Last Ride

Üks selle aasta väiksemat sorti üllatajaid on huvitaval kombel ka lavastaja Glendyn Ivin, kes tegi oma lavastajadebüüdi road-movie "Last Ride"-iga. Kuna tegu on Austraalia fimiga, siis oleks õige järeldada, et ka Ivin ise on kängurumaalt pärit. Sellelaadsete filmide puhul on oht kergelt libastuda ja valusalt kukkuda, sest isa ja poja eksirännakuid on filmimaastikul varemgi ette tulnud. "Last Ride"-i võlu seisnebki selles, et rännak kuskilt kuhugi leiab aset Austraalia maastike keskel, millele on ka päris palju rõhku pandud. Pisike auto tohutu kõrbe keskel vastava muusikapala saatel sõitmas annab võimaluse mõelda tegelaste saatuste üle ja samal saab lasta silmal puhata maalilistel vaadetel, kas siis sügavas metsas või kuivadel kõrbealadel. Hugo Weaving on üks tuntumaid nimesid muidu suhteliselt tundmatu näitlejaskonna keskel. Tema poega Chook`i kehastav Tom Russel andis lapseliku isaarmastuse, perekonnaigatsuse ning dilemmade ees vaevleva poisikese osa kenasti edasi, suutes samal ajal hoida end liigtõsiduse ja liigse lapselikkuse eest, et mitte muutuda ebameeldivaks või tüütuks. "Last Ride" pakub võimalust näha Weaving`ut rollis, mis muudab teda tundmatuseni, aga kuna minu jaoks on Weaving üks ütlemata hea näitleja, siis üllatas endise pereisa Kev`i roll mind vägagi positiivselt ja osalt ka seetõttu, kui ebameeldivaks suutis ta muuta Kev`i karakteri, nii isiku kui ka loomu poolest, aga näitleja üks omadus peakski olema see, et suudab end vaataja jaoks täiesti negatiivseks tegelaseks muuta, jättes alles teadmise, et selle enesekeskse ja vägivaldse kesta all on peidus kunagi Mr. Smith`i ja Elrondi osade eest minu austuse pälvinud näitleja.

Isa Kev ja poeg Chook rändavad linnast linna, ööbivad kus saavad ja külastavad vanu tuttavaid, et natukenegi saada sooja toitu. Põhjus, miks nad põgenevad, peitub selles, mis juhtus Kev`i ja tema sõbra Max`i vahel. Kev on suurema osa oma noorusest veetnud vanglas, mingi aeg lapse saanud ja oma loomuse tõttu lapsest enamus ajast eemale hoidnud ja seda seeõttu, et tegeles juhutöödega ning kuritegeliku elu pahupool polnud talle samuti tundmatu. Vangla muutis Kev`i nii, et temast sai keegi teine. Kev`i tõttu kaotas poiss ema ning nii möödub Chook`i lapsepõlv peaaegu mitte kunagi kohal oleva isaga. Isa asendab sõber Max. Juhuse tahtel satub Kev Max`i saladuse peale, mistõttu peavad isa ja poeg kodust lahkuma ning endale mujalt ulualust leidma. Pidevalt sõidus paar õpib teineteist tasapisi tundma. Kev kui isa, kes polnud kunagi kohal ja Chook kui poeg, kes püüab isaga leppida, aga see on raske kui Kev`i saadab pidevalt hoolimatus, vägivald, veri ja isegi surm. Film tutvustab isa ja poja minevikku tükikaupa, andes mõista, miks ja kuidas miski juhtus ja mis on viinud neid olukorda, kus puudub kodu, aga isa ja poja näol on vaid ebaterve, aga tasapisi paremaks muutuv perekond.

Hugo Weaving osatäitmine Kev`ina oli üllatavalt hea, aga sama ei saa öelda tervikliku karakteriarenduse kohta, sest kohati ühekülgseks jääv Kev omandab alles filmi teises pooles märkimisväärsed pöörded, olles korraga see sama ebameeldiv isafiguur filmi alguses, aga samas muutudes motiividelt selgeks ja seetõttu veel huvitavamaks ning traagilisemaks tegelaseks, kelle saatus polnud pooltki selline, mida oleksin ette kujutanud. Weavingu karismaatilisus ning oskus kehastada tugevalt nii humoorikaid osi kui ka draamarolle, annab tunda kohe, kui esitletakse pikkade juuste ja habemega tahumatut Kev`i. Weavin`gule omased näojooned taastuvad pärast habet ajamist ja juuste lõikamist kohviku WC-s. Mõningane rolli ühekülgus annab märku stsenaariumi puudulikkusest, aga filmi teises pooles tekib kõike andestama panev pööre dramaatilisuse poole. Justkui oleks sihilikult Kev`i kaua negatiivsena kujutatud, et temas aset leidev pööre hiljem endast tugevamini tunda annaks. Olgu kuidas on, aga algus ja finaali poole tüüriv teine pool on Kev`i karakteriarenduse juures kõige parem osa. Kõik, mis jääb vahepeale on samuti köitev, aga ülejäänu on tundvalt parem. Chook - üks väga kahtlane nimi. Sama kahtlane nagu seda on austraalia inglise keel, millest päris alguses õieti aru ei saanudki. Väga hea valik oli kasutada subtiitreid. Ma kujutan ette, et vastasel juhul jääksid paljud mõtted ja olulised dialoogid segasteks. Samas ma ei saa öelda, et mul taolise keele vastu midagi oleks. Kõla on iseenesest huvitav, umbes nagu briti inglise keelgi, mida on lausa lust kuulata. Chook on oluline osa isa paranemisel kogetud vägivallast tekkinud halvatud meelest ja usaldamatusest. Finaali jõudes panustab Chook`i osa olulisus valikutele, mis määravad lõpuks, kuidas keegi oma karistuse saavad ja kas üldse seda väärivadki. Isa ja poja suhte areng on ilusasti väljakirjutatud, Kev`i endise mina järkjärguline muutus koos minevikupiltidega on huvitavalt läbi viidud, kuigi sarnast valemit on ennegi kasutatud, aga Austraalia hinges on midagi, mis ei lase huvil kaduda. Kev`i ja Chook`i teekonna lõpp on olnud algusest peale vältimatu, aga miski ei reeda, millise saatusepöördega kumbki tegelane lõpetab ja see oli tõsiselt meeldiv, et ei teadnud täpselt, mida oodata, olid vaid mõttelised versioonid. Tugevalt esitatud keerukate karakteritega rännak läbi erinevate saatuse keerdkäikude, mida saadab meeleolukas muusika ja Austraalia maastik. Üks osa leiab aset soolajärvel, mida on kujutatud ka plakatil. Lõuna-Austraalias on maailma suurim soolajärv, aga kas Eyre järv ka filmis on, seda ma ei tea. Tean seda, et üks stseen hargneb lahti soolajärvel. Soolajärve suurus ja ilma tuulisus on ideaalsed elemendid piitsutamaks üksinda jäetud Chook`i lootusi isa tagasitulekuks. Igast küljest hea kinematograafiliselt ja samuti kaameratöölt. Nauditavad kaadrid hunnitust loodusest pakkusid mõningatel hetketel samuti nö. vahepala mõtlemaks toimunu ja varsti veel toimuva üle. 8/10

Moon

David Bowie poeg Duncan Jones on üks neist lavastajatest, kes on käesoleval aastal ilmutanud oma esikfilmid sellisel moel, mis on osutunud kas tugevateks publikumenukiteks või siis kvaliteeti ja innovaatilisust pakkuvateks linateosteks. Tänavu aasta kuuluvad oma esikfilmidega muljetavaldanud lavastajate hulka kindlasti Neill Blomkamp (District 9) ja Duncan Jones (Moon). Mõlemad lavastasid ulmefilmid, mis erinevad üksteisest kui öö ja päev. Kumbi film tõi žanri midagi uut, üks lähenes temaatikalt ja ulmežanri koha pealt täiesti uudselt, aga teine tuletas meelde minimalistlikkuse võlu ning et igat teemat, mida on varem korduvalt kasutatud, saab värskendada, kui lavastajatoolis istub oma seisukohtadele kindlaks jääv inimene, kes ei kavatse luua küll midagi uut, aga vanu tendentse kasutades ja neid oma visiooni tarbeks tööle pannes saabki luua filmi, mida on "Moon" kohe kindlasti. Kindlasti on aasta jooksul veel nii mõnigi värskeid tuuli toov ulmefilm ilmunud, aga mida mina veel lihtsalt kahjuks näinud pole. Üks ulmega vähem seostuv teos on viimasel ajal meeles mõlkunud küll. Selleks on "Ink", mis on leidnud kajastust ka mõnes netiavarustes leiduvas filmiblogis. "Moon" näitab, et vähese actioniga, väheste digitaalefektidega ning isegi näitlejatega on võimalik luua teos, mis oma lihtsuse, minimalistlikkuse ja kindlakäelise teemakäsitluse tõttu saavutab mõõtmed, millest mõni suurfilm ainult unistab. "Moon" pakub midagi elulist ja mõtlemapanevat, humoorikat ja traagilist, põnevat, pinget tekitavat ja liigutavat.

