Trucker

Üleeelmisel aastal ilmunud ja suhteliselt vähe laialdast tähelepanu, kuid palju auhindu pälvinud film räägib loo veoautojuhi rutiinsest elust, mistõttu on Michelle Monaghani mängitud Diane Ford alati liikvel ja kui ta juhuslikult sõidus ei ole, siis veedab aega abielumehe Runneriga, keda kehastab vaimustav Nathan Fillion. Diane põgeneb millegi eest ja see miski on elu, millest ta kunagi loobus. Pikad maanteesõidud on talle südamelähedased ja aitavad tal unustada valikut, mis muutis nii tema kui ka teiste elu. Ükskõik kui kaua põgeneda, alati jõuab südametunnistus järele ning üllatab hetkel, mil seda kõige vähem ootaks. Esmalavastaja James Mottern segab kokku peredraama ja eneseleidmise teekonna igavikulise tähisteva all olevate maanteedega ja nendel suure murekoorma all sõitjatega. Ette rutates võib öelda, et film on küllaltki asjatundlikult lavastatud ning tegelased hästi kirjutatud, aga sõnum, kui sellist on varemgi nähtud ning sisu iseenesest ei paku erilisi üllatusi, kõik rullub lahti tuntud stampide järgi, aga see ei muuda filmi halvaks, sest Motterni stiil ja draamaelement, mida kannavad põhitegelased tugevalt edasi, ei muutu kordagi ülepaisutatuks ega liigdramaatiliseks, tunnetega vaatajat üle ei külvata. Osalt road movie, teisalt aga midagi raskepärasemat, aga siduvus veoatujuhi eluga tuleb filmile ainult kasuks.

Michelle Monaghan sooritab rolli, mida arvestades teisi rolle poleks temalt oodanud. Diane, kui raske elunaise rolli toob ta kordagi ülepingutamata esile, tõestades, et talle võib usaldada ka vähe tõsisemaid rolle. Diane`i loomulk päev viib ta kodust kaugele, mistõttu jõuab alles hilja või varahommikul koju, mil magab peatäie ja siis saab kokku Runner`iga, kellega Diane`l on kummaline sõbramehe suhe, mis kujutaks endast kui pääseteed päriselust, et natuke aega hoida eemale kohustustest ja rutiinist, milleks on siis koduperemehe roll või veoautojuhi oma. Ühel päeval usaldatakse vabal ajal tihtipeale joobes olekus koju saabuvale Diane`le tema endise mehe laps, et ta tema eest mõnda aega hoolt kannaks. Mehel on uus naine, mis on Diane`le natuke ka vastukarva, aga sellest ei arene midagi tõsist ehk ootuspärast, vaid hoopis vastupidi. Olukorra suhtes, mis lausa nõuab hoolimist ei saagi olla lapsikuid lahkhelisid. Õnneks otsustas nii stsenaariumi kirjutamisel ka Mottern, kes paneb loo keskmeks andestust otsiva Diane. Eksmees põeb ravimatut haigust, naine peab tema eest hoolt kandma ja nii ei jäägi muud üle kui anda poeg üle Diane`ile, kes nad mõlemad kunagi sõnagi lausumata maha jättis. Mees pole Diane`i näinud väga kaua aega ja poeg pole peaaegu üldse. Nii tekibki suhetekriis, mida mängitakse teatava rõhuga Diane`i karakterille ilusti välja. Poeg Peter, kes peab oma emaks teist naist, peab nüüd harjuma uuega, kelle kohta on pere keskel räägitud halvustavaid jutte ning neid mõjutusi elab Peter nüüd Diane`i peal välja. Algul ei lase Diane end poisist mõjutada, aga aegamisi end avades ja poisiga reisides avastab ta millest on tegelikult loobunud ning kui mõjuva tugevusega võib saabuda kahetsus. Diane õpib olema ema ja Peter õpib tundma naist, kes peaks olema ta ema. Taolist eneseleidmist ja kahetsust lahkavat teemat on varemgi kohatud, aga Monaghani rollisooritus ja Motterni lavastajatöö lisab loole teatava hõngu, mis tagab hea ajaveetmise võimaluse ja võib olla isegi rohkemat, kuid mitte minu jaoks, sest midagi jäi siiski puudu. Puudu oli originaalsusest ja keerukusest, kas või pikkust ja Nathan Fillionit oleks võinud rohkem olla, kui muu ei aidanud.

Karakterid olid head, aga sisuvaesus või siis ideedepuudus jäi tagantjärele hinge kammitsema, kuid tegelaste omavahelised põrkumised olid teravalt koostatud ja isegi pinget tekitavad, mistõttu ei saa päris öelda, et tegemist pole korraliku draamafilmiga. Seda on see kohe kindlasti, isegi liiga korralik draama. Algus ja lõpp on kindlalt fikseeritud, kõike selgitatakse, elusaatuseid lahtiseks ei jäeta. Mulle pakkus film huvi eelkõige karakterite poolest, sest näiteks Nathan Fillion Runneri rollis oli muhe vahepala, aga samas võib tema all silmas pidada ka Diane`i mõistusehäält ja südametunnistust, mis ütleb talle otse näkku ja ilustamata, kuidas asjad on ja mismoodi end ja teisi parandada. Võimas veomasin hävitamas kütust öösel ja päeval, tühjad teed ja trööstitud teeäärsed motellid muutuvad harjumuspärasteks kohtadeks nagu on need tuttavad ja isegi kodused ka Diane`le. Draamafilmina tugev, kuid sageli liiga tavaline ja üllatustevaba sisu ei lase filmil endasuguste reast välja astuda. Michelle Monaghan sooritab minu silmis parima rolli ja Nathan Fillion muudab iga filmi positiivsemaks. Pühendumusest annab tunnistust ka fakt, et Monaghan õppis veoauto juhtimise selgeks. 7/10

Requiem for a Dream

Olles näinud kõiki Darren Aronofsky filme peale ühe võin südamerahuga tunnistada, et tegu on mitmekülgse meisterliku lavastaja ja geniaalse stsenaristiga, kes on juba oma teise täispika filmiga toonud filmindusse uusi tuuli. Aronofsky on saavutanud julgete projektidega tuntuse, mis tagab talle koha filmiajaloos. Ükski film ei ole sama puuga löödud, vaid igaüks neist taotleb midagi täiesti erinevat ja sama saab ka tema kui lavastaja kohta öelda. Kord pakub ta šokeerivat emotsionaalset rännakut läbi hägu, milles paljud elavad. Teine kord toob ekraanile ekstravagantse teose, mis oleks kui imekaunis taies või kütkestav luuletus. Viimane, 2008-ndal ilmunud film toob esile tema oskuse lavastada ka tavapärase stiiliga draamasid, mis ei hiilga enam innovaatilise kaameratöö või unenäotaolise pildikeele poolest, kuid ilmsiks tuleb võime jutustada loomult lihtsat lugu sama võimsalt, kui seda saadaksid lummavad visuaalid või konkreetseid tundeid pildiliselt väljendavad kaadrid. Sageli on Aronofsky lahutamatuks kaaslaseks originaalsusest ja omapärasest särast pakatav helilooja Clint Mansell, kes komponeeris Reekviem unistusele perfektse muusika, mis tagab ülima emotsionaalse laengu igas seda taotlevas stseenis. Raske on pärast filmi mitte mõelda häirivatele stseenidele ja tegelaste enesehävituslikust saatusest, mis sai osaks igaühele. Seega ei leidu filmis kompromisse. Lõppude lõpuks kannatavad kõik hoolimatuse, üksinduse ja mõtlematuse tõttu kõige jubedamal mõeldaval viisil, mis annab aluse halastamatule sõltuvusele.

