaudse moraalilugemisena ja teine osa vägeva ajaviitena, mis jääb meelde rohkem tulnukate ja noorte vaheliste konflikti tõttu kui sisuliste  lahenduste ja huvitavate nüansside poolest. Üks huvitav nüanss on loo kulg ise. Noored, keda ei jaotata ei vanuse ega välimuse järgi kordagi, ründavad filmi alguses koduteel olevat naist, mille tulemusel tegelikult konflikt alguse saabki. Konflikt tulnukate ja ühiskonna hukkamõistu vahel. Tulnukad on kui kohalikud gängsterid, kellest filmis puudust ei teki ja rünnaku alla sattunud naine on kui ühiskond, mis teeb oma hukkamõistva otsuse oma kogemusest lähtuvalt. Ja väga õigesti teeb. Ühiskonna ja noorte vaheline pinge väljendub laiaulatusliku või siis tegelikult piirkondliku tulnukainvasiooni käigus läbi sellesama naise, kellega noored kohtuvad paratamatult uuesti, sest kõik vähegi loole olulised tegelased on viidud kokku nii, et nad kõik elavad ühes ja samas elamukompleksis, aga osa neist seda ei tea. Isegi väike kogukond ei tunne teineteist. "Kui oleksime teadnud, et elad siin kvartalis, siis me poleks sind rünnanud", ütleb just kambaga tulnukate eest põgenedes naise korterisse tunginud Dennis. Naine vastab sellele kohe märkusega, et kas see peaks mind siis lohutama. Omad jäetakse rahule, aga ülejäänud olgu ohvrid. Siinkohal sisenevad tavapärased maailmavaate muutused läbi konfliktiolukorra, kus tegelased on sunnitud mõtlema teisiti ja arvestama teistega, mistõttu mõistavad nii mõndagi selle kohta, miks ja kuidas muuta oma elu, sest senine asjade käik ei anna siiski soovitud tulemust. Moraalilugemine kui selline ei ole aga koht, mida rõhutatakse kohe nii, et vaataja oleks sunnitud silmi pööritama. Pigem väljenduvad tegelaste, nii palju kui neid lõpuks alles on, muutused läbi konfliktiolukorras vastu võetud valikute, mis iseenesest annavadki edasi, kuidas on olukord tegelast muutnud. "Tegudel on tagajärjed", ütleb maailmas end üksi tundev ja end kuritegelikus ilmas tõestada püüdev Moses, aga mitte enam tema endise meelelaadi järgi käivas tähenduses, vaid siis kui tulnukate räige rünnakuga kaasnenud põrgu on jõudnud haripunkti ja ohtu on sattunud kaaslaste elud ja seda kõike tema tehtud valikute ja tegude pärast, mida üritabki Moses vägagi klassikalisel viisil lunastada. Kas noored, kes on sattunud nende tegusid ja tulevikku mõjutavasse halba seltskonda, peavad ootama, et politsei neisse süübiks ja mõistaks probleemi olemust või on see inimese enda asi saada algul aru oma positsioonist ja rajast mille on valinud? Miks peaksid võimud mõistma näiliselt tänavaid narkootikumidega reostavaid noori kui nad seda ise ei tee? Öeldakse ju, et ära oota, et sind keegi mõistaks kui sa pole alguses ise endas rahu ja tasakaalu leidnud. Siis võib hakata edasi töötama selliste probleemide kallal nagu kust taolised noored sellistesse ringkondadesse satuvad ja miks. Mis oleks lahendus? Sotsiaalmajad, vaba aja keskused? Pigem anda perekonnale tõuke tegeleda oma probleemidega ise, aga mitte üksi, vaid pideva toetuse ja mõistmisega. Sellised küsimused kerkivad üles tavatus ulmefilmis, mille põhilugu on tulnukate rünnakust Lõuna-Londoni ühes väikses kvartalis ja mida iseloomustavad kiire ja tõhus tempo, pidevalt õhus rippuv pinge, visuaalne ja lavastuslik täius, konstantne tegelastepõhine huumor ja omapärase disainiga tulnukate vihane rünnak.