Kuu. Tühi ja elutu tühermaa, aga see on koht, kus kaevandatakse Maa energiaressurside ammendamise järel uut liiki energiat, milleks on helium-3. Kuule saadetakse kolme aastase töölepinguga kaevandusmasinate koordinaator, kes saab lepingu lõppedes minna koju armastava pere juurde samal ajal teades, et on andnud oma osa aitamaks inimkonda. Film keskendub järjekordsele kaevandamise taga seisva Lunar Industries`i väärtuslikule töölisele, kelleks on Sam Bell, keda kehastab vaimustava rollisooritusega Sam Rockwell. Sam`i aeg kulub masinate töökindluse kontrollimisele. Aega veedab ta külamaketti ehitades, ping pongi mängides. Kaugel eemal oleva perega vahetevahel suheldes hoiab Sam end mõistuse juures, sest teab, et aeg saab ükskord läbi ja siis on kojumineku aeg. Ainsaks kaaslaseks on Sam`il baasi elukorraldust juhtiv arvut GERTY, millele annab hääle Kevin Spacey ja seda nii ilmekalt, et pardaarvutist kujuneb filmi lõpuks midagi enamat kui lihtsalt kindlat süsteemi jälgiv arvuti. Ühel hetkel kaotab Sam aga olukorra üle kontrolli ning kõik vajub meeltesegaduse ning enesepettuse alla. Murranguline hetk saabub Sami jaoks siis, kui teeb Kuu pinnal masinaid kontrollima minnes avarii. Nii saabub kogu filmi olemust muutev pööre, mis keerab segamini kõik, mida Sam enda arvates teab ja tunneb.

Sam Rockwell rokib sõna otseses mõttes. Belli roll sulandub temaga üheks ning nii muutub ta kogu filmi tegevustikku võimsalt edasikandvaks jõuks. Duncan Jones otsis võimalust, et teha midagi koos Rockwelliga ja seetõttu on Belli osa kirjutatud ainult talle. On näha ja tunda, kui vabalt ta end tunneb ja seda energiat annab ta edasi ka vaatajaskonnale. Rockwelli erinevaid rolle silmas pidades on tegemist huvitava karakternäitlejaga, kes toob alati juurde midagi uut, aga sama jääb alati tema rollisooritustes korduma mingi kindel element. Belli roll kaotas selle osa ning andis juurde midagi täiesti uut, mille tõttu on karakteriarengu jooksul mõnikord raske teda ära tundagi. Kuu maastikku ja baasi sisemust on kuidagi väga isikupäraselt kujutatud, et nende kahega tekib kindel suhe. Baasi sisemus ja tööruumid on loodud väga kujunduslikult, andmaks edasi mugava tunde nii töötades kui ka puhates. Kuud on oma uhkes üksinduses ja isoleerituses vägagi lummavalt kujutatud. Iga stseen, mis näitab Kuu pinda ja seal roomikuga sõitvat Sam`i, muutub omaette vaatamisväärsuseks. Midagi rahulikku, aga samas külmavärinaid tekitavat eritab endast valge pind, ebatasane maastik ning tohutud masinad, mis sondeerivad pinda uue lasti helium-3 jaoks. Kui Sam suundub kolossaalse kuumasinaga järjekordsele sõidule, muutub see näiliselt võimas ja suurte mõõtmetega masin tühiseks selle kõrval, mida kujutab endast Kuu. Jones ei võta Kuud kui võttepaika, vaid loob teavakehast justkui kolmanda tegelase Sam`i ja GERTY kõrval. Meeleolu viib vastavalt olukorrale kas nulli või lakke Clint Manselli imeilus muusika, mis koos Kuu meeletult ilusalt dekoreeritud pinnaga moodustab tõeliselt lummava vaatepildi. Kuu maastik koosneb dekoratsioonidest ja vähesest arvutiga loodud detailidest, aga minimalistlik vorm ei tähenda, et võttepaigad mastaapsed poleks. Muusika ja detailselt loodud Kuu toob igale baasist väljuvale stseenile juurde sümbolistlikkust ja tunnetemängu, mis avaldub eriti filmi viimastel stseenidel, kus Sam teeb viimast katset olla see, kes ta on enda arust olnud kogu aeg.

Psühholoogilise alatooniga õudusfilmid ja eriti veel ulmefilmid on alati kuulunud minu huviorbiiti. Sami kujutatakse kui lihtsat töölist, kellel on pere ja eesmärk, aga kui need temalt korraga ära võtta, siis taandub kõik enesele kindlaks jäämisele. Kui aga rebitakse välja isiksus ja vihjatakse, et sa pole midagi väärt. Oled kõigest mutrike masinas, aga üks mutter võib masinale palju halba teha. Kõik ulmežanrile omased elemendid on omal kohal, rõhutatakse Kuu tühisust ja isoleerituse ning üksinduse mõju inimmõistusele, aga seegi areneb millegiks enamaks. Fakt, et vaatamata köitvale karakteriarendusele ja intrigeerivale sisule, on tegemist temaatikaga, mida on juba käsitletud ning seetõttu võib nii mõnigi pööre tagantjärele etteaimatav tunduda, ei oma süžeearengu juures märkimisväärset rolli, sest võluvad rollisooritused, kaunis ja detailirohke teostus ning pidevalt mõtlemisainet juurdetekitav teemaarendus varjutavad igasuguse alge soovist näha ette mõnda sisukäänakut, olgugi, et vaatlemisel on kaks põhilist tegelast, kellest üks on robot ja kolmandaks võib oma olemuselt lugeda ka Kuud ennast. Jones ei ole loonud uusi ideid, mõtteid või tehnikat. Ta võttis juba olemasoleva ning pani seal tööle enda isikliku nägemuse, aga kuna iga inimene on erinev, siis on erinev ka idee, mis on kallutatud mõnele teisele nurgale või on seda lihtsalt mõne lihtsa, kuid mõjuva nüansi poolest muutnud veidike rikkamaks. Muusika harmoonia tegevustikuga on kaasahaarav. Kõige traagilisemalt tegelast murduma paneva stseeni ajal või jõudes draama haripunkti, tekkis sügav kurbus ning kaastunne tegelase vastu, kelle muhedusega tutvusin filmi esimeses pooles ning elasin sügavalt kaasa teises pooles. Ma ei ole pikka aega tundnud filmi ajal siirast kurbust ja rõõmu, aga jättes emotsionaalsema osa kõrvale, pakub "Moon" järelemõtlemiseks päris aktuaalseid teemasid ning ajaline täpsus ja stsenaariumi leidlikkus tagab selle, et filmi lõppedes jagub mõtlemisainet natuke rohkem kui minutiks pärast lõputiitrite saabumist. 9/10