Põhitegelasteks on üksiku elulaadiga Sara Goldfarb, kes suundub saatuslikule teele kõige paremate kavatsustega, kasutates üksnes süütuid kaalulangetamise tablette, aga kui lokkab hoolimatus, siis kannatavad tahtmatult ka kõige väetimad. Sara poeg Harry on põline narkomaan, kes laseb oma päevad mööda varastatud asjade müügi, narkootikumite ostu ja müügiga. Kõigil on unistused, mis ootavad täitmist. Kerge piste veeni aitaks justkui püüelda nende unistuse poole, aga tegelikult need aina kaugenevad kuni muutuvad võimatuteks ideaalideks. Marion Silver on Harry tüdruksõber, kelle elu palju ei erinegi. Kõik algab vaikselt, näidates heroiini näiliseid positiivseid mõjusid, aga kogu see näitemäng on loodud ainult selleks, et hiljem kõik vaatajale näkku visata. Nii raputatakse maha valearusaamad ja kehtestatakse olukord sellisena nagu see on. Lõppematu ring, mis ühel hetkel eluohtlike tagajärgedega katkeb. Marion ja Harry on algul õnnelik paarike, aga suhted hakkavad minema allamäge, kui kaob õndsuse kese, mis hoidis enne kõiki stabiilsetena ja õnnelikena. Kui võtta ära see, mida hing ihaldab, tekivad probleemid, süveneb põhjuseta vihkamine ja algab mandumine selle kõike rõvedamas ja verisemas tähenduses. Tyrone C. Love on Harry sõber, kes üritab kõike kontrolli all hoida, aga kuidas hoida kontrolli, kui seda pole kunagi olnudki. Mida loodab ennast pettev nooruk saavutada? Töö, naine, pere on esmased, aga kõik see kaob Harry mürgitusest mustavaks massiks muutunud käe kisendavasse valusse ning taas muutub kõik võimatuks unistuseks ja jääb ainult reekviem unistusele.

Aronofsky on lavastajana katsetanud kõikvõimalikke kaameranurki ja efekte toomaks esile kõige tähtsama. Enam ei anna ainult näitleja sooritus edasi reaalseid emotsioone, vaid seda teeb ka taust, muusika, atmosfäär ja eriti visuaalne töötlus, mis saavutab sageli vapustavad mõõtmed, muutes stseeni nii vaatamisväärsuseks kui ka teemakohaselt sügavale tungivaks dramaatiliseks hetkeks. Sara Goldfarb kaotab sihi ja segadusse sattudes taandub ta oma hirmude ja sõltuvuse ees. Kõik selle toob Aronofsky välja hämmastava mõjuvusega, sest annab pildiliselt edasi seda, kui sügavale on vajunud Sara ning kui raske on sealt taas välja ronida. Äng, hirm, segadus, paranoia ning tablettide tekitatud ärevus laastavad vanaprouat nii seesmiselt kui ka välimiselt viimase piirini, mil ta leiab end kohast, mis võrdub tema olukorras olevale põrguga, sest kokkuvõttes on ta terve, aga ühiskonna bürokraatlikus kaotab üksikisiku tähtsuse ning veelgi suuremaks probleemiks on tendents, et kõik soovid rahuldatakse, kuid selle hinnaks on mõistust nüristav elektriošokiteraapia ja kujutis akna alla tudisevast vanaeidest, kes tahtis kõigest õnnelik olla. Filmi kaameratöö lõi mind pahviks ja ma usun, et ilmumisaaastal oli see arvamus küllaltki levinud. Üsna kerge on ette kujutada nö. first person vaadet, kus näeb ainult tegelase käsi, aga kui pöörata see mõiste ümber, siis saab selle, mida Aronofsky kasutas vägagi edukalt, viies vaataja punkti, kus iga tegelast valdav tunne või meeleolu saab kohe selgeks. Kaamera on suunatud teatud vahemiku pealt otse karakteri näkku, liikudes miimikaga ja liikumisega sünkroonis. Tekib vahetu kogemus, mis jääb meeltesse kummitama mitte ainult kaameravõtte kui sellise pärast, vaid võimsa olustikulise stseeni tõttu, mis määras paljuski ära alles saabuva sündmustejada. Sara arsti kabinetis istumas ja üha enam sõltuvust tekitavate ainete järele janunemas - stseen, mis annab taas edasi kõik selle, mida ta parasjagu tunneb. Midagi ei jää vahele. Kõike pakutakse ilustamata, midagi ei varjata, aga selles mõte seisnebki. Võigas tagajärgede tõttu, ilus unistuste loomiselt, häiriv nende hävinemisel, brutaalne vaimselt ning võimas reekviemilt.

Stsenaarium kujutab endast allakäigutreppi, mille iga aste ei viigi kuhugi mujale, kui masendavasse lõppfaasi. Karakterid on usutavalt, peaaegu, et isiklikult välja kirjutatud. Sisu areneb sujuvalt, aga sujuvuse muudab raskesti seeditavaks teostus, mis toetab filmi põhiideed nii, et midagi kaotsi ei läheks ja et kõik oleks puhtal kujul nähtav, tuntav. Taluvuse piiridega siin ei mängita, sest ei pakuta ülemõistuse veriseid kohti, aga selle asemel antakse edasi hoopis midagi enamat, midagi reaalsemat. Näitlejad kadusid täielikult oma rollidesse ja ühtepuhku tekkiski tunne nagu vaataksin dokumentaali narkomaanide elust. Senine austus Jennifer Connelly kui näitleja vastu tõusis veelgi ning ega ka Jared Leto end halvemini ei esitlenud. Raske on kedagi niisama välja noppida, sest kõik mängisid olulist rolli ja kõik tegid seda täie tõsidusega. Aronofsky Pi läheb kohe vaatamisele ning kui ring on peale tehtud, siis ei jäägi muud üle kui sel aastal ilmuvat Black Swan`i oodata. 10/10

Blood Creek

Okultism oli 1930ndatel Adolf Hitleri ja tema kaaskonna kinnisideeks, sest usuti, et musta maagia või muu ebamaisega õnnestub sõda võita ning kindlustada ülema rassi ülemvõim Euroopas. Surematu rass valitsemaks suurt osa maailmast igavesest ajast igavesti. Hitler saatis Ameerikasse professore, kes otsiksid iidseid ruunikive, mis olevat maha jäänud kunagi maad asustanud viikingitest. Kivide peal olevad sümbolid pidavat juhatama teed surematuseni. Legendid jäävad siiski legendideks, kuigi täpset infot pole siiani, mida Thule organisatsioon ja natside okultismi lembus endaga kaasa tõid ja kas üldse midagi. Antud teema kohta on filmides läbi ajaloo niivõrd palju spekuleeritud, et Schumacher ei pidanudki enam looma omaette mütoloogiat, vaid kasutas juba varasemalt tekkinud ikoonilist kujutist ja mugandas selle omaenda visiooni, viies nii kokku minevikusündmused ja tulevikus veel juhtuva. Joel Scumacher on minu silmis lavastaja, kes on jäänud meelde vaid mõne üksiku filmi poolest, kuid "Blood Creek" on sellist laadi film, mille sarnast poleks temalt küll oodanud. Heal lapsel on mitu nime võib öelda selle kohta, et kord nimetatakse filmi küll Town või Blood Creek`iks. Esimese kasuks otsustati arvatavasti seetõttu, et "Blood Creek"-i nimeline õudusžanri esindaja on juba olemas. IMDB näitab pealkirjana üht, aga filmi vaatama asudes näeb ikkagi teist "Blood Creek"-i, mis sobib arvestades filmis leiduvat suurt verehulka otseloomulikult paremini, kui erinevate kaalutluste järel valitud alternatiiv.