Mõnes mõttes on Attack the Block osa District 9 tekitatud pühast vaimust. Ka siin on tegu tavatu kohaga, kuhu võiksid maanduda tulnukad ja ka siin on tegelasteks ulmežanrile võõrad inimtüübid, kes küll käituvad nagu invasioonifilmides ikka ehk põgenevad ja võitlevad vastu, kuid neis puudub tuntud ja klišeeline ümbris, mida võib leida peaaegu igast tuttavaid radu pidi käivast invasiooni käsitlevast filmist. Vee üks eristumine. Tulnukad pole aga intelligentsed überolendid, kes tulid Maale teadmisega see vallutada. Ühe teooria kohaselt on nad planeedilt planeedile liikuvad olendid, mis paljunevad uues kohas, et ellu jääda. Nüüd sattusid nad Maale. Hakkaja gängster Pest paneb hästi paika olenditesse suhtumise. Tulite Lõuna-Londonisse ja meie kvartalisse? Suur kuradi viga ja noored peksavad tulnuka pehmelt öeldes surnuks. Ja ongi konflikt sündinud. Tavapärane suhtumine annab aga tagasilöögi ja olendid löövad vastu - igal teol on tagajärjed. Attack the Block üllatas mind pidevalt varieeruva stiiliga, mis küll ühel hetkel sulas üheks, kuid uue lähenemise tulekul oli üllatus suur. Esialgu näeme filmi, mis keskendub oma tegelaste taustade ja sotsiaalse pinnase paika loksutamisega. Omavaheline naljatlemine ja noorte gängsterite stiliseeritud kujutamine loob utreeritud pildi hakkajatest tänavalastest, kuid siis hakkab üldpilt murenema. Küll helistab ühele ema ja teisele veel keegi lähedane ning siis tekib hoopis pilt noortest, kes ei oska oma ajaga midagi targemat teha. Sellele järgneb omakorda nende kodude tutvustamine, mis paneb mõistma, miks nad on sellised nagu on ja alles siis saabub väikestest piltidest kokku pandud üldpilti jõhkralt hävitav tegelikkus. Nad ei ole surematud. Reaalsus on vägagi reaalne ja seda ilmestab nii politseile vahele jäämine kui ka kvartali bossiga arusaamatuse pärast konflikti sattumine. Kui tulnukate asemel oleks hoopis mõni teine gäng, siis oleks tegu põhimõtteliselt sama filmiga, kus politsei ja kohalik boss piiravad noori teadmisega, et nad on vastavalt kas mõrvarid ja narkodiilerid või kohaliku bossi võimupositsiooni kangutavad paleepöörajad. Seesama tulnukate asemel olev gäng maksaks neile kätte ühe nende oma ründamise eest, millele saab siis jälile nii politsei kui ka hiljem gängile jalgu jääv oma vendettat taga ajab kvartali boss. Režissöör ja stsenaariumi autor Cornish on kindlalt kahe jalaga maa peal ja üritab selgelt mõista anda, et tulnukad on metafoor. Miks mitte? Metafoor võib ka olla väga lõbus, täis fantaasiat ja uskumatuna näivaid koletisi. 

Komöödiahõngulisest in da hood filmist kasvas välja niivõrd kuivõrd reaalsuse manu langenud verine kättemaksulugu gängsterite ja tulnukatega, mis omakorda kandus klassikalisse struktuuri, kus ettearvamatust tegelasest kasvab välja filmi tõeline kangelane ja kõikide kaaslaste nimel oma heaolu ohverdav märter, kes seda tehes mõistab paremini nii ennast kui ka teisi ja teeb valiku, mida keegi teine ei tee. Filmis on kolm maailma - noored omavahel, noored kodus ja noored teiste silmis. Omavahel olles on film seiklusliku ja lõbusa suhtumisega, poiste koju jõudes panustatakse sotsiaalsetele probleemidele ja politseiga konflikti sattudes rõhutatakse hoiakut, mis võtab kõiki mõne kahlasema rajooni noori kui kurjategijaid. Üks vanem daam nimetabki neid koletisteks proovimata neid seejuures mõista ja saada aru, mis ajab nii noored inimesed tänavale möödujaid röövima. Cornishi lavastajatöö ei mõju debüüdina, vaid pigem mõne professionaali žanrikatsetusena. Sama kehtib kõikide tehniliste osakondade juures. Londoni kortermajade kompleksi suureks ja monumentaalseks mängiv operaatoritöö on läbi filmi enamjaolt staatiline, aga siiski vaatajaga ühes rütmis elav ja hingav ja seda eriti kiiremate stseenide juures.  Stseenid tulnukatega on tänu klassikalisele lähenemisele meeletult pingelised. Tulnukate hirmuäratav välimus ja kiskjalik käitumine loovad pildi millegist täiesti võõrast, kuid ometi on lõvi või tiigrile sarnanevast liikumisest ja saagi jälitamise jõhkrusest küllalt, et tekitada vaatajas terrorit. Me kardame ju ikka kiskjaid, on ta siis läbipaistmatult must või mitte. Tulnukad ehk karvased helendavate hammastega olendid on lahendatud vähemalt osaliselt puhtpraktiliselt, mistõttu pole ükski kaader tulnukate seltsis lihtsalt tühja arvutiefekti jälgimine, vaid elava ja hirmuäratava olendile tõtt vaatamine.