Avatar

James Cameron on läbi aegade üllatanud filmimaailma mitmel eri moel. Cameron on valmis meisterdanud filme, mis on toonud sõna otseses mõttes revolutsiooni filmindusse. Hea näide on Terminator`i seeria kaks esimest osa, mis tõestasid, et Cameron on võimeline looma fantastilisi eriefekte, aga ka ladusat ja kaasahaaravat jutustust keerukate karakteritega. Sama ei saa öelda kõigi tema repertuaari kuuluvate filmide kohta. Mõni on üllatanud rohkem vaatemänguga, kui iseseisva ja tugeva tervikliku looga ("True Lies"), aga alati leidub leidlikke tegelasi ning kaasahaaravaid süžeeliine. Cameron suudab lihtsa loo muuta keerukaks lisades sinna põnevaid karaktereid ja kamaluga täie fantaasiat, mis paistab, et jääbki tema juures pidevaks üllatusfaktoriks. Alati pakub ta kas üllatavalt fantaasiarikast maailma või teatud nüket, mis särab läbi kogu filmi. Näiteks "Titanic". Armastuslugu "uppumatul" laeval oli küll köitev, aga huvitavam osa filmi juures oli siiski Titanicu põhjaminek, mis oli kohe kindlasti vaatemäng omaette. Eriti kui arvestada, kui paljudele detailidele pani Cameron rõhku laeva loomisel ja hävitamisel ning kui palju vaeva nõudis lõpufinaali loomine. Tundub, et Cameron on iga uue projekti jaoks valmis oma hinge maha müüma, mis polegi nii üllatav, sest vastasel juhul poleks tema filmid nii palju tunnustust pälvinud. Suurem osa tema teostest on väga kõrge tasemega ning on pikema aja möödudes järjest nauditavamad, sest omast ajast ees olev "maailmakuningas" suudab mõelda kaugele ja realiseerida oma ideid nii, et midagi ei läheks kaotsi. "Avatar" on teist masti film. Hea näide klassikalise loo kasutamisest täiesti uue tasandilise teostusega filmis, mis osalt liiga klassikalise olemuse tõttu kriitika all kannatabki.

"Avatar"-i tegevus leiab aset kauges tulevikus. Inimkond on ära kasutanud põhilised Maa ressursid ja vajavad nüüd uut energiaallikat. Selleks suundutakse kaugematele planeetidele ja õige planeet vajaliku ainega leitaksegi. Planeediks on Pandora, mille keskkond on kardinaalselt erinev Maa omast. Pandoral on olemas oma rahvas - Na`vid, kellel on bioloogiline ja peaaegu et hingeline suhe ümbritseva loodusega ja selle asukatega. Na`vid on sinised pikakasvulised põliselanikud, kes ei erine palju indiaanlastest, kuid võrdlusmoment põhineb siiski ainiti nende arusaamades looduse harmoonia kohta. Kuue jalaga hobusesarnased olendid, lohesid meenutavad Ikran`id, fantaasiarikas taimestik ja loomastik on Pandoral viimse detailini läbi mõeldud ja loodud ümbritsevaga ideaalselt funktsioneerima, et luua korralik ettekujutus teisest maailmast. Inimesed teevad seda, mida nad kõige paremini oskavad. Rajatakse koole eeldusel, et Pandora rass on kari lolle siniseid pärdikuid ning üritatakse diplomaatilisel teel kaevandada planeedil kallist maakit. Kaevandamine on edukas kuni seda juhtival kompaniil tekib vajadus Na`vid oma elukohast ära ajada, sest suurimad maagid asuvad just nende elukoha all. Alguses sõbralik patsutus, siis väike müks, siis rahva uurimine ja nende sekka sulandumine, et nad sõbralikel viisidel maalt välja ajada ja kui miski muu ei aita, siis võetakse käiku kahurid ja kuulipildurid. Lugu on iseenesest väga sirgjooneline, mistõttu üllatusi stsenaariumi koha pealt palju ei esine. Peategelaseks kujuneb kohe avatiitrite ajal tutvustust leidnud merejalaväelane Jake, kes saabub Pandorale oma venda asendama, kes suri töökohustuste täitmisel. Kuna tegemist on kaksikvendadega, siis on Jake võimeline jätkama tema tööd, mis nägi ette Na`vide sekka sulandumist sel viisil, et sõduri mõistus kantakse üle nö. avatarisse ehk kehasse, mis on ja ei ole ka Na`vi. Pandora õhk ei sobi inimestele. Seetõttu peavad kõik inimesed kandma maske, aga sõdur avatarina on multifunktsionaalsem. Nii saab paremini kohalike usaldust võita ning muidugi ei pea ka pidevalt maski kandma. Jake sulandubki erinevate asjaolude kokkulangemisel Na`vide sekka, õpib neid ja nende elu tundma ning pöördub kõrvale oma algsest missioonist ja asub kaitsma maad, mis kuulub täieõiguslikult Na`videle ja mitte kellelegi teisele.

Stsenaarium on etteaimatav, aga mitte halb ega labane, kaugel sellest. Lugu on natuke liiga klassikaline sõja/armastusjutt, aga "Avatar"-i enda teostus ja CGI harmoonia reaalsusega viib küllaltki tavalise sisu teisele tasandile, sest mitte kunagi varem pole ma tegutsemas näinud nii realistlikke arvutitegelasi, kellele saab hõlpsasti kaasa elada, sest enam ei ole tegemist puhtalt animatsiooniga, vaid ülimat realistlikkust taotleva CGI-ga, mis õnnestub peaaegu et igal tasandil. Vaatamata sisu tavalisusele pakub Cameron siiski midagi uut ja see uus ei ole mitte ainult ennenägematu arvutitehnika. Kunagi hiljem ei ole see tehnika enam ennenägematu ja kas siis on sel filmil enam üldse mingit väärtust? Mina arvan, et on. Ilus lugu ilusal taustal. Arvut genereerib palavalt armastatud loodust ja teate mis? See loobki keskkonna, mis oma fantaasiarikkas elemendis paistab ikkagi olevat midagi reaalset, käega katsutavat. Kui tegelased, masinad ja kõiksugused vidinad on tehnika viimase sõnaga loodud, aga nad ei sulandu keskkonnaga, siis pole ka sellel viimasel sõnal mingit tähtsust, aga sellele teele Cameron ei satu. Ta paneb oma aja ja hinge mängu ning loob tegelased ja kõik muu funktsioneerima nii, et nad oleksid ideaalselt ümbritsevaga kokkusulandunud. Filmi ajal on kerge kaotada reaalsustaju, sest Pandora maailmaga tutvuv Jake on samasugune võhik nagu vaataja. Ei oska midagi oodata, ei tea maailmast ja selle asukatest midagi, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkab tilkuma infot Na`vide ja nende sümbioosi kohta, mis hõlmab kogu loodust ja mitte ainult. Loodus elab - see idee ei ole uus, aga Cameron annab kulunud ideele värskuse, viies vaataja täiesti uude keskkonda ja sellega tõestab ta, et ei vehi lihtsalt arvutiga midagi kokku, vaid laskub detailidesse ja üritab neid detaile ka vaatajaga jagada, mis on esmasel vaatlemisel küll raskusi valmistav, sest kõike pakutakse lihtsalt liiga palju. 3D, fotorealistlikud Na`vid, loodus, igasugused ebaloomulikud elukad, sümbioos loodusega - nendega harjumine ja tutvumine nõuab aega ja aeg on see, mida Cameron meile eriti ei anna, kuigi esmasel vaatamisel saab suuremal jaol kõikidele detailidele silma peale visata, aga võin kihla vedada, et midagi jääb ikka kahe silma vahele. Huvitav ja küllaltki uudne on idee seostada Na`vid loomastikugaa nii, et nendega on võimalik teha bioloogilise sideme. Nii ei pea ratsanik kuuejalaga hobusel või Ikran`il muretsema olendi füüsilise juhtimise peale, vaid hoopis mõtlema ja andma käsklusi, kas siis suuliselt või mõttes öeldes. Lahingute ajal on Na`videl nii palju lihtsam oma strateegiat koordineerida. Sümbioosi ratsudega nimetatakse saheluks. Küllaltki kummaline on mõte, et Na`videl on juuste või millegi taolise sees ühenduslüli, mis tuleb ühendada valitud ratsu ühenduskohasse, nii ongi saavutatud täielik kontroll. Samamoodi on omamoodi huvitavad kuuejalaga hobused. Natuke võimatu, aga suutsid joosta küll. Need nägid pooleldi välja nagu merihobud, sest peaosa oli veeelukatele sarnaselt piklik, kuigi nad sõid väljaulatuva pika keelega midagi taimede seest. Sarnaseid detailseid kirjeldusi jagub filmi peale veelgi. Paljud ideed on juba tuttavad, aga needki on saanud endale teise kuju.