1936. aastal saabub Lääne-Virginias elavale saksa perekonnale kiri Berliinist, kus palutakse leida nende majas ruumi üsna pea Ameerikasse jõudvale professor Richard Wirth`ile. Põhjus, mida teadlane kolkakülast otsib, jääb esialgu saladuseks. Aeg möödub ja saabubki kummaline võõras Wollnerite perekonna juurde ning nii vajub ära ka loor saladuslikku külastuse põhjuselt, milleks on Wollnerite talli all olev viikingite ruunikivi. Ennast professor Richard Wirth`ina tutvustav Kolmanda Riigi ustav teener asubki oma ülesande kallale, viies kogu perekonna põrgulikule teekonnale, mis paneb nende jaoks aja seisma ning eraldab nad ülejäänud maailmast. 71 aastat hiljem tutvustatakse kiirabiarsti Evan Marshalli, kelle vend Victor kadus saladuslikult. Evan on oma eluga edasi läinud, aga minevik saabub teda kummitama, kui Victor saabub ühel öösel venna juurde. Victor palub vennal küsimusi mitte esitada, relvad haarata ja kaasa tulla, et maksta kätte neile, kes teda piinasid ja hoidsid vangistuses. Minevik saab üheks tulevikuga ja räämas maja, kus Victorit kinni hoiti on Wollnerite oma, kellel on sünge ja vägagi ohtlik saladus, mis ei tohi eluilmaski pääseda maailma vabadusse. Victor on pikaajalisest ohverduspiinamisest, millest annab tunnistust ka mehe selg, püha viha täis ja on valmis kõhklematult kogu perekonna maha laskma, aga perekond pole süüdi nendele laskunud needuses. Nemad tahtsid ainult raha, mida pakuti neile toa eest. Muu jäi teisejärguliseks seniks, kui Richard Wirth alustas teekonda surematuseni, mis on tal kestnud perekonna eneseohverduse tõttu 71 aastat. Vendade saabumine segab vett ja Wirth saab uue võimaluse, et pääseda vangistusest, mille on ta endale ise kaasa toonud, sest kui ruunikivi on see, mida ta vajab, siis ruunimärgid on need, millega saab kivist energiat ammutava natsi aheldada ühe pisikese maalapi külge. Vereohvrid, veresse kirjutatud märgid, surnute ülestõusmine, kolmas silm, vanemate luud, surematu nats iseloomustavad filmi, mille parimad küljed avalduvad kõrge meelelahutusliku tasemega ja kiirusega, millega tuuakse sündmused ekraanile. See, et Hitler uuris süvendatult okultismi on reaalne fakt ja ma arvan, et just seetõttu see inimesi paelubki või siis vähemalt mind. Ma tunnen alati kõrgendatud huvi filmide vastu, mis üritavad minna seda teed pidi.

Schumacher ei hakka raiskama aega karakteriarenduse ja taustade selgitamise peale. Ta tutvustab oma visiooni lõikudega minevikust, toetades idee Hitleri fanaatilisuse ja maailmakorra loomisele. Nii kindlustatakse õudusfaktor tundmatu ees, aga antud juhul on see tundmatu nats ja mis veel hullem, surematu ja koletislik nats, kes kasutab ära kõiki võimalusi, mida talle pakub talukompleks. Hobused ja koerad surevad, aga ainult selleks, et Wirthi käsualustena tagasi tulla. Sama käib inimohvrite kohta, kes ei peatu enne, kui peremees on surnud või kui ahjuroop läbistab nende pea. Aegade jooksul talust läbi käinud külalised on kõik Wirthi ja tema verejanu küüsi sattunud, aga ka ohverdamine on tema jaoks piiratud. Liiga palju verd tähendab kasvavat jõudu. Väikeses koguses verd tagab heaolu, aga samas ei rahulda lõppematut janu, kuid hoiab natslikke ideoloogiatega endist Saksamaa salajasemat relva, kelle potentsiaali sõja kiire lõpu tõttu ei jõutudki kasutada, igaveses vangistuses. Ajalooline sissejuhatus, mis toob sisse müstikat ja minevikumeenutusi, on üldse kõige paljulubavam koht filmist, sest ülejäänu oli üle keskmise meelelahutus, mis meeldis mulle tõsiseltvõetavuse ja dünaamilisuse poolest. Filmi hüppeline kiirus tagab klišeede ja kohustuslike eneseohverduste kadumise või märkamatuks jäämise. Kordagi ei jää aega olukorra üle järele mõelda ja kui sündmuste arengu ning infokildude jagamise ajal hakkab tähelepanu hajuma, võib tekkida tühimikke, mis omakorda tekitavad üsna kiire sisuarengu tõttu segadust edasise suhtes. Mitmed stseenid, kus midagi surematu natsi ja ruunikivide kohta selgitati jäid natuke segaseks, sest kõik möödub korraga lihtsalt nii kiiresti. Näha on, et filmis panustatakse pidevale tegevusele, mis tagaks jätkuvalt huvi olemasolu. Relvastatud vennad aovalguses luuramas näiliselt mahajäetud maja juures, esmakohtumine Wirth`iga ja edasine kaos ning selle järgnev selgitustöö, hobusega maja ümber tiirutav nats sõnub mingisugust mantrat, mis äratab ellu kõik surnud - palju leidlikult ning sageli demonstratiivselt lahendatud stseene, mis lisavad omamoodi võlu muidu auklikule sisule. Teostus on täiesti ilma reklaamita jäänud filmi juures üllatavalt hea. Surematuks koletiseks muutunud Wirth on kõike muud kui odav koll. Nahkmantlit kandev mahakooruva näonahaga vere ja vabaduse järele janunev Wirth seisab uhkelt filmi keskmes, tekitades enda ümber õudust ja müstikat. Isegi, kui mõningad motiivid olid lahjad jättis eesmärgistatud õudusmürgel hea mulje, sest kõik on filmi juures täpselt nii ebaühtlane, ebaoriginaalne ja tavaliste näitlejatöödega, et suudab vaatamata silmnähtavale tavalisusele tuua esile põnevust ja huvi loo vastu. Alguses kehtestatud mõte kantakse võidukalt lõpuni. Mulle meeldib "Blood Creek" täpselt sellisena nagu ta on. Ei lisaks ma midagi juurde ega ei võtaks ka midagi maha. Ebaühtlane sisu, salapärane atmosfäär ja hästi koostatud efektid töötavad üsna kiirelt kulgeva sündmustiku puhul ideaalselt. Millegagi ei pakuta üle, ei laskuta liiga keerulistesse teemadesse, mis oleks olnud ka filmi hukk, ning kõige olulistemaks jäävadki siiski natsid, okultism, õudus, ebamaisus ja vereohverdus. Samuti polnud lõpu lahtiseks jätmine pealesunnitud, vaid hoopis kuidagi loomulik asjade käik. Kui teine osa tulema peaks, siis vaataks küll. 6/10