Väga raske on Attack the Blockile midagi väga ette heita. Isegi muusikavalik on hea. See, et ma taolist muusikat ei kuula, ei omanud mingit tähtsust. KRS One`i esituses kõlanud lugu "Sound of da Police" on niivõrd filmis sees, et filmi näinule meenub automaatselt looga seonduv stseen. Kui midagi kritiseerida siis seda, et küllaltki põletava probleemi esitamine läbi sellise žanrisegu mõjub vaatajatele väga erinevalt ja mitte alati positiivselt. Rääkimata veel rohkest vere valamisest ja võib olla ebameeldivate žanrite segamisest. Minule aga pakkus Attack the Block elamust, millesarnast pole ammu olnud ja ega ma arvagi, et midagi taolist võiks sel aastal veel kinodesse jõuda. 8/10

Elena

Andrei Zvyagintsev on eelkõige tuntud Veneetsias laineid löönud The Returni poolest, kuid äramärkimist väärib ka 4 aasta tagune Cannesis Palme d`orile nomineerinud The Banishment. Nüüd on siis järg käesoleval aastal ilmunud  ja Cannesis samuti menu ja võidu osaliseks saanud Elenal. Elena on ehe näide sellest, et lihtsuses peitub võlu, kuigi lihtsusest on asi väga kaugel. Samas ei esita film oma lugu ja karaktereid väga keerukalt. Seda pole vaja. Selle asemel laseb režissöör tegelastel ja lool mööda ekraani laiali valguda, et iga viimanegi nüanss oleks arusaadav, kuigi mitte üheselt mõistetav, mistõttu on võimalik pärast pikka ja põhjalikku mitte just kõige tavalisemaid konventsioone järgivat sissejuhatust lasta end filmil haarata ja käia koos tegelastega läbi nende rutiinid ja jälgida, millise kulminatsiooni suunas liiguvad üha kiiremini üle pea kasvavad perekesksed konfliktid.

Kuna tegu on Cannesil linastunud filmiga, siis võib igaüks lasta oma eelarvamustel võimust võtta ja arvata, et tegu on aeglase kunstfilmiga, millest saavad aru ja mida kannatavad vaadata ainult teised režissöörid ja sügavalt asjasse pühendunud filmihuvilised. Nii see aga ei ole. Elena on väga eluline realistlik vaade ühe suure lõhki kistud pere ellu, mille paratamatu allakäik on vaid üks osa filmi eksponeeritavast enesehävituslikust järjepidevusest töölisklassi ja kõrgklassi omavahelises piltlikus ja mõttelises kontrastis. Režissöör Zvyagintsev ei laota käsitletatavaid teemasid kohe vaatajale ette, vaid võtab aega, et tuua meid tegelastele rohkemal või vähesemal määral lähemale, kasutades selleks pikki, kuid sisuliselt väga kõnekaid kaadreid. Film algab ühe pika kaadriga kortermaja esisest. Kaadris endas on kõigest üks osa korteri rõdust, kaadrit raamistab aga raagus puu, mille oksal kükitab aina häälekamaks muutuv vares. Muutused helis ja pildis tulenevad varahommikusest õhust, hommikusest ärkamisest ja äratuskella saatel tärkavast igapäevasest siginast-saginast nii tänaval, kodus kui ka tööl. Esimesed päikesekiired rõdul viivad vaataja uue päeva valguse sisenemisega korterisse, kus kohe kohe tutvume tegelastega nende isiklikes kindlustes. Zvyagintsev alustab oma kolmandat filmi viisil, mis lahutab publiku kahte leeri - need, kes leiavad, et pikad ja tähelepanu nõudvad staatilised kaadrid kohe alguses tähendavad pikka ja väga aeglast draamat ja need, kes hindavad nähtut terviku mitte esmamulje põhjal. Muidugi on ka see osa, kes neelab ja naudib sarnase režiilise keelega filme hommikust õhtuni. Elena kaadrid ei ole aga kunagi tühjad ja pikad pikaks olemise pärast ja seda on ka kohe tunda ja näha, sest üksainus kaader töötab kui pikk ja paljude kaadritega stseen hommikusest ärkamisest ja unise peaga sagimisest. Élena teeb seda sama, aga ühe kaadriga, pannes seejuures paika nii koha meeleolu kui ka korduvad ja sageli hoiatuslikku tähendust omavad elemendid (vares, kraaksumine), mis hiljem ei mängi küll nii olulist rolli, kuid on siiski olemas ja seetõttu on need vajalikud ja loetavad sümbolid. 