Loodus on filmi üks imetabasemaid külgi, sest mitte ainult pole see ainiti loodud arvutit kasutades, vaid seda saadab ka teatud efekti juurde andev 3D, mis on tuntav kogu aeg. Lõpuks muutub see varasemalt üksikuid hetki esiletoonud tehnika filmi tavapäraseks osaks. Igale kaadrile lisandub natuke sügavust ja tuntavat ruumitunnetust. 3D-d on seekord kasutatud mõistlikult. Mõte, et kõik pärismaalased ja kõik silmaganähtav keskkond on loodud ainult arvuteid kasutades on alguses päris tuntav, sest aju võtab kõike veel kunstlikult ja seda Pandora ongi, aga üsna pea filmi sisse minnes see mõte kaob, sest detailne loodus on loodud liigagi realistlikult. Kummardus elusloodusele, mis põhineb tehniliselt loodud flooral ja faunal töötab hästi, sest loodus tundubki elus ja üldse mitte arvutiga genereeritud elutud objektid. Eks selle peale Cameron mõtleski, et luua kunstlikult kõigile reaalsena tunduv fantaasiarikas elusloodus. Seda, kelle kallal on Cameron rohkem töötanud on näha kohe Jake ja Na`vi printsessi Neytiri esmakohtumisel. Mõlemad on loodud peaaegu perfektsetena, kuigi ülejäänud sinised olendid tunduvad kuidagi tahumatud. "Avatar" suudab olla väga ilus isegi siis, kui käesolev stseen on justkui klišeeraamatust maha kirjutatud. Lähikaadrid Neytiri osalt inimlikust ja loomalikust näost tõestavad missuguse pühendumusega on näitlejate reaalseid näojooni ja tundepuhanguid üle kantud CGI tegelastele. Tekib eksimatu tunne, et ekraanil on mõistusevastaselt reaalselt eksisteeriv olend, kuigi aju ütleb kohe, et seda see kohe kindlasti ei ole, aga kui see miski suudab olla sama loomulik kui tavainimene või miimikalt sarnane metsikule loomale, siis on raske enesepettust maha kratsida. Enesepettus on hea sõna, et kirjeldada, mida Cameron on loonud. Ebaloomulik, aga nõtke, täiesti teistsugune, aga miimikalt inimlik, näojoontelt tundlik ja uskumatu, et ma seda CGI kohta ütlen, silmadelt hingestatud. Nii on ülikerge elada tegelastele kaasa, sest nad tunduvad reaalsed ja fantastilised ühel ajal. Sisu tavapärasus annab endast pidevalt tunda, eriti kui dialoogid ei vasta absoluutselt sellele, mida oleks oodanud. Siinkohal tekibki teatud nõks. Sisu on klassikaliselt ilus lugu, loodud tegelased ja maailm kannavad sisu edasi. Tean, milline sisupööre leiab aset hetke pärast, aga see mind ei häiri, sest mind huvitab protsess, kuidas jõutakse mõnele sisukäänakule. Sageli on lood lihtsad ja lõpptulemus on ette teada, aga mind paelub ikkagi rohkem see, milline näeb välja teekond algusest lõpuni. Teostus paneb kõike korraga jälgima ja esimene reaktsioon on võimas, aga filmi lõppedes, kui pea on selginenud, kerkib mõistmine neis asjus, mis häiris ja mis mitte. "Avatar"-i puhul on esimene reaktsioon sisu pihta. Mina sisu isegi ei kritiseeriks, sest tegu on ilusa looga, mis on tõsise moraaliga, olgugi, et see on väga kulunud moraal ja pealaekauba ei taha eriti keegi, et seda neile pidevalt nina alla hõõrutaks.

"Avatar" paneb aga unustama kõik kulunud mõtted, sest Cameroni visiooniga kaasnev elamus kannab vananenud ideid värsketena edasi. Mitte küll läbinisti värsketena, aga ikkagi köitvatena. Ma ei saa öelda, et oleksin filmi ajal kohe nina krimpsutama hakanud kui mõni üldtuntud idee esile kargas. Vastupidi. Minu esmane reaktsioon oli see, et tahtsin näha, kuidas hakatakse neid ideid käsitlema. Sisu jooksis tegelaste arenguga ühes rütmis. Tegelased oli kõik üheplaanilised, aga seegi ei muutunud otsustavaks häiringuks, sest kui Cameron lõi ammu aega tagasi filmi stsenaariumi, võis see tollal tõesti küllaltki uudne olla, aga enam mitte. Kui ta nüüd stsenaariumi keerukamaks ei muutnud, siis võib olla jättis ta selle tavapäraseks kindlal põhjusel. Näidata, et tavaline sisu erakordse teostusega võib olla väga hea? Inimesi köidab rohkem efekt kui sisu? Uudne teostus lisab värskust muldvanale temaatikale? Jään viimase juurde, sest midagi nagu oli, aga Cameroni poolt oleks siiski rohkemat oodanud, kas või tegelased oleks võinud keerukamad olla, aga kui nii siis nii. Tõsiselt häirisid mõningad dialoogid, mis kiskusid vägisi tempot maha ja tekitasid deja vu tunnetust, aga kui õpetlik moraal läbi sai, algas võimas vaatemäng õhus. Mother of all battles pigem mitte, aga vaatemänguline sellegi poolest. Paremini sobiks mother of all industry vs. nature air battles. Pinget, fantaasiat jagus, silmapaitavat ilu pakuti nii, et silme eest kirju. Cameron tõestas, et suudab iga oma visiooni teoks teha, aga mõnikord on vaja natuke rohkemat kui ainult tehnikaimet, sest muidu karjub sisu allajäämise pärast. Ilus lugu, eepiline mulje, huvitavad tegelased, aga mitte kõik. Quaritch suutis olla üheplaaniliste pahade tegelaste kuningas. Tema kõikjale kanduv pahaendeline "Fire" kõlab siiani kõrvus. Pahalaste kuningaks pretenderib ka Selfridge, kes mõnuga hävitas kõike ilusat. Quaritch pakkus julmust ja koomikat samal ajal. Kohvitass käes ja siiras rõõm näolt vastu peegeldmas, et saab näha Na`visid hävinemas. Uudne, efektne, fantaasiarikas, reaalsustaju kaotamapanev, pingeline, etteaimatava, kuid piisavalt tugevalt köitva sisuga ulme/fantaasiaseiklus armastusest, sõjast, kultuuride põrkumisest ja kõikehõlmavast moraalist emakese looduse kohta. Cameron ei kinnitanud enam oma maailmakuninga staatust, aga suutis tõestada, et temas on veel fantaasiat ja võimet jutustada köitvalt ükskõik mis laadi lugu. Tehniliselt tõestas, et on suuteline ikka ja jälle pakkuma üllatusi ja selle eest ka üks suur kummardus.

Viimase lõigu pühendaks filmimisvõttetele, mis lõid nii mõneski kohas päris pahviks. Arvutiga loodud keskkond ja tegelased džunglis, aga tundub, et nagu oleks Cameron mööda olematut võtteplatsi ringi jooksnud ja filminud täpselt sellise nurga alt nagu tahtis. Täpselt seda ta tegigi, luues uut tüüpi kaamera, millega saab peale võtta kõike, mis toimub arvutiga genereeritud maailmas. Kui Neytiri esimest korda Jake`i nähes ikraniga lendab, on reaalse kaamera kohalolu vägagi tuntav. Tavaline, aga sellises filmis ootamatu nüans lisamaks mängufilmile omast tunnetust. Kaameratöö on kohati väga nauditav. Ühtlased pikad kaadrid lendamistest ning võitlustest metsas ja õhus on muljetavaldavad, sest need on momendid, mida eriti ei ootaks, aga need on momendid, mis toovad juurde mitmekesisust. Lõppkokkuvõttes on "Avatar"-i võtmesõnaks elamus ja elamus on selline tore asi, mis on igaühel erinev, aga minu oma on siis ülalpool kirjeldatu