Uncertainty

Kaks elukäiku, saatust ja tegelast, aga ainult üks ebakindel otsus muutmaks kõike. Filmi sihiks ongi ebakindlus kõige suhtes. Kas tegime nüüd õigesti? Kas suudame oma otsuste eest vastutada või peame personaalsete valikute tõttu kannatama? Kannatamine toob samuti ebakindlust, mis aga ei tähenda, et otsus, mis algusest tehti, vale oleks. Hirmu süvendavad kohutavad juhtumised ja eeldatavad tulevased sündmused, mis aga ei saa kunagi olema midagi enamat senikaua kuni need püsivad eeldustena. Valikuga kaasneb tagajärg, millega tuleb leppida ja edasi elada. Endale valetamine tekitab süütunnet ja hakkab levima valelikkus, mis tekitab kahtlusi ja eelarvamusi. Inimesed kalduvad tegema ükskõik mis olukorras sarnaseid elementaarseid otsuseid, mida nad on alati teinud. Uncertainty loob taolise kujutluse ekraanile nii, et tutvustab vaatajale tegelasi ja siis lahutab nad ainult selleks, et nad hiljem taas kokku viia. Filmi jaotub põhimõtteliselt kaheks, aga tegu polekski justkui kahe täiesti erineva stsenaariumiga, vaid erinevaid süžeeliine omavate lugudega, mis esitavad samu põhimõttelisi küsimusi. Kahekordsuse võlu seisneb tegevustiku sünkroonsuses, mis tagab karakteritesse süvenemise kahel erineval moel ning samuti mängitakse nii välja ka võrdlusmoment, mis annabki selgelt mõista, kui sarnase mõtlemisviisiga võivad inimesed olla kahes totaalselt erinevas situatsioonis. Peaosades on vaimustav ja üdini omapärane Joseph Gordon-Levitt ning Wolverine`i filmist tuttav Lynn Collins. Kogu tegevustiku muudab kraadi võrra huvitavamaks ka fakt, et peategelaste omavahelised dialoogid põhinevad nende enda improvisatsioonil, kuigi sisu on küll kindel, meeldis mulle näitlejate enda, peaaegu, et isiklikud, arvamised ja hinnangud, mis olid sisult samuti ebakindlad, aga seda lavastajad just üritasidki teha.

Brooklyni sild, kus eluliste valikutega kimpus olev noorpaar otsustab lasta saatusel otsustada enda eest ja ükskõik, mida ka universum ei valiks, seda nad teevadki. Film on alguses vägagi segadusttekitav, sest mõte pole veel selge ja ammugi mitte noorpaari motiivid, mis selginevad iga mööduva hetkega, kas siis sattudes taksoistmele jäänud mobiili peale või kaaludes lähedastele saladuse paljastamisest. Iga stseen on lahendatud erilise tempokusega ning hüpliku, kuid piisavalt tasase kaameratööga, mis toob pealtnäha draama juurde lisavõlusid. Värvilahendused ja valgusemäng on lahendatud pidades silmas meeleolu ja läbielatavat. Sünkroonis asetleidvad eri sündmused teevad oma töö efektiivselt, sest tegelasi saab tundma õppida nii ekstreemolukorras kui ka perekondliku söömaaja keskel, kus hakkab vaikselt kogunema suhete sasipundar, kuid suhete demonstreerimisega ei minda üle piiri, mis oli alguses paika pandud tempokuse juures hea märk, sest nii ei kadunud põnevus ega ka värskus. Algustseenis langeb õhku visatud münt ning mõlemad jooksevad vastupidises suunas, mis aga lõpeb sellega, et mõlemad leiavad teineteist täiesti erinevates olukordades. Ühes suundutakse Kate`i (Lynn Collins) perekokkutulekule, aga teises liigutakse taksos, kust leitakse mobiil, mille omanik pole üldse õnnelik, et see kaduma läks ja veel vähem, et keegi seda uurida jõudis. Perekokkutuleku teemaks on lihtne suhtlus ema ja tütre vahel, mis hakkab tihedate, kuid lühikesevõitu dialoogide järel pingestuma Kate`i saladuse tõttu, mis kas muserdaks või rõõmustaks ema. Takso intsident areneb sõbralikust abivalmidusest eluohtliku tagaajamiseni läbi linna, mille põhjustavad peategelaste kasuahned ja mõtlematud valikud. Filmi võlu seisnebki paljuski kahe stsenaariumi vastandumisel ning kriitilistel hetketel saabuvate otsuste sarnanemisel. Kindlat osa mängib muidugi ka omapärasust lisav improvisatsioon, mis annab hoopis erilaadsema laengu, kui tavaliselt.

Värvid, valgus, hüplik kaameratöö on küll mainitud, aga lisada võiks veel paigalseisva kaamera mõiste kaotamise. Tegelased võivad seista tee ääres ja arutada oma järgmist sammu, aga nende peade kohal tiirlev ja näost näkku sihtiv kaamera hoiab niigi pidevalt kasvavat tempot ja dünaamilisust pidevalt sees, laskumata üksnes tunnetemängule rõhuatava stseeni piiridesse, vaid segades mõlemat, tagamaks sisu liikuma paneva jõu tugevuse ning pidevalt areneva sisu kiireloomulisuse, mis ongi filmi üks firmamärkidest. Kui öelda, et valikute ees ebakindel olemine ning valede või õigete otsuste tegemine on domineerivad mõttevälgatused, siis peaks saama ka selgitatud, miks jäi nii mõnigi sisuliin poolikuks. Mobiiliga algav sündmustejada ei lõpe korrapäraselt, midagi jääb lahtiseks või siis õhku rippuma. See ongi siis ebakindlus kõige suhtes. Filmi sündmustik leiab ainult ühepoolse täiusliku lõpu, aga teine pool jääb varjatuks otsuse tõttu, mida nad ei teinud. Sestap võibki väita, et muu polnudki oluline, kui see, mille suhtes jäädakse kindlaks vastavalt oma moraalikoodeksile. Muud kõrvalliinid, mis segavad põhimõttesse põnevust ja pinget, pakkudes tulistamisi, tagaajamisi ja napilt pääsemisi, ei omagi lõppude lõpuks tähtsust, aga see ei muuda siiski nende rolli olulisust sündmuste arenemisel. Inimlikku draamat pakutakse perekeskse suhtlusega ning sellest lähtuvate probleemidega. Miskipärast tundus rahulikum versioon pere keskel kokkuvõtvam ja olulisem, aga ka juhtmõttele rohkem selgust toovam, kui thrilleri mõõtu teine sünkroonne elu. Samaaegne tegevus tasakaalustas filmi, mis oleks mõnel teisel viisil olnud palju ebaühtlasem. Näitlejad särasid algusest lõpuni, improvisatsioon tagab usutavuse ning kaameratöö on indie filmi mõõtu teose puhul igati nauditav. Hinde suhtes ei ole ma ebakindel: 7/10