Elena visuaalne keel säilitab külma vene realismi (kui midagi sellist üldse eksisteerib) peaaegu igas kaadris. Siinsed karakterid võiksid ka väljaspool fiktsionaalset maailma eksisteerida ja ma usun, et vaatajatele imponeeribki kõige enam tegelaste ja sisu argisus ja olukorra usutavus, sest tegemist inimestega ja elusaatustega, mis on kõikjal meie ümber ja igaüks võib tunda kedagi, kelle elu meenutab kas Elena või tema poja oma. Elena on oma igapäevasesse rutiini jäägitult pühendunud perenaine, kelle poeg on juba ammu pesast lahkunud ja isegi pere soetanud. Elena elukaaslane Vladimir on aga külmalt ja egotsentriliselt kaalutlev ennast väga lugupeetavaks pidav mees, kelle elus on olulisel kohal olnud alati lihane pere ja maise varanduse suurus ja mõjukus. Elena igahommikune rutiin ei ole aga piinav ega temas tühisust tekitav. Ta armastab ja kardab Vladimiri, aga armastus on olnud alati suurem. Nende vahel on omamoodi distants, aga ka sügav lähedus. Nad tunnevad ja mõistavad teineteist väga hästi ja see neid üksteisest eemale viibki. Vladimir tunneb armastust teistmoodi. Ta on mees täis kahetsusest ja valu, kes püüab raha ja teadlikult teisi mõjutusvahendeid omades teisi mõjutades end teistest parema ja tähtsamana tunda. Olgugi, et Vladimir pole kungi olnud perfektne pereisa ega abikaasa, aga sellegipoolest tunneb end kõrgemal positsioonil. Loo konflikt kui selline on tegelikult juba kaua aega mehe ja naise vahel hõõgunud, kuid süttib alles nüüd kui naine avastab, et pojapoeg ei saa oma eluga edasi minna kui ei saa piisavalt raha, et minna ülikooli. Mõlemad - nii Elena kui ka Vladimir - armastavad oma võsukesi, aga kummagi armastus on erinev. Vladimir põlgab ja vihkab ja alles siis armastab. Elena armastab kogu aeg, mistõttu on pimestatud poja suutmatusest end kokku võtta ja oma peret toita. Suur osa filmi sõnumist räägib jäägitust armastusest, mis võib viia nii hukule kui ka õnnele. Elena on aga film, mis ei räägi õnnest, vaid pidevast kaitsepositsioonist, kas siis tütre või siis poja suhtes. Kusjuures isa teab, et tütar pole kunagi olnud see, kes ta tahtis, et ta oleks, aga ema seda oma poja suhtes ei arvesta. Ta võtab teda kui oma poega - igavest last, kelle eest peab hoolitsema. Ta küll näeb tema vigu, kuid otsustab neid ise lappida või siis üldse ignoneerida, kuid ebaõnnestunult ja leppida tõdemusega, et mina olen ju pojakese jaoks olemas. 

Film on täis väga palju erinevaid poolusi ja kontraste. Väga hoolikas struktrueering loob kohe kindlapiirilise rütmi eri peatükkide vahele. Olemas on kõik kohustuslikud elemendid nagu rikkus ja vaesus, vanadus ja noorus, elu ja surm, õiged ja valed valikud, kuigi piir õigete ja valede valikute vahel hägustub Elenas isegi surma palge ees. Tead, et ta tegi valesti, kuid mõtled, kas sina oleksid üldse antud olukorras teisiti käitunud. Lööd pilgu häbiga maha ja mõistad kuivõrd sügavale ja milliste kihtide alla võib üks film tungida. Sellise ulatusega ja selliste küsimustega filme on küll palju, aga vaid vähesed suudavad endiselt iga visuaalse ja sisulise aspekti võrra anda loole kogu aeg midagi juurde. Nagu ka nimitegelase Elena hommikune rutiin kodu ja toidu ette valmistamises mehe ja oma päevatoimetuste jaoks on ka filmis kindel rütm, mida hakatakse lammutama sama järjekindlalt nagu mõistmist, et poja pere olukorra päästmiseks vastu võetud otsus mõjutab Elenat kogu ülejäänud elu ja seda nii hirmsa teoga kaasnenud hingepiinade kui ka sellega kaasnenud kasufaktori olematuseks muutumise suhtes. 