8/10

Das weisse Band

"The White Ribbon" on sõna otseses mõttes kunstiline meistriteos, mis peidab oma tegelike motiive sama hästi kui oskab esitada küsimusi. 1913. aastate hõng on saavutatud vägagi detailitruult, viies vaataja keskkonda ja ühiskonda, mis saakski eksisteerida ainult noil aastatel enne 1. maailmasõda. Tuues vaataja ette kõrge moraaliga külaühiskonna ning seal juhtuva viib Haneke meid dilemma ette, kas eesmärk pühitseb abinõud? Kas vaatamata mädanenud alustaladele jääb püsima sisemiselt rikutud kodanike loodud korralik ühiskond, mida juhib usk ja hierarhia? Säärane ühiskond laotab alustalade tugevdamiseks sinna generatsioonide kaupa lapsi, kes küll hoiavad ühiskonda koos, aga pealispinna all pulbitsev rikutus, mida on põhjustanud eeskujulikud kodanikud ise, variseb ükskord kokku ja laguneb kord ning naaseb korratus laste näol ning viimaks langeb ka korratus, sest alustalad on jäädavalt mädanenud ja mitte miski, isegi mitte arenenud ühiskond, ei suuda enam olukorda päästa. Korra all peitub korratus, korratus sütitab järgmisi hirmutegudele, hirmuteod sunnivad vaikima, vaikimine loob korra, mille all peitub korratus.

Tegevus leiab siis aset 1913. aastal väikeses saksa külas, kus valitseb täielikult ärajaotatud klassikaline võimustruktuur. Külaelu juhib parun, pastorist juhinduvad elanikud ning igaüks teab oma kohta ja funktsiooni. Keegi ei astu piiridest üle, keegi ei taha seda teha, keegi ei mõtlegi seda teha. Ideaalse pealispinna all kobrutab vägivald, verepilastus, ahistamine ja viha, mis nakatab kohalikke lapsi. Filmi juhatab sisse kooliõpetaja monoloog, kes on ka üks põhitegelastest. Jutustamise ajal küll juba vana mees, aga mälestused räägivad enda eest. Kohe alguses kirjeldatakse kummalisi juhtumeid, mis peaksid selgitama nii mõndagi Saksamaa verise ajaloo kohta. Külaarst kukub hobuselt, sest koduteele oli sihilikult seatud nöör. Tööline sureb, mille tõttu tekivad konfliktid võimude vahel. Küün põletatakse maha, väikelapse toas jäetakse kurjadel motiividel aken lahti, paruni poeg tiritakse metsa ja leitakse läbipekstuna, taandarenenud poiss röövitakse ja pistetakse silmad peast välja. Kõik need juhtumid sillutavad teed sellele, mis peaks varsti juhtuma. Keegi ei tea, keda süüdistada, aga ometi toimuvad need sündmused edasi. Haneke ei anna vaatajale palju, mille kallal närida saaks. Kõik, mis ta meile söödab on küsimused, need neetud küsimused. Varsti on selge, kes on külaelu rutiini rikkuvates juhtumistes süüdi. Vähemalt osas neist. Väidetavalt on nendeks küla enda võsukesed. Miks ja kuidas - need on küsimused, mis jäävad laste tegude suhtes õhku rippuma. Näiliselt süütud lapsed, kes eitavad kõike, kuid kas eitavad? Nad käituvad nagu nende vanemadki. Petavad, salatsevad, valetavad, kiusavad, taluvad piinu ja mis kõige tähtsam, maksavad nende kallal toime pandu eest kätte. Haneke meisterlik kirjutamisstiil loob ladusa ja ajastutruu jutustuse, mis põimib endasse detektiiviloo, sotsiaalse kriitika/iseloomustuse ning paneb rõhku lastele kui järgmise põlvkonna kandjatele, kelle taust on see, mis määrab nende teguviise ning motiive tuleviku tarbeks, mis oli nihestunud peaaegu et täieliku hullumeelsuse suunas.

Haneke ja tema meeskond on loonud must-valget pilti kasutades detailitäpse pildi toonasest elust. Iga tants, komme, riideese või hoone ja selle sisustus sisendavad vaatajale ajastutruudust, mis kannab tegelikult filmi juures märkimisväärselt tähtsat rolli, et panna ka tänase ühiskonna liige toonasesse maailmapilti ja aidata tal võrrelda kui sarnane/erinev sealne elu võrreldes praegusega ka tegelikult oli. Haneke võtab esmalt ette ühiskonnapildi loomise, sealsete liikmete funktsioonide kirjeldamise, külaelu korra ja moraali kindlustamise ning siis kui kõik muu on viimse detailini ära seletatud ja tutvustatud, hakkab toimuma veidrate juhtumite pingeline uurimine, mille eestvedajaks on kooliõpetaja. Mida rohkem õpetaja uurib, seda enam mõistab ta tõde, mis on hirmsam kui miski muu, eriti veel seetõttu, et see on tõestamatu ja vanemate poolt vastuvõetamatu. "Lapsed süüdi? Olge nüüd! Kas olete täitsa hulluks läinud?", ütleb silmini viha ja silmakirjalikkust täis pastor kõrgi häälega. Küla kogukond teadvustab endale Ferdinandi mõrva ning sõja eelaimus on langenud Saksamaa peale. Kogukond istub kirikus, ikka sama mäda nagu ennegi, ja kuulavad väliselt eeskujuliku, kuid sisemiselt põlastusväärse pastori jutlust. Lauldakse jumala auks. Lõplikku vastust küsimusele, kes oli kummaliste sündmuste taga ei saa, kuigi vaataja võib teada vastust, aga elanikud elavad õndsas teadmatuses ja omaenda mädaaugus edasi. Intelligentne film, mis püüab edasi anda lavastaja isikliku suhtumist Saksmaa mineviku kohta. Pealkiri viitab käepaeltele, mida pastori lapsed peavad puhtuse meenutamiseks kandma, aga samas seotakse pimedaks torgatud lapse silmadele ka valge lint. Justkui pime ühiskond hävingut toova tuleviku palge ees. 8/10

Enter the Void

Tiibeti surnute raamatu järgi lahkub hing pärast surma kehast ning inimene vaatleb oma elu tähtsamaid hetki ning neid, kes maha jäid. Siis peab ta aga valima, kas minna edasi valida uuestisünni kasuks. Sündida uuesti siia maailma või tõusta kõrgemale. Oscar on Tokyos koos oma õega elav diiler ja narkomaan, kes sõbraga tekkinud omavaheliste konfliktide tõttu satub politsei tule alla ning sureb vetsupoti kõrval nagu armetu koer. Idee näidata kellegi lapsepõlve või elu hinge vaatevinklist on enamgi kui intrigeeriv, sest elu ei jälgita kõrvalisiku rollist, vaid toimub valik erinevate elusegmentide vahel. Oscari hing liugleb läbi seinte, üle katuste ja tungib inimeste meeltesse, vaatleb kõike räpast ja ilusat. Nähes oma elu saab Oscar teha valiku, kas tõus kõrgemale või sooritada reinkarnatsioon. Huvitav on Oscari surmaeelne vestlus Viktoriga, kes jutustab talle Tiibeti uskumustest. Oscari ei saa aru, miks peaks keegi üldse siia pasaauku (maa peale) tahtma jääda, kui antakse võimalus igaveseks lahkuda ja tõusta kõrgemasse teadvusse. Nagu ikka hakatakse elu hindama alles siis kui see on kord juba kaotatud. Nii on inimeste ja kõigi asjadega. Temaatikalt, milleks on siis elu, surm ja midagi vahepealset, kuulub "EtV" nende teoste hulka, mis üritab mõtet selgitada läbi pöörase, hüpnootilise, eksperimentaalse, häiriva ja kohati meeliülendavalt ilusa teostuse. Võtmesõnad on kaamera ja värvid. Kaamerat suunatakse seninägematutesse paikadesse. Mitte miski pole kaitstud Noe kõikenägeva kaamerasilma eest. Ma poleks varem uskunud, et näen kaamerat sisenemas peaaegu et mõistusevastastesse kohtadesse ning et värvide-ja valgusemäng võib kindlat sorti teostuse juures mõjuda nii laastavalt, aga samas meeldivalt. Laastavalt selles suhtes, et vilkuvad värvilahendused ning kiirelt vahetuvad kaadrid mõjuvad mentaalsel tasandil laua väsitavalt. Aju ei suuda otsekohe midagi nii kiiret ja värvilist vastu võtta, tekib sunduslik tunne pilk kõrvale viia, aga kui saabub harjumine, siis on iga viimnegi eksperimentaalne kaader või kaameravõte nauditav ja seda just Oscari perspektiivist, kuna palju ei ole puudu vaataja samastumisest Oscariga. Liikumine läbi Oscari silmade seob vaataja temaga ühte ja paneb vaatama kõike seda, mida Oscar`gi. Tekib teatud sünkroontunnetus: pöörad pead siis, kui seda teeb Oscar ning silmapilgutuste ajal (mis on kinos üsna ebatavaline kogemus) tekib kummaline samaaegne rütm vaatajaga. "EtV" on eelkõige kinos vaatamiseks. Kujutan ette, et kodus ei saa kohe kindlasti samalaadset kogemust, mida suudab pakkuda ainult kino hiigelsuur ekraan ja võimas helisüsteem.