Daybreakers

Viimati vaadatute hulgast ühendab Carriers`it ja Daybreakers`it üks ühine faktor. Mõlemad on lavastatud vendade poolt ning vennad on siiani olnud põhimõtteliselt esmalavastajad, kellel on selja taga mõningad lühifilmid või siis üks täispikk film. Varsti linastub Eesti kinodes The Book of Eli, mille lavastajatoolis istuvad taas vennad, täpsemalt öeldes Albert ja Allen Hughes. Hiljuti minu jaoks uueks kujunenud trend on huvitav, sest mul endalgi on vend, kellega vaatan vendade poolt tehtud filme. Eestipäraselt pealkirjastatud Vampiirimaailm mängib osavalt kahel tasandil, sest omab vampiirižanri uusi tuuli toovaid originaalseid jooni, aga ei kehtesta end niiviisi täies mahus, vaid saavutab lõpuks ikkagi tavalisusse kanduvad tunnused, kuid seda eelkõige filmi teises pooles. Esimene osa filmist on tõsiseltvõetav sissejuhatus maailma, mis oleks kui meie oma, aga midagi on ühiskonnas teistmoodi. Sissejuhatus pakatab originaalsusest, mille rõhutamisele aitab kaasa ka tume ja rõske atmosfäär, mis on öisel ajal veelgi enam meeli erutav. Arvestades, et vampiiriühiskonna elu keeb ainult öösiti, siis saab seda hõlpsasti filmi sisse elamiseks vajaliku tunde ja meeleolu loomiseks ära kasutada. Vennad Michael ja Peter Spierig on kõiki asjaolusid arvestades loonud vampiiride jaoks ideaalse ühiskonna, kus on kõik mugandatud nende rassi jaoks ja inimestest on saanud üksnes osa toiduahelas, aga mitte ainult. Nii must-valgele teele siiski ei suunduta, vaid tekitatakse erinevate ühiskonnakihtide vahelisi vastuolusid ja moraalseid diskussioone nagu inimühiskonnaski, kui peateemadeks pole enam nafta, vaid hoopis kullast kallim inimveri, mis nagu must kuldki, hakkab otsa saama ja vampiirimaailm seisab kriisi ees. Ravi või aseaine? Kas ravida vampirismi või jätkata surematut elu ainega, mis asendaks ihaldatud verd? Väga sügavale antud teemaga küll ei laskuta, kuid puudutatakse piisavalt, et filmile jällegi paremust juurde saaks lisada. Inimene - kas ainult söömiseks või on temalgi õigus elule? Üllataval kombel tuuakse esile ka säärane mõte, mida taaskord pikemalt ei käsitleta, aga ikkagi rõhutatakse seda pidevalt, et saaks taaskord muutuda meeldejäävaks osaks.

Daybreakers on täpselt nii kaua uuenduslik ja omapärane kuni jõutakse kohani, kus algab võitlus ühest inimeste vastupanuliikumise punktist teise rändava kolonni ja verd tootva firma vägede vahel. Edasi liiguvad sisuliinid ja tegelaste motiivid juba tuntud viisi pidi, aga antud teose juures ei saakski öelda, et seda miinusena saaks võtta, sest tegelased on selleks ajaks piisavalt sümpatiseerunud ning pidevalt detailset tutvustust saav ühiskond, kus tegevustik aset leiab, on muutunud filmi tuttavaks ja selgeks osaks. Pikemas perspektiivis on muidugi kurb, et paljulubav algus samas vaimus ennast lõpuni ei kandnud. Esimesed kaadrid on nii mõjusad, et lootus millegi väga erilise järele tõusis lakke. Väike tüdruk kirjutamas kirja, mis on täis ängi ja meeleheidet. "Ei suuda enam...igavesti noor....ei jaksa enam" kirjutab nooruke surematu tüdruk. Lõigud kirjast ja selle kirjutajast toovad esile surematuse pahupoole, mis ajab näiliselt verinoore tüdruku hommikupäikese kätte, et vabaneda needusest olla igavesti noor. Hirmukarjatus, põlev kujutis moondumas ja rahu saabub kui tuhk tuulega minema kantakse. Sarnased probleemid inimühiskonnaga, kuid hoopis teise, veelgi ebamaisema nurga alt. See, et tegu on vampiirifilmiga ei tähenda kohe, et peab leiduma ka karastavat õudust. Ainuke ehmatus, mida üldse leida võib on kohe alguses enne pealkirja ilmumist ekraanile. Samasuguse nö. ehmatusega rulluvad ette ka lõputiitrid. Kuna alguses ei tea, mida oodata, siis ootamatuse tõttu võpatasingi hetkega mööduva koha tõttu, mis tegelikult ei oma mitte mingisugust õudusele omast sära. Maailm on usutavalt koostatud ja maailmakorra teke on selgitatud läbi erinevate viidete, mis saavad alguse algustiitrite esitlemisel. Öine linnaelu: noored joovad topsikutest verd, kodutu palub ära elamiseks kas või paar piiska, päevasel ajal tumendatud klaasidega ja väljavaadet asendavate kaameratega autod. Elukorraldus: pilvelõhkujate vahel paiknevad päevaseks liikumiseks vajalikud tunnelid, jalakäijad kasutavad maaaluseid teid, kus rentslites elavad legendidest tuttava kuju ja tiibadega kodutud, verd jagav monopoolne kompanii, kus hoitakse inimesi tohututes saalides umbes samamoodi nagu Matrix`sis olevates patareide kasvatamise põllul. Originaalsust ja žanrile värskust pakkuvat lähenemist jagub piisavalt, et filmi esimene pool oleks meeltlahutav, huvitav ja mis kõige tähtsam usutav. Enamjaolt tõsiseltvõetavat vampiiriühiskonda lõhestab kriis. Inimkonna väljasuremine on lähedal ning verd pole kuskilt võtta. Üritatakse luua aseaineid, aga ütleme nii, et need ei anna soovitud tulemusi. Ühiskonna ilus pealispind mureneb ning muutub verejanuliste kiskjate hordideks, kes ihkavad inimsoontes liikuvat verd. Kui süda ei tööta, siis pole ka verd. Seda, mida endal pole tahetakse kõige rohkem. Vere puudujäägi tõttu tekkinud kaos saab suurepärase ja valdavalt korrektselt groteskse kujutuse. Kinematograafia ja muu visuaalse valdkonna tugevus ja atmosfäärile vastavus tagab elamusterohke teekonna läbi rahvarohke öise ja inimtühja päevase linna, kus liiguvad elutute nägudega traagilisi või vähemtraagilisi valikuid teinud endised inimlapsed.