Üks vägagi selgepiiriline tunnus peitubki režiilises ja sisulises rutiinsuses. Pidevalt korratavad hommikused asjatoimetused on vaid algus. Elena käib pojale toetust pakkumas, kuid samas on näha tema ümber, et poeg ise on juba alla andnud ja tema vanem poeg on minemas sama teed. Elenas on endiselt lootus, et raha parandab kõik sissekujunenud müüdid vaesusest ja suutmatusest olla midagi enamat väikesesse korterisse pakitud perekonnast, kus perepea ei taha ja ei suuda ja kus pereema on võtnud sellist elu kui paratamatust. Elena pojapoeg kasvab keskkonnas, mis teeb temast isasuguse elupõletaja, millel on omakorda väga kurvad tagajärjed. Elena on lootusrikkas, toetab poega ja ei mõista miks Vladimir teda selle juures kuidagi ei aita. Elena ise on pärit samasugusest taustast, mistõttu on tema empaatia poja suhtes  ainult kasvav. Vladimir on aga teine poolus. Tal on kogu aeg olnud raha ja see on talle avanud kõik teed. Ainult üks tee jäi tema jaoks suletuks - kasvatada tütrest eeskujulik ja isa soove täitev naine, mistõttu põlgab ta tütart, kuid samas kaitseb ja armastab teda. Vladimir väärtustab ennast kui kedagi väga erilist, ta on maja peremees ja nii teda koheldaksegi. Ta on sellega harjunud. Kaks erinevate seisukohtadega poolust, millel on sama omadus - jäägitu ja pimestav armastus võsukeste vastu, kuid põlgus nende suhtes, kes julgevad võsukesi maha teha. Kaitsereaktsioon? Kumbki ei salli teise armastatud last, vaid kaitseb ainult enda oma, mis on ka loomulik. Kontrastid ilmnevad juba Elena külaskäigul poja juurde - esinduslikust korterist töölisklassi kortermajade hoiatavate varjude alla. Teel kuskilt kuhugi, peatus ei-tea-kus, on täis eelmainitud korduvaid elemente, justkui hoiatus, et rutiinsed tegevused ja omavahelised jagelemised saavad varsti läbi. Miks hoiatus? Mis hinnaga saavutatakse armastatule ostetud õnn ja hingerahu? Sissekujunenud müüdid võtavad võimust ja uus õnn ja hingerahu kujunevad omaenda võimetuse pärast võtta vastumeetmeid ja end muuta endiseks rutiiniks ja allakäiguks. Kui anda mutile uus koht kaevamiseks, jääb ta ikka oma arusaamadele truuks. Mutt jääb ikka mutiks ja kaevab end aina sügavamate kihtide alla aina edasi. 

Filmis on vaid valitud hetked rõhutatud muusikaga. Elurõõmsast aina hoiatavamaks muutuv muusika saadab Elena ja Vladimiri karaktereid defineerivaid igapäevaseid ja harjumuspäraseid toimetusi. Muusika omandab dramaatilise vormingu veel viimases vaatuses ja paneb punkti ka tervele loole, tehes seda sama täpselt ja mõjusalt kui mitmes stseenis Elena koduteleviisorist kostuvad mängusaate kommentaarid, milledes on küll palju olulisi nupukesi, aga vorsti välimuse ja maitse hindamise võistluse kommentaarid olid pereliikmete vahelise konflikti kirjeldamiseks lihtsalt võrratud. "Sellise välimusega ja täiesti tundmatu maitsega vorsti moodi asja ei ostaks mina küll elu sees", ütleb keegi asjatundja ja seda tehes kirjeldab nii Elena dilemmat kui ka otsust poja pere iga hinna eest aidata. Kas hind oli seda väärt? Kas ohverdus saab tasutud? Kas kõik laabub Elena poja pere jaoks või ei toimu mingeid muutusi ja vorst jääb ikka vorstiks?Raha või armastus? Raha on ajutine mõjutaja, armastus igavene. Lollus piiritu. Loo traagika peitub aga sisu käima lükkavates ja edasiviivates valikutes, millest üks on nii suur mõjutaja, et kui valik osutub valeks on traagika seda suurem. 

Zvyagintsev liigub oma tegelastega samas rütmis ja toob visuaalselt järsud muutused sisse alles pärats valiku teinud tegelaste elusaatuste õnnestumiste ja ebaõnnestumiste rõhutamiseks. Zvyagintsev ei anna vastuseid, ta näitab paratamatust, armastust ja kõikemuutvaid valikuid. 9/10