Sisult pealtnäha lihtne, aga sügavuti minnes mitmekihiline ning vormilt kunstipärasust või siis eksperimentaalsust taga ajav "Ootamatu tühjus" pakkus mulle ennenägematut kogemust. Midagi nii väsitavat, aga huvitavat pole minu silmad ja meeled kogenud. Sisu võib kokku võtta kui eneseleidmist läbi surma või siis elu mõtte otsingut, kasutades selleks hingelist rännakut läbi hägu, mida me nimetame eluks. Filmi lõplik mõte selgub siiski lõpuminutitel, mis annab aimu edasisest ning tähtsustab eelnevalt läbikogetut, mis oli vajalik protsess jõudmaks punkti, kuhu ka Oscar suundus. Kuna Noe ei ehita "EtV"-i üles dialoogidele ega ühtsele narratiivile, siis langebki põhirõhk pildilisele selgitustööle, mida iseloomustabki kõige paremini kõikjale suunduv ja kõigest läbitungiv kaamera. Kaameratöö on Noe`l vägagi omapärane. Pikad ühtsed, aga jooksvad kaadrid on muljetavaldavad. Ühel hetkel näidatakse maa peal toimuvat, aga teisel suundub kaamera 1 sekundi jooksul taevastesse kõrgustesse, möödub reisilennukist ning kihutab taas räpastesse ruumidesse, kus Oscari liigagi lähedane õde end maha müüb või mandub mõnel teisel viisil. Ühtse narratiivi puudus on filmi üks huvitavamaid külgi, sest see ei muutu üldises plaanis torkivaks puuduseks, vaid hoopis meeldivaks nüansiks. Sisu areneb sama hüppeliselt nagu seda teeks segaduses või narkolaksu all olev inimmõistus. Oscari surma järel toimub teatud rituaal või muutumine, millest annab märku vilkuvate erivärviliste märkidega ekraan. Aegamisi muutub ekraanil toimuv küll kindlaks sümboolikaks, ehk on võimalik välja lugeda, et ekraanil vilkuva kaose keskel on olemas oma harmoonia. Alguses seda ei tundu olevat, aga kogu filmi aja on vilkuvaid hetki nii umbes 5 või 6. Võin eksida ka, aga see ei oma ka tähtsust. Tähtis on hoopis see, et kuidas taoline visuaalne vägivald vaatajatele mõjub ja siinkohal pean silmas kinopublikut, sest vaevalt, et teleekraan suudab edasi anda sama vaevarikast kogemust. "EtV" suudab olla väga segane, mõttelt hägune, aga samas ka väga selge. Teostus ja eelkõige kaameratöö paneb proovile iga vaataja kannatuse ja ma usun, et mitte just igaühele ei meeldi taoline käsitlus.

Oscari surm taandub selleni, et kõik hakkab tema õe Linda jaoks allamäge minema. Lindal kaob elu mõte. Kõik muutub ebamääraseks ja ebavajalikuks, kuna pole enam Oscarit, kes iga päeva rõõmsamaks tegi. Kõike seda jälgib ka Oscari ise. Hing teadagi ei saa kuidagi vaadeldavaid mõjutada ja endast neile märku anda. Hing saab kõike vaid jälgida ja näha, milline on ta elu olnud. Oscari hinge muidugi filmis näha ei saa. Kõike toimuvat näebki justkui läbi hinge enda nägemuse. Huvitav on koht, kus Oscar siseneb õe kehasse ja näeb läbi tema silmadesse, aga kas ta siis tunneb seda, mida õdegi ja kas õde tunnetab tema kohalolu. Osaliselt antakse sellisest mõttekõigust filmi jooksul ka teada, aga sellele ei pühendata palju aega. Põhitegelased on Linda ja tema elukaaslane, Oscari sõber Victor ning kõik muud kõrvaltegelased, kes on suuremal või vähemale määral seotud Oscari ebaseadusliku tööga. Vaataja näeb neid kõiki, kuigi põhiliselt keskendutakse Linda emotsionaalsetele piinadele ning Oscari surma tagamaadele. Vahele lisatakse õde ja venda lähedasemateks muutvad "klipid" või vaated lapsepõlve ja põhirõhk seatakse seal olulisematele sündmustele. Oscari rännak hingena on vaatajale sama rusuv, kui see võib olla peategelasele endale. Näha kõike seda räpast ja rõvedat, mille seas on nii vähe headust. Samas ilmub räpasusest midagi inimlikku, looduslikku, loomulikku, aga lihtsalt teises vormis. Mitte kunagi varem pole ma filmides näinud seksi sellisena nagu seda kujutab Gaspar Noe. Nagu ka enne sai mainitud, siis mitte kunagi varem poleks ma uskunud, et näen kaamerat sisenemas söestunud haava või et näen läbi kaamera inimese viljastumise protsesi. Suur aplaus Noel`e kui väga innovaatlisele lavastajale, kes ei teinudki enam filmi, vaid midagi sürreaalse, groteskse, sümbolistlikku ja imeilusa kunsti vahepealset. Hingestatud rännak muutub loo arenedes aina mõjuvamaks ja seda seetõttu, et keskpaiguks olin täiesti harjunud sellega, mis ekraanil toimub. Alguses on kõik täiesti uudne ja seetõttu tekib automaatne reaktsioon valgusesähvatustele ning peadpööritavatele kaameravõtetele, mis muutusid üsna pea meeldivateks omadusteks.

Erksad ja tumedad värvitoonid, välkkiired virvendused, hüpnootilised kujundid, põletavad valgussähvatused saadavad rännakut algusest lõpuni, kord tugevamalt ja kord nõrgemalt. See, et film leiab aset Tokyos võimendab värvikirevust veelgi. Võimsad vaated linnale endale või siis mängulinnale. Vististi osalt eksperimentaalne teostus sunnib vaatajat mõnel hetkel kindlasti kõrvale vaatama või siis tõmbab endasse nii tugevalt, et miski muu ei tundu enam lugevat. Mind haaras film täielikult endasse. Imetlesin kõike, mida pakuti. Pidin ainult vahetevahel eredate valgussähvatuste tõttu kõrvale vaatama, tekkis täiesti talumatu tunne. Tavatu film eluliste küsimustega ning huvitava teemakäsitlusega. Vormilt sümbolistlik, kuid ka väga realistlik film, mis ähmastab piire filmilikkuse ja kunsti vahel ning toob oskuslikult esile tundeid ja ehitab üles atmosfääri, kasutades selleks üksnes kaamerat, värvikirevust ning ootamatuid ideid. Esmalt on tegu filmiga, millele sarnast pole minu silmad varem näinud. Teisalt on saadav kogemus midagi hoopis teistsugust kui hariliku filmi puhul. Kaameratöö on fantastiline, kui mitte unikaalne ning kogu filmi eksperimentaalsus tasub end mitmekordselt ära. 10/10