Peategelaseks on mõjuvõimsa kompanii teadlane Edward Dalton (Ethan Hawke). Läbi tema silmade tuvutakse ümbritseva elukorraldusega ning hiljem tuvutakse ka inimestega, kes soovivad olla vabad surelikud. Hawke, Willem Dafoe ja Sam Neill on nimed, mis esmalt tähelepanu pöörasid, sest tegu on näitlejaskonnaga, kes on nii pädevad, et suudavad ükskõik mis rolli kaasahaaravaks muuta. Kui nii sobib öelda, siis vanameister Sam Neill on kahepalgelise ja oma surematusest meeleheitlikult kinni hoidva kompaniijuhina igati võimas halba aurat enda ümber tekitav karakter. Kui saabub hetk, mil teemaarendusest saab sündmustejada, mis lõpeb kas veresauna, suuremat sorti kahevõitluse või tulevahetusega, saab rahulikult nautida edasist, sest uusi ja huvitavaid sisuliine enam ei pakuta, vaid viiakse kohustuslikus korras täide kõik ootused möllu vallas. Vaatamata suuremat sorti pöördele järgnevale vägivalda täis retkele ei kao ei tõsiseltvõetavus ega ka sümpaatsus tegelaste vastu. Algselt loodud temaatika kannab ülejäänut mõjuvalt edasi, sest ükskõik, mis ka parasjagu aset ei leiaks, pidevalt pakutakse juurde väikeseid detaile, mis ilmestavad tagurpidi pööratud ühiskonda.

Kõige enam pakkus filmi juures positiivust see, et vennad ei teinud oma teisest katsest stiilipuhangut (Underworld), vaid tegid osalt keeruka, kuid tihtipeale liiga lihtsaks muutuva meelierutava vampiirifilmi, mis ei püüa järgida tuntuid stampe, vaid loob ise oma mütoloogia ja modifitseerib vampiiride legendi nii palju, et ei tekiks piiranguid, vaid et tekiksid võimalused luua midagi uut (päevaautod, tunnelid pilvelõhkujates jne). Osad karakterid on liialt üürikese ekraaniajaga, sest näiteks Dafoe kehastatud Lionel "Elvis" Cormac vääris kindlasti rohkemat. Vaimukuseid pilduv endine vampiir omab grupi jaoks võimalust, mis tooks muutusi valele teele kalduvale maailmale, kus Aafrikas ei sõdita enam ei raha ega materiaalse võimu pärast, vaid inimvere pärast, mis ongi raha ja võim üheskoos. Kellel on veri, on ka võim teiste üle või muidu moondutakse vere järele janunevateks pidevalt muteeruvateks koletislikuteks olenditeks, kel puudub kõik see, mis muudab reguleeritud annuseid saava vampiiri nii elegantseks. Osad stseenid on emotsioonide rõhutamiseks võimendatud. Veresauna keskel aeglustatakse pilti ja nii moodustub võigas pilt üksteist järavast massist. Põlevate vampiiride karjatuste saatel astub endas kahtlev sõdur päikese kätte viiva ukseava ette. Valgus tungib sisse igast nurgast ja tegelase motiivid muutuvad. Meeldivalt lahendatud kaameravõtteid ja efekte jagub veelgi. Tehniliselt ei sära film küll millegi erilisega, aga oleneb, kuidas üht või teist efekti kasutada ja mis eesmärgil. Sellega said vennad hästi hakkama.

Kui vaadata kõrvale miinuspooltest, siis on tegu originaalseid ideid pakkuva filmiga, mis ei mängi kahjuks oma potentsiaali lõpuni välja. Küll aga suudab hoida koos kõike, mida pakutakse, mistõttu olekski vale öelda, et tegu on halva filmiga. Seda kohe kindlasti mitte, aga praegu: 7/10

Carriers

Nüüdisajal paistab "laiaulatuslik ja ohtlik" seagripp olevat midagi väga hirmutavat. Inimesed surevad, paranevad või elavad edasi raskete tüsistustega, aga kui ravi poleks ja iga tänaval vastutulev isik võib olla potentsiaalne nakkusekandja, siis vallanduks ülemaailmne paanika ja inimloomusele vastavalt tekiksid ka sõjalised konfliktid, mis otseloomulikult ei anna soovitud tulemust ja nakkuse vastu võitlejad mädanevad üksi oma kindlustatud kambrites. Olles kustutanud määramatul hulgal elusid, et hoida haigeid nakkusevabast kindlusest eemal, mõistetakse, et pole oluline, kas on nakkus või mitte, kunagi sureme kõik. Pidurdamatu jõuga võidelda ei saa, aga seda mida teha saab, on valikud, mis määravad inimese tegeliku olemuse just selle põhjal, kuidas üks või teine isik kriisiolukorras käitub. Võimalusi on palju: mõni kaotab pea ja jookseb otse surmasuhu, ühed päästavad endid ja seetõttu tapavad teisi, aga paljud otsustavad jääda iseendaks ja teha valikuid, mis on kasulikud iseendale, aga pole ka kahjulikud teistele. Peatamatult tervist ohustav katastroofilisi mõõtmeid omandav kriis ei tähenda, et nüüd peab vastavalt olukorra koletislikkusele oma inimlikkuse ja mõistuspärasuse nurka viskama ja ühinema hordiga, mille juhiks on nakkusehirmust ajendatud peata kanad. Inimkonna põlvini suruv pandeemia toob inimeses välja halvima ja parima, aga üldjuhul jääb peale ikka esimene. Surm saabub varem või hiljem igal juhul. Laibaleha ja mädanevate kehadega ümbritsetud peavad otsustama, mida teha ajaga, mis on neile antud ja mõistma, et ajal, mil kõikjal jalutavad ringi rõõmuga päästikule vajutavad sisemiselt murtud massid, peab iga hetk midagi tähendama, aga see ei muuda fakti, et ülemaailmse nakkuse ajal asendavad sigareti ja õllepurki näomask ja bensiinipaak. Näomask, et kaitsta viiruse eest, bensiinipaak, et hoida autot sõidus.

"Carriers" on lavastatud kahe venna Alex ja David Pastori poolt, kelle jaoks on tegemist debüütfilmiga. Taaskord on mõlemad vennad varasemalt loonud lühifilme. Taaskord seetõttu, et viimasel ajal jäävad pidevalt silma täpselt sellise taustaga lavastajad. Tegevustik hargneb lahti USA edela piirkonnas. 4 rändajat, kelle hulgas on samuti vennad ja nende kallimad, üritavad jõuda võimalikult ohutusse kohta, aga kui sihtpunkt on turvaline, siis tee sinna seda kohe kindlasti ei ole. Tühjad maanteed kostitavad rännulisi üksikute majade ja tee peal seisvate autodega, mis on kasulikud nii autovahetuse kui ka varujuppide jaoks. Teel vendade lapsepõlve puhkekohta kohatakse juhuslikult tee peal abi paluvat meest, kes rändab koos tütrega. Rändajate osaline tõrksus kedagi üldse aidata lahtub ning nii asutakse kahe inimese võrra suurema kaaskonnaga liikvele. Inimtühjal tühermaal levivad kuuldused ravimist, mille olemasolu vanema venna Briani poolt maha laidetakse, sest juba pikka aega eksitatakse abivajajaid sarnaste teadetega, aga mitte ükski pole edukalt viirusekandjat ravinud. Üsna pea seatakse tegelased moraalsete valikute ette, mis määravad suures osas ära, missuguste karakteritega on tegu ja millised võivad olla nende tulevased, veel lahtisele saatusele lähemale viivad sammud. "Carriers" on kohe kindlasti pettumus kõigile neile, kes ootavad surmavaid või hulluma panevaid nakkusi käsitlevatest filmidest haiguse tõttu muteerunud inimhorde, zombiefilmi temaatikaga kaasas käivat suurt verehulka, groteski haigestunute ja arvutiga genereeritud olendite näol. Vennad Pastorid ei ehita oma debüüti üles stiilile, mida on viimastel aastatel liigagi palju kasutatud. Selle asemel, et paisata ekraanile tegelaste halastamatut ja ennastohverdavat võitlust surnute või muude elukatega, luuakse hoopis vastav atmosfäär, mis tõesti jätab realistlikku mulje kõikjale ulatuvast pandeemiast ning taolistel puhkudel tekkivast kaosest. Tegelasi ei arendata ebausutavate ja muidu klišeeliste motiivide põhjal. Neile antakse värskem hingamine, mitte küll kõige originaalsem, aga ikkagi huvitavam ja põhjalikum. Ülemaailmse tapva viiruse leviku ajal aset leidvat lugu võib esmapilgul klassifitseerida kohe tüüpiliste mittemidagiütlevate filmide lahtrisse, aga sel juhul peab taoline lahterdus põhinema üksnes sisu lugemisel ja traileri vaatamisel, sest tegemist ei ole horrori ega muu laadse õudusega, vaid pigem draama ja thrilleriga, mille põhirõhk on tegelastel ja nende vintsutustel liikudes läbi kõrvetava päikese poolt valgustatud piirkonna, kus sageli satutakse kõige hirmsama vaenlase küüsi, kelleks pole ei keegi muu kui inimesed ise ja muidugi ka nakkus, aga ainuke viis, kuidas nakkust üldse filmis tutvustatakse on sinakate ja verevärviliste laikude näitamisel nakatunute kehadel ning mustaks tõmbunud poolsurnute/laipade demonstreerimisel. Filmi edasikandvaks jõuks on tegelased, apokalüptilise maiguga ümbrus ja surma ennustav atmosfäär. Kusjuures, keskkond on võrreldav paljude teiste ja kindlasti mitme kraadi võrra paremate filmidega, mis sisaldavad nakkuse poolt puhtaks pühitud linnavaateid ja rännakuid läbi inimtühja maa. Minu jaoks on suhteliselt märkamatuks jäänud ja välimuse järgi väikeses filmis midagi sellist, mis omandab mitmeid kordi õudsema ja traagilisema mõtte, kui paljud teised, mis kasutavad hirmu loomiseks nurga taga luuravaid ja äkkrünnakuid tegevaid olendeid. Vennad Brian ja Danny vastanduvad omavahel ja nii tekib nii mõnigi pingest ja traagikast praksuv olukord, kus üks vend, kes on alati olnud see kõige tugevam, murdub ja teine, kelle eest kogu aeg pidi hoolitsema, võtab ohjad enda kätte. Näiliselt olukorraga hästi leppivatele rännulistele antakse piisavalt ekraaniaega, et teha minevikuseikade ja piirsituatsioonis avalduvate käitumismustrite põhjal selgeks nende olemus, kuigi mitte kõiki ei lahata nii põhjalikult kui vendi, kelle karakterid annavad filmile ka selle tegeliku kaalu, sest just nende vahel toimub lõpus masendav vastasseis, kus varem endasse sügavalt uskunud ja eneses kindel olnud vend lööb ootamatu sisupöörde saabumisel oma arusaamades vankuma ning leiab lunastuse läbi venna käte. Filmi naiskonnale eriti aega ei pühendata. Antakse mõista, et nemad on need, kes kohustusliku ohvri andma peavad ja minnakse loo arenguga edasi, kuni jõutaksegi sellesse punkti, kui üks vajub kaaskonnast välja, aga pärast seda kaovad ka tuntud pöörded ning edasi jääb üle vaid mõistada, mis saab ülejäänud kolmest. Arvestades filmi alguses tugevana näidatud suhet sõprade ja kallimate vahel, võib arvata, et kui keegi neist nakatub, siis otsitakse tema päästmiseks alternatiivset võimalust, aga seda ei juhtunud. Pahaendeline ja rõõmutu mõjusfäär, mida tekitab pidev hirm viiruse ees, muudab ka tegelased armututeks ja maha jäetakse ka kõige kallimad ning maha lastakse ka need kõige väetimad ja süütumad.

Praegu poodides soojade saiadena minevad gripimaskid peas ja pesuvahendid käes puhastatakse alati autot ja iga detaili, mida võib puutuda palja käega. Kohustuslik, ent hädavajalik rutiin aitab hädast välja, aga ka kõige hoolivam süda võib vaatamata kõigile ettevaatusabinõudele saada nakkuse, mis aeglaselt hävitab oma ohvrid. Range kord tagab kõigi ohutuse, aga seegi langeb kokku, kui lootus ohutusse kohta jõudmiseks üha enam väheneb. "Carriers" õigustab oma nime igatpidi, sest tõesti ei ole filmis midagi ohtlikumat kui nakatunud ja nende laibad, kui välja arvata inimreaktsioonid, mis sarnaselt Danny Boyle`i raevuviirusest pajatavale loole väljendub sõdurite käitumises juhuslikke ränduritega. Õuduse asemel luuakse pidev hirm nakatumise ees. Iga hetk, mil lähenetakse viirusest puretuile, ei saada stseeni mitte õudus, vaid hirm haigestumise ees. Ka tegelased püüavad kramplikult haigusest eemale hoida. Kasutades sedasama hirmu on stseen, kus Brian kukub peaaegu mädaneva laibaga basseini tugevalt pinget tekitav. Umbes nagu oleks tegu mõne teise filmiga, kus punaste silmadega raevunud inglise kodanikud hirmu nahka ajavad. Visuaalne külg toetab kogu filmi sündmustikku peaaegu ideaalselt ning pinget ja draamat jagub igale maitsele. Pinget võib-olla vähem, aga ega osaliselt pingeline draama halb ei ole. Natuke teistest eristuv, aga mitte eriti originaalsusest pakatav linateos, mis ei olegi põhirõhult horror, nagu võiks eeldada, aga hoopistükkis huvitav moraalseid küsimusi esitav draama. 7/10