Breathless

Esimest korda lavastajakätt proovides tõestas Korea näitleja Jang Ik-Joon, et vististi isikliku teema valimise ja hea tahmise juures võib saavutada kõike. "Hingetu" on hüpervägivaldne draama, mille keskmes on koduvägivallast irduvad häiritud meeled ning kõiki nakatav viha, aga ennekõike saavutab osalt kriitiline teos inimliku draama mõõtmed, mistõttu võtab maad ka realistlik tunne, et vägivald sünnitab vägivalda ja vägivallalabürindist pääsemist ei pruugi alati edu saata. "Ddongpari" on oma olemuselt väga mitmekülgne, kuid pealispinnalt ühekülgne. Film nõuab süvenemist ning eri sisuliinide pidevat jälgimist ja läbi arutamist. Mis sünnitab vägivalda? Kodune vägivald või vaesus? Kui kodus valitseb pidevalt pingest praksuv õhkkond, siis pole ime, et end hiljem tänava peal välja elatakse. Kui vaesus, siis mis sunnib ühte inimest teist ründama? Soov raha saada, maksta kätte teisele selle eest, et elu nii halb on? Milles on teised süüdi, et kellegi elu on allapoole nulli ja kodus valitseb kohati hullumeelne olukord, mis paranemise märke näita? Vägivald füüsilisel ja psühholoogilisel tasandil on tingitud vihast kellegi või millegi vastu, mis tuleb endast ühel või teisel viisil välja lasta. Nii muutub vihaobjektiks kogu maailm, kogu ühiskond ja kõik kaasinimesed. Igal hommikul ärkab Sang-Hoon oma armetul madratsil. Joob räige pohmelli vastu vett ning läheb hilinedes tööle, mis näeb ette võlgade sisse nõudmist ja seda sageli eriti verisel viisil. Iga päev mängib Song-Hoon "isa" oma õe pojale, viib talle asju ning püüab toeks olla. Sisimas on headus olemas, aga viha ja sellega kaasnev kurjus ning ükskõiksus varjutab kõike ja põhjustab valu ka kõige lähedasematele.

Lavastaja ja näitleja Yang Ik-Joon esitab oma nägemust tõepäraselt, võttes esmalt käsile tagajärje ja alles siis laskub olukorra tegelikke põhjustesse. Vägivaldse ja tundetu koore all lasub häiritud meelte ja segaste tunnetega poisipõnn, kes nägi pealt traumeerivaid sündmuseid, mis kummitavad teda meheikka jõudmiseni ning söövad senini Sang-Hooni sisemiselt, hävitades võimed suhelda, aru saada ja jättes alles ühe arusaama: kui ei meeldi, peksa vaeseomaks. "Breahtless"-i võlu seisnebki lavastaja katses tuua välja kõik osapooled ning selgitada igaühe motiive ja minevikku. Kohati võib film mõjuda liiga pika või liiga täiuslikuna, sest kõik sisuliinid viiakse lõpuni ja midagi ei jää vaatajale endale mõtlemisaineks. Pole midagi mida saaks pärast lõputiitrite ettekerimist mäluda. On ainult probleem ja selle käsitlus ning sellest lähtuvad ideed, mille üle saab küll arutleda, aga filmi enda üle pole pikem arutelu vajalik, sest kõik pannakse viimse detailini paika. Yang Ik-Joon on loonud tugeva draama, mis läheneb probleemile sügavuti, pakkudes nii koomikat kui ka traagikat, vägivalda kui ka õrnu tundeid, elu ja surma ning kõike seda, mis jääb vahepeale. "Breathless" on võimas tunnete valang, mis puudutab vaatajat algul küll õrnalt, aga lõpupoole sirutab kogu oma emotsionaalse laengu täies ulatuses välja. Meeleolult rusuv, rutiinne, vihane ja isegi jube teos saavutab oma täieliku ulatuse alles murdumispunktis, kui Sang-Hoonist saab ka inimene, aga kui kahju on juba tehtud, siis on kahju ka tulemas ning mitmetes pattudes süüdi olevad saavad halastamatult karistada isegi siis kui peategelase vastik olemus on peaaegu et kadunud ja on tekkinud lootusekiir paremale elule. Yang Ik-Joon ei tee kompromisse. Mis tuleb, see tuleb ja nii jääbki. Ei ole olemas õnnelikke lõppe, vähemasti mitte kõigi jaoks.

Lavastaja kehastatud Song-Hoon on temaga pidevalt kaasas käiva tüdruku Yeon-Hue kõrval üks paeluvamaid tegelasi. Ühtäkki eemaletõukav, ebameeldiv, aga siiski huvitava arenguga karakter särab läbi kogu filmi kuni viimaste haamrilöökideni. Tüdruku ja Sang-Hooni sõprus algab absurdselt ja kõige imelikumat laadi suhe muutub peagi sama sobivaks kui Sang-Hooni igapäevarutiin ja -suhtumine. Dialoogid on mõistlikud ja arutlevad, stsenaarium intelligentne, süžeepöörded mõneti üllatavad, draama raskepärane, aga samas ei unustata elust rõõmu tunda. Kinematograafia on üsna tavaline, aga taolise filmi puhul muud ei nõuakski. Kaameratöö on hüplik ja üsna kiire. Lähikaadrid on tavaline nähtus. Põhiliselt rihitakse tegelaste nägudele, toomaks välja hetkeemotsioone ning peksmiste ajal suunatakse kaamera väga lähedale, mille tõttu on sageli raske aru saada, kes keda peksab. Taaskord kasutatakse realistlikkuse rõhutamiseks käsikaameratunnetust, aga seda mitte ülemäära palju, vaid täiesti sobivalt. Hingetu, kuna pole millegi nimel elada; hingetu, sest viha täidab kõik; hingetu seetõttu, et süütu meele rikkumine maksab kätte kõige ootamatus kohas. 8/10

Deliver Us From Evil

Ole Bornedali värskeima filmi mõte seostub kõige tihedamini Sam Peckinpahi 1971. aasta "Straw Dogs"-iga, mis kajastab samuti väikelinnas põlu alla sattunud perekonda ja nende kannatusi. Kui aga Peckinpahi film pühendus otseselt aeglasele ja julmale piinamisele, siis Bornedal paiskab perekonna järsku sündmuste keskele ja loob neile kiirelt dilemma, kas kaitsta süütut mees või lasta ta märatseva rahvamassi käte vahele. Bornedal`iga olen tuttav tänu filmidele "I Am Dina", "Vikaren" ja 1997. aasta "Nightwatch", mis on tema enda 1994. aasta filmi nö. USA uusversioon, mille ta ise lavastas. Sama valemit on harrastanud ka Michael Haneke oma "Funny Games"-iga. Bornedal`il on oma kindel stiil ning jutustamisviis, mis on teatava kiiksuga, aga mitte üldse halb. "Fri os fra det onde" üllatas mind positiivselt, sest olgem ausad, ega sisu puhul ei ole tegemist millegi originaalse, küll aga kõva potentsiaaliga teemaga. Bornedal rakendab oma talenti taaskord ja lisab ka natuke midagi uut, mille all pean silmas audiovisuaalset efektimängu, mis nii mõneski otsustavas stseenis töötab küllaltki hästi, andes olukorrale, mida on varem väga palju kordi läbi mängitud, teistsuguse varjundi, elik midagi rahulikku või siis fokuseeritut. Kõige lihtsam näide on märatseva rahvamassi hüüatuste saatel kirvega kodumaja ukse maha raiumine. Korraga eemaldatakse taustast karjed, kõnelused, muusika, tasutamüra ja jääb ainult kirve tuhm löök ukse pihta, mis on iga hetk purunemas. Lihtne, aga kiiresti arenevate sündmuste käigus tõhus efekt toomaks sisse nii eripärasust kui ka stiili. Suhteliselt otsekohene sisu lahendatakse nelja indiviidi kaudu - pereisa Johannes, traumeeritud, kuid heatahtlik bosnialane, rekkajuht Lars ning kohalik suurema käeulatusega austatud, kuid sisemiselt murtud Ingvar.