Sandy Collora Hunter Prey

Tulekul on üha uusi ulmefilme, mis on toodetud minimaalse raha eest, aga teostus sunnib kukalt kratsima ja küsima - tõesti? Mõni panustab rohkem efektidele, teine jälle kostüümidele, aga kui moodustada perfektne keskkond, kuhu sulanduvad tulnukad ja kõik teised tegelased, siis ei peagi metsikult raha kulutama, vaid looma lihtsalt illusiooni, et kõik on tipptehnoloogiat kasutades loodud, aga tegelikult on olustikku, keskkonda, tegelasi ja filmikeelt nii hästi omavahel balansseeritud, et keegi ei märka eriti vigu, odavust ning lihtsaid meetodeid. Sandy Collora on lavastanud 4 lühifilmi ja eelmisel aastal ilmus tal esimene täispikk film, mis jutustab võõral planeedil lahtihargnevast kassi-hiire mängust võimukandjate ja vangi vahel, kes on ühtlasi oma tulnukrassi viimane esindaja. Kosmoselaev Prometheus hädamaandub võõral ja vaenulikul planeedil. Meeskond on haavatud ja vang põgenenud. Samal ajal leiab aset planeetidevaheline sõda, mis kujuneb oluliseks taustalooks vangi jälitavale laeva meeskonnale, sest üsna pea panused muutuvad ja jahtijatest saavad jahitavad. Trailerite ja piltide järgi võib arvata päris palju. Madalaeelarveline ulmekas, mis ilmselt ei plaanigi hakata näitama võimsaid kosmoselaevu, vaid keskendub üksnes planeedil toimuvale. Trailer jätab kummaliselt hea mulje ja eriti veel seetõttu, et varustus, mida tegelased kannavad, on teatava Star Warsi hõnguga, kuigi tundub, et ei tasu lootagi, et peale mõne tühise sarnasuse võib leida midagi veel. Kõrbelises keskkonnas asetleidvast pingelisest tagaajamisest ära ei ütleks ja kui film ühe või teisel viisil kunagi ka kättesaadav oleks, siis vaataks kohe rõõmuga.

Sandy Collora on korra enda kätte võtnud ka Batmani temaatikaga teose. Nimelt tegi ta 8 minutilise lühifilmi Batman: Dead End, mis põimib endasse kinomaailma suurkujud Alien`i ja Predator`i ning muidugi Batmani maailma põhitegelase Jokkeri, kes kõik asuvad ühel vihmasel ööl Batmani vastu võitlusse. Lühifilmi kohta on tehtud üllatavalt head tööd. Nähtu põhjal on huvi Hunter Prey vastu veelgi kasvanud. Collora tundub olevat hakkama saanud mitte tänapäevase ulmega, vaid pigem vanemat sorti ulmeseiklusega/thrilleriga. Paistab, et Collora pole leidnud levitajat, millest on kahju, sest nii peab teab kui kaua veel ootama, et tema üllitis ka meile kättesaadav oleks.

A Christmas Carol

Robert Zemeckis hülgas pärast omapärase "Cast Away" ilmumist mängufilmide lavastamise ning hakkas oma aega pühendama animatsioonidele, mis on sageli üritanud tegelaste puhul tabada realistlikku puudutust. Mõnikord on Zemeckis märki tabanud, aga teinekord on ta lasknud märgist nii mööda, et tahest tahtmata tekib mõte, miks ta seda teeb. Back to the Future triloogia ja Forrest Gump näitavad tema tõelist palet, rääkimata paljudest teistest, mille hulka mahub ära paar õuduka ja ulme sugemetega filmi ning üks omaaegne uute tuulte tekitaja. Nii jääbki vist ainult lootuseks, et andekas lavastaja toodab kunagi ka mõne korraliku mängufilmi. Mitte, et mul kehamiimika ja näolihaste jäljendamise filmide vastu midagi oleks, aga tahaks näha ka midagi teistsugust ja see midagi võiks olla film, milles oleks tunda Zemeckise lavastajakätt ja loo jutustamise stiili. "Beowulf"-is pettusin sügavalt, sest mängufilmilähedane animatsioon kaotab oma mõtte kui näitlejate esitus on animeeritud kujusse üle kantud ülima täpsusega. "A Christmas Carol" on klassikaline lugu, mille juures on muinasjutulikud ja vastavalt karakterile kujutatud tegelased kohustuslikud, aga kui animatsioon kujutab tavamängufilmilikku realistlikkust, siis eelistaks pigem näitlejaid ja võtteplatsi, kui arvutitehnikaga üle valatud keskkonda. "Avatar" tegi midagi muud, see ei kujutanud CGI inimesi, vaid olendeid, aga kui saavutatud tase piirdub kõigest inimeste kujutamisega animeerituna, siis pole sellel ka suurt mõtet. Mis ma neist CGI inimestest ikka vaatan, parem mõni suur ja sinine olend, kes sarnaneb inimesele.

"A Christmas Carol" on üle keskmise väärtusega saavutus, sest kõrgele püüdlev Zemeckis ei suuda tekitada hingestatud karaktereid ja usutava animatsiooniga kujutatud tegelasi. Paljud tegelased annavad kunstlikust ja vägagi võõrastavast emotsioonidetuhinast kohe tunda, sest näoilmed ei peegelda seda, mida peaks, vaid tekib ebaloomulik tunne, et vaatan tühja ja tundetut nukku. Peategelaste kohta ei saa aga sama öelda, sest Jim Carrey hääle ja temale sarnase näoga Ebenzer Scrooge on lõpuni välja usutav ning Carrey nägu segatuna kortsulise vanamehe vaevatud ja vihaste näojoontega kannab vilja pea igal tasandil. Carrey hääl on sobivalt inglaslik, ükskõik kui rõhutatud see ka poleks. Aminatsioonikunstnikud õnnestuvad pigem vanaaegse Londoni ja jõululoole vastava atmosfääri loomisel, kui iga tegelase tunneterikkuse detailsel kujutamisel. London on tõesti kena ja eriti vaadatuna läbi lumesaju. Kaameratöö on filmi juures minu jaoks kõige nauditavam. Kaamerat suunatakse kõikjale - lumesajuse Londoni kohale, rahvarohketele tänavatele, piilub akendest sisse ja siis liiguks edasi nagu juhuslik möödakäija. Kaamera kiire liikumine läbi liikuvate objektide tekitas lendamise tundegi, aga muidugi osaliselt. Paar kohta on kaamera liikuvuse tihedama kasutamise eesmärgil päris huvitava lahenduse leidnud nagu näiteks jõuluvaim, kes näitab Scrooge`le olevikku veab teda toaga kaasa, mille põrand on läbipaistev. Nii tekib päris mõjuv efekt, sest ei liigu mitte põrandal olev pilt, vaid kogu tuba ise ja kuna tuba on kogu ekraani päralt, siis võib tekkida liikuvuse tunnetus, mida oli tunda ka filmi vaatamisel 2D-s. Jõluvaimud suudeti siiski kujutada uuenduslikena, mitte ei korratud varemnähtut. Dickensi loodud jutule ei lisata kübetki uudsust, mis on samuti filmile kahjuks rääkiv tõik.

Seetõttu, et paljud tegelased olid võltsi animatsiooni tõttu ebasümpaatsed läks osa loo tähtsusest kaduma. Mitte üks raas ei tundnud ma kaasa Väikese Timi kannatustele, sest nii tühja, kuid olulisele tegelase vastu on võimatu midagi tunda. Moraali tähtsustamise kannatas rängalt, aga lõpuheitlus oli õnnestunud, sest tulevikku Scrooge`i palge ette toov vaim oli vajalikult sünge ja mõjuv ning Carrey esitus kahetseva ja poole jalaga sõnas otseses mõttes hauas oleva kibestunud vanamehena tõstis kaasaelamisfaktorit kõrgemale. Arvan, et "Polar Express" suutis kaasahaaravuse tõttu olla tsipa parem, aga ligi 4 aastat tagasi nähtud filmi põhjal ei hakka väitma midagi kindlat. 7/10