Kui erinevate asjaolude kokkulangemisel sureb Ingvari kallim, siis suunatakse süüdistused mõrvas kohe vaikse, aeglase, kuid heatahtliku bosnialase poole, kelle eest astub välja külla äsja kolinud Johannes. Nii hakkavad arenema üha jõhkramaks muutuvad vägivallateod. Vägivallatsejate ja nende silmadele pimeda viha tõttu kardina tõmmanud juht Ingvar piiravad Johannese maja sisse. Johannes, tema naine ja laps ning bosnialane peavad enne abi saabumist üle elama joobes ja üsna tahumatu rahvamassi rünnakud. Iseasi, kas kõik üldse teavad, mis põhjustas konflikti ning kas konflikt ilma selgituseta on üldse midagi väärt. On olemas juht relvaga ja köie otsas talutatav mass, keda suunatakse kui relvi maja pihta tuld andma. Bornedal on taaskord ise stsenaariumi kirjutanud, mis tundub olevat tema puhul hea märk, sest tal on talenti nii lavastamise kui ka kirjutamise peale. Esimene märk kõrgendatud lavastaja omapärast ilmneb kohe pärast avatiitreid, kui ilmub nö. jutustaja, kes tutvustab filmi ja ka lõpetab selle. Muidugi on küsitav kui väga vajalik taoline nüke üldse on, aga meeldiv on see sellegipoolest. Süžeeareng on üsna ladus ning ilma suuremate üllatusteta. Mõningad siiski olid, aga tagantjärele olid ka need puhtloogilised. Üllatustevaba teemaarendus, kuid leidlik teostus ja pingeline külaõhkkond andsid sisule palju juurde, muutes küllaltki ettearvatava ikkagi huvitavaks, sest põnevad karakterid on need, mis "Deliver Us from Evil"-ile võlu annavad, ükskõik kui stereotüüpsed nad ka tunduks, aga antud konteksti sobisid nad kui kägu võõrasse pessa.

7/10

The Imaginarium of Doctor Parnassus

Terry Gilliami fantaasiamaailm on taas õitsema puhkenud ja tema viimane vaimusünnitis tõestab seda 100%-liselt. "12 Monkeys", "Brazil", "The Fisher King","The Adventures of Baron Munchausen" on vaid mõned näited Gilliami teostest, mis kõik hiilgavad lennuka fantaasia, muinasjutulisuse, karmi teemakäsitluse ja omalaadse jutustamisstiili poolest. Gilliam suudab kõiki neid omadusi oma filmides rakendada eraldi ja arvata võib, et ta teeb seda vägagi hästi, või segab kokku kõik, mida filmitegemise juures armastab, kuid samas ei unusta lugu ja tegelasi ennast, vaid ehitab need sama leidlikult üles kui näiteks " The Imaginarium..."-i võimsa visuaalse stiili ning efektse maailmakujutuse, olgu nendeks maailmadeks siis meie enda oma või siis personaalne vaimumailm, mida suudab pakkuda igale soovijale ainult doktor Parnassus. "The Imaginarium..." pakub kõike - värviküllaseid võttepaiku, eepiliseid stseene, ilusaid inimesi, müstikat, maagiat, ausat ja ehedat muinasjuttu, mida saab võtta kahepidiselt ja muidugi trikitavat Kuradit vaimustava Tom Waitsi esituses, kes ausalt öeldes paistis nautivat igat hetke, mil talle anti võimalus olla kuratlikult sünge, aga vinge olend teisest maailmast. Fantastilisi elemente pillub Gilliam lausa mõlemast varrukast - pilvetupsudel tantsiv Mr. Nick (Kurat), šokolaadijõest moodustunud Mr. Nicki näoga madu, hiiglaslikud lukskingad kekutava daami fantaasimaailmas, silmipimestavalt kaunis maastik, kustaevast langevad tuhanded redelid, hiiglaslik vene baba ning massiivsed kaljunukile viivad trepid. Ilu ja süngus käib Gilliamil käsikäes, kusjuures kumbki ei muutu liialduseks, vaid saavutatakse perfektne tasakaal. Gilliami uusim teos peaks sobima kõigile, kellele meeldib fantaasiast joovastuda ning kes tahab viimast korda näha kinoekraanil varalahkunud Heath Ledgerit, siis ka selleks on võimalus olemas. Ledgeri osatäitmine on vägagi sobivalt filmi monteeritud. Surma tõttu jäi rolliarendus pooleli. Mida teha? Paneme kokku ühed huvitavamad nimed, kes kõik kehastaksid algselt Ledgerile kirjutatud Tonyt. Depp, Law, Farrel ja Ledger loovad ühtse pildi Tony karakterist, kuid Ledger on ikkagi kõige ausam ja silmapaistvam. Austusavaldus maagilisele fantaasiamaailmale ja ka andekale Ledgerile.

Lugu ise on klassikaline. Saatuslik kihlvedu, mis röövib üle 1000 aasta elanud Parnassuselt tema 16. aastase tütre. Algab võidujooks Kuradiga, et päästa tütar ning leida lunastus. Parnassus juhib koos oma tütrega maagilist näitetruppi, kelle lubadused viia külastaja teise maailma, vastavad alati tõele. Kõik pole tänapäeval enam nii lihtne nagu vanasti. Vanasti neid respekteeriti, aga nüüd sülitatakse peale. Näitetrupiga ühineb ootamatutel asjaoludel Tony, kes sulandub kiiresti ühte imaginaariumi olemusega ning on erinevate asjaolude sunnil igati valmis tegemaks kõike, et päästa imekauni nuku välimusega Lily Cole`i kehastatud Parnassuse tütar Valentina Mr. Nicki küüsist. Parnassuse saatuslik elukäik sai alguse tuhandeid aastaid tagasi. Seda seika tutvustavat monoloogi saadab vaimustavalt konstrueeritud stseen lumisel kaljueendil. Luudest läbilõikav tuul ning massiivne tempel kaljuseinas avavad ka kõige unisema vaataja silmad kas või selleks üheks hetkeks, sest seal on, mida vaadata. Fiktiivse templi jüngrite suud kinni imetud. Hääled välja tõmmatud. Mr. Nick naeratab. Pisimgi idee on äramärkimist väärt. Parnassuse imaginaariumi koduks on stiilipuhtalt dekoreeritud hobuvanker, mis on nii kõrge, et on ühele küljele viltu vajunud, aga seest nii suur, et viiepealine trupp mahub kenasti ära. Keskaegsed linad, lavadekoratsioonid ja imaginaariumi esitus - vanaaegne stiil vastandumas tänapäevale, aga siis saabub Tony ja koos temaga ka uued tuuled, elik modernsus. Imaginaariumist saab stiilne kodu igaühe fantaasiale. Mehed riietatud naistena, väike armas neegripoiss (väike inimene), nümf ja müstiline maskiga maad ja ilma lubav mees. Inimesi meelitav valem on valmis ning Mr. Nickil on seetõttu käed jalad tööd täis. Imaginaarium on siis lava peale sätitud peegel, mis juhatab iga sisseastuja maailma, mis vastab nende ihaldatuimatele soovidele. Mr. Nick on see, kes juhatab külastaja põrmu, kui just Parnassus enne jaole ei saa.

Ledgeri kehastatud Tony karakteriarengu muutmine nõudis palju, aga tulemus on igati sobilik. Ka Tony kandis maski. Imaginaarium näitab, et ühel mehel võib olla mitu nägu. Valelikkus, saamahimu, heatahtlikkus - kõik avaldusid erinevaid võõraid nägusid kandva Tony tegudest lähtuvalt. Kõik tegelased on loodud funktsioneerima loole tähtsatena. Igaüks kannab kindlat eesmärki. Kui sisu areng võis olla natuke hüplik ning seosed võisid muutuda ähmasteks viideteks, siis tegelased säilusid ja kandsid oma osa tugevalt lõpuni välja. Gilliamil on silma näitlejate peale. Isegi väike jupats oli oluline. Heitis kriitikat kõige suunas ning jättis nii mõnegi mõttetera hilisemaks läbinärimiseks, aga olles samal ajal vaimukas lisa loole. Visuaalne leidlikkus, Gilliami jutustamisviis, veenvad tegelased ( eriti Waits, Ledger ja Plummer), lihtsalt imekspandavalt ilus fantaasia ning mõningad kaadrid löövad kindla hetke tabamisega naelapea pihta, kuid sisu jääb õrnalt auklikuks, mis aga ei muutu oluliseks puuduseks. Teist korda lähen kindlasti vaatama, sest vaataja ette paisati kõike korraga liiga palju. 8